Lüüli Suuk - Vikatimees (Täheaeg 22, 2023)

 

Õrn romantiline lugu Vikatimehest, kes on avastanud oma elus (või noh, kuidas seda nüüd nimetadagi) armastuse puudumise. Vikatimees võiks nimetada romantikuks ja millegipärast ta arvab, et armastus võib teda tabada ootamatult, esimesest pilgust. Nii ka juhtub. Aga noh, tegemist on siiski Surma maailmaga.

Surma maailma on üsna sarnane meie maailma toimimispõhimõtetega ehk see on üsna bürokraatlik. Vikatimehed töötavad oma piirkondades, neil on kindel töö- kui ka puhkeaeg; mistõttu sel Antsu nimelisel vikatimehel on ikka aega tegelda iseenda huvidega. Kuivõrd selline organiseeritud teispoolsuse toimimine, siis see eeldab ka kontrollimehhanisme, seetõttu organiseerivad Vikatimeeste tegevusi kõiksugu bürokraadid. Ja noh, kui on bürokraatia, siis sel omadus üha paisuda (jajah, vihje loo puändile).

Teksti võitis sel aastal Stalkeri parima eesti lühijutu auhinna.

ulmekirjanduse baas

Piret Frey - Pööriöö (Täheaeg 22, 2023)

 

Ei oskagi õieti määratleda, mis tekst see olla võiks. Tegevus toimub maakolkas, aga pole just kohalik etnohorror. Või äkki see ongi see romantasy (romantaasia?), kui ma õieti saaks aru,mida see stiil endast kujutab. Või siis ikka teadusliku fantastika mingi alamliik, kuivõrd erinevad ajad ja puha.

Lugu siis noortest neidudest, kes kaotavad oma ihaldatud noormehe oma parimale sõbrannale - kui suvise pööriöö peomeeleolus langeb noormees hoopis kergemeelsema sõbranna võrku. Ja kuidas siis mõlemast ilma jäänud neiu reageerib - tavaliselt on selles oma kindel muster (või siis jutule kohaselt needus).

Mingil moel tundub, et ma pole õieti niisuguse teksti sihtgrupp, kuivõrd ei kõneta või nii. Varem olen lugenud autorilt kaht teksti, mis kumbki ulmejutuvõistlusel finalistide hulka sattunud; nendeski lugudes oli mängimist reaalsuse vahetumisega.

ulmekirjanduse baas

Kristi Reisel - Gurmee tee (Täheaeg 22, 2023)

 

Hästi koostatud tekst - kuni puändini oli ikka üsna möh-tunne: kui esmakogemus autoriga oli parajalt särtsakas, siis mis zen siin nüüd toimub, kus on … nõks? Aga nõks tuleb.

Sarnaselt esmakogemusele on seegi tekst teadusliku fantastika raames - kõiksugu planeedid ja võõrad olendid. Peategelane on tippkokk, kel on lubatud siseneda ühel planeedil asuvasse maitsete paradiisi - selle läbinu on endale enamvähem kindlustanud koha ülimate kokkade eliidis. Teda võtabki kõiksugu peente ja haruldaste aroomide küllus, aga ka mitmed tülitekitajad, kes takistavad üksnes keskendumist. Kuid samas saab ta neist tülitajatest enda jaoks midagi õppida. Ent siis kohtub ta ühe põliselanikuga (need on siin muutunud harulduseks) - kolme ninaga humanoid, kes palub ta endale süüa teha. Enneolematu au!

Igal juhul, Reisel on omandanud ulmejuttude kirjutamise võttestiku - eks võiks küll mõelda, kas puändijärgne läheb liialt pikaks, aga samas on siis kõik lahti seletatud.

ulmekirjanduse baas

Manfred Kalmsten - Igaviku väravale (Götterdämmerung, 2023)

 

Tekstis on justkui kaks poolt - ühelt poolt võrdlemisi sirgjooneline seikluslugu, teiselt poolt üpriski huvitav maailmaloome. Et noh, maailma poolest võiks see romaani täita, samas see sirgjooneline seiklus jääks suuremas tekstis vähe kergepoolseks.

Tekst peaks olema samas maailmas kogumikus “Raske vihm” ilmunud “Loheisandaga” (nagu autor teavitab eessõnas), aga eelmise teksti põgusal lehitsemisel ei löönud ühendust ette. Aga need veidrad ja ohtlikud olendid, toormaagia küsimus; need on löövad (ja noh, Kalmstenile paistab meeldivat lumine maailm). Ja samas, ega tegelastele erilist liha peale kasva, selgemalt eristub küll viis tegelast, aga isegi peategelase puhul ei saa kõnelda suuremast eripärast (nojah, ta on naine).

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris (2021)

 

Jutuvõistluse esiüksteist jaguneb enamvähem pooleks ja seda õige loogiliselt: on esiviisik ja siis teised (neist ehk tõuseb esile Toometi tekst). Kui esimese viie tekstides on mingi huvitav külg, siis tagumine kuuik jääb enamvähem sellise traditsioonilise ulme juurde.

Tiigisoon seob huvitavalt kokku põlvkonnalaeva ja loomismüüdi. Piir esitab üsna ängistava vaate Eesti ja maailma võimalikele arengutele. Kivisild (võidutöö) annab galaktikate võimalikele arengutele õige esoteerilise seletuse. Minu jaoks vast üllatavaim ja samal ajal segadusttekitavaim on Liinevi loodud maailm, mis loogiliselt võttes pole 100% õnnestunud (eriti see lõpp), aga samas selline … veider, veider maailmaloome ja ses suhtes huvitav. Jutuvõistluse vast igast küljest õnnestunuim tekst on minu jaoks Loolaidi ja Jansi alternatiivajalugu, mis on varase tehisintellekti loomise võimalusega õige teistsugusele teele asunud; aga autorid pole vaid selle ideega rahuldunud, nad on kasutanud sellise maailma kirjeldamiseks nii sotsrealistlikke kui rahvusromantilisi võtteid; kokku siis lennukas idee ja pastišš.

Tagumine kuuik jäi minu jaoks pigem traditsiooniliseks; mitmed tuntumad autorid on avaldanud pigem nõrgemad tekstid. Samas Toometi tekst on kuuikust oma folkloorse hõnguga kõige huvitavam. 

Eelmine jutuvõistlus (Täheaeg 18) oli ehk mõnevõrra tugevam (hinnete keskmine täpselt 5 ja siinsel 4,6) ning häid tekste leidus kogu esikümne ulatuses. Samas - kõik neli uut autorit (Kivisild, Tiigisoon, Liinev, Tamme) on sellised, kelle tekste loeks järgmine kordki huviga.

Häli Kivisild “Juhtumised Pahura Jumala baaris” 5/10

Laura Loolaid, Joel Jans “Moskva Hääl” 6/10

Rait Piir “Raha ei tunne maailmavaadet” 5/10

Karri Tiigisoon “Q-ketas” 5/10

Marek Liinev “Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses” 5/10

Jaagup Mahkra “Doktor Hartley orjad” 4/10

Elo-Mall Toomet “Teist teed” 5/10

Meelis Kraft “Terminal Borealis” 4/10

Joel Jans, Jaagup Mahkra “Läbi musta kivi” 4/10

Tõnis Hallaste “Noa teritamine” 4/10

Mia Lisette Tamme “Maha müüdud hinged” 4/10

reaktor

mööda netti

ulmekirjanduse baas

reaktor

Häli Kivisild - Juhtumised Pahura Jumala baaris (Täheaeg 20, 2021)

 

Jutuvõistluse võidutekstiks päris huvitav valik, teistest esikümne lugudest üsna selgelt eristuv oma julge temaatika ja laiahaardelisuse poolest  - seda enam, et autor peaks sellega debüteerima eestikeelses ulmekirjanduses, kui ma ei eksi.

Niisiis lugu sellest, et on kool, mis koolitab välja jumalaid. Ja seda galaktilise mõõtkava tarvis, mitte mingeid suvalisi põõsa- või kogukonna väiksemaid olendeid. Et saada kõvaks jumalaks (sest enamus jääb muidugi pidama planeedi mastaabis vms), pead sa vähemalt kümneks tuhandeks aastaks tööle saama intelligentsed olendid, ükskõik mis kujul need siis ka esinevad. See on parajalt määratu ülesanne, ning nagu loo jooksul selgub, on selle võrrandiga seotud veel üks jõud, mille agenda pole selge.

Loo peategelane on õpingutega üpris kaugele jõudnud “doktorant” (kuivõrd ta ise juba õpetab alama astme jumalakandidaate), kes ei ole veel leidnud oma arendatava galaktika puhul seda õiget nõksu. Kuid aastatuhanded lendavad ning ta juhendaja on muutunud õige kannatamatuks. Pahura Jumala baaris tehakse talle õige ootamatu ettepanek …

Lool on grandioossust ja mõttelendu, ning vabalt võiks ka ehk järge oodata, kuna otsad jäid õige lahtiseks või nii. Eks selline jumalik vaatepunkt on õige võluv, seda enam, et autoril on ka lendu erinevate intelligentsete olendite klassifitseerimiseks. Mingil moel võinuks tekst pikem olla ning mõnelegi loo jooksul esile kerkinud küsimusele vastuse leida (jumala eest, kasvõi jutustus või lühiromaan). Näis, kas autoril on plaani seda maailma jätkata - lihtne see olla ei saa.

ulmekirjanduse baas

Laura Loolaid, Joel Jans - Moskva hääl (Täheaeg 20, 2021)

 

Omal moel ehk päris ootamatu lugu ja suurt ei imesta, et jutuvõistlusel nii kaugele jõudis, kuivõrd … üsna veider alternatiivajalugu, mis ühtaegu kirjapandud nii sotsrealistlikus kui rahvusromantilises vaimus, niiet tulemuseks on … nõukapunk? Igal juhul, aurupungi eeskujul annaks siin mõnd mikrožanri välja mõelda küll.

Lugu on siis sellest, et nõukogude teadlane Martõnov olevat hiljuti välja mõelnud raadioseadeldise, mida Stalini käsul hakati välja arendama omamoodi tehisintellektiks: mis siis raadioseadmete abil ulatub igasse Nõukogudemaa nurgakesse (jajah, raadiovaipade “kudumine”). Ja see uus tehisintellekt on omamoodi plaanikomitee, mis juhatab iga nõukogudemaalase elu.

Aga teadagi on progressil alati vaenlasi ning nii on ka selle projekti vastu võidelnud kõiksugu diversandid, nii väljamõeldud kui reaalsed. Nagu loo peategelane, noor tehnikahuviline poiss avastab, on temagi kodukandis tegutsemas diversandid, ja mis veel hullem - ta tunneb neid vägagi hästi. 

See on loo sotsrealistlik külg, edasi toimub nö rahvusromantiline nihe, korraga saab poiss kuulda õige üllatavaid infokilde sellest, mis see nõukogude tehisintellekt tegelikult on ja millel see põhineb ja miks diversandid selle vastu õieti tegutsevad. Tal on ees … rasked valikud.

Nagu öeldud, mingi punk see on, raadio- või lihtsalt traadipunk? Ja no see nõukogude Eesti eluolu tehisintellekti ja Stalini embuses (kes mida või mis keda, eksole), see on üheltpoolt teostatud nii stiilselt sotsrealistlikult (mitu lugejat on küll rääkinud nõukogulikust lastekirjandusest) kui ka puhtalt alternatiivajalugu oma parimates traditsioonides. Ja samas see loo teise poole rahvusromantiline seiklemine alternatiivajaloo tingimustes, nojah, kokku on punk.

ulmekirjanduse baas

Rait Piir - Raha ei tunne maailmavaadet (Täheaeg 20, 2021)

 

Üsna sirgjoonelisest ja dramaatilisest madinast on kahtlemata huvitavam kirjeldus lähituleviku Eestist aastal 2066. Tolleks ajaks on läbi elatud tehisintellekti tehnoloogia võidukäigu ning hübriidsõja naaberriigi mahitusel, mille tagajärjeks on, et väljaspool Harjumaad (ehk enamvähem siis laialivalgunud Tallinnat) on enamvähem idaukrainalik olukord ning sisepiire valvavad rahuvalvajad. 

Piir pakub omamoodi lähituleviku tõlgenduse, kuidas üldse sellise olukorrani jõuti: lisaks tehnoloogia võidukäigule on ka ökoloogiline katastroof (merepinna tõus ja antibiootikumide kasutuks muutumine seoses nende totaalse ülekasutamisega toidutootmises jms). Tulemuseks on siis väikse osa ülerikastumine ja ülejäänute kasutuks muutumine

Loo peategelastel, endistel politseitöötajatel, on aga vaja uusi eksperimentaalseid antibiootikume, et päästa oma lähedasi. Nende rööv aga satub hoopis suurema masinavärgi rataste vahele (vaata pealkirja) …

Autor on kirjutanud midagi hoopis muud kui ta jutukogus ilmunud tekstid - lugu on vaat et … päevapoliitiline ja tugevalt Eesti-aineline. Noh, õnneks pole tegu miski poliitiliselt debiilse lobaga.

“Enamik inimesi ei pööranud oma prillide tagant videole erilist tähelepanu, kuid Rene oli suurema osa liitreaalsuses maha keeranud, et keskenduda ümbrusele. Paraku kaasnes sellega võimetus valimisreklaame eirata.

“Valige Eesti Rahvuslik Ühtsuspartei ning me lõhume masinad ning võtame töö taas enda kätesse! Toome leiva rahva lauale tagasi ja vabastame meid Brüsseli tehnokraatide orjusest. Pöördume tagasi eestlaste juurte - jumala ja maaelu juurde. Ajame välja võõrad, kes nimetavad ennast rahuvalvajateks, kuid on tegelikult anastajad ja okupandid, lööme laiali suured rahvusvahelised digifirmad, kes on parkinud ennast Tallinna lahte ja irvitavad oma klaastornidest rahva kannatuste üle…”

Ei möödunud päevagi, kus Rene ei maitsenud tehnoloogia arenguga keedetud ebavõrdsuse lahjat suppi, mida maitsestas sõjajärgne majanduskriis. Vihane ja meeleheitel kodanik tema sees tahtnuks ERÜ-d toetada, kuid ta teadis, et seda marki isamaalisusest ja vihkamisest pakatavat isolatsioonimeelset rahvuslikkust rahastati Pekingist ja Moskvast.” (lk 74)

ulmekirjanduse baas

Karri Tiigisoon - Q-ketas (Täheaeg 20, 2021)

 

Teksti ei tohi just spoilerdada, igal juhul on autor kokku sidunud põlvkonnalaeva ja ühe tuntud loomismüüdi. Milline just täpsemalt … nojah. See tekst tuletab kenasti meelde, miks kõiksugu põlvkonnalaevade teemad niivõrd masendavad tunduvad: eks tsivilisatsioon vajab päikest ja tuult. Autor on päris hästi kujutanud neid kinniseid ühiskondi oma kongide ja elurütmidega ning mis sellega kaasneb.

Aga jah, päris vaimukas (ja sünge) loomismüüdi tõlgendus - ega kõik saagi kulgeda kungla rahva trallitamise rütmis.

ulmekirjanduse baas

Marek Liinev - Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses (Täheaeg 20, 2021)

 

Tekst tekitab segadust - see kas on viimase vaatuseni kirjutatud kongeniaalselt loo ideega või siis … loo idee on pea lõpuni igati värskendav, aga kirjutaja oskused pole veel kõige kõrgemal tasemel. Et lõpp läheb pigem anekdootlikuks veiderdamiseks, siis pigem pakuks teist varianti - huvitav ja omapärane maailma idee, aga selle täielikust ärakasutamisest jääb veel oskustest puudu.

Sest noh, olend, kelle läbi me seda veidrat apokalüptilist maailma kogeme … no see on omapärane ning ei tulegi pähe, kas viimastel aastatel on paberil peal ilmunud eesti ulmes midagi nii eripäraselt Võõrast käsitletud (eks “Saladusliku tsaari” tekstidel on oma eripärad). Teksti võiks vast määratleda kui science fantasy (teaduslik fantaasia?) - maailm oleks justkui umbfantaasiast pärit, aga kui koorealune selgub, siis on seal korraga täis kõiksugu biomehhanisme ja võõrastusi; äkitselt on see postapokalüptiline.

Aga jah, loo lõpp on sellise maailmaloome järel küll pettumuseks, see viimane vaatus võiks vaat et olemata olla ning tekst olekski mõjusam.

ulmekirjanduse baas

Jaagup Mahkra - Doktor Hartley orjad (Täheaeg 20, 2021)

 

Mingis mõttes jätk eelmise jutuvõistluse “Riisirahvas” loole, seekord siis tegevuspaigaks Ameerika orjanduslik Louisiana, kus leiab aset üks õige koletu lugu: kas nüüd just zombimammutite laadis splätter, aga loo viimases kolmandikus hakkavad küll vastavalt gravitatsiooni seadustele soolikad voolama.

Sest noh, Louisiana soodesse on nimelt kukkunud tähelaev, mille eesmärgiks olevat olnud Aafrika elanike elujärje parandamine. Aga jah, nüüd on laeva juhtinud tulnukas hoopis teistsuguse isanda valduses, kel on omamoodi plaanid kauge külalise teadmiste kasutamiseks.

Loo jutustajaks on noormees, kes on saadetud õppima oma Louisiana sugulase farmi - et tegu on orjandusliku Lõunaga kuskil 19. sajandi esimese pooles (loo algul on mainitud 1811. aasta ülestõusu, mis orjadel veel häguselt meeles), siis muidugi loo jutustaja sisemaailm lähtub sellisest … orjandusliku Lõuna mentaliteedist ning kõiksugu rassismi on siin küllaga; aga see peaks olema nö vajalik ajastutruu õhkkonna loomiseks. Aga jah, korraks jõuab peategelane koguni orjuse needmiseni, sest just see aitab levitada Aafrikast toodud orjade primitiivseid uskumusi (lk 210). Ühesõnaga, Mahkra möllab hoolega portselanipoes.

Aga jah, loo splätterlikud stseenid on meeldivalt öökimaajavad.

“Hartley häärberi suur saal oli saanud kõige külalislahkemast kõige koledamaks kohaks, kus ma eales viibinud olen. Siin olid Hartley mehed ja külalised pidanud oma viimase lahingu sookuradite ja mustade reeturite hordi vastu. Ma libisesin mitu korda pahkluuni ulatuvas püdelas veres, vallandades seal aeglasi sültjaid laineid, mis veel pikalt loksuma jäid. Need saapad viskan ma ära, kui ma kunagi Louisianast välja saan, sest ma olen kõndinud rüveduses, mida pole võimalik maha pesta. Tagumistest akendest sisse paistva kooleva päikese punane valgus peegeldus põrandat katvalt karmiinookeanilt tagasi ning tegi oma kumaga saali tõeliseks lihunikutöö katedraaliks, mille seinu katsid matšeetede otsas rippuvad tardunud lihast pühakujud, verepritsmetest ikoonid ning tuuletõmbuses tasa õõtsuvad soolikatest vanikud. Ma hoomasin seda kõike tuimalt ja ammuli sui, sest mu võime tunda õõva või jäledust andis selle inimliku metsikuse templi imalatest surmaaurudest küllastanud läpatanud punases õhus lihtsalt alla.” (lk 206-207)

ulmekirjanduse baas

Meelis Kraft - Terminal Borealis (Täheaeg 20, 2021)

 

Kui õigesti aru saan, on autoril plaan sellest astro-detektiivi juhtumistest veel kirjutada, mistõttu see tekst mõjub pigem vähe sissejuhatusena teemasse (autor mainib ka seda, et õigupoolest ei jõudnud ta muude kirjatööde kõrvalt seda teksti korralikult vormistada). Aga jah, autorile omaselt selline klassikalise ulmekirjanduse laadis lugu, kus peategelaseks on igati kihvt detektiiv kes saab viimaks ülesandeks uurida ühest kaugest nelja töötajaga laborist kadunud inimese juhtumit.

Selgub, et see kadumine avab ukse uude teadusparadigmasse, kuivõrd kadunuke osales tahtmatult eksperimedis, kuidas tume- ja hallaine omavahel reageerivad ja milline energia selle tulemusel tekiks. Või siis mitte!

Nagu öeldud, igati klassikalise ulmekirjanduse laadis tekst, kus mehed on mehed ja naistel oma kindel koht. Tarbitakse ohtralt alkoholi(tablette), paistab, et vägijookide seonduv on Kraftile omamoodi kinnisideeks (meenub, kuidas ta hiljuti ilmunud jutukogu parima loo lõpu sellega lörri keeras).

ulmekirjanduse baas

Joel Jans, Jaagup Mahkra - Läbi musta kivi (Täheaeg 20, 2021)

 

Lugu tulevikumaailmast, kus on kogunenud seltskond Mekasse minekuks. Mis on õige stalkerlik ettevõtmine, sest omal ajal on Mekasse heidetud paar tuumapommi, mille tagajärjel on selle ümber tekkinud kilomeetrite laiune anomaaliate vöönd, kus vaid teejuht oskab orienteeruda. Kuid nagu teejuhile selgub, pole seekordne palverändurite rühm sugugi ainult tõsiusklikest koosnev: veel hullem, neil on Kaaba Musta kivi jäänustega omad plaanid. Teejuhi õuduseks saab nende rännakust painav ja eluohtlik pühaduseteotus.

Otseselt ei saa aru, kui kahjustunud ülejäänud maailm tuumasõjajärgselt on, kas tegu on vaid Iisraeli ja araabiamaailma vahelise konfliktiga (sest hävinud on ka Jeerusalemm, mis nüüd küll ÜRO juhtimise all on hoopiski … kristlaste valduses). Lisaks religioossele konfliktile on autoritele meeldinud kirjeldada seda hävingut, anomaaliaid ja nö tulevikutehnikat (eelkõige siis sõjategevuse tarbeks loodud autonoomsed meditsiinirobotid, mis senini varemete vahel luusivad, et oma vananenud medikamentide abil haavatuid inimesi tahtmatult tappa).

Aga jah, see Kaaba Musta kivi olemus saab autorite poolt vähe omamoodi seletuse.

ulmekirjanduse baas

Tõnis Hallaste - Noa teritamine (Täheaeg 20, 2021)

 

Fantaasialaadne lugu noorest isast, kes on võtnud pähe, et üht maagilist nuga omades on tal võimalik mõõta oma tahtetugevuse sügavust (mida teravamaks nuga osutub, seda tugevam sa oled). Esialgsed tulemused on pettumust äratavad ja ta otsustab end muuta, kohati paremaks, kohati sõdalaseks, kohati askeediks. Ei meelemürkidele ja süsivesikutele; keha ja vaimu tugevdagu trenn, karastumine, eneseharimine.

Et see toimub vähem kui aastase lapse kasvamise kõrval, siis noh, pereelule ei mõju niisugune lapsevanema isikliku arengu otsing just meeltülendavalt, eks selle tulemusi olegi loo finaalist näha (muidugi on küllaga isasid, kes väikeste laste kõrval jätkavadki oma senist elu, ja see pole neile probleemiks). Aga jah, peategelase sõdalaseks kasvamise tee … noh, see pole just kerge. Sest see pagana nuga ei lähe tema käte vahel just teravamaks.

Mingis mõttes on see igati tragikoomiline lugu ühe mehe eneseotsingutest. Pole vast just keskeakriis, ent mingi rahulolematus ei anna sisimas rahu ja elu hakkab justkui logisema (no jällegi, vaatepunkti küsimus). Eks see karach’i tera paistab olevat feng shui üks veider kasuvend; samas niimoodi esitatuna poleks olnud üldsegi kummaline, kui see tekst ilmunuks mõnes tavalises kirjandusajakirjas; selle loo puhul pole ulmeline element niivõrd keskne.

ulmekirjanduse baas

Mia Lisette Tamme - Mahamüüdud hinged (Täheaeg 20, 2021)

 

Selle loo autori noorusega seoses meenub muidugi Airika Harrik, kes sarnases vanuses avaldas YA triloogia, mis oli üsna … pöörane. Tamme tekst on pigem klassikalisem YA õuduslugu, kus teksti markeeriks justkui vampiirindus, aga tegelikult on see kahe noore õige õnnetu armastuslugu.

Et noorteks osutuvad kasuõde ja kasuvend, annab loole õige veidra maigu, seda enam, et hiljem moodustub koguni armukolmnurk koos järgmise kasuvennaga. Aga et tegu on justkui 19. sajandi laadis briti aadliga (tegelikult pole muidugi mingit pistmist meie maailmaga), siis küllap sellised kirgede tormid olid ka mingil moel võimalikud. Mitte et sellest oleks just kõige meeldivam lugeda.

Aga muidu - surmaähvardusega keelatud nõidused, needused, deemonid ja viimaks nekromantiagi … Noored katsetavad surematuse loitsu, ja tõepoolest, vampiir ju peaks olema surematu: mis, noh, on katsetajatele õige ebameeldiv üllatus.

Loo plussiks on autori uljus sedalaadi asju kokku kirjutada, sest kogenumad kirjutajad kardaks midagi nii peadpööritavat liikuma panna ja oleks ehk (lisaks muidugi armastusele) piirdunud mõne üksikule teemale süvitsi lähenemisega. Eks niisugune pöörasus tekitab justkui ebausutava maailmaloogika, aga karta on, et kui autor jätkab kirjutamist, võib ta seda midagi õige huvitavat kokku kirjutada.

ulmekirjanduse baas

Elo-Mall Toomet - Teist teed (Täheaeg 20, 2021)

 

Maaliline hädalugu kuskilt Eesti keskajast, mille puhul ma aga üldse ei noki välja mütoloogilist tausta: midagi peaks olema, aga piinlik küll, ei tea.

Katkuajal vanemad kaotanud õde-venda on leidnud endale uue elukoha soosaarel elava onu juures. Aga onuga on mingi saladus ja kui poiss pahaaimamatult juhatab kaks võõrast mees sinna soosaarele, selgub, et see saladus nõuab lõivu - sellist, mis võib ehk poisile va ebaõiglane tunduda.

Heasti jutustatud lugu, selle orvust poisi vaatepunktist, kes oma lihtsameelsuses ei tee justkui kõige õigemaid otsuseid. Aga õde haistab jama. Ja no muidugi see onu ja katkuaeg (arvatavalt siis enne Põhjasõda?). Nagu öeldud, ei saanud hästi aru nende kahe mehe (ja onu) taustast, kas tegu on üldtuntud folklooriga või siis autori mugandusega Eesti oludesse. Eks näis. Igal juhul, atmosfääriline värk.

ulmekirjanduse baas

A. E. van Vogt - Pihtimus (Täheaeg. Talv 1991, 1991)

 

Õigupoolest õuduslugu, kus mees on kaotanud osa oma mälust ja seetõttu ei mõista, kuhu ta naine on kadunud või miks ta elab õieti sellist elu nagu elab (ehk rikka suguvõsa pärija on nüüd riidepoes koristajaks ja linna omamoodi naerualune). Ja siis mingid veidrad nägemused / kogemused tulevikust, kus ta on naisega uuesti koos, aga … veidi teistmoodi. Siis aga satub ta avalikule hüpnoosiseansile ning see lükkab midagi käima … ja ehmatab hüpnotiseerijatki.

Painajalik värk, kus konflikti olemus jääb minu jaoks vähe saladuslikuks (kes siis see ajanõelaga pahategija õieti on), aga noh, eks õuduse puhul peabki jääma osa seletamatusest alles, ratsionaalsed seletused rikuks kõik ära. Eks ole.

ulmekirjanduse baas

Arthur C. Clarke - Viimnepäev (Täheaeg. Talv 1991, 1991)

 

Omamoodi eellugu Douglas Adamsi pöidlaküüdi reisijuhile ehk jälle üks viis, kuidas Maa hävineb … ja kuidas seda saanuks ära hoida (õigemini küll inimkonda päästa, Maa olnuks niiehknaa hukule määratud), kui ainus inimene, kes oli suuteline vastu võtma sõbraliku tulnukarassi hoiatust, poleks olnud nii purjus ja masenduses.

Ja noh, millal ikka on kasu ka kõige paremast tahtest head teha. Eks siin on ka musta huumorit, mis keskendub kommunikatsiooniprobleemi ümber, kus üks osapool tahab ja teist ei huvita. Senise Clarke’i kogemuse kohta harjumatult vaimukas tekst.

ulmekirjanduse baas

Clifford D. Simak - Sillapea (Täheaeg. Talv 1991, 1991)

 

Sünge lugu planetaarvaatlusgrupist, mis jõuab planeedile, kus neid ootab õige näotu mõistatus. Planeet kihab elust ja seal on koguni humanoidid. Õige kiviaegsed ja kriipsujukulikud, aga kolonisaatoreid nad ei karda, pigem saadavad neile hoiatuse, et sellelt planeedilt need enam ei lahku. Näib vähe naeruväärne, et sellised haledad humanoidid ähvardavad end planeedil kindlustanud teadlasi ja eriväelasi, aga noh, päris tähelepanuta ei saa seda jätta ka. Ning kahtluseussid närivad …

Ehk jälle retroulme, kus omamoodi huvitav on vaadata autori visiooni tulevikutehnikast, mis lähtub tema enda kaasaja arengutest. Aga seda on muidugi raske ette heita ning loo plussiks ongi pigem kurjakuulutav atmosfäär ehk siis kohtumine tundmatuga, mis pole üldse selline, nagu planetaaruuringute grupp on seniste aastakümnete jooksul kogenud. Igal juhul, paistab, et peagi on ilmumas järjekordne Simaki tõlge.

ulmekirjanduse baas

Robert Sheckley - Diplomaatiline puutumatus (Täheaeg. Talv 1991, 1991)

 

Juhtub Stephen Hawkingi õudusunenägu, ehk tulnukad on välja peilinud Maa. Vähemalt on neil niipalju taktitunnet, et esimesena saabub siia saadik, et teatada maalastele nende ühinemisest impeeriumiga, mida saadik esindab. Selline lähenemine ei tekita just vaimustust ning ameeriklaste juures viibivat saadikut üritatakse hävitada, enne kui temast lähtuv signaal lõplikult fikseerib Maa asukoha.

Püstol, gaas, viirused, radiatsioon, kivikirves, psühhoterror, tuli, hape, kiskjad ja mis iganes vahendid, millega on võimalik Maal elu hävitada. Saadik vaid naeratab. Aga on veel üks jõud, mida katsetatakse viimases hädas.

Omal moel päris vaimukas klassikaline tekst, mis on ilmestatud suure koguse musta huumoriga (noh, selle autori pärast need esimesed Täheajad raamatukogust üldse laenutasingi) ehk kena näide inimtsivilisatsiooni arengust ning võimest reageerida mõistusele mõistmatule.