2014

Aasta lugemiselamusteks oli ehk Neal Asheri ja Joe Abercrombie loominguga tutvumine. Kui aga rääkida 2014. aastal ilmunud raamatutest, siis otseselt polnudki sellist teost, mis pannuks vaimustusest ohkima. Eesti kirjanduses nagu midagi ootamatult löövat ei ilmnenud, tõlkekirjandus oli parimal puhul tuntud headuses, ulmevärk podises vaikselt ning ajaloo- ja aimekirjandus ei põrutanud kruvisid valla. Aga vast ei oska hetkel miskit tahta ja eks ole veel nii mõnigi meeles mõlkuv raamat lugemata.

Alljärgnevalt siis kümme teost, mis praegusel hetkel takkajärgi mingit emotsiooni tekitasid. Kui nüüd ikkagi aus olla, siis ehk üks raamat jäi säravama emotsiooniga meelde, aga ei hakka seda eraldi välja tõstma, las siis teosed ole alfabeetilises reastuses.

Gottland

Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia

Kuidas me kõik reas niimoodi läheme

Kuningate viimane argument

Lenni

Naiseotsing

Päikese impeerium

Siniveri

Sõdur Ivan Tšonkini elu jaebatavalised seiklused. Puutumatu isik

Vareste pidusöök. Teine raamat

Ringo Ringvee – Lenni (2014)

Lisandusi eesti eksperimentaalkirjanduse näljasesse varasalve, seekord siis lood juhtumistest Lenni ja kanaga. Õigemini on siin kaks lugu ühes – üks on see, mida on võimalik raamatust peatükkidena lugeda; ning teine on see, mida võimalik lugeda raamatu lõpust autori (?) koostatud “Lenni sisujuhist”, mis siis omakorda annab ühe võimaliku tõlgenduse äsjaloetust. Aga mitte ainult – sisujuhis on ka juttu peatükkidest, mis raamatus trükituna puuduvad (19-26 ja 154-161), või millegipärast jäävad seal mainimata raamatus olevad peatükid (39, 171).

Mingis mõttes sarnane Aedma tekstikoguga oma murtud väikese-printsi-laadis maailmaloomisega, aga ehk mitte (äkki siis intellektuaalne Klaabu?). Eks siin on muidugi palju sõnamänge ja tähenduste nihestamist ja niisama loomislõbu, mitme- ja ebatähenduslikku, väikse maailma sees asub suurem maailm; juba napp tekst ise eeldab, et lugeja oleks vähe ärgas (või siis laseks end vedada sisujuhi kaheldava”tõesusega” maailma). Tsiteeritavat oleks küllaga, aga las siis olla vaid see salapärane peatükk, mida autor sisujuhis ei kirjelda.

39.
Kollane kass rippus puu küljes. Kuu läks temast mööda ja ütles: “Näe, päike.” Kollane kass oli sellest väga liigutatud, nii liigutatud, et prantsatas Lennile pähe. “Näe, mulle kukkus kuu pähe,” ütles Lenni, ja kass vastas: “Mina olen päike. Kuu ise ütles.” “Nii et sa oled hoopis kass,” lausus Lenni ja pööras vasakule.

sirp
tuuleiil lehitseb