Viņa Jie-Min Prasad – A Guide for Working Breeds (Made to Order, 2020)

Humoorikas lugu nö noorest robotist, kes tutvub talle määratud robotist mentori abil robotielu tingimuste ja muude ühiskondlike oludega. Kui noor robot on igati lõbus ja seltskondlik ja naiivne, siis mentor … on õige tumeda taustaga sahkerdaja. Noor robot muudkui vadistab oma senise tööelu kummalistest juhtumitest ja tööandjate ebaõiglasest kohtlemisest, mentor valmistab teda salamisi ette … omaks tarbeks (või siis hoopiski – aitab tõsta robotite klassiteadvust!).

Igal juhul, jutukana vormistatud lugu on mitmeti lõbus, kõik need noore roboti juhtumised koerte ja pesukarude ja inimeste ja tööandjatega. Lugedes meenus Prasadi eelmine robotilugu ja Kritzeri kassipiltide jutt; aimamisi võiks viidata Murderbotilegi ehk (kuigi neid ma pole senini lugenud). Igal juhul, sellele robotiantoloogiale igati meelelahutuslik sissejuhatus.

Viņa Jie-Min Prasad - Fandom for Robots (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)

Lõbus alternatiivajalooline lugu robotist nimega Computron, mis hakkab fännama kaasaegset animet … ning seetõttu hakkab omapoolselt looma fännikirjandust. Ainult et tegemist on robotiga, siis loome tehnikaosa on vägagi kompetentne, aga inimtegelase kujutamine järjekindlalt puine.

Computron on 1950. aastatel loodud tehisintellektiga robot, mille koht on nüüdseks robotite muuseumis. Eks ta on tore kurioosum, mida külalistele näidata, aga noh, ega ta just ahhetamapanevat tulevärki korralda, vastab vaid monotoonselt külastajate valitud küsimustele. Kuni üks külastaja pöörab Computroni tähelepanu sellele, et ta sarnaneb ühe hetkel populaarse animesarja tegelasele. Robot asub netist järele uurima, millega tegemist on, ning … huvitav on (muidugi, tal puudub võime huvitavat tajuda). Veelgi huvitavam on näha, kuidas sarja andunud fännid kirjutavad foorumites ja kodulehtedel fännikirjandust, mis on samas roboti käsitlemisel õige käpardlik. Computron käärib omalt poolt käised üles.

Ühesõnaga, lõbus jutuke roboti ja inimeste suhetest. Või kuidas inimesed kujutlevad või unistavad … mis punktuaalselt võttes on õige käpardlik.

Viņa Jie-Min Prasad – A Series of Steaks (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year, 2018)

Kelmilugu lähituleviku Hiinast, mil printeriga on võimalik valmistada nii elundeid kui … veiseliha. Mitte et see oleks otseselt seaduslik või ebaseaduslik, küll aga kena teenimisvõimalus oskustega inimestele, kes töötavad sündikaatide või väikeettevõttete heaks.

Üheks selliseks inimeseks on Hongkongi meditsiiniülikoolist välja visatud neiu, kes peale ebaõnnestunud südametrükki (eks ka ülikoolid tahavad musta raha teenida) on põgenenud Nankingi, kus siis ülikoolist varastatud printeriga valmistab tellijatele erinevaid veiselihasid. Ühel hetkel saab ta anonüümselt tellijalt hiiglasliku ja vägagi spetsiifilise lihatellimuse. Lisaks ülesande keerukusele on eriliseks tüütuseks see tellija, kes erinevate ähvarduste abil (olles vägagi tuttav selle meditsiinikooli intsitendiga) tahab printijat agaramalt tööle piitsutada. Neiu peab palkama darkneti kaudu endale abilise, kellega koos nad satuvad sellele okkalisele teele, et avastavad, kes see tellija tegelikult ja milleks seda võltsliha laadungit vajatakse. Järgneb siis …

Singapuri autori lugu on eelmise aasta üks lemmikuid kõiksugu antoloogiates ja ulmeauhindade nominentide nimekirjades. Mitte et ma seda populaarsust lõpuni mõistaks – jah, lähitulevik kui selline on päris huvitav (muidugi tehnoloogia ja selle rohkem või vähem eetiline kasutamine), niisamuti see hiinalik maailm oma reeglite ja kelmustega. Aga et tekst ise oleks märkimisväärse mõjuga kunstiteos,  mis kuhugi kraevahele roniks, seda nüüd vast mitte. Siiski, hea meelelahutus, sellest ka kõrgem punktisaak.