Peter V. Brett – Maapõu. Teine raamat (2019)

Tuleb tunnistada, et ma pole fantasy traditsioonide või äärmustega mitte just kursis, aga selles suhtes värskendas Bretti romaanisari küll mu fantasy kogemust sellega, kuidas tegevusse sekkusid kõiksugu lapseootel naised ja muidu beebikesed; seda siis eelkõige romaanisarja teises pooles, kui rasedaks hakati jääma hoolika põhjalikkusega. Vähemalt minu jaoks leidis Brett fantasy-kirjanduses oma nišši (ehk ta ise sooviski end niimoodi põlistada?): „ohter madistamine ja küllaga emadust“. Ja no selle raamatu lõpetamine tekitas minus ühest rõõmu, sest ma ei pea enam sarja jätkumist kartma (oh milline kolinal kukkumine „Kõrbeoda“ heast kogemusest).

Romaani see osa (esimene pool) on viimaks sarja lahenduseni jõudnud, mis siis muidugi tähendab hea ja kurja viimast mõõduvõtmist – kurjad (deemonid) on muidugi eduseisus ja head (inimesed) saavad loota vaid sellele, et nende kangelased suudavad enesetapumissiooni käigus vältida suremist ja lõpuks selle deemonite kuningannaga midagi peale hakata (jajah, pole küll nii keeruline konstruktsioon kui Tolkieni Sõrmuste sõja puhul). Seni deemonite eest kaitstud linnad langevad deemonite koordineeritud rünnakutega; Arlen ja Jardir on aga maapõues … oma hävingule vastu sammumas, teejuhiks vangistatud deemonikuningas, kes julgelt ennustab meie kangelastele ekspeditsiooni luhtumist ja seejärel nende ajude kallal maiustamist. Kuid … maapõu polegi vaid deemonite hallata.

Maapealne inimsoo allajäämine on muidugi katastroofiline ja tekitab vaid siirast imetlust, et üüratutest kaotustest hoolimata on veel vastupanukoldeid (sest Leesha on teadagi … vapper ema). Kuid … mis lootust saab olla romaanisarja viimastel sadadel lehtedel? Kõik on kohe läbi ja deemonid saavad nõrkemiseni inimlihaga maiustada! Ega siis Brett ole vaid inimsoo emaduse kallal (võiks irriteerida, et kas naistegelaste tugevad karakterid seisnevadki siis selles, et … kuidas last kanda?), kangelaste quest on selleks, et peatada deemonikuninganna munemine. See pole küll ehk fantasy puhul just uus kvaliteet, aga paralleel deemonite ja inimeste emadusele lähenemisega … tekitab küll kõhedust.

Eks see romaanisari kulgeb rohkem Tolkieni kui „Jää ja tule laulu“ jälgedes. Kui sarja esimeses pooles näisid tegelased mõneti ambivalentsed, siis sarja teises pooles läheb vägagi hea ja kurja vaheliseks nämmutamiseks, mis lugemisel pakub küll adrenaliinilaksu, aga samas laob vundamenti keskpärasusele. Lõpu seiklused ja lahendused … no lähevad veits üheülbaliseks või mis.

Peter V. Brett – Maapõu. Esimene raamat (2018)

Et siis deemonisarja viimane raamat, mis eestikeelses tõlkes ilmub seekord kahes osas. Niisiis see pool on sissejuhatuseks teise poole (arvatavale) kataklüsmile. Inimeste liidud vajavad turgutamist või parandamist või loomist – kuid muidugi on see keeruline ettevõtmine, ning ega selle raamatu lõppedes on lahtisi otsi enam kui küll.

Arlen ja Jardir oma paari lähedasega pole ikka veel maapõue jõudnud, Krasia võimuintriigid peale Jardiri kadumist on vägagi traagilised, Vabade Linnade isandad ja emandad püüavad ühtaegu Arleni, üksteisi ja krasialasi paika panna. Kes siis lõpuks deemonite kogunemisele vastu astuks? Oh häda ja viletsust, on vaid üksikud masendunud, kes mõistavad, milline deemonihaamer on kohe lajatamas. Muidugi, kas nende pingutustest enam abi olekski …

Raamatu vast huvitavamad osad on need, mis on peategelastest eemal. Ehk siis Briari ja Ashia teekond, miks mitte Milni ülikute seiklused tühermaal. Sest noh … peategelased on vähe pateetilised, või nii.

Kõige selle eepilise draama kõrval on autor lisanud kamaluga melodraamat kõiksugu titanduse abil. Nii on mõnigi naine asunud imetama ja ma vist olen halb inimene, aga need hetked imikutega muutuvad võrdlemisi tüütuks. Eriti raamatu algul käib Leesha ümber üks pidev beebitrall ja noh … oeh.

„Elissa neelas alla muige. Mehed suutsid küll seista silmitsi deemonite, krasialaste ja kõige muuga, millega maailm kostitas, ent sattuda maimukese imetamise tunnistajaks oli paljudele ometi liig.“ (lk 70)

Sain selle raamatukogust YA riiulist, eks siin ongi vast … nooruslikkust, samas esineb ka päris hoogsat seksi ja jõhkrat vägivalda – kuid see vast olegi iseloomulik tänapäevasele YA kirjandusele.

Paistab, et Bretti pentaloogia saavutas minu jaoks tipu teise raamatu puhul (nagu ikka, oli lihtsalt lugemisel selline õnnelik tähtede seis), hiljem olen püüdnud samasuguse õhina ja ootusega läheneda aga tekstid pole nagu käivitunud enam. Eks möll ja värk-särk on vast enam … YA poole kaldu või nii.

„Ashia sirutas käe ja puudutas ta põske. „Esimese Sõja kõrval on kõik teisejärguline. Nagu mind, nii sepistas Everam sindki valu kaudu relvaks Nie vastu.“
„Mis mõtet on sel juhul tegudel,“ imestas Briar, „kui maailmas leidub vaid Everami tahe?“
„Minu õpetaja tavatses öelda, et Everam ammutab väe meie julgusest. Tahe on meie ainuvõimaik kink, et näidata poolehoidu igikestvas heitluses Nie’ga. Everam juhatab meid, aga valik, kas käituda kartmatult või argpüksina, kas võidelda või joosta pakku,“ Ashia sõrmed puudutasid ta rinnakorvi, „see valik pärineb sisimast.“ (lk 417)

raamaturiiulike

Peter V. Brett – Pealuutroon (2016)

Raamat läheb õige troonide mänguks, hukkub mitmeid olulisi tegelasi, kes on esil selles või ka eelmistes raamatutes. Peale oluliste kõrvaltegelaste langeb rivist välja koguni üks tuumiktegelane (hea küll, see pole eriliseks saladuseks, et eelmise romaani lõpetanud dramaatiline mäerünkalt allakukkumine ei harvendanud tegelikult Päästja-kandidaatide ridu).

Tegevus jaguneb tinglikult kolme liini – peamine tähelepanu on Krasia ja Angiersi vahel toimuv, kolmandaks on Jardiri ja Arleni ühinemine, mis idee poolest peaks olema kõrgema eesmärgiga kui riikidevaheline võimujagamine. Tegelaste noorpõlvele on nüüd pööratud vähem tähelepanu – aeg on kangelastegusid sooritada! Ja erinevaid järeltulijaid ilmale tuua või neid maha lüüa. Eks omal moel läheb sellega kergeks seebiooperiks, et kes on kellest rase ja kes peaks kindlasti rasestuma – aga samas pole see just romantiline liin (ka Rojer ja ta abikaasad on pigem tragikoomiline), tähtis on ikkagi poliitika ja pärimisõigused.

Kuid eks kangelastegudega läheb nii nagu läheb, ühe võit on teise kaotus, ning kaotamisega kaasneb pahatihti sõna otseses mõttes peakaotus (ka see on sõnum). Rängalt saavad laastada nii kangelased kui närukaelad – ja iga selline vapustus raputab ühtlasi pärijateringi. Igal juhul tabavad nii Angiersi kui Krasiat ühes või teises vormis tormilised vapustused. Surmasuhu sattunud Angiersil on tekkimas liit ühe naaberriigiga, mis on kasutusele võtnud... tulirelvad. Kuid sellistest relvadest pole – vist – suuremat kasu deemonite vastu (samas, seal ju pidevalt leiutatakse uusi viise deemonivastaseks võitluseks). Ja nagu Jardir ja Arlen teada saavad, on deemonid valmistamas ülestungi maa peale.

Niisiis, selles raamatus on suured muudatused Krasia võimukoridorides, mis omakorda suskavad väga valusalt Angiersi õukonda. Kuigi alati on avalikkuse ees jutt deemonitega võitlemise vajalikkusest, on eelkõige tähtis võim ise. Eks võib mõelda, et raamatus on üheks teemaks võrdõiguslikkus, igal juhul saavad Krasia ühiskonnas üha rohkem võimalusi (deemonitega võitlemiseks) naised ja alamad klassid – samas sogab vett sealse vaimulikuseisuse militariseerumine. Tegevuse käigus saab pea iga olulisema tegelase pähe piiluda (neid tegelasi koguni lisandub, nt Briar, kel senihaistmatu viis deemonipeletuseks), peatükkides võib toimuda õige mitu vaatepunktide vahetumist.

Ühesõnaga, möll jätkub ning neljanda raamatu järel tundub pentaloogia positiivne lõpplahendus muutuvat üha võimatumaks. Nagu ikka.

ulmekirjanduse baas

Peter V. Brett – Päise päeva sõda (2014)

Möh. Millegipärast olin mõistnud, et tegemist on triloogiaga ja nüüd kolmanda raamatu edenedes üha imestasin, et kuidas küll autor lõpuks tegevusliine kokku seob, ja mis imenipiga suurem osa pingeid maandatud saab. Sest noh, toimumas on ometigi Suured Asjad. Ja siis tuleb viimaks käesoleva raamatu finaal... mis nagu annaks lahenduse ühele enamikke tegelasi ärritavale probleemile (kindlasti pole seegi antud küsimuses lõpplahenduseks), aga mis saab siis peaprobleemist ehk siis need iidsed jamad deemonitega? Deemonite kuninganna on ometi munemas? Ei, megavõitlus inimkonna vabaduse eest peab jätkuma! Viimase maapõuest imetud maagiapiisani! Või midagi sellist.

(Kuigi tõepoolest, kui triloogia lõppekski nii, siis oleks niivõrd ebatraditsiooniline lõpetamatus igati värskendav kogemus ulmekirjanduse vallas.) (Huvitav, kas tegemist on nö postapokalüptilise maailmaga – vahel mainitakse vana maailma (ehk siis aega enne esimest Päästjat), mil oleks ehk pidanud olema hoopiski deemonivaba maailm.) (Ent jah, võin vääralt mäletada.)

Et siis jah, Arlen ja Jardir, Jardir ja Arlen, kumb on see õigem mees inimkonna deemonite ahelatest vabastamiseks (on küll hetki, mil soovinuks Päästjaks hoopis kolmandat tegelast – kuid kes teab, kui raamatusari teosammul edasi veereb, siis ehk jõuaks seda Päästjavärki ümber mängida, võimalusi oleks). Ning tõepoolest, kumbki mees omandab enneolematud võimed deemonitega tegelemiseks, nad hakkavad ise maa-alust maagiat ammutama (Arlen saab kohe päris radikaalseks neis asjus – sutsti siin ja sutsti seal, ei iial ette tea). Jardir leiab, et tema peab olema The Päästja (seda siis kalli kaasa Inevera aastakümneid kestnud mahitusel), keda pikisilmi oodatud. Arlen ei taha Das Päästja olla – tähtis on inimeste ühtsus, mitte üks ettekuulutatud kangelane! Meie kõik oleme päästjad!

Ma nüüd tõesti ei mäleta, kas eelmistes raamatutes oli Krasia kaunil hallil kardinalil Ineveral omaette tegevusliini, igatahes nüüd saab ta tegemisi jälgida plikapõlvest kuni Maailma Tähtsaimaks Naiseks moodustumiseni. Mis siis omakorda seletab seda, miks Jardir on teinud igasuguseid otsuseid (nagu Arleni reetmine) jne jne. Eks see ühelt poolt ärata muidugi sümpaatiat Inevera vastu, nähes ta kogetud raskusi, millega kasvades on kokku puutunud. Ja see andunud võimuvõitlus Jardiri nimel – kuni korraga Jardiri niuded ihkavad seda häbematut kahvanägu.

“Ahmann uskus ehk tõsimeeli, et üritab maailma päästa, kuid seda sihti püüeldes oli ta halastamatu ja otsustanud, et Leesha – või vähemalt Leesha jalgevahe – on tema värav põhjamaale. Ta mõrvab igaühe, kes proovib Leeshat puudutada.” (lk 401)

Üldise kangelaslikkuse juures on romaanil kaks tahku, mis vahel silma torkavad ning erinevaid emotsioone lansseerivad. Näiteks see, et tegemist justkui fantasy-lembekaga, tegelased on nüüd täisealised ja kõiksugu rõõmud ja mured hingesuhetega, ning muidugi järglastevärgid. Arleni ja Renna lemblemine läheb üsna läägeks, ja ega teistegi tegelaste puhul see suurt parem ole (nojah, võibolla viimaste kuude Abercrombie, Martini ja Tänavi lugemised on võõrutanud nunnust armastusest). Teine tahk on muidugi usuküsimus, mis on autori poolt eriti lõunalaste asjus luubi all, ja eks see uskude vastuolu meenuta mõneti islami-kristluse probleeme (vallutatud Rizon kui omaaegne mauride vallatav Hispaania jne). Autor pole niivõrd põhjalaste usu eestkõneleja kui lõunalaste usu ebakohtadele osutaja. Natuke üllataval kombel on üpris aktuaalne homoseksuaalsus, aga seda ennekõike lõunalaste juures – kuna noh, nad on sellised usunormide poolt allasurutud, meeste-naiste suhtlemine on vaevaline ja see muidugi ei mõju üleüldse heasti ühiskonnale.

““Kes valitseb patjade vahel mehe niuete üle, valitseb ka meest,” ütles dama'ting, “ja pealegi võite nõnda endale naudingu tagada. Enamik mehi teab hädavaevu, kuhu see asi pista, ja kui neile vabadus jätta, kargavad nad teid nagu lihtlabased koerad.”” (lk 154)

“Seaõgijast khaffit on käpardlik väljend, sa lollpea, mõtles Abban. Khaffit tähendaski “seaõgijat”, sest Evejah keelas sealiha söömise ja vaestele khaffit'itele oli muu liha harva taskukohane. Muiet maha surudes värahtas Abbani huul märkamatult. Siin saalis polnud kellelgi aimu, millest nad olid ilma jäetud. Siga oli võrratu loom, keda keelati inimestele lihtsalt sellepärast, et Kaji poolvend oli kolm tuhat aastat tagasi kostitanud Päästjat mürgitatud põrsaga. Kaji kuulus jõud ei alistunud surmale, aga ta oli – tõenäoliselt pahurusest, kuna veetis mitu tundi kemmergus – sea ebapuhtaks kuulutanud, keelates lugematutele narride põlvkondadele seda maitsvat magusat liha.” (lk 600)

Peale Martini lugemist mõjub Bretti kirjutatu üsna traditsioonilise fantasyna – jah, on kangelaslikud mehed ja naised, kes püüdlevad mingite ülevate eesmärkide poole, neil on mitmekesised sõbrad ja kõikvõimalikud vaenlased ning peategelaste on vahel on mitmed vastuolud, mis ähvardavad haprat helget tulevikku lörri keerata. Aga noh, lõpuks ikka susserdatakse midagi positiivset. Ühesõnaga, Bretti lugemine ei paku midagi uut fantasykogemusse (noh, kui see homoseksuaalsete suhete mingil määral aktsepteerimine välja jätta). Valitseb selline meeleolu, et millalgi saabub ikka positiivne lahendus ja peategelaste heaolu just erilist muret ei tekita (noh, käesolev raamat lõppeb küll cliffhangeriga, aga ma millegipärast ei usu, et see radikaalselt muudab Bretti loodud maailma korda – nagu nt Starkide isa-poja või Tywin Lannisteri hukk). Eks romaan ole paras tellis ja vahel tekib lugemisel probleeme fookuse hoidmisega (no tõepoolest, kõik need Arleni-Renna lemblemised või Inevera lõputud kasvuaastad), abiks oleks niisamuti eelmiste osade peajoonte mäletamine. Eks näeb siis, kuhu autor “Deemonite triloogiaga” edasi läheb.

ulmekirjanduse baas

möödunud aasta parimad raamatud

Täidsa eksperthinnang, pärismõtteliselt adekvaatne muidugi, loeb emotsioonilaks, mitte kvaliteet.

1 Brett “Kõrbeoda”

2 Martin “Mõõkade maru: Veri ja kuld”

3 Celine “Reis öö lõppu”

4 Pinol “Pandora Kongos”

5 Aleksejev “Kindel linn”

6 Tänav “Euromant”

7 Järve “Esimene aasta”

8 Lauli “Kodutus”

9 Koidula “Peruamaa viimne inka”

10 Winterson “Kivist jumalad”

Jutt siis ainult 2011 ilmunud raamatutest. Kahjuks mitmed teosed lugemata (nt Hargla jutukogu, “Illuminatus!”, Sapkowski), mis ehk ootuste põhjal võiks selles esikümnes segadust tekitada.

Mitmed sarjad jäid keskpäraseks (Loomingu Raamatukogu, Punane raamat, Moodne aeg) või suisa talveunne (Sündmuste horisont), Ajavaim ja F-sari on päris särtsakas ning Orpheuse raamatukogu ambitsioonikas.

Ja ikka rõõmustav, et omamaist campi ilmub üsna stabiilselt, selleta oleks kurb maailm.

Peter V. Brett – Kõrbeoda (2011)

Kuigi Bretti avaraamat jäi mul koledalt hammaste vahele krigisema, oli käesoleva raamatu alustamise puhul ikkagi rõõmus ootus – mingigi eskapism sellest tavapärasest kirjandusest, mida viimastel nädalatel lugenud. Ja raamatu edenedes joovastus kasvas, sest tegemist on mõnusalt kaasakiskuva värgiga. Miks? Raamatu teeb vingeks ohter möll ja need pöörased võimukad naised (vanaemadest lastelasteni), kes muudkui mahhineerivad õnnetute meestejurakate kallal. Ja kangelaste lapsepõlvest on õnneks juttu vaid raamatu algupoolel (sest teadupoolest on kirjeldused kangelaste lapsena sirgumisest igavad).

Nojah, raamatu tegevustikku ei taha eriti kokku võtta (mis muidugi tähendab seda, et kui peaks kolmandat raamatut lugema, siis pole sellest postitusest suurt abi mälu turgutamiseks). Krasialased tungivad kõrbest välja, et maailma endale allutada ja peale seda alustada viimast sõda deemonisoo väljajuurimiseks. Arlen, Leesha ja Rojer tegelevad vaba maailma ühendamisega ning jagavad tarkusi ja loitse deemonite vastu võitlemiseks (kuigivõrd kaasneb sellega emantsipeerumine jms), olles samas hädas südameprobleemide ja liigse deemonlikkusega. Põhja ja Lõuna kokkupõrge on vältimatu (muidugi nende usud meenutavad kaht viimase aastatuhande konkureerivat usku). Ja teksti imbuvad uued vürstdeemonid, kes teevad hulle kehaväliseid tempe ning peavad vaoshoitult jahti Jardirile ja Arlenile. Ja siis on Renna, kellest saab üks hetk Maalingutega Rambotar (no see ümberkehastumine käib sutt ülikiirendusega, aga noh, päästjate värk). Ja intrigaanidest matriarhid möllavad mis hullu (viis, kuidas Inevera oma abikaasale 11 liignaist peale surub, on traagikast hoolimata lõbus), korraks kaks matriarhi satuvad käsitsi surmavõitlussegi (aga!). Krasialaste ja Raidurivälu rahva kultuuriline kokkupõrge on päris vahva, kõik need imelikud põhjamaa naised, kes panevad kõrberahva silmi pungitama ja vere vemmeldama. Ja Leesha ei saa ikkagi ühtki meest oma tanu alla, ei vea kaunitaril. No raip, tekst täis möllu, lugemine mõjub noorendavalt.

Tõlkija arvatavasti kiristas hambaid, et ei lubatud oma eelmise osa lemmikväljendit kasutada – toimetaja oleks võinud kasvõi ühegi hittväljendi sisse jätta, praegu näib see lugejate peale solvumisena. Miks Bretti maailmas vihma ei saja? Õhtuti kerkib vaid udu, kust siis kehastuvad deemonid – aga kus on ometi vihm (või olen mälutu)? Nagu fantaasiakirjanduses kombeks, esineb siingi ebanormaalseid seksuaalsuhteid – intsest ja pilastamine. Hmm, kui autor räägib tänuavaldustes 8 tegelaskuju vaatenurkade põimisest, siis kes need on – no pähe tuleb Abban, Arlen, Jardir, Leesha, Renna, Rojer – a ülejäänud kaks? Need kaks vürstdeemonit? Lehekülg 666 on seda numbrit väärt.

Mõnus lugemine ja kadestan inimesi, kes alles seda raamatut alustavad.

ulmekirjanduse baas
fantaasiajuttude muljed
kiiksu lugemisarhiiv
padjaklubi

Peter V. Brett – Maalingutega mees (2010)

Lugu siis sellest, kuidas inimesed ja deemonid jagavad elupinda ja mitte just üksmeelselt ja demokraatlikult. Päeval on deemonitu ja töine, pimeduse saabudes (natuke arusaamatuks jäi, kas on mingit vahet talvisel ja suvisel ajal, pimedus tundus saabuvat üsna staatiliselt) tõusevad maapinnast kurjad ja pahad deemonid, kes tapavad ja järavad inimesi ja muid jahiloomi. Ainus, mis aitab, on loitsumärkidest turvatsoon, kuhu deemonid sisse ei saa – kui loitsumärgid on 100% korralikult teostatud (aga noh, kui mitte, siis teadagi, tükkideks rebitakse). Pole hullu, päikse tõustes deemonid jälle lännu. Inimestel on müüte, et kunagi saadi deemoninuhtlusest lahti (arenenud tehnoloogia ehk loitsuülimärgid!). Aga toona jäädi loorberitele puhkama ja siis kolmsada aastat tagasi ründasid superhävitavalt deemonid ja kunagisest hiilgavast tsivilisatsioonist on järgi jäänud närused külad ja mõned kindluslinnad (mis kõik, muidugi, loitsumärkidega kaetud). Ja jutt ka selline, et kord tuleb aeg, kui Kalevipoeg, ei, Päästja tuleb järelejäänud inimkonda deemoninuhtlusest päästma – kui inimesed on küllalt kahetsenud jne. Nojah. Podiseb katel ja koorumas on hoopistükkis uued ja jumalavallatud kangelased.

Arleni lapsepõlv kehastab kenasti sama põhimõtet, kuidas Morrison laulis isast ja emast ühes oma laulus. Samuti jutlustatakse kergelt võrdõiguslikkust – ka naised (nagu Leesha) ja sandid (nagu Rojer) on (täisväärtuslikud) inimesed. Ja raamatu päris popiks teemaks on see, et kui noorelt ja kui palju kordi naine rase on, et ikka tittesid kõikjal vedeleks (miks see lause on kerges vastuolus eelmise lausega, ei oska nüüd öelda). Esimene märk peategelaste ristumisest on alles 394. leheküljel, eelnevalt tuleb siis rahulduda kangelaste dramaatiliste loomislugudega, või õigemini eriliseks küpsemisega. Tekst pole just alaealistele mõeldud põnev meelelahutus, nii on päris räige Leeshaga juhtuv üksildasel teel enne... enne... Maalingute Mehega kohtumist. Aga, möllu saab kogu raamatu jooksul igati normaalselt, ehk siis inimesi ja deemoneid lüüakse küllaga mättasse, lihtsad inimesed võivad olla kangelaslikud (või väiklased) ja kõrged aukandjad reetlikud (või üllad). Õnneks pole vist palju tähtsamaid tegelasi (nagu Martinil), keda järgmise tõlke ilmumiseni meeles pidada. Hüva meelelahutus.

“Kivideemonitega võrreldes olid liivadeemonid väiksemad ja nõtkemad, kuid sellegipoolest olid nad üks tugevamaid ja paksema soomusega maa-aluste tõuge. Kivideemonite suurte tuhkhallide plaatide asemel olid neil väikesed teravad soomused, mis määrdunud-kollastena ei paistnud luidetel peaaegu üldse silma, ning nad jooksid neljakäpakil, sellal kui kivideemonid seisid küürutades kahel jalal.
Ent näo poolest olid nad samasugused; koonukujuliste lõugade vahelt turritamas kihvaread, sellal kui pilusid meenutavad ninasõõrmed asetsesid tagapool, otse suurte laugudeta silmade all. Otsmikult kaardusid üles ja tahapoole jämedad luud, tungides teravate sarvedena läbi soomuse. Nende otseesised tõmblesid lakkamatult, kui nad langetatud päi tuhnisid tuule käes igavesti liikuvas liivas.” (lk 317)

Eelnevalt juhtis üks lugeja tähelepanu sellele, kui palju on tõlkija kasutanud sellist väljendit nagu “pulkas silmad” (ja erinevad silmade pulgatamised – mõneti meenutas see multifilmidest tuttavat ilmselgelt võimatut füsioloogilist nähet) ja tõepoolest, raamatu esimeses ja viimases kolmandikus on seda väljendit kasutatud huvitavalt ja harjumatult palju, mis paneb omakorda mõtlema, et kas originaalis on autor samuti ohtralt kasutanud mõnd kindlat keelevärdjalikku väljendit ja millist siis.

Nikluselt seekord hea kaanekujundus (natuke meenutab Besterit), samas ei oska öelda, missugust stseeni peaks kaanepilt illustreerima, maalingutega kutt sellist mordat tekstis ei kohanud (kui, siis enne maalinguid – või olin tõesti tähelepanematu).

“Mees pöördus järsult, pühkis sõrmed verest puhtaks ning marssis Rojerist ja Leeshast mööda. Leesha märkas nüüd ta nägu, kuigi selles oli vähe inimesesarnast. Tema pea oli üleni paljaks pöetud, tal polnud kulmegi, ning juuste asemel ilutsesid tätoveeringud. Need moodustasid sõõri ta silmade ümber ja katsid pealage, ääristasid kõrvu ja laiutasid põskedel, ulatudes koguni lõuani ja huulte ümber.
/-/
Mees viskas hõlsti seljast, jäädes niudevöö väele, ning Leesha nägi, et tätoveeringud ei piirdu ainult tema peaga. Loitsumärgid katsid ta lihaselisi käsivarsi ja jalgu keerukate mustritena, küünarnukkidel ja põlvedel olid suuremad loitsud. Seljal laiutas kaitsering ning keset jõulist rinda paistis veel üks suur tätoveering. Iga toll temast oli nagu elav loitsumärk.” (lk 436)

ulmekirjanduse baas
fantaasiajuttude muljed
kiiksu lugemisarhiiv
postimees