James Wesley, Rawles – Patrioodid 2 (2015)

Rawlesi kaht tõlget lugenuna ma ei mõista, miks see on eesti keelde tõlgitud. Sihtgrupiks võib muidugi olla Ameerika-, ellujäämis- ja relvahullud, aga ikkagi, milleks selline äärmuslik teos? Eks tuleb tunnistada, et veidralt põnev on näha niisuguse autori mõttemaailma (hea küll, vormiliselt on tegu ikkagi ilukirjandusega, seega ei tohiks samastada kirjutatut autoriga), aga kas sellele peab tõlkimist raiskama?

Kui raamatu esimene osa keskendus Ameerikat tabanud kaose ja kollapsi kirjeldamisele ning ellujääjate viisidele sellega toimetulekuks, siis teine raamat kirjeldab või fantaseerib, milline võiks olla jõhkrast kaosest tagasi korra poole liikumine. Kus valitseks õige Ameerika kord ja vabadus. Ameerika, mis koosneks lõdvemalt ühendatud osariikidest. Ameeriklased, kes ei vajaks toimimiseks föderaalvalitsuse hoolitsevat kätt, vaid nad saaksid ise hakkama (ja kui riik peaks midagi valesti tegema, siis... nad võtavad õigluse loomise enda kätte).

Teine raamat on ehk ulmelisem kui esimene, soovi korral võiks paadunud ulmeihaldaja esimese osa kasvõi lugemata jätta. Peale kriisiaastaid on viimaks saabunud olukorra normaliseerumine. Mitmed Idaho kandis tegutsenud röövlijõugud on purustatud või eemale peletatud ja seni omaette vastu pidanud ellujäänute grupid hakkavad tihedamalt suhtlema. Meie kangelaste maakonnas organiseeritakse koguni laat, kuhu kogunevad inimesed lähemalt ja kaugelt. Tehakse vahetuskaupa või siis tasutakse vanade hõbemüntidega – kulla väärtus on liialt suur, et sellega nö igapäevaselt kaubelda. Üks tegelane koostas nimekirja sellest, mida inimesed otsivad (nõutuim kaubaartikkel on hobune, mis on Idaho oludesse enam kui sobilik).

“Lisaks müügisiltidele oli külluses soovitud asjade silte. Mike tegi neist nimekirja oma märkmikku. Nimekiri sisaldas: relvavarustus, kergestisüttivad tikud, Masoni purgikaaned, kalaõnged, valgendi, küünlatahi rullid, hiire- ja rotilõksud, mittehübriidsed köögiviljaseemned, petrooleumilambi tahid, polüetüleenplastist kile, sool, esmaabisidemed, habemeajamisterad, piibutubakas, alumiiniumfoolium, Aladdini lambi kestad, väikeste jahiloomade püünised, kohvioad, hambaniit, pipar, taaslaetavad patareid D, AA ja 9VDC, suhkur, küpsetussooda, sipelgasprei, mängukaartide pakid, Zippo tulekivid, laste Tylenol-eliksiir, toruteip, hambaharjad, riidest mähkmed, saapapaelad ja penitsilliin. Ta täitis veel ühe veeru soovitud taaslaadimise vahendite ja laskemoonaga. Taaslaadimiseks: suurte vintpüsside süütelaengud, sütikunõelad, 3031 ja 4831 suitsuta püssirohi, Bullseye püstoli püssirohi. Laskemoon: .308 Win, .30-06, 7,62 x 39 mm Vene, .45 ACP, .38 Special, .303 Briti, 9-mm, .30-32, .22 pikk vintpüss, .22 Magnum, .243 Winchester, .45 Colt, 12-kaliibrilised number neli ja seitse haavlitega ning .44 Special ja/või Magnum.” (lk 12)

Aga... olukorra rahunemisega tekib omakorda kartus, et keegi või miski tahab võimu enda kätte krabada. Ja tõepoolest, korraga ilmub lennuk, mis toob saadiku, kes teavitab kohalikke Ameerika presidendi käskudest. Jääb selgusetuks, millisel alusel peaks selle mehe käes võim olema, kes on ta selleks valinud. Nagu peagi selgub, on tegemist hüpiknukuga – nimelt on saabunud Ameerikasse ÜRO rahuvalvajad ehk Euroopa riikides moodustatud väekorpused, mille eesmärgiks on kasseerida sisse võlgu, mida Ameerika halvad juhid olid eelmistel aastakümnetel võtnud ja mis lõpuks viiski Ameerika sellise krahhini (kas tegelikult pole suurimaks võlausaldajaks Hiina?). Ka Euroopas oli toimunud midagi äärmuslikku, kuid autor jätab selle täpsustamata.

Igatahes, vabadele ameeriklastele ei meeldi need okupatsiooniväed ja kollaborandid ning puhkeb aastaid kestev Teine kodusõda. Et ÜRO vägedel on suur tehniline ülekaal (eurooplastest mainitakse eelkõige sakslasi ja belglasi, aga on ka itaallased, inglased ja austerlased; et eurooplased kasutavad muuhulgas nõukogudeaegset rasketehnikat), tuleb ameerika vabadusvõitlejatel pidada nende vastu geriljasõda – millele siis eurooplased-okupandid vastavad omapoolsete jõhkrate repressioonidega.

“Blanca Doyle paranes järk-järgult oma haavadest. Lisaks reiehaavadele avastati, et ta oli lennuki allakukkumisel murdnud oma vasaku käe randme. Juba kakskümmend viis päeva pärast oma operatsiooni komberdas ta karkudel ringi. Oktoobriks oli ta jõudnud kepini ja tema ranne oli peaaegu paranenud. Viiendal novembril ta teatas, et on rase.” (lk 193)

Tekst on siis nö ulmelisem, aga samas peab autor tuttaval viisil pikki loenguid sellest, millist taktikat või ettevaatusabinõusid sellises olukorras kasutada. Sõjategevuse käigus hävitatakse meie kangelaste hoolsalt ehitatud kindlustalu ja teksti edenedes pole nad enam niivõrd esiplaanil, rõhk läheb laiema pildi edasiandmiseks. Karm kodusõda leiab viimaks oma lõpu ja eurooplastest rahuvalvajad tunnistavad oma kaotust. Okupandid jäävad kontinendile lõksu – nad kas lunastatakse kulla eest välja või ostavad nad endile Ameerika kodakondsuse, kõige karmimad sõjakurjateod hukatakse (aga seda ei tehta massiliselt). Konstitutsiooni viiakse sisse parandused, osariigid saavad suurema sõltumatuse, kodanikel on õigus olla hambuni relvastatud jne. Ameerika on ameeriklaste endi asi, ükskõik mida muu maailm heaks arvab (ehk siis tagasi isolatsioonipoliitikasse? Kuigi lõpus mainitakse, et mingi aeg aidati relvadega nt Hispaania ja Soome vabadusvõitlusi). Raamatu viimane peatükk on juba õige ülev ja kirjeldab järgmise põlvkonna ilusamat tulevikku. Pole just kena toon tsiteerida raamatute viimast lõiku, aga sel romaanil lõpeb lugu nii (üks neiu imestab, et kaasüliõpilasel on loengus istudes poolautomaatne põues):

“Professor põimis sõrmed vaheliti ja toetas käed kõnepuldile. Ta jätkas: “Ülikoolil ei ole poliitikat tulirelvade kandmise kohta, ükskõik, kas need on varjatud või mitte. Ega tohikski olla. Muidugi on avalik tulirelvade kandmine suurlinnades mõnel viimasel aastal järk-järgult moest läinud. Neil päevil ei ole tänavatel palju kuritegevust. Sellegipoolest on selle noorhärra valik relva kanda ükskõik mis põhjusel tema enda asi. Ta on suveräänne kodanik ja sõltumatu. Riigil ei ole selles küsimuses mingit ütlemist. See on rangelt individuaalne valik ja jumalast antud õigus. Õigus hoida ja kanda relva on absoluut, mille on kindlustanud õiguste eelnõu. Peaksin teile ka meenutama, et see on üks peamisi põhjusi, miks me veetsime neli kohutavat aastat, võideldes Teises kodusõjas. Kui kiiresti me unustame. Hakkame nüüd loenguga pihta, eks ole?”” (lk 265)

Ikkagi, miks sellist raamatut eesti keelde tõlkida? Et keegi reaalselt prooviks, kuidas koostada termiitgranaati (raamatu algul on küll advokaatide koostatud pikk ja hoolikas hoiatus mitte katsetada raamatus toodud õpetusi). Vähe piinlik on lugeda sellestki, kuidas jumalasõna käsitletakse. Okei, sellise raamatu maailmapilt on mulle lihtsalt mõistmatu.

James Wesley, Rawles – Patrioodid 1 (2015)

Seda raamatut on raske ilukirjanduseks pidada, sest olgem ausad, autor ei oska sellisel viisil kirjutada. (Hea küll, alati võiks kujutleda, et tegelt autoril oligi just selle teksti kirjutamiseks just selline stiil, ja tegelt valdab enamat... aga ei usu.) Küll võiks seda aga nimetada kirjandusmaiguliseks ellujäämisõpetuseks. Kõik need kirjeldused ettevalmistusest selleks, kuidas kaoses ellujäämine ja edasikestmine kindlustada, noh, need on kindlasti tarvilikud ameeriklastest sõpradele. Või siis tekitavad kaasanoogutamist eesti militaarhuvilistel. Kirjeldusi, kuidas kindlustada üht Idaho farmi, on palju. Ja detailselt. Ja palju. Ja detailselt. Kõik need viited trükistele, mis võiksid olla ameeriklastele kättesaadavad. Rääkimata militaar- ja ellujäämisvarustusest, mida on ameeriklastel mitmel moel võimalik kokku osta. Ühesõnaga, kui on soov kaoses ellu jääda, tuleb kuidagi muretseda vastav kodakondsus ning seejärel hakata nodi kokku tellima. Kiirustage, kodanikud unetud.

Raamat räägib siis sellest, et on üks sõpruskond, kes on leidnud, et tänapäeva ühiskond on vägagi haavatav ning võimalik majanduslik või poliitiline kollaps võib kogu riigi kiirelt kaosesse tõugata – kus riigivõimul pole enam mingit tähendust ning ellujäämine sõltub sellest, kuidas sina oled selleks eelnevalt valmistunud. Peale 9/11 leiavad kaks tudengist sõpra, et nad peavad tulevikus valmis olema kõige hullemaks. Nad pühendavad oma plaanidesse veel sõpru ja tuttavaid, kellest võiks olla ellujääjaid, ning järgnevate aastate jooksul hakkavad nad end treenima, õppima ja varusid koguma. Kuidas metsikus looduses ellu jääda. Milliseid relvi kasutada. Esmaabi. Tegutsemine relvastatud üksusena. Nad toetavad üksteist materiaalselt ning hiljem panevad raha kokku ja ostavad Idaho kolkas farmi, mida hakkavad kindlustatud paopaigaks ehitama (üks abielupaar jääb kohapeale elama), mis peaks vastu nii rünnakule kui piiramisele, kus saaks aastaid elada, kuhu saaks varuda toiduaineid ja kütust ja laskemoona ja tarvikuid jne jne. Sest arvatavalt tuleks kaose puhkedes pidada vastu vähemalt kümme aastat. Grupis on peamiselt mehed, kellele siis lisanduvad harvad abikaasad (tõsiste kristlastena ei lubata endile enne abielu naistega tegelemist).

“Väga varakult grupi arengus tõstatati küsimus, milliseks stsenaariumiks nad täpselt valmistuvad. Enamik liikmeid mõtles pankade allakäigule ja majanduse kokkukukkumisele, millele järgneb üldine seaduslikkuse ja korra hävinemine. Teised kaldusid rohkem tuuma-, bioloogilise või keemiasõja poole.
Dan Fong käis peale, et põhirõhk tuleks panna valmisolekule vastupanuks, mis järgneb valitsuse ülevõtmisele sotsialistide, fašistide või kommunistide poolt. Lõpuks otsustati, et grupp peab ühe asemel valmistuma pigem kõikideks mõeldavateks stsenaariumiteks. Nagu Todd ütles: “See oleks üsna täbar, kui me valmistume tervenisti mingiks suureks sotsiaalmajanduslikuks kollapsiks ja saame siis hoopis tuumapommi.”” (lk 81)

Nojah. Ameerika majandus vajub inflatsiooni ja võlakoorma all kokku, sellele järgneb muu maailma kollaps. Kokkulepitud märguande peale sõidavad Chicagos elavad sõpruskondlased sinna Idaho kindlusse, ning seda üsna viimasel hetkel (kõik ei jõuagi kohale, ent siiski 11 inimest). Pannakse paika kord, kuidas toimida. Ööpäevaringne valve, patrullid, töökorraldus toiduratsioonid jne. Mida teha põgenike või kurikaeltega. Kuidas otsida kontakti sarnaste ellujäänute gruppidega jne. Jne. Jne. Kõik ei lähe nii nagu algselt plaanitud, nii mõnigi tarvilik asi on jäänud muretsemata või ei osatud vajadusi õigesti hinnata jne. Ent trennidest ja hoolsatest õpingutest on kasu ning asi töötab. On ka ettearvamatuid kontakte, mis lõppevad nii ja naa, relvastus ja väljaõpe ei vea alt. Vaba kristlik ameerika vaim seisab ja püsib.

Võibolla on see raamat poolikult tõlgitud, igal juhul on siin teose keskel ka pikem lugu kahest vennast, kes armastavad relvi, tööd ja Ameerika seaduste tõlgendamist (kuidas õieti relvi müüa, kes on tegelikult Ameerika maanteedel autode kasutajad), mis viib nad ebaõiglasse konflikti nende näruste relvapiirangute pooldajatega, mille järel peavad need vaesed vennad peale tulevahetust ametivõimudega aastateks peitu pugema. Ent selle üleilmsi kriisi puhkedes otsustavad nad oma vanemate juurde koju naasta. Miks see lugu (peale illustreeriva näite vabade ameeriklastest mõttehiidude tegutsemisest) siin raamatus on, otseselt ei mõista, aga küllap selgub see “Patriootide” 2. osas.

Raamatus on siis üpris üksikasjalikud näited sellest, mida varuda selliseks kriisiks (vahel viited sellelegi, kust tellida). Kuidas kindlustada turvamaja ja selle ümbruskond. Kuidas veevarustus peaks töötama. Kuidas kontrollida, et meditsiinitarbed on töökõlbulikud. Milline relvastus oleks kõige sobivam erinevates olukordades. Milliseid sõiduvahendeid ja sidevahendeid kasutada, milliseks need tuunida. Kuidas energiat toota. Muidugi, milliseid esmaabi ja kirurgilisi oskusi vaja läheb. Milliseid oskuseid ellujäänutel vaja läheb ja kuidas ülesanded on inimeste vahel jaotatud (eeldusega, et igaüks suudaks mingil määral asendada spetsialisti). Kuidas põldu harida. Või kuidas sünnitust vastu võtta (peale seda mainitakse last veel 1 või 2 korda).

Tekst on kantud sellisest ameerikalikust vaimust, mis jääb mulle üsna võõraks – usk ja relvad. Mistõttu jääb mulle ka vähe arusaamatuks, milleks selline niivõrd oma kontekstis istuv raamat üldse eesti keelde tõlkida? Asjahuvilised loeks vast originaalis; teistele oleks see ehk ulme- või hoiatusromaaniks – kui vaid teos poleks nii... kirjanduslikult mannetu. Raamatut on raske campi pähe lugeda, sest teema raskus ja asjalik emotsioonitus mõjub parajalt tuimastavalt. Muidugi, realistlikult võttes, kes siis peale fanaatikute elaks sellist kataklüsmi üle? Okei, paratamatult tuleb tõdeda, et ma lihtsalt pole õige sihtgrupp sellise teksti nautimiseks.