Ma ei teadnud enne selle raamatu lugemist üldse, mislaadi teosega on tegemist. Arvasin seda raamatukogust võttes end mäletavat, et Alaska on koer, mingi malamuudi sorti suur koer, siis ta kaob ära ja teda otsitakse.
Ma eksisin. Mälestus oli selgelt valemälestus. Kogu raamatus pole isegi mainitud mitte ühtegi koera.
Alaska on tüdruk.
Tema otsimine on metafoorne. Enam-vähem.
Aga eelkõige on see kujunemisraamat. Kuidas peategelasest nooruk läheb uude kooli, seal sisse elab, leiab sõbrad ja vaenlased, nii palju kui need vaenlase nime väärivad, mida ta teeb - ohtralt suitsetamist ja joomist, mis tegelikult talle isegi eriti naudingut ei paku - esimesed seksuaalkogemused, esimene armumine. Sedasorti kujunemisraamat, mida üldiselt üsna rõõm lugeda on, sest ei toimu mingeid suuri ebausutavusi ega draamasid draamade pärast, kõrvaltegelased on isikupärased ning usutavad, suhted nendega olulised ja huvitavad ja üldiselt on lugemine nauding.
Poole raamatu peal juhtub suur asi, muutub kogu raamatu fookus.
Kui ma olin üle saanud ootusest koeraraamatu osas, ootasin õudusega toreda kujunemisloo taga paistvat teismeliste armulugu ja --- noh, murrang tuli hoopis teistsugune.
Teine pool raamatut polnud enam lihtsalt nauding, vaid neelasin selle päevaga. Sellest hoolimata, et lahendasin mõistatuse ammu enne tegelasi ära - aga ma olen neist ka vähemalt 2,5 korda vanem. Ja mul oli raamat, millest detaile välja noppida, neil lihtsalt elu. Igatahes on raamatu esimene pool hea, teine lausa väga hea.
Juba mainisin, ent mulle väga meeldisid kõrvaltegelased. Ülilühike, ent autoriteetne Kolonel, rumeenlannast Lara, pulbitsev Alaska, asiaadist räppar Takumi, tark ja karm dr Hyde, karm ja armastav Kotkas. Nii meeldiv on lugeda tegelastest, kelle osas ei mõtle ma, et ebanormaalne, sellist inimest ei saa olemas olla, ta moodustubki ainult tüüpjoontest, mitte mingeid inimlikke kiikse ja omapärasid.
Teiseks hakkas silma, et vahel sageli käitusid noored tegelased uskumatult avameelselt. Oli situatsioone, milles noor mina ei oleks mitte mingil juhul kelletki abi küsima läinud või jutustanud oma esimesest abitust suuseksist teistele inimestele, ent nende jaoks see justkui polnukski eriti piinlik. Küllap rõhutati meile sellega jutukaaslaste sõpruse suurust ja anti ühtlasi mõista, et seks pole eriti tähtis ja selle pärast ei pea häbenema. Mis on mõlemad head eesmärgid, ent ikkagi ... kuidagi pentsik on lugeda, kuidas inimesed lihtsalt ei oska suu ja peenisega midagi teha ja siis lähevad sõbralt küsima.
Nagu halloo. Kas see on päriselt realistlik?
Samas need head suhted meeldisid mulle väga. Mulle meeldis väga lugeda sõprusest, lugeda väikesi ilminguid, kuidas vanemaid armastatakse ja vastupidi ka, väga ja väga, kuidas õpetajad hoolivad õpilastest ja isegi vaenamised on omamoodi hellad. Pakutakse aina vaherahu ja räägitakse omavahel.
Raamatus on kõvasti suhete teemalisi pingeid samuti, aga taustal on tunda, kuidas autor usub: inimesed tegelikult on kogukondlikud ja hoolivad üksteisest. Lihtsalt see ilmneb nii ja naa, arusaamatused ja valestimõistmised, tavad ja kombed, kes usub reeglitesse, kes selle andmisse, mida talt küsitakse ... elu ei ole lihtne kellelgi.
Usk inimestesse oli igatahes väga armas ja hingekosutav, mis siis, et lugesin ja vahepeal pisarad voolasid.
Kokku väga tore raamat, soovitan lugeda.
Johanna kirjanduslik blogi
Tamme gümnaasiumile kirjutatud essee
Lugemissoovituse blog
raamaturiiulike
Lissu lugemised
Manni lugemisblogi
Marietti lugemisblogi
