Hunter S. Thompson "Happy Birthday, Jack Nicholson" (2005)

Kogumik HST lühimatest lugudest. Põhimõtteliselt on see vaid umbes 60 lk. pikk ja sinna on pandud tema oluliseimad lood, nagu 9/11 järgnenud mõtteavaldus, kuidas mitte usaldada fõderaalagente ning igasuguseid isiklikke mõtisklusi poliitikast, elust ja ajakirjandusest. Kõige lõpus on tema jutustus sellest, kuidas tahtis Nicholsoni üllatada, kuid välja kukkus tapmiskatse. Lühikese kogumiku lühikene arvustus.

Hunter S. Thompson "Fear & Loathing on the Campaign Trail '72" (2005)

"So this is more a jangled campaign diary than a record or reasoned analysis of the '72 presidential campaign."
***
"What I would like to preserve here is a kind of  high-speed cinematic reel-record of what the campaign was like at the time, not what the whole thing boiled down to or how it fits into history. There will be no shortage of books covering that end."
***

USA presidendivalimiste raames libistasin riiulist samateemalise teose. Vastupidiselt HST teistele teostele olen seda lugenud vaid ühe korra. Põhjus on lihtne - ma ei õpi ajakirjandust ega poliitikat. Tegevus hakkab seitsmekümnendate algusest, kus Rolling Stone ajakiri saadab oma esimese poliitilise korrespondendi kampaaniat katma. Seda Hunter teebki ja mitte poole persega - tüüp läheb ikka süvitsi ja detailselt. Muidugi enda omapärasel viisil ning nagu keegi kunagi ütles, siis ainus viis, kuidas ajakirjanik poliitikut saab vaadata on ülevalt alla. Tagantjärele kampaania täpseimaks kroonikaks peetud teos viib su Ameerika lähisajaloo poliitikasse, kus HST tollase kampaania ja selle tegelased perspektiivi paneb. Muidugi on tema stiil ebatraditsiooniline, kuna miskipärast arvatakse, et ajakirjandus peab objektiivne olema.

"Well... shit, what can I say? Objective Journalism isa hard thing to come by these days. We all yearn for it, but who can point the way? The only man who comes to mind, right offhand, is my good friend and colleague on the Sports Desk, Raoul Duke. Most journalists only talk about objectivity, but Dr. Duke grabs it straight by the fucking throat. You will be hard pressed to find any argument, among professionals, on the question of Dr. Duke's Objectivity.
   As for mine... well, my doctor says it swole up and busted about ten years ago. The only thing I ever saw that came close to Objective Journalism was a closed-circuit of a TV setup that watched shoplifters in the General Store at Woody Creek, Colorado. I always admired that machine, but I noticed that nobody paid much attention to it until one of those known heavy, out-front shoplifters came into the place... but when that happened, everybody got so excited that the thief had to do something quick, like buy a green popsicle or a can of Coors and get out of the place immediately.
   So much for Objective Journalism. Don't bother to look for it here - not under any byline of mine; or anyone else I can think of. With the possible exception of things like box scores, race results and stock market tabulations, there is no such thing as Objective Journalism. The phrase itself is a pompous contradiction in terms."

See tsitaat käib ta kõikide kirjutiste kohta. Objektiivne ajakirjandus oleks vast lihtlabane numbrifaktide ettelugemine ja tüüp näitab kõike enda ümber toimuvat läbi omapärase objektiiviläätse. Ma ei tea Ameerika poliitilisest skenest eriti midagi ja seetõttu on mul raske sealtoimuvast ka aru saada. Et kes mis osariikides mitu prossa sai ja milline pressinõunik südaööl eralennukiga Las Vegase kasiinomaffialt kilekottidega lisaraha toomas käis jne. Tegu on siiski väga tõsise teosega. Autoril on terav meel, mida suured kogused amfetamiini, alkoholi ja veidrad eluviisid nagu ei nürista... Tabavad metafoorid, kiire mõttelend ja kõike käigu pealt jäädvustav mõistus.
   Pluss peaaegu igalt leheküljelt silmahakkavad tsiteeritavad lõigud, mis HST puhul tavaline asi.

"Hubert Humprey is a treatcherous, gutless old ward-heeler who should be put in a goddamn bottle and sent out with the Japanese Current. The idea of Humphrey running for President again makes a mockery out of things that it would take me too long to explain or even list here. And Hubert Humphrey wouldn't understand what I was talking about anyway. He was a swine in '68 and he's worse now. If the Democratic Party nominates Humphrey again in '72 the Party will get exactly what it deserves."


Mis oluliseim:
"A sense of humor is the main measure of sanity."

Hunter S. Thompson "The Rum Diary" (2004)

HST'i varajane romaan, mis kirjeldab tema ajakirjanikuametit viiekümnendate Puerto Ricos. Kuigi ta oli kirjutamise ajal palju noorem, kui raamatu minategelane, on loo keskmes oht kaotada see nooruslik hingekütus, mis tekitab võitmatuse ja takistamatu tunde. Elu viib peategelase Kempi ühte Puerto Rico inglisekeelsesse ajalehetoimetusse, kus ta erinevatel põhjustel siis tööle hakkab. Enne seda sai käidud Londonis ja New Yorgis, kuid nüüd on mees dzhunglis.
   Lugu on humoorikas, vägivaldne ja stiilne. Tegu on mingis mõttes memuaariga, ainest sai ta ise sarnases olukorras elades ning kindlasti on sealsetest juhtumitest-tegelastest tõesed vaid kuskil 10%. Siiski on asi kirjutatud tõesti memuaarina, kus kirjeldab oma sulandumist ajalehe toimkonda ning sealse saare ellu.

   "I grinned and leaned back in the seat as we drove on. There was a strange and unreal air about the whole world I'd come into. It was amusing and vaguely depressing at the same time. Here I was, living in a luxury hotel, racing around a half-Latin city in a toy car that looked like a cockroach and sounded like a jet fighter, sneaking down alleys and humping on the beach, scavenging for food in shark-infested waters, hounded by mobs yelling in foreign tongue - and the whole thing was taking place in quaint old Spanish Puerto Rico, where everybody spent American dollars and drove American cars and sat around roulette wheels pretending they were in Casablanca. One part of the city looked like Tampa and the other part looked like a medieval asylum. Everybody I met acted as if they had just come back from a crucial screen test. And I was being paid a ridiculous salary to wander around and take it all in, to 'find out what was really going on'". 

   Tüüp kirjutab siis ajalehele lookesi, toimetus ise koosneb igasugustest inimtüüpidest, kes kõik sealt ära saada tahavad ja ootavad iga hetk lehe kinnipanekut. Kemp ise on suhteliselt terav pliiats ja varsti kohtub maa-arendajatega, kes paradiisisaarest suure hotelli teha tahavad. Varsti peab ta Puerto Ricost kirjutama kui heast puhkepaigast ning aitama neil puhtad valged rannad täis ehitada. Siis hakkab mees mõtlema, et mida kuradit ta teeb ja kas see raha on seda väärt, ja kas ta üldse elus midagi saavutab ja miks ta sinna saarele üleüldse ronis.
  Tegelased on värvikad, hästi välja toodud. Üks neist on temavanune Yeamon, kes onäkilise iseloomuga, kergelt hull noormees. Temaga on kaasas tema tüdruk, kelle pärast juhtub palju pahandust. Muuhulgas joodakse pidevalt rummi ja nähakse inimiseloomu tumedamaid, odavamaid külgi. Satutakse vanglasse, pidudele, vägistamisele. Kõikjale.
 
   Moberg had been in San Juan only a few months, but Lotterman seemed to loathe him with a passion that it would take most men years to cultivate. Moberg was a degenerate. He was small, with thin blond hair and a face that was pale and flabby. I have never seen a man so bent on self-destruction -- not only self, but destruction of everything he could get his hands on. He was lewd and corrupt in every way. He hated the taste of rum, yet he would finish a bottle in ten minutes, then vomit and fall down. He ate nothing but sweet rolls and spaghetti, which he would heave the moment he got drunk. He spent all his money on whores and when that got dull he would take on an occasional queer, just for the strangeness of it. He would do anything for money, and this was the man we had on the police beat. Often he disappeared for days at a time. Then someone would have to track him down through the dirtiest bars in La Perla, a slum so foul that on maps of San Juan it appears as a blank space. La Perla was Moberg's headquarters; he felt at home there, he said, and in the rest of the city -- except for a few horrible bars -- he was a lost soul.

   Tummine suvine lugemine. 

Hunter S. Thompson "The Gonzo Papers, Vol III: Songs of the Doomed" (2002)

Doktor ei vaja mingit erilist tutvustust, nii et asume kohe asja TUUMA kallale. Nagu pealkirjast võib aimata, on see osa triloogiast, koosnedes tema erinevate tööde osadest, mis köidetesse koondatud. Raamat on jaotatud dekaadide kaupa, alustades viiekümnendate ja lõpetades üheksakümnendate lõpuga.
   Patrioot ja kirjandusgeenius, kelle "Fear & Loathing" raamatut on võrreldud Hemingway parimatega. Ühiskonnaaktivist oli ta ka ja selles raamatus on olemas pidev vabaduse eest võitlemise toon. Nimelt esitati talle 90ndate lõpus kriminaalsüüdistus ja siis dokumenteerib ta selle kulgu ning võitu Süsteemi üle. Counter-culture'i üks kangelasi/sümboleid nägi ja tegi kõike: oli Hells Angelsite tõusu juures, trippis Kesey'ga hapet, oli '68 aasta Chicaco rahutuste ohver, jälgis tema jaoks pühade vabaduste vabalangust ja elas täiskiirusel, kompromissideta. Ära on toodud tema varajased artiklid ning lühidad kokkuvõtted mingitest eluperioodidest: vaese vabakutselise ajakirjaniku aastad, seiklused, kõik.
   Raamat sisaldab valitud lõike tema romaanidest, mis mul kõik vist ka riiulis olema peaksid. '69 aastal teeb ta kuskil hotellis esimest korda meskaliini ja see stseen on tal nii hästi jäädvustatud, et lugemise ajal sisse elades tulid endal flashbackid. Nice one! Suurepärane keelekasutus ja huumorisoon aitavad lugejatele kohale jõuda reaalsetel, tõelistel probleemidel, millest tema arust inimesed tihti mööda vaatavad või siis tegeleda ei taha. Sellised probleemid, nagu valitsuse kasvav ülbus, inimeste loidus ja idiootsus, poliitika jaburus ja vabaduste kadumine kunagiselt "vabade maalt". 

   Võiks külmalt kokku võtta, et ta parim looming jääb sinna kaheksakümnendate juurde, või siis lõpeb sealmaal... paljud peavad Las Vegase raamatut parimaks, sest see taasleiutas ajakirjanduse ning ta on tolle generatsiooni Mark Twain jne, aga mu arust on "F & L" vaid üks ta mitmetest häädest töödest. "Songs of the Doomed" koondab mingis mõttes ta loomingu ühe mütsi alla kokku, et saaks sellise kiirkokkuvõtte tema kui kirjaniku ja aktivisti loomingust. Minu jaoks, kes teda igatepidi lugenud, ei olnud see otseselt huvitav, sest see on panoraam. A noh, tahtsin tegelt uuesti "Rum Diary" läbi lugeda ja avastasin, et see on välja laenatud ja siis võtsin riiulist lampi tema selle raamatu, kuna pealkirja järgi täpselt ei mäletanudki mida see sisaldas. Nüüd te siis teate. Mida?

"That's why it's hard to write on mescaline, too, because your mind is going four times as fast as your hands can go, and you get disorganised and you can't keep your mind in phase with your fingers. That's why I have to get increasingly faster typewriters.
   Whatever they make, if it's faster, I'll buy it."

Hunter S. Thompson – Hirm ja jälestus Las Vegases (2010)

Raamat soodustab joomist ja keha raiskamist võltsi meeleolutõusu tõttu. Hakkasin eile õhtul lugema ja kohe tekkis lapsik probleem, et tahaks juua. Et külmkapp on hetkel töötu, siis tuli tarbida toasooja (25 kraadi?) vahuveini ja erinevaid sodiõlusid. (No põhjuse leiab alati.) Hommikul avastasin, et pea 4/5 raamatust loetud. Ka filmi vaatamine ärgitab jooma, raskusi on selle teose eri vormidega. (Aga põhjuse leiab alati.)

Eelnevalt oli kuulda gonzofännide pirinat, et tõlge pole päris see, aga aju on vist niigi traumane ja vaikib osavõtmatult. Ei viitsi öelda seda klišeed, et näe, kuuekümnendate kibe lõpp ja mis kõik raamatuid siin blogis sel teemal loetud on. Ei oska midagi öelda, filmi nii mitu korda nähtud ja raamatutki loetud, no mis siin enam targutada, hea meelelahutus, lobe lugemine.

õhtuleht
trakyllmaprokrastineerinj2lle
kiiksu lugemisarhiiv

Hunter S. Thompson – Fear and Loathing in Las Vegas (2005)

“The room was very quiet. I walked over to the TV set and turned it on to a dead channel – white noise at maximum decibels, a fine sound for sleeping, a powerful continuous hiss to drown out everything strange.” (lk 62)

Raamat, mida tuleks vist lugeda võrdlemisi noorena, 10-15 aastat tagasi oleks see tekst arvatavasti mõjusamalt laksanud, praeguseks on ajud liialt läbi kärtsutatud. C'est la vie.

Samasugune ameerika värk nagu Ellise “Ameerika psühho”, mingil moel hakkasid need kaks raamatut endale seostuma – tegelased kui oma aja väärdunud eosed, nende egoistlikud viisid rutiini ilustamiseks. (Filmid on nagu öö ja päev – psühho on jama ja Las Vegas vinge.) Iseenesest oleks Kerouaci “Teel” näiliselt loogilisem paralleel, ent Kerouaci autorihoiak on kuidagi idealistlik või illusioonidega, pigem millegi algus kui lõpp (ülitriviaalne tõdemus). Kui Thompson ja Ellis ja ehk veel midagi kokku segada, siis nende egoistlike tekstide tulemuseks võiks ehk olla midagi kummastavat nagu Illuminatus!, egoismi moondumine paranoiliseks lagunemiseks või mullistuseks või mädapaiseks (noh, eks see mõttekild ajuvaba ole).

Mingis mõttes on sel teosel konstrueerituse maik man, nö ilukirjanduse või gonzo tegemine, traagelniidid cool olemiseks. Aga lugeda on ikka tore (mis teha, film kajastub pidevalt silme ees).