Tekstid on selles suhtes avatud, et lugejana saad valida, millises jubedusastmes sa vastutulevat tõlgendad, millise eksistentsi kujundi sa enda jaoks lood. Psühhedeelia ja psühhoanalüüs, isa ja poeg ja püha vaim. Hõrgunärvilistele.
Kas tegemist on raamatudebüüdiga või mitte (sest kes õieti on selle luuletajanime taga, äkki on tegu mõne habemega naljaga? Sveta Grigorjeva on tõlgendanud Sirbi arvustuses autorinime), on see igal juhul päris vägev teos; kolm tsüklit on pigem kolm lõtva jutustust (kust on keeruline luulenäiteid kontekstist välja rebida, eksole). Ja no muidugi see viimases tsüklis sisaldub viieleheküljeline proosaluuletus, see on juba õige … sarahkane’lik pöörasus, mille võiks dramatiseerida või midagi, surnud ruum ja sulud. Või noh, siis peaks muidugi tervele kogule leidma mingi vormi. Kontekst ja allusioon.
keda need tänavalaternad ja neoonreklaamid ikka petavad
nüüd on saabunud öö ja tegelikult oleme täielikus pimeduses
tegelikult oleme ääretu pimeduses pimeduses kui niisuguses
isegi taevas on musta värvi või ei paista teda üldse
asjade vahel puuduksid justkui seosed ja ka asjad ise justkui puuduksid
mine tea mida kõike seal pimeduses võiks sündida
inglid tantsivad põrgukrantsidega mina unistan
kustutan väljamõeldud unistuses kõik valgusallikad
ma ei näe enam millest olen olnud mõelnud
nüüd näen pimeduses und näib et räägin mingis võõras keeles
ma ei saa enam endast aru tõusen ja lähen teise tuppa
unustan et olen ikka veel pimeduses ja veerin
tänavalaternate ja neoonreklaamide valguses sõnaraamatut
tagasi tulles olen juba üles ärganud otse pimeduse sisse
aga kui nüüd pimedus meilt ka ära võtta?
mis siis üldse alles jääb?
võib mõelda et siis tuleb valgus võib mõelda et mitte midagi
(lk 47)
sulen akna vaatan toas ringi ja otsin lähedasi
kohe kui ma sind nägin sind nähtamatu poiss
sügispäike aknast paksudele põskedele langemas
olin veendunud et sinust saab minu tulevik
kui palju luhtunud inimesi oleme olnud
luba ma joonistan sind nähtamatu poiss
sinu sõrmest hakkab nirisema verd oled endale viga teinud
ja seda et sa siin oled võib parema puudumisel nimetada
kokkusattumuseks ja seda et haav immitseb õnnetuseks
kui palju luhtunud inimesi
luba ma joonistan üles sinu haavatud keha
luba ma joonistan kõik sinu tegemata teod
millest keegi ei oska puudust tunda
kui ainult oleks ajalugu läinud teisiti
kui ainult oleks armutud
esimesest silmapilgust
kui oleks üle elatud iga päev
oleksin su pidanud ikkagi sünnitama nähtamatu poiss
nähtamatu poiss tõstab silmad
tema huulilt kostub üksainus sõna: juuksed
ja kõik viitabki sellele et võiksime kuidagi olemas olla
(lk 51)
