Riste Lehari - Ma arvasin alati, et Kafka on mu vanaisa (Looming 2, 2025)

 

Lehari tekst on samas laadis (ja samaaegne)  nagu Kairi Looki ja Brigitta Davidjantsi teosed ehk tõlgendus lapsepõlvemaastikust, mille sõnnikust on siis sündinud kaasaja mõtlev inimene. Kui teised autorid andsid aimu nö muinas-kesklinnast ja -Mustamäest, siis Lehari tuletab meelde Lasnamäe lõhnu ja maitseid.

Ja seda Kafka abil (nagu pealkirjastki võib lugeda) - lapsena teadmata, kes see seal pildil on, kuniks siis kooliajal sai tõele jälile ning eks siis sellest vast tõuge niisuguse teksti loomiseks. Vaadates kahte varasemat Lehari lugemiskogemust, pole ma seni autori tekstidele just pihta saanud, aga selle loo noorusea tõlgendused on päris huvitavad nägemused ning eks hirmutavamad osad on need võhivõõrad keskealised või vanemad mehed, kes noortele tütarlastele tähelepanu pööravad. Aga Lehari kirjutab muustki; omal moel päris painav tekst.

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2022

 Tänavused Alveri debüüdipreemia nominendid on järgmised:

Sanna Kartau, luulekogu „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ (Tuum)

Gert Kiiler, romaan „Eranuhke ei armasta keegi“ (Postimees)

Juta Kivimäe, romaan „Suur tuba“ (Varrak)

Riste Lehari, proosakogu „Kafe“ (Tuum)

Janika Läänemets, luulekogu „Vihma ja kurbuse maja“ (Kultuurileht)

Reijo Roos, „kured kotkad kajakad“ (Näo Kirik)

Joonas Veelmaa, „Alaska“ (Puänt)

Lugegem.

Riste Lehari – Bassein (Eesti Novell, 2019)

Kahe loetud loo põhjal võiks koguni öelda, et autoril on mingi oma käekiri ja siseilm (või noh, mõlemad tekstid toimuvadki kuskil ajutaguses, mentaalses olluses). Seekordne tekst räägib … geenidest. Et millist geneetilist mälu oled esivanematelt pärinud ja kas see ka aitab sind ennast leida. Geenisupist!

Muidugi, tegelikult võib Lehari oma mõistulooga väljendada hoopis midagi muud. Kui eelmises tekstis oli juttu enesematmisest, siis seekord on teemaks enesesse sukeldumisest. Natuke psühhoanalüütilist värki, või?

Riste Lehari – Piiril (Vikerkaar 3, 2019)

Lühilugu morbiidse ja aistingulise proosa austajatele ehk mis juhtub siis, kui su meeli painab enesematmise tung.

Tähendab, sa oled teistsugune, sul on oma sihid, mida lähedased ei pruugi mõista. Kuigi leidub ka teatud elurõõmu. Või nii.

Tekst kui selline … noh, see on belletristika, ilu kirjandus. Kui Nerve tekst on ehk argieluhorror, siis Lehari võngub kuskil ajuhorrori kandis, kujutluspildid, mis tekitavad häiritust ja rahutust. Või siis teksti kujundlikkus on midagi sellist, millele ma järele ei jõua. Plusspunktid mulla oksendamise eest, see on … kujund!