Maarja Pärtna - Elav linn (2022)

 

Milline on sinu linn? Inimesed ja kohad, käigud ja mälestused? Pärtna linn (antud juhul Tartu) on minu jaoks veidi teistmoodi. See on loodus, see on varjudes elav - no muidugi kõik on loodus (ja kõik on muu on kultuur), aga kui palju sa ikka jälgid inimestest erinevaid elusolendeid. Pärtna uurib ja on nendega sümbioosis. Kobras, kakk, siil, rebane ja linnud. Ja muidugi taimed. Ja muidugi aastaajad. Asjad, elud, mis nähtavasti varjatult iga linlase kõrval ja sees.

Teose teises osas on autor rohkem mälestustest võrsuvad kogemuses - milline pagas kaasnes Ida-Virumaa väikekoha lapsepõlves; inimesed, kes on kandunud mälus ja kogemuses tänapäeva kaasa. Ja sellevõrra ehk süngem kui raamatu esimene osa - loodusreostus ja vanematelt põlvkondadelt kandunud sõjatraumad. Jõgi, mille algne nimi on unustatud ja nüüd kutsutakse seda hoopis Tõrvajõeks.

Seda kogu võiks ehk nimetada proosaluuleks; autori looduskirjeldusi annaks tõlgendada või kohandada ka nö inimlikul tasandil. Nagu näiteks see “Rabatee”:

“Rabatee

Jälje, mille sa minusse jätsid, on sügav nagu suvetaevas ja salalik nagu jalge all õõtsuv samblapind. Kui ettevaatlikult kõndima hakkan, valdavad mind kahetised tunded: vahel pääsen siit õnnelikult läbi, vahel vajun ootamatult sisse - põlvini, vööni, südameni.

Laukavett silmitsedes küsin tumedal veepinnal peegelduvatelt pilvedelt: kumba ma õieti tahan, taevast või taeva peegeldust? Mõistatuse lahendamse kirge või õrnust lahendamata mõistatuse vastu? Mu käte vahel oled sa paindlik kui rabamänd; see tunne on muidugi petlik, tegelikult oled sa sitke ja keeruline nagu kõik, kes kasvavad karmides oludes. Suvetaevas paotub mu kohal nagu uks, mille taga ootab ees sõnastatud tunde vaba ruum. Kuid samblasoontes jalge all valvab tume soovesi.

Tõstan pilgu laukalt ja küsin: kummale poole sa minus õieti kuulud? Kas sinna alla, kus tundepõhja settib aegamisi tihe rahu, või sinna üles, kus lausutud sõna loob uueks südame maastiku.” (lk 22)

 

“Sünnitunnistus

Mu sünnitunnistusele kirjutati kolmsada nelikümmend kaheksa süsihappegaasi osakest miljoni kohta. Täna seda arvu silmitsedes keerlevad numbrid paberil nagu mänguautomaadi kettad ning neist saavad neli, üks ja kolm. Kõik vahepealsed aastad olen kehaga teadvustamatult sõelunud muutuvat atmosfääri, hinganud sisse lumesulalõhna ja põualeitsakut välja. Nüüd soonib mu nahka vägivalla võrk, mille sisse ma end tahtlikult ei mässinud.” (lk 65)

sirp

Jane Tiidelepp, Nele Tiidelepp - palun öelge [] ma pole veel suur

Vat see kaanekujundus on ainus,
mida ma kritiseeriks. 
See kollane ja valge
tekitavad tunde
nagu oleks tegu mingi ERITI
amatöörliku iseväljaandega.
Pilt on ok
aga värvigamma saatanast

See on kogu, mille kohta on mul nii palju öelda. 
Mitte keegi teine pole nagunii märkamagi teinud, sest see on SAMAS selline kogu, millest on hästi kerge üle vaadata. "Ah, need Supilinna linnukesed, naisluule, ikka sigaretid ja kohv ja armastus, teame-teame."
Ma ei tea ... kui te teate, miks te siis aru ei saa?!

See on üks mu elu suuri küsimusi: nii palju luulet, mis minu meelest on veidi eblakas, veidi poosetajalik; on nagu luule, aga samas mitte väga hea, on hinnatud. 
Nemad ikka oskavad, arvatakse. Tema teeb ja saab selle eest rahagi. 
Ja siis on luule, milles mina end ära tunnen viimase kui reavahetuseni. Mõistan üdini, miks kirjutati sellesse kohta just "kannatan" (sest kaasmõttena kõlavad ka "kannad" ja üle-eelmises salmis olid jäljed, tallad, tallaalused teema, nüüd on kannad ka meeles). Tunnen ära, tunnetan läbi, jah, kurat, ongi sigaretid, ongi hommikuudu, ongi kohv - ja on peaaegu talumatult tugev ... nad ütlevad selle kohta Armastus? 
No olgu, armastus. 

Ainult et praegu, olles 42 ja vana südamega, ma küll mäletan, mismoodi see oli, kuid seda, mida ma nüüd armastuseks nimetan, ei meenutanud toonane tunne kunagi ega kuidagi. 
Võis see olla hoopis ...
katse tunda teises ära iseend ja ometi hinnata teda üleni teisena?
üritus teha teda samal moel õnnelikuks, nagu sa ise võiksid olla kõige suuremas õnnesupis, ent ebaõnnestuda jälle ja jälle?
proov olla inimene, niimoodi ju inimesed elavad, ma ju saan inimene olemisega hakkama, nii tähtis, nii tähtis, nii tähtis ... ei saanud.

Midagi sellist. 
Tatine naisluule?
Kurat, iga kell igast asendist parem kui vaimutsev meesluule, kus unustatakse ihud, elud, tõelisused, ja ilutsetakse niisama.

Poole kogu peal muutub autor. Tekstid muutuvad vähe.
Nad on säärased sarnased. Nagu õde õega. 
Ikka veel selle noore naise tekstid, kel on kohv, sigaretid ja sina. Üks luuletus on pikem, mis tähendab, et ühel joonel jooksva mõtte seotus on suurem - ja just seepärast ei kõnni ma alati kaasa, vaid jään maha.

Osad tekstid on korraga isast.
Aga osad ikka need ... teised. 
Kuidas olla mina. Kuidas mitte olla mina. Kuidas olla inimene. Kui keegi mind armastaks, nagu ma olen, ma ilmselt oleksin inimene.
Aga keegi ei armasta. 
Nii et siis vist ikka ei ole. 

Ma loen neid luuletusi korduvalt.
Ühte ja sama, siis jälle sedasama ja ikka ei teki tunnet, et ah, tuttav, sama asi.
Sest see naine, kes ei suuda end endana kindlalt tunda, aga keegi teine KA olla ei taha, on mulle nii omane - ja samas leian temas ikka uut.
Kõigi nende aastate tagant ma ikka ei mõista teda päriselt.
Ei mõista iseennast. 
Mina oleksin võinud selle kogu kirjutada. MÕLEMAD autorid oleksid võinud mina olla.

Teate, ma põlgan seda osa kirjandusskeenest, mis sedasorti luulet ei hinda.