Jaan Kivistik - Miks toota mahelamba liha (Teaduselt mahepõllumajandusele, 2017)

Kui putukafarmindus tundub liialt tavapärane viis ennast põllumajanduses teostada, siis võib katsetada ka alternatiivsemaid põllumajandusvorme, näiteks hakata tootma mahelambaliha. Miks toota? Sest mahetootmine on cool. Ja eelkõige sellepärast, et Eestis on ajalooliselt tugevad (mahe)lambakasvatus traditsioonid (enne nõukogude aega oligi puhas mahetootmine - oli sõnnikut ja polnud keemiat (lk 71)), ning leidub küllaga selliseid karjamaid, mida on parema puudumisel hea kohandada lambakasvatuseks.

Mis on probleemid? Mahepõllumajandus on paratamatult vähetootlikum. Vähese keemia kasutamise tõttu on lambad enam altid parasiitidele ja erinevatele haigustele. Keeruline on seegi, et lambaliha ja lambavilla kasutamine pole enam nii populaarne (pagana alpakad! (lk 71)), mistõttu võib tekkida probleeme tapetud lambast kasumliku vabanemisega; otsapidi puutub sellesse mahetapamajade vähesus.

Millised on mahelambakasvatuse ohud? Kaitsetus kiskjate eest (sest tänu metsade hõrendamisele on kiskjatel rohkem kokkupuuteid inimasustusega). Traditsioonilisele hundiprobleemile (vahepeal oli juttu ka metsikutest koerakarjadest, kes käisid lambaid murdmas, kuid artikli autor ei maini seda - küllap on nende tähtsus (õnneks) vähenenud) on lõunapoolt Eestisse ümber asumas šaakalid - seega suureneb konkurents olemasolevate määgijate mahemurdmiseks. Niisamuti on ohuks see, et importlambaliha on odavam kui kohalik mahelambaliha.

Omamoodi eripärane on lambaliha maitse, mida konverentsi “Mahepõllumajandus ja keskkond” kogumiku jaoks artikli koostanud autor nimetab “kasukamaitseks” - kuid selle vähendamiseks on mitu võimalust. Esiteks, alla aastaste lammaste liha pole nii vänge. Teiseks, vanemate lammaste lihamaitset saab leevendada mitmel - enne ahju panemist hõõruda näiteks sidruniga või lisada erinevaid maitseaineid: ingveri, vürtsköömneid, värske tüümiani, küüslauku või aitab koguni porgandi kasutamine.

Järjekordne tarkusetera  lambakasvatuse asjus (Enhard Musto!) tallele pandud!

Pelmeenide salapärane elu:

“Toodanguks olevad lihalambad müüakse peamiselt elusloomadena Lääne-Euroopasse. Peamisteks ostjariikideks on Holland. Belgia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Aastas müüakse 500 kuni 600 noorlammast, vanemad lambad müüakse Lätimaale pelmeenitehasesse või kokkuostjatele.” (lk 73)

Kiira Sošinskaja - Vaeseke (Diogenese latern, 1976)

Tekst on sarnane lumemehe looga, aga õnneks teises võtmes. Algab samamoodi sotsrealistlikus võtmes: kuidas noored taigas rännates neile tuttavasse peatuspaika saabudes avastavad, et see on ootamatult populaarne. Põhjus - küla kõrval järves arvatakse Siberi Loch Nessi koletist pesitsevat, kuna kohalikud tegid rahvaluulekogujale nalja… ja nagu ikka, leidub ullikesi, kes tahavadki seda müstilist koletist näha.

Tulemuseks on siis see, et küla ja järve täidavad kümned ja sajad agarad koletiseotsijad, kes jätavad endast maha paraja prügimäe. Aga entusiasm, see on ikka nõukogulikus vaimus, ikka on lõkkeõhtud ja hommikuvõimlemised. Koletis aga…

Mingis mõttes meenutab see tekst veidi Bulotšovi irooniat nõukoguliku elu kohta: tekst algab kenasti sotsrealistlikus  ning lõpuks maabub irreaalses vaimus. See on tegelikult päris tore metamorfoos (või lihtsalt tõlgendan seda teksti vallatumalt kui autor võis seda vaimusilmas teha - kuid eks see ole lugeja õigus).

ulmekirjanduse baas

Igor Rossohhovatski - Iidne retsept (Diogenese latern, 1976)

Lugu kõditab meeli sellega, et kas Pamiiri mägedes võiksid elutseda lumeinimesed. On tegemist primitiivse rahvausuga või… tõepoolest? Nagu arvata võib, on vastus pigem eitav, aga - ärgem sulgegem silmi traditsioonilise meditsiini võimalike tarkuste eest! Ja seda mitte müstiliste raviomaduste pärast, mida erinevad posijad võivad jutlustada, vaid kohalike elukogemustest tulevatele tähelepanekutele. No kui maasikad tõepoolest kasvavad vasemaagi kohal, siis tänu sellele…

Tekst ise pole just eriline pärl, on selline vähe sotsialistlikus vaimus nö maadeavastamine. Eks plusspunkte annab see lumeinimesega jahmerdamine ja haige pärismaalase tegelaskuju (Aleksander Suure sõjameeste tadžikist järglane!).

ulmekirjanduse baas

Andrus Kivirähk - Vanaisa ja metsavennad (Looming 10, 2017)

Kui eelmine jutt oli võrdlemisi üldkultuurilistel teemadel, siis see tekst läheb eestluse tugisammaste kallale ehk dekonstrueerib metsavendade müüti. Ehk mis olnuks, kui leidus üks kolhoosi esimees, kellele meeldis metsavendi kodustada - senikaua kuni kuri NKVD need maha laskis või Siberisse saatis, hoolimata kolhoosiesimehe protestidest. Talle nimelt meeldis metsavendade tarbeks punkreid ehitada ja kui “linnumaja” asustati, nende tegemisi salaja jälgida.

Lugu jutustatakse läbi kolhoosiesimehe lapselapse silmade, kes vahel aitas punkreid ehitada ning vanaisaga piilumas käia, et kuidas need metsavennad siis askeldavad. Kuni viimaks viiekümnendatel jäid metsavendade read üha hõredamaks kuni sootuks hakkasid punkreid asustama metsloomad. Aga see polnud enam nii huvitav.

Nojah… metsavennad, miski pole ka Kivirähkile püha: metsavendade kodustamine ja aretamine, kui vaid seda NKVDd ees ei oleks. Pole just sobilik lugemisvara nn marurahvusluse madalalaubaliste osa esindajatele.

Dmitri Bilenkin - Intelligentsi proov (Diogenese latern, 1976)

Bilenkini tekst on omamoodi antitees Dicki Wubi loole: mõlemas kohtutakse kosmoselaeva piiratud ruumides ootamatul kombel intelligentsete eluvormidega, kuid selle kohtumise tulemused on kardinaalselt erinevad. Dicki loos oli mäletatavasti olend, kes suhtles laevnikega ning kes mõne aja pärast… pisteti nahka. Bilenkini puhul aga tapmise (mida küll tõsiselt kaaluti) asemel pööratakse laeval ots ringi ning viiakse need olendid tagasi koduplaneedile ja lastakse vabadusse. Tänutäheks need olendid parandavad laevale tekitatud kahjustused, mis tekkisid vangistusest põgenedes.

Ühesõnaga, nõukogude autori tegelased läbisid intelligentsi proovi, Dicki tegelased aga… jäid ammuste maadeavastajate ja koloniseerijate tasemele. Punkt Bilenkinile? Noh, tegelikult mitte, selline koolilapselikult positiivne lahendus ei pane just edasi mõtlema. Küll on Bilenkini puhul toredad sellised moonduvad eluvormid, mis mõneks ajaks tekitasid tekstis suisa “Alieni” filmi laadse meeleolu.

ulmekirjanduse baas

Andrus Kivirähk - Kolm paksu (Looming 10, 2017)

Pealkirja järgi võiks oodata Juri Oleša samanimelise teksti dekonstrueerimist, aga et ma pole Oleša raamatut lugenud, siis saab minu silmis võrdlemisi võika tõlgenduse Harry Potteri seiklused Eestimaal ning selle lisaks üsna tavapärane kirikutegelaste võltsmoraali küsimus (Kivirähk pole niivõrd usuvastane, vaid nende variseride vastu, kes valikulise jumalasõna kuulutamise ja pealesurumisega omale meelepärast maailma tahavad teha).

Aga jah, lugu siis sellest kuidas isehakanud näitleja satub niisuguse tulusa otsa peale, kus tal õnnestub lasteaedades Harry Potterit mängides leiba teenida (hea teenistus: kuivõrd lasteaedade isikkoosseis iga mõne aasta tagant vahetub, saab sama kohta uuesti külastada). Et lapsed peavad teda päris Potteriks, pole just imelik, aga et üks pereisa tahab enda ja kahe poja (ehk kolme paksu) päästmist Potteri poolt… siis lähevad asjad kivirähklikult võikaks ja üle võlli ning lõpptulemuseks on müsteeriline saladus.

Tegemist on üsna sapise looga, ükski tegelane pole selline, kes võiks lugejas mingil moel sümpaatiat ärata (no lastest on kahju, kui nad õhinaga  Potteri oakomme söövad). Kui jutt algab minategelase üsna süüdimatu ärikirjeldusega, siis lõpuks kisub tegevus väga jõhkraks ja nö keskaegseks, potis hakkavad pulbitsema õige paksud värvid. Väikestes doosides ja õige meeleoluga on Kivirähk ikka väga lööv; õrnalt võiks mõelda, et loo puhul on tegu etnohorroriga.

Nikolai Baturin - Fööniksburgi karussell (2017)

Järjekordne ood Viljandile ehk pole varem arvanudki, et Paavo Matsin võib olla Baturini õpilane, ning talt hoolsalt õppinud dialoogide kirjutamist. Huvitav, kas Baturini ettelugemistest (kui ta on üldse midagi sellist teinud) on mingeid salvestusi, kas ta ise võiks oma audioraamatuid sisse lugeda? Äriidee missugune!

Kuivõrd ma pole “Kartlik Nikast” lugenud, on raske midagi kommenteerida kinonovelli olemusest. Igal juhul lugesin raamatu kenasti kaanest kaaneni läbi; viimaste aastate Baturin jääb mulle vähe kaugeks (kuigi üks Loomingu tekst oli vahva), küllap on mu vaimustavat maitsemeelt solkinud ohter bulvarikirjanduse tarbimine. Aga terve maitsega inimestele on kohustuslik tutvuda selle kogumiku avalooga.

laiapea

Jonathan Strahan - Infinity Wars (2017)

Strahan läheneb tuleviku konfliktidele natuke provotseerivalt - antoloogias on esindatud 10 naisautorit (no kui An on ikka) ja 5 meesautorit (eelmises Infinity kogemuses oli hoopis 6 ja 8). Kui ühes postituses sai juba tähelepanu pööratud naispeategelaste suurele enamusele, siis järelejäänud lugusid liites see lõpuks veidi vähenes, aga ikkagi - 9 loo puhul on naine peategelaseks (Vaughn, Owomoyela, Yoachim, Kress, Das, Phetteplace, de Bodard, Levine, Arnason), 1 loo puhul on kahe peategelase korral kandvam roll pigem naisel (Swift), 4 loos on peategelaseks mees (Bear, Larson, Valentine, Watts), 1 lugu kaunistab aga tehisintelligentsi vaatenurk (Nix). Ja naiste puhul pole tegemist miskite printsesside või karmis maailmas ellujääjatega - nad ongi loomulikud osad autori loodud maailmas, peale nende on ka kõrvaltegelaste hulgas hulgi samaväärseid naisi. Ma ei nimetaks küll seetõttu antoloogiat feministlikuks - pigem on see tervemõistuslik. Kindlasti on ulmepuriste, kellele selline lähenemine niisuguses ulatuses on vastumeelne, aga see on pigem nende probleem (puristidele sobiks ehk hiljuti ilmunud Adamsi antoloogia - kuid sealgi mees- ja naisautoreid pea võrdselt).

Et tegemist võiks olla militaarse ulmega… siis otseselt madinat on vaid Levine’i loos, ülejäänud lähenevad militaarsele natuke ümber nurga (mis ei tähenda küll põnevuse-pinevuse vähesust). Pole ka korralikku võõrliikidega möllu - kuigi paaris loos on nad taustal vägagi olulised. Tähtis on inimesed ja nende võimalikud käitumismustrid tulevikus. Eksootikat kui sellist oli ehk kahe India-ainelise teksti puhul.

Positiivselt üllatasid esmakogemused Yoachimi, Levine’i ja Owomoyelaga, tuttavamatest autoritest pakkusid rõõmu Vaughn, Bear, Kress ja ka de Bodard. Natuke enam oodanuks Nixi ja Arnasoni puhul, kes eelnevalt on ikka rohkem või vähem elevust tekitanud, seekord siis vähe keskpärased loometööd. Nagu ikka, tekitasid mõningast peavalu Valentine ja Watts. Esmakogemused Phetteplace’i ja Dasiga jätsid hinge kerge optimismi nende tulevaste lugudega kohtumise puhuks. Swift ja Larson olid nagu on. Nagu näha, siis häid lugemuselamusi (7 & 6) oli selgelt rohkem kui puiseid lugusid (3 & 4).

Aga jah, kui kuidagi antoloogiat kokku võtta, siis… tulevik on tume, sest inimene pole mitte progresseeruvalt arenev olend ja arenev tehnika pole teab mis helge tuleviku garantii - pigem aitab see… kõiksugu jamasid võimendada.

7

“Faceless Soldiers, Patchwork Ship” Caroline M. Yoachim

6

“Perfect Gun” Elizabeth Bear

“In Everlasting Wisdom” Aliette de Bodard

“Dear Sarah” Nancy Kress

“Command and Control” David D. Levine

“The Evening of Their Span of Days” Carrie Vaughn

5

”The Moon Is Not a Battlefield” Indrapramit Das

“Heavies” Rich Larson

“Conversations with an Armory” Garth Nix

“The Last Broadcasts” An Owomoyela

“The Oracle” Dominica Phetteplace

“Weather Girl” E. J. Swift

4

“Mines” Eleanor Arnason

”ZeroS” Peter Watts

3

“Overburden” Genevieve Valentine

Peter Watts - ZeroS (Infinity Wars, 2017)

Watts on jälle selline autor, kelle - üllatus-üllatus! - tekstid on mu jaoks parajalt raskepärased ning üldiselt püüan vältida neid niipalju kui võimalik… ja kuivõrd siinses antoloogias on see viimane ning samas konkurentsitult pikim tekst, siis selle lugemine… tundus väheke tööna, mida on vaja teha.

Tekst on iseenesest üsna intrigeeriv ehk siis miskisuguse kollapsi läbi teinud lähitulevikus leitakse tehnika, millega äsjasurnud uuesti… kasutamist leiaksid - ehk siis nö zombidena. Erilised tapjarobotid, mida kasutatakse seal, kuhu inimsõduritel enam asja pole. Ülesturgutatud laipadel tekib küll teatav “eneseteadvus” (kuivõrd ikkagi loo jutustaja on üks neist), mistõttu kui nad viimaks töökorras on ja missioonidele saadetakse, tekivad neil umbmäärased küsimused, et miks nad muuhulgas lapsi tapavad ja muid koledusi sooritavad. Aga noh, selline on hind, et mitte täisjõus surnu olla.

Peab muidugi taas tunnistama, et mõnestki teksti finessist ei saanud aru (kuidas see zombide eneseteadvus ikkagi toimis ja mil viisil neid juhiti ja mis mutantidega nad lõpuks kokku põrkusid), kuid et ikkagi antoloogia viimane tekst ja aega napib, sai lugemisega tuimalt edasi punnitatud. Noh, igal juhul on siin loodud päris lööv maailm ja ega see Wattsi tekts polnudki nii - köh-köh - raskepärane, aga ikkagi nii ja naa ja sedapsi ka.

E. J. Swift - Weather Girl (Infinity Wars, 2017)

Nägemus maailmast, kus ameeriklased on avastanud võimaluse ilmaga manipuleerida - mitte et nad suudaksid orkaane jms tekitada, küll aga kasutavad nad infomatsiooniga manipuleerimist, et vajadusel varjata sellise supertormi teket ja liikumissuunda. Niisiis kasutatakse häkkimist ja muid infosõja võtteid, et informatsiooni puudumine või valeinfo lekitamine hoiaks avalikkust ja orkaani võimalikku sihtkohta küllalt kaua teadmatuses - edasi järgneb siis hoop infrastruktuurile ja tsiviilelanikkonna rappimine.

Loo peategelane on naine, kes töötab selles salajases grupis - tema hinnata on võimaliku orkaani tugevus jne; tema hinnata on, kas orkaani oleks võimalik kasutada riigi huvides. Aga juhtub nii, et järjekordne orkaanilöök antakse piirkonda, kus naise endine abikaasa on oma aastaid kestval rännakul. Tekib siis kergelt eetiline probleem et kas ja kuidas meest teavitada, et ta sealt piirkonnast kiiremas korras jalga laseks. Aga… aga…

Ei saa öelda, et sellele antoloogiale omaselt oleks taas vaid naine peategelaseks, eks ta see eksabikaasa vaatepunkti jagatakse niisamuti, kuid pigem on see olukorra dramaatilisuse nimel, midagi sisulist see mees juurde ei anna. Teksti võiks pigem nimetada põnevikuks või ka cli fi’ks, oleks vast täpsem määratlus kui lihtsalt ulme. Noh, kokkuvõttes võrdlemisi tavapärane lugu, midagi ei jää hambusse ega pane silmi särama.

Max Porter - See linnuke on lein (2017)

Vahelduseks on päris mõnus lugeda hingekriipivalt segast raamatut. Leinast ja kohanemisest; mingil moel sarnane proosapoeem kui Dylan Thomase “Piimmetsa vilus” (aga - eksole - soovituslik oleks pigem tunda Ted Hughesi loomet. Tea, kas see varese-luuletus on maakeelses tõlkevalimikus olemas?).

Lugu siis sellest, kuidas trikster-vares kisub naise ja ema kaotanud pere tagasi elama. Kasutatavad võtted pole eneseabiõpikutest pärit ning tulemuseks pole paranemine vaid kohanemine. Vägagi ängistav teema on esitatud, noh, mänguliselt, omamoodi antipoodina Laingi variatsioonidega massiivile. Vares ja isa jutustavad lugusid (asümmeetrilised!), kui allegoorilised või sümboolsed need on, eks see olgu konkreetse lugeja otsustada.

Kiusatus oleks pidada seda päris heaks raamatuks.

Genevieve Valentine - Overburden (Infinity Wars, 2017)

Valentine ei peta lootusi - järjekordne tekst, mis paneb mul jõuetult hambaid kiristama; ka teistkordne lugemine ei ava kuidagi silmi teksti vapustavuse asjus.

Jutt on siis miskist rahutagamisoperatsioonist okupeeritud planeedil, kus okupandid ei oska kuidagi guerillataktikat maha suruda - neil on lihtsalt erinevad arusaamad, mida okupeeritud saavutada tahavad. Olukord läheb päev päevalt aina hullemaks.

Selle antoloogia kohta ebaharilikult osutub peategelaseks mees - kuigi temaga võrdseid naistegelasi on küllaga. Kui loo algus tundus lubavat, et mu senine Valentine’i kogemus saab ootamatult positiivse laengu osaliseks, siis teksti edenedes hiilis tagasi see rutiinne masendus. Mida ei päästnud ka loo teistkordne lugemine (ahjaa, seda ma juba mainisin!), mis pahatihti annab tekstidest hoopis positiivsema mulje.

Rich Larson - Heavies (Infinity Wars, 2017)

Seekordse loo probleemiks on koloniseerimiseks kasutatavad vahendid ja võtted - mis juhtub, kui vallutatud alade elanikud on nö üleprogrammeeritud ja kui nende soovitud kuulekus käheb liialt käest ära?

Larson paistab olevat viimaste aastate kõige kiidetud uustulnukast lühijuttude kirjutaja. Mingil moel mulle tundub, et tema tekstid on kui ühe vitsaga loodud (erandiks siis üks fantasylugu) - küllaga tegevust, näpuotsaga teadust ja müsteeriumi. Lugeja saab eelkõige põneva ja kiire loo, ta pole üle vaevatud tehnilise plära või tegelaste sisemiste probleemide või kultuuride kujutelmadega. Ses suhtes on see kuidagi… üheülbaline, sa loeksid justkui sarnase ehitusega tekste ja eks selline ülesehituses üllatusmomendi puudumine ei lase suurt vaimustuda (no muidugi, valdav enamus autoreid kordab vaid ennast).

David D. Levine - Command and Control (Infinity Wars, 2017)

Antoloogia seniloetud lugudest kõige actionirikkam, sarnaselt Dasi loole on siingi tegevustik läbi India vaatenurga. Konfliktiks on India ja Hiina sõda, nimelt on India tõtanud appi Tiibetit vabastama… et ühtlasi saaks käppa peale asetada sealsetele maavaradele. Huvitav on see, et kui praegu on tegemist maailma kahe suurima rahvaarvuga riigiga, siis siinses konfliktis on India vägedele probleemiks Hiina kahuriliha märgatav ülekaal - hoolimata India vägede tehnoloogilisest kvaliteedist kipub indialasi lämmatama hiinlaste lõputud reservid ja nende halastamatu kasutamine; nii on ühe indialasest supersõduri kaotamine hulga valusam kui terve hiinlaste pataljoni mahanottimine.

Lugu on nähtud indialasest naissõduri silme läbi, kes juhib väikest rühma, millega püütakse maha võtta Lhasas kindlustunud hiinlaste positsioone. Kuid iga lahing kulgeb siin sarnaselt - rohketest luureandmetest hoolimata ilmuvad välja hiinlaste hulga arvukamad jõud, kelle tapmiseks ei jätku küllaldaselt laskemoona, ning rühma hävingust pääsemiseks peavad nad kokkupõrkest taganema - mis tekitab supersõdurites ägedat frustratsiooni. Lõpuks saadakse teada, mis peitub indialaste ebaedu taga (kaitsetööd juhatab hiinlaste Žukov!) ning olukorra lahendamiseks otsustab supersõdurite rühm midagi drastilist teha.

Kõiksugu tehnika kõrval jõutakse ikka tõdemuseni, et oluline on inimene ja tema kogemused, mitte ainult tehniline üleolek. Aga tehnikaareng on muuhulgas selline, et suudetakse kasutada teleportatsiooni sõjalisel eesmärgil - mistõttu on näiteks Maa pealt pühitud nii Pentagon ja Kreml kui eelmise põlvkonna võimukeskused (edaspidi on küll vaikiv kokkulepe, et tsiviil- ja kultuurilisi objekte sel viisil ei rünnata). Et siis oluline on kaitsta oma infovõrgustike sõlmpunkte ja turvalisust; kuid samas on see teleportatsioon niivõrd kallis, et tavalised sõjalised kokkupõrked tuleb lahendada ikkagi vanamoodsal moel.

Nii ongi tekstis esitatud nö tavapärane sõjategevus, aga seda vähe paremate vahendite abil. Kõiksugu nanolahendused on vinged jne, aga odavam on elusid ohverdada.

Huvitaval kombel on selle antoloogia juttude peakangelased ennekõike naised (Vaughn, Owomoyela, Yoachim, Kress, Das, Phetteplace, de Bodard, Arnason). Beari loos on mehe kaaslaseks naisena koheldav lendav laev, Nixi puhul on lugu esitatud läbi sootu tehisintelligentsi silmade (muidugi on sõdurid, kellega ta suhtleb, võrdselt nii naised kui mehed). Nii võttes on isegi nelja lugemata teksti arvestades tegu eelkõige naiskangelaste antoloogiaga (kujutan ette, kuidas ulmepuritaanid oigavad ja hambaid kiristavad). Ja küsimus polegi niivõrd naiskangelastes kui milleski eripärastest - ei, naiste rolli nähakse meestega võrdväärsetena kõikides tuleviku konfliktides.

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2017

Käes on jälle see kordumatu aeg aastas, kui maailmale esitletakse eesti kirjanduse parimaid debütante. Mitu jõulupäkapikku valis Teravas, Vihases ja Triskaidekafoobiast kubisevas konkurentsist (42! baleriini) välja tervelt viis gladiaatorit, kellest vaid üks saab hunnitu Võimusõrmuse (kui selle ikka kuskilt kätte saab). Viiest raamatust olen seni lugenud vaid kahte, aga eks teisedki kõlavad igati lugemisväärselt.

Igal juhul, päike loojub ja tõuseb 23. novembril, mil Tartus päästetakse lõukoer valla ja miski ei ole enam sama. Be there or be square, kihlveokontor on avatud.

Neli musketäri on järgmised:

Oliver Berg, romaan „Venna arm“

Berit Kaschan, luulekogu „Ma naeran magades“

Madli Lippur, romaan „June. Julien“

Siim Sinamäe, luulekogu „2000 & 1 G-d : väljamõeldud lood tõestisündinud inimestega“

Kaido Tiigisoon, romaan „Kus pingviinid ei laula“

Aliette de Bodard - In Everlasting Wisdom (Infinity Wars, 2017)

Selle autori tekstidega pole ma senini kontakti leidnud, sest ta armastatud Vietnami-teema ei hakka suurt tööle, jääb nagu võõraks. Kuid käesolev jutt on küll igati loetav - kas ja kuidas see paigutub de Bodardi Vietnami-universumis, pole küll aimugi.

Aga jah, valitsev Imperaator kasutab oma mõjuvõimu hoidmiseks inimetest käsilasi, kelle sees elutseb nö imperaatori hääletoru - miski bioloogiline tehnoloogia, mis vahendab Imperaatori mõtteid ning ühtlasi uurib Imperaatori tarbeks oma kandjat; sest kuulu järgi on Imperaator hoopis maaväline olend ja sellisena pole inimestega just ülemäära tuttav. Hääletoru kandjad saavad neid mõtteid nö võimendada tavalistele inimestele, mille tagajärjeks on nende tahte endale allutamine - seda küll mitte püsivalt.

Ühesõnaga, tuleviku diktaatoril on uued võimalused diktaktuuri teostamiseks. Käsilastele on see võrdlemisi vastik töökoht, aga ikka parem kui tavainimeste kombel vaesuses vireleda. Kuid lõpuks ei lähe kõik nii nagu Imperaator käsib.

Päris huvitavalt võõras maailm, kus on nii mõndagi tuttavat, aga ikkagi… nii võõras. Autori kujutletud relvastus on veidralt psühhedeelne, kõik see mõtetega lajatamine ning see inimkehas pesitsev Imperaatori bioloogiline käepikendus… mõte sellest paneb endal kõhu ebameeldivalt keerama.

Indrapramit Das - The Moon Is Not a Battlefield (Infinity Wars, 2017)

Sõjavastane lugu, mis tõdeb resigneerunult, et kui Maal jäädaksegi sõdima, ei tohiks siiski maalaste omavahelisi konflikte teistele taevakehadele edasi viia. Lugu on esitatud dialoogi vormis, kus India endine kuusõdur jutustab oma minevikust.

India on siinses loos üks juhtivaid kosmosehõivajaid, muuhulgas on nad loonud Kuul sõjalise baasi (mida jutustajate vaatenurgast peetaksegi India eesõiguseks) - nii nagu venelased ja hiinlased (ameeriklastest pole eriti juttu - lugu jutustatakse eelkõige Aasia vaatepunktist). Kuul olijate vahel käib nö mitteametlik madistamine, kes saaks seal võimu. Sealne sõjapidamine nõuab erilisi sõdureid, nii ostab India valitsus vaestelt lapsi ning aretab neist kuusõdureid - et saaksid hakkama sealse gravitatsiooniga ja oleksid eelkõige sõjamasinad, mitte tavalised inimolendid oma lihalike soovidega. Seega püütakse neid teha võimalikult sigimatuks jne. Tulemuseks on siis ilmatumad jõujuurikatest habemega naised jms.

Aga kui Kuu hõivanud suurriigid sõlmivad püsiva rahu (sest avastatakse tähtedevaheliseks reisiks eriti vinge tehnoloogia - milleks siis energiat raisata tühistele konfliktidele), siis on need kuusupersõdurid korraga aegunud sõjatehnika; pole nad oodatud ka edasistele maailmaruumi vallutustele. Tulemuseks siis üleliigsed veteranid, kes tagasi igatsetud Maale jõudes avastavad, et pole enam üldsegi sobilikud seal hakkama saamiseks.

Niisiis võrdlemisi kurblik tulevikuvisioon väikese ajaloo seisukohalt. Autor on üsna tuntavalt patsifistlike meeleoludega, samas… üleliigne rahvastik tuleb kuidagi ülekoormatud Maalt minema saada. Nokk kinni, saba lahti. Eks see kuusõdurite kirjeldus on üpris huvitav, niisamuti India kui supervõimu maailmavaade. Nii võttes igati okei tekst.

John Wyndham - Meteoor (Punase pealiku lunaraha, 1991)

Üpris kurbnaljakas lugu tulnukatest, kes satuvad Maa nimelisele planeedile - nende soov on siin uus elu luua koostöös kohalike intelligentsete eluvormidega (probleemiks siis see, et nende koduplaneedi päike annab otsad). Kuid oh häda, kui nad on Maal maabunud kosmoselaevast väljunud, ründab neid avaral platool meeletu suur neljajalgne olend (keda võiks lihtsuse nimel kutsuda kassiks); hiljem tuleb võidelda mitmete kuue- või kaheksajalgsete kiskjatega, veel hullemaks katsumuseks on hiiglaslikud neljajalgsed hallid olendid, kes on kõige õelamad vastased (no kes siis hiiri ei karda?). Kuid õõvastavad imed ei lõpe… nende tuhat kaaslast mahutava kosmoselaev tõstetakse kõige hiiglaslikema olendite esijäsemete abil üles ning viiakse minema - jättes nad ilma igasugusest varustusest!

Käib pauk, justkui oleks taevast meteoor kukkunud. Aga maa seest leitakse kõigest mingi raudkuul, mis viiakse kuuri varjule. Kohale rutanud konstaabel keelab seda kuuli edaspidi puutumast, kuna sõjaministeeriumi käsul peavad eksperdid sellised taevast kukkunud objektid kõigepealt üle vaatama. See on naeruväärne, leiavad kuulikujulise objekti leidnud kohalikud. Tundmatu ese viiakse laborisse, ja…

Nagu öeldud, üpris kurbnaljakas jutt, tulnukatest, kes tahavad head, aga kassid ja hiired ja inimesed ja ämblikud… pole just kõige külalislahkemad, pigem kipuvad neid hoolimatult tapma. Aga kõige hullem ootab neid vapraid tulnukaid veel ees… Päris lahe retroulme.

ulmekirjanduse baas

Aleksandr Šalimov - Meditsiini triumf (Diogenese latern, 1976)

Üpris humoorikas lugu (teksti alapealkirjaks on “fantastiline pamflett”) tuleviku meditsiini asjus, mille puhul senised normid niisama kindlalt enam ei toimi - no kui sul on võimalik kehaosi ja elundeid vahetada… siis peaksid päris rumal olema, kui seda enese hüvanguks ei tee. Ainult et seadusega on reguleerimata, kuidas ja millistel tingimustel niisugune enesetervendamine peaks toimima, mistõttu juhtub kõiksugu rohkem või vähem moraalselt ja seaduslikult kaheldavaid juhtumeid (no näiteks inimeste tükeldamine sel eesmärgil). Niisiis peetakse kohtuistungit mehe üle, kes sellises heaoluäris on vägagi edukalt tegev. Ja nagu selgub, on nii kohtunik kui ka teised osalised niisugusest hallist alast isiklikku heaolu teenindanud.

Et siis nõukogulik satiir kapitalistlike väärtuste asjus - vaevalt et Nõukogude Liidus oleks selline korruptsioon võimalik. Või siis autor kirjeldab inimese universiaalset olekut, mille puhul esimese kivi visaku see, kes ise on süütu. Nojah.

ulmekirjanduse baas

Robert J. Sawyer - Just nagu varemalt (Vereta jaht, 2001)

Lähitulevikus on ajarändamise laadis leiutatud kronosiirdamine, mis võimaldab inimteadvusi minevikku, varem elanud inimesele projitseerida. Ainult et sellise siirdamisega tagasiteed pole - sa jäädki peremeesorganismi pesitsema senikauaks kuni see sureb (juhul muidugi kui su nö olevikus paiknev teadvusetut keha elus hoitakse).

Et see kronosiire on ühesuunaline, kasutatakse seda eutanaasia (kuna maailmas on kõrge eluea tõttu sotsiaalsed probleemid) ja surmanuhtluse puhul (las räpase töö teevad teised ära). Loo peategelane on peast põrunud massimõrvar, kes oma pattude eest valib karistusviisiks siirdamise türannosaurusse. Hoolimata senikuulmata soovist on kohus sellega nõus, eeldades, et miljoneid aastaid tagasi elanud saurusel pole palju elupäevi järel (miks selles veendunud ollakse, jääb paljastamata). Kuid massimõrvar pole rumal ja peale siirdamist on tal türannosauruse abil plaan inimalge nii kauges minevikus  Maa pealt ära pühkida (või õigemini süüa).

Saurusejutud pakuvad alati esteetilist rahulolu, nii ka see kergelt õudukasugemetega lugu rahuldab esmaseid vajadusi. Ja et tegemist on niivõrd suurejoonelise genotsiidiplaaniga, oh issand… Mamma mia.

ulmekirjanduse baas

Vadim Šefner - Tagasihoidlik geenius (Diogenese latern, 1976)

Huvitav, kas Mehis Heinsaar on kunagi seda juttu lugenud? Igal juhul kuidagi sarnane meeleolu, teatud melanhoolne ilu ja muidugi nurgatagune vapustav armastus. Eks jutt on ka osalt satiir tõusikute asjus - eriti Svetlana ja ta erakordsest leiutajast mees oma jaburate väljamõeldistega. Mõneti huvitaval kombel on see tagasihoidlik jutt hiljuti ilmunud Vandermeeride teadusliku fantastika üliantoloogias, huvitav valik.

Aga jah, Sergei on selline vaikne nokitseja, kes pole just edasipüüdlik tüüp ning vabal ajal mõtleb ta igasugu tehnoloogilisi uuendusi välja. Uisud, millega saab vee peal sõita, nähtamatu juuresoleku agregaat (mis töötab vaid tagasihoidliku 35 kilomeetri raadiuses) või kohaliku toimega antigravitaator, tänu millele saab teha toalakke oma töönurgakese - mis küll ta õnnetule naisele ei meeldi. Sergei on nimelt õnnetus abielus ja hea näide sellest, miks tasub turvaseksi harrastada - pole ohtu, et lapse pärast peab abielu hambad ristis kannatama.

“Nad tutvusid. Sergei kuulis, et naise nimi on Tamaara. Nad kohtusid mõned korrad ja abiellusid. Siis sündis poeg, kellele Tamaara pani nimeks Alfred. 

Tamaara oli igav naine. Ta ei tundnud millegi vastu huvi, istus vaid kogu aja akna all tugitoolis ning tikkis kasse, luiki ja põtru. Valmis vaibad riputas uhkelt seinale. Sergeid ta ei armastanud. Abiellus vaid eraldi toa pärast. Ja veel sellepärast, et oli hobusekasvatuse instituudi lõpetanud, kuid ei tahtnud maakolkasse tööle minna.” (lk 143)

Viimaks jõuab Sergei äratundmisele, kelle järele ta tegelikult igatseb… ja hiliskeskealise mehena läheb sellele olendile külla, kaasas päikeseenergast toituv nooreks tegemise aparaat.

“Ikka tundus talle, et tema aparaadid on liiga ebatäiuslikud ja pole põhjust nina püsti ajada. Nii leiutas ta näiteks “Tülisummuti”, mille seadis üles kommunaalkorteri kööki. Seade registreeris kahekümne jaotusega skaalal elanike meeleolusid. Esimese paha sõna peale hakkas nooleke värelema ja jaotusi lugema, lähenedes aegamööda punasele joonele. Punase joone kohal lülitas nool sisse tülisummuti. Kõlas vaikne rahustav muusika, automaatpulverisaator pihustas õhku palderjaniekstrakti ja lõhnaõli “Valge öö” ning tülisummuti ekraanile ilmus kentsakas väänlev mehike, kes tegi publikule kummarduse ja lausus siis: “Pikka meelt, kodanikud!” Sel kombel katkes tüli juba eos ja kõik korterinaabrid olid Sergeile tema tagasihoidliku leiutuse eest tänulikud.” (lk 146-147)

Teaduslikuks fantastikaks on seda teksti raske pidada, pigem on tegu fantasyga - Sergei kõiksugu leiutised on lihtsalt niivõrd uskumatud (või sotsrealistlikust vaimust kantud?) ja no loo tundetoon on ka pigem selline… ulmelises soustis tragikoomiline lamburiromantika kahe inimese õnnetust armastusest. Igal juhul, väga armas lugu.

ulmekirjanduse baas

Joanna Russ - When It Changed (The Big Book of Science Fiction, 2016)

Kurblik lugu naiste planeedist, kuhu on naasemas mehed. Aastasadu tagasi surid seal epideemia tagajärjel mehed, ning sellest ajast saati on naised omapäi hakkama saanud (et niivõrd palju elanikke kaotati, siis seetõttu toimus ka tehniline regressioon). Kuid nüüd on seal maandunud laev koos suurte lihastega meestega, kellel on “rõõmusõnum” jagamiseks - Maal on nüüd sugude võrdsus; aga et on teatavaid probleeme geenidega, on neil sigimiseks vaja naisi juurde. Ja et nüüd mehed naasevad ning aitavad siinset maailma paremaks muuta - sest vaid koos meestega on parem elu. Kohalikud naised pole ideest just ülemäära vaimustunud - nende ühiskonna tehniline tase on tõusuteel, kuigi pole veel jõudnud epideemiaeelsele tasemele, mistõttu laevaga saabunud mehed on paratamatult… militaarselt etemas arengujärgus.

Lugu, mis osutab näilise ja tegeliku vahekorrale - kuigi saabunud maalased räägivad maalaste võrdõiguslikkusest, ei kohtle nad planeedi naisi just… respekteerivalt; justkui poleks siinne ühiskond meesteta elujõuline, see on puudulik, naised ilma meesteta pole… normaalsed  Noh, kohalikud nii just ei arva. Eks siis jutt toitubki sellest vastuolust (sellest siis üsna otsene feministlik  näpuga näitamine). Kas traditsiooniline peremudel (mille käigus pole maalaste ühiskond just eriti rõõmsalt toimiv) või siis siinne toimiv ühiskond, mis saab oma probleemidega kenasti hakkama.

Sonic Youth laulis kunagi “fear of a female planet” ja ekstaole.

ulmekirjanduse baas