Rex Stout „Üle minu laiba“, Tänapäev (2023), tlk Jaan Kabin

Ma nüüd reedan kogu sisu ära, aga … toimub mõrv. Tegelikult muidugi oleks tõeline ootamatu pööre jätta mõrv seekord ära, sest alguse saab kogu trall hoopis kadunud juveelidest. Ning kui te nüüd ütlete, et kuule, Nero Wolfe sul nüüd mingite suvaliste vääriskividega oma mugavat äraolemist häirima hakkab, liiatigi kui abipaluv klient erilise jõukusega ei hiilga, siis loomulikult on teil õigus. Ainult, et … see on täiesti rabaval kombel üks perekondlik lugu ja tegemist ei ole mingi suvalise perekonnaga vaid suisa priskest orhideegurust geeniuse enda omaga. 

Et siis, välja ilmub tegelane kes väidab end olevat hädas ja kui see ei aita, siis väidab end olevat Nero Wolfe’i tütre. Viimane ning fakt, et ta Wolfe’i raamaturiiulisse ühe üsna kahtlase dokumendi hoiule peidab tingivad selle, et eradetektiiv või siis pigem suuremas osas küll tema usin käsilane Goodwin end liigutama hakkab. Õigepea muidugi koksatakse keegi ikkagi maha ka, ahjaa, mõrv ja värk toimub vehklemissalongis, kus hädasolevad daamid selle õpetamisega tegelevad, mis on ju väga päevakajaline, vehklemine on praegu vist kuum ala meil (tervitused Eesti epeenaiskonnale).

Erakorralistest asjaoludest lõpetuseks veel niipalju, et tegemist on ühe rahvusvahelise diplomaatiasegadiku ja mahhinatsioonidega seotud looga, mistõttu vaene Cramer, kellel pole alustuseks ei teadmisi tost kahtlasest dokustaadist ega ka muudest asjaoludest ning asitõenditest, mida Wolfe’i tiim parajasti diskreetselt jagamast hoidub, ning kellega igasugu diplomaatilised kanalid on veelgi kidakeelsemad, on sunnitud kannatlikult ühte kabineti tugitoolidest hõivama ja kuulekalt koostööd tegema kuni asi vask. Muuhulgas saab Archie teha sujuvalt nägu, nagu ta oleks kogu aeg teadnud, misasi see col de mort on.

Eks tegelikult on nende lugude tutvustamine muidugi üsna kasutegurivaba tegevus – Wolfe’i lood püsivad niiehknaa ühtlases vastavuses ootustega tuttavliku õdustuse osas, aga noh, arvestades, et ma nende sisu ja pealkirjad krimile kohaselt väga tõhusalt ja kiiresti jälle ära unustan, siis on ikka hea ära märkida.

Liisi Raamets „Juhuslik kohtumine“, Eesti Raamat (2023)

Lugemispõuaga maadlemiseks on muidugi alati üks klassikaline nipp katsuda näiteks mõne põneviku, krimi või romantikaga järje peale saada ja kõike seda ma uudiskirjanduse riiuleid rüüstates olen ka proovinud. Romantikaga kipub küll millegipärast väga sageli olema tulemuseks teatav pettumus – no kõik ei ole lihtsalt Jane Austenid, aga siiski, kui tagasi mõelda, siis nt too lugu, kus pärijanna ja arheoloog kusagil Šotimaal lumetormis autoga kinni jäädes (ja hiljem ka korduvalt lossis) ei suutnud lihtsalt seksimast hoiduda, oli lõppkokkuvõttes päris õdustav. Kuigi, kahtlemata oli seal ka see võlu, et ma päris tingimata nii vürtsikat romanssi ei oodanud ja siis oli kohe põnev, et kui palju erinevaid asukohti ja olukordi autor on suutnud välja mõelda, kui sarnast tüüpi asju rohkem lugeda, siis kaob see võlu küllap ära?

„Juhuslik kohtumine“ on sellel skaalal väga taltsas, võiks öelda et selline klassikaliselt siivas värk. Ja ma ütlen igaks juhuks kohe ära, et kogu mu jutt siin on suuresti seotud igasugu stereotüüpidega, mitte pole tegu kriitikaga konkreetse raamatu aadressil. Lugu ise on ju täisti mõistlikul määral seikluslik ja nii edasi, kenasti otsad kokku viidud ja sujuva kuluga, võib julgelt samalaadi tõlkekirjandusega ühes rivis istuda jne ning tegu on puhta ootuspärase meelelahutusega, mulle ei meenu ühtegi hetke, kus oleks mingi lisaväärtus huvitavate tõikade, ümbruskonnanüansside, vaimukuste või inimeste käitumist/loomust puudutavate väikeste tähelepanekute või ootamatute pöörete / ootustega mängimise osas silma hakanud. Ega seegi pole kriitika, lihtsalt sellist tüüpi raamat. Kui, siis ainult lõpus muutus pisut tüütuks, et tekkis veel hulk tralli ja tagaajamist, samas kui tegelastevahelise romantilise pinge osa vajus kuidagi, pisut oleks lõpuosas ehk võinud timmitum balanss olla ses osas.

Peategelased on otse loomulikult, kes erakordselt kaunis ja naiselik ning rabav esimesest silmapilgust või siis hoopis väga mehelik ja musklis ja nägus vms. Olude sunnil satutakse ühist eluruumi jagama ja seksuaalne tõmme ei ole kindlasti mitte puudulik, kuid rolli mängivad ülimalt üllad kaalutlused raskes olukorras daami mitte ära kasutada (sest kuna too on nii eriline, siis ei või ju riskida pikaajalise suhte (loe: pulmad ja 10 last (no laste osas peab küll järge ootama) vms) potentsiaali kahjustamisega liigvarases etapis. Nõnda siis piirdubki see asi mõne (otseloomulikult äärmiselt suurepärase) suudlusega.

Üldiselt on aga käimas äkšn ja sünged lood perekonnas – algab lugu peategelanna isa matustega ja tegemist on üsna heal järjel perekonnaga, kes omavad nii üht kui teist. Pärijanna vennaga on aga kahtlased lood ja seltskonnad, seepärast jätab ka testament talle üksnes tühjad käed ning sellest tuleneva suure plindri, mis omakorda paneb teda meie kaunist kangelannat survestama, taamal kollitab ka vene maffia ja nii siis jõutaksegi politseinikust kangelase turvalise tiiva alla.

Olgu muuseas öeldud, et tegevus toimub New Yorkis ja, ma küll täpselt ei tea, aga vist ei ole ikkagi tegemist välismaal elava autoriga, vähemalt mulje jääb küll pigem nagu sellisest tüüpilisest politseisarjade New Yorkist, asukohta pole just erilise detailsuse või atmosfäärinüanssidega täiendatud, aga figureerib siiski kohustuslik linna parim nurgatagune kuumakoeramüüja. Loomulikult ei ole puudu ka „räpasest politseinikust“ pahalane ja et asi piisavalt mitmekesine (või siis tüüpiline) oleks, on peategelasel minevikus ka ränk isiklikku laadi kaotus, mis otse loomulikult on seotud olevikus käimas oleva musta looga. Noh, ma arvan, et see ei tule vast üllatusena.

Krimiliin on siis selline üsna tüüpiline, lõpuks on paar kahtlusalust ja kenasti poetatud vihjed ja ootuspäraselt tuleb välja, et peategelaste suhte seisukohast on asi pisut vähem dramaatiline kui kardetud ja pärispaha ei ole see, kellele esmalt üritatakse vihjata. Ma ei arva, et see ka just üllatuseks kvalifitseerub. Ühesõnaga ei saa laita.

Romantikaliin jääb jälle kuidagi rohkem kuhugi klassikalise seebika kanti – esiteks väga rüütellik vapper seksuaalsete kihkude tagasihoidmine ja teiseks meeletu meeleheide ja süümepiinad ja igasugune impulsiivne dramaatiline käitumine, kui selgub, et ühe vend võib olla minevikus teise lähedase mõrvanud ja nii ei saa ometigi ju mingit suhet olla ja … Peategelanna on üldse natuke omapärane – heal järjel ameeriklanna, väikese äriimpeeriumi rabavalt kaunis pärijanna ja siis piinleb pidevat alaväärsuskompleksi ja üritab korduvalt oma elu teise heaks ohverdada. Nojah, heake küll, eks suur armastus on suur armastus, lihtsalt loo üldise balansi mõttes tundub, et daam peab ennast ikka kõvasti tõestama, et lugeja rahule jääks. Samas pole tal isegi ühtegi tõsiseltvõetavat konkurenti mitte ja peakangelane on tast algusest peale kõrvuni sees olnud. Lisaks võiks ju kõigi nende arvukate politseisarjade põhjal iroonitseda, et mis väärt kaasa see üks ’Meerika suurlinna võmm ikka olla saab, tulevikus pole teda töö tõttu niikuinii kunagi kodus, nad niikuinii lahutavad ja mees hakkab jooma ning pühendub aina rohkem kuritegevusega võitlemisele ja lisaks peavad naine ja lapsed ka pärast lahutust ühel või teisel puhul pantvangidraamasid ja pommiähvardusi või mida iganes mehe vaenlased välja mõtlevad üle elama. Ja pragmaatilise poole pealt - raudselt hakkavad need noorpõlve rängad vigastused toda tütarlast vanas põlves iga ilmamuutusega vaevama! 

Muidugi, pole võimatu, et tal õnnestub veenda oma suurepärase kehaga politseinikku ametist loobuma, nad hakkavad koos jahtklubi ja teisi ärisid haldama või müüvad need sootuks ja kolivad kuhugi kenasse ja tervislikku kohta harmoonilist pereelu elama ning avavad nt seikluspargi või restorani või midaiganes. Mitte, et restoraniäri mingi pingevaba idüll oleks, aga samas, toetava kapitali olemasolul võib ju hobi korras kasvõi üksnes pühapäeva pärastlõunati avatud lillepood-kohvik-raamatutuba pidada, või mis see klassikaline levinud unistus ongi. Vennaga juba hakatakse suhteid parandama … mis see ülejäänugi siis ära ei ole :P

(Või siis teisest küljest – lõpuks ometi on ühel kangelaslikul New Yorgi politseinikul vääriliselt mõistev ja armastav (ja jõukas) kaasa ning lõpuks ometi õnnestub järgnevates osades näha, kuidas võitlus kuritööga ei tingi mitte hävingut pereelus vaid õnn õitseb võidu õigluse võidutsemisega!)

„Chrisil käis kõhust jõnks läbi, kui naine talle otsa vaatas. Tal oli nüüd hea võimalus teda lähedalt imetleda. Naine oli tõeliselt ilus – õlgadeni ulatuvad blondid juuksed, mis helkisid kuldselt, kui laevalgustite kiired neid puudutasid, pikkade tumedate ripsmetega ääristatud suured sinised silmad, mis lõid eriliselt särama, kui naine naeratas, ning täiuslikud korallroosad huuled, mis olid kui kunstniku poolt maalitud. Loomupoolest täiuslikke näojooni rõhutas maitsekas, kuid mitte liigne jumestus. Kui mitte maailma kõige kaunim naine, siis kahtlemata kõige kaunim, keda Chris oma elus kohanud oli.“ (lk 23)

„Chrisi käsi oli kaks korda suurem kui Rachelil, tugev ja kindel, kuid samas oli tema puudutus õrn, kui ta naise kätt hoidis. Mehe käed ei olnud ainsad, mis Racheli pilku püüdsid. Chris oli üleüldse äärmiselt kena mees – pikka kasvu, heas füüsilises vormis, tihedate tumedate juuste, mehelike näojoonte ning nende soojade pruunide silmadega, millesse võikski vaatama jääda. Lisaks välimusele oli Chrisis veel midagi, mis ta Racheli silmis ligitõmbavaks tegi. Juba selle põgusa tutvuse käigus oli Chris suutnud tekitada Rachelis tunde, et ta on mees, keda saab usaldada ning kelle peale saab loota ka kõige raskemates olukordades.“ (lk 30)

Theodora Goss - The Collected Enchantments (2023)

 

Ausalt öeldes lugesin seda kogumikku vildakalt - kuna vast pooled jutud olid varem loetud ning neid ei hakanud üle kordama. Kuid lisaks on ligi kolmandik raamatust täidetud luulega - ent seda saab õieti kogeda vaid emakeeles, seega jätsin need vahele (kuigi pealkirjade järgi paistavad need igati olevat proosatekstide laienduseks).

Ent jah, korrektne oleks tõesti ülelugeda varasemaid kogemusi, et tekste paremini konteksti panna - näiteks Emily Gray lood (omal ajal polnud aimugi, et “The Other Thea” on osa millestki) või muidugi Sylvania maailm (ses suhtes tasub lugeda Gary K. Wolfe’i Locuses ilmunud arvustust, kus lühidalt mitmeid ühendusi kokku võetud).

Kahtlemata on Goss üks mu lemmikautoreid kaasaegses ulmejutukirjanduses (mänguline ja provokatiivne fantaasia!), millest lähtuvalt on siis 24 proosatekstil ebanormaalselt kõrged hinded (midagi sellist võiks ehk vaid juhtuda siis, kui saaks kätte mõne K. J. Parkeri hirmkalli jutukogumiku) - koguni 5.9 (ei kujuta ette küll, millal sellise rekordi võiks ületada). Seda üllatavam on tõdeda, et siit valikkogust on välja jäänud mitmed head ja normaalsed tekstid (“Cimmeria” 7/10, “Beautiful Boys” 7/10, “Come See the Living Dryad” 6/10, “A Statement in the Case” 5/10, “A Letter to Merlin” 6/10) - kas küsimus siis raamatu mahust või ikkagi autori enda valikutest (jajah, tegemist valikkoguga või nii): et siis kui keegi peaks selle valikkogu kaudu Gossi loomet avastama, siis pea sama häid tekste on veel (ja muidugi romaanitriloogia, millest küll vaid seni avaosa lugenud).

The Rose in Twelve Petals 7/10

The Rapid Advance of Sorrow 5/10

Miss Emily Gray 6/10

The Wings of Meister Wilhelm 5/10

In Autumn 5/10

Princess Lucinda and the Hound of the Moon 7/10

Lily, With Clouds 5/10

Singing of Mount Abora 6/10

In the Forest of Forgetting 7/10

Sleeping With Bears 5/10

Professor Berkowitz Stands on the Threshold 5/10

Blanchefleur 8/10

Fair Ladies 6/10

Christopher Raven 5/10

Reynalda 5/10

Lessons with Miss Gray 5/10

Pip and the Fairies 6/10

Snow, Blood, Fur 7/10

Conversations with the Sea Witch 6/10

The Other Thea 5/10

Red as Blood and White as Bone 6/10

A Country Called Winter 7/10

How to Become a Witch-Queen 6/10

Saint Orsola and the Poet 6/10

Clifford D. Simak „Meie laste lapsed“, Fantaasia (2023), tlk Tatjana Peetersoo

 

(Hoiatus, et räägin suht ära, mis juhtub.)

Tänapäevases võtmes loetuna on see justkui hoiatusromaan „lumehelbekestele“, kes on siis need „laste lapsed“ seal raamatus. Tulevikuühiskond on küll igati rahumeelne ja teaduse poolest arenenum ja ressursisäästlik, aga kui tuleb kosmiline ürgjõud, siis on kogu sellel idüllil kurb lõpp. Aga seitsmekümnendate maailm oma võidurelvastumise ja sõjanduse ja mõnes mõttes siis selle ameerikaliku mentaliteediga, kus igaüks on valmis püss käes oma valdustest mine kupatama kõik, kes ei meeldi, osutub kõikvõimsale kosmoseloomale liiga kõvaks pähkliks. Hea turvaline tõdeda siis ikka, et pole siin tulevikust vaja unistada, midagi, praegu oleme ikka kõige kõvemad tegijad …. Võioot, 70ndad on ju ammu läbi, oh ei …

Tehnilisest seisukohast jääb siiski seletamatuks, miks superadapteeruvad intelligentsed imeelukad, kes inimeste rappimist elu ülimaks mõtteks näivad pidavat, ikkagi neid 70-ndaid liiga kõvaks pähkliks peavad? Arvestades nende võimet paljuned sama kiirelt ja tõhusalt nagu äädikakärbsed (liialdamata, siinjuures), liikuda kiiremini kui reaktiivlennuk ja ülisurmav olla, võiksid nad südamerahus esmalt 70ndate rahvastiku vähehaaval maha nottida (liiatigi on see arvuliselt suurem kui tulevikuinimeste hulk) ja siis jätkata tulevikuinimeste rappimist või miks mitte kahte leeri jaguneda vms. Suht võimatu, et kogu globaalne tulejõud siis või praegu saaks hakkama säherduse hulga äädikakärbeste hävitamisega kuskil Aafrika džunglites või üldse kuskil. Siiski, ainus mõistlik selgitus, mis suutsin välja mõelda, et kui nad tõepoolest nii intelligentsed on, siis ehk ei jäänud neile ka märkamata poliitilised olud ja tuumarelvade olemasolu ja nõnda oli targem 70ndatest igaks juhuks pageda, sest inimesed on sellised vähe kohtlased ja ettearvamatud ja võivad lõpuks kogu planeedile lõpu peale teha – turvalisem on jahtida vähe tervemõistuslikumat kontigenti. Et siis – kosmilise ohu vastu kulub ära enesehävitajalik ogarus?

Kui tahta, siis võib neid tulnukaid võtta ka muidugi kui inimese loomalikuma poole ja loodusseaduste manifestatsiooni, et püüdle siin pealegi võrdsete võimaluste ja rahu ja heaolu poole, aga kui keegi rusikad püsti sisse marsib, siis on ikka nagu on. Aga samas on nii tõsimõtteliselt sõnumite välja lugemine veidi liiast, lõppeks on see siiski lihtsalt ühe ulme-idee läbimängimine võrdlemiselt lühidas vormis kuni puändini. Oleks see pikem tekst, siis annaks, õigupoolest on pisut kahjugi, et selle läbimängimine väga napiks jäi, pikalt pead murda selle üle, kuidas peaks ikka suhtuma nendesse tulevikuinimestesse kui oma järeltulijatesse, vaidlused moraalse kohustuse üle esivanematena jne. Rääkimata veel ateismifaktoriks – kogu suur äärmuskristlik mäsu religioonist loobunud ühiskonna aitamise vastu sai läbi enne kui alatagi jõudis. 

Ühesõnaga, selline põgus lühike lugu, paras filmiks teha, kus pearõhk on ikkagi ähvardava jõu eest pagemisel ja selle õnnestumisel või mitteõnnestumisel, muud teemad, mis kõik võiksid kaasneda, pole erilise tähelepanu all, aga siiski on tore see, et vähemalt minu jaoks jäi pealkiri ja selles peituv ka ilma pikema käsitlusega mingil tasandil mõttesse. Kaasaegses võtmes oleks selline tulevase põlvkonna tagasipöördumine ja abipalumine suure tõenäosusega pööratud planeedi kui elukeskkonna kahjustamise tasandile ja retooriline üleskutse hoida planeeti tulevaste põlvede jaoks saaks otsesema tähenduse, kui need tulevased põlved kuskilt võimatutest kliimatingimustest tagasi minevikku põgenevad, et (süüdistavalt) esivanematele otsa vaadata vms. Mõlemal juhul ärgitab pisut mõtlema pikemaajalisemale skaalal kollektiivsele hoolele järeltulevate põlvede eest. Või siis jälle süvendab muret, et kuhu me küll niimoodi jõuame lapsed ei tea kust piim tuleb ja ei oska püssi puhastada…

"Jumal hoidku," sõnas president, "miljon tunnis. Kuidas hakkab maailm nende eest hoolitsema? Meil on nüüd liiga palju inimesi. Meil pole pakkuda peavarju ega toitu. Mis sa arvad, miks nad siia tulevad? Kui nad on tulevikust, peaks neil olema ajaloolisi andmeid. Nad võiksid teada probleemidest, mida tekitavad."

"Sundiv põhjus," ütles sekretär. "Mingi meeleheide. Kindlasti on nad teadlikud, et meil on piiratud suutlikkus neid vastu võtta ja siia jätta. Nende jaoks peab see olema elu või surma küsimus."

"Meie laste lapsed," ütles president, "paljude põlvkondade kauguselt. Kui nad tulevad tõesti tulevikust, siis on nad meie järglased. Me ei saa neile selga pöörata." (lk 18)

Monica-Linde Klemet - Unustamatu Dalin (Looming 7, 2023)

 

Veidi ootamatu vaatenurk Tallinnale ehk kuidas üks 16-aastane ameerika neiust kruiisiturist võiks kogeda meie ajaloolist ja kaunist vanalinna. Kruiisile sattus see neiu vähe vastutahtsi, pealegi toimub see kusagil Põhja-Euroopa meredel, mis, noh, pole just Kariibi mere kanti paradiis. Aga vanaonu ja -tädi kutsuvad kaasa ning ta on neile justkui lapselapse eest ja nad on nüüd nii vanad ka.

Nagu arvata, kruiis pole midagi just meelierutavat (pealegi nii ei saa poiss-sõbraga reaalselt koos olla) ja kogu see turnee Läänemere sadamalinnades hakkab üha korduma. Kuniks neiu peab üksi oma ratastoolis vanaonu saatma Dalina munakivitänavatel. Ja seal juhtub.

Teksti võiks ehk pidada tragikoomiliseks või siis väheke musta huumori kanti; eks olukordi kogetakse läbi noore neiu maailmakogemise, mis ehk tõsimeelsele täiskasvanule võiks paista pinnapealne, aga noh … nii on. Ja eks see võimaliku kruiisituristi nägemus järjekordsest kaunist põhjamaa pärlist võiks ka ehk mõjuda veidi kainestavalt.

Karola Karlson - Bernini inglid (Looming 7, 2023)

 

Looming jätkab minu jaoks tundmatute autorite avaldamist ja see on muidugi igati tore. Nagu eelmiste numbrite puhul, siis tavaliselt ajakirja avalugu annab teatud tooni, kuidas suhestuda järgnevate proosalugudega - antud juhul siis Aareleidi tekst, millega Karlson jutt tõepoolest meeleolult kuidagi haagib.

Siin siis on noor naine, kes kolm aastat kestnud kooselu purunemise järel on tulnud peale esialgset šokki kaheks nädalaks Rooma ennast taastama. Ta analüüsib enda tundeid kooselu ajast - ühelt poolt seda lähedust, teiselt poolt vajadust üksi olla, tunda end ahistusest vabana. Kes ta siis õieti on?

Karlson kirjutab ilusat kirjandust - ses mõttes, et on mitmeid omapäraseid kujundeid. Samuti muidugi see inimhinge hapruse, heitlikkuse kujutamine. umbes ⅔ teksti ulatuses hoidsin vaikselt pöialt, et see endine elukaaslane võinuks olla mingi … tavamõistes vaimne häire, aga ei, ikkagi vist tavaline inimene või nii. Kindlasti ilus tekst, aga hetkel lihtsalt ei haakinud enda meeleoludega (ehk millist fantaasiaromaani nüüd õieti lugeda?).

Sveta Grigorjeva - Huuled (Looming 7, 2023)

 

Ajakirjas on tekst küll esitatud luule osas, aga minu meelest igati loetav proosana. Või noh, proosaluulena. Ja ma kindlasti ei saa täiega pihta, mida autor väljendab, aga mulle meeldib see viis, kuidas niimoodi vabalt kirjutada. Sedasi just romaani ei kirjutaks, või noh, päris piin oleks pikemalt lugeda nii mõttetihedat teksti, küll aga niisuguse lühivormina on vägagi lööv.

mu sõnad on kehapositiivsed rasvased tselluliidised kord kuus veritsevad

valgekollaka voolusega valgekollasepunaseroosamustarohelisenahalised

katkiste hammastega nähtavate veresoontega rindadel kergesti sinikaid saavad

pelgalt põlvede peal istudes karvase jalgevahe feministlikult purskava putsi 

pära õrnalt õrritavate õnaruste soolakalt higiste kaenlaaluste lühinägelike

roheliste silmade kokkukasvanud katkiste luude nahapinnast kõrgemate

valgete armide lapsepõlvenäo kadunud tedretäppide sõnad small dick energy

tüüpidele taolised big clit energy tüübid ei meeldi thank fakin clit for it

(lk 902)

Rebecca Roanhorse, John Joseph Adams - The Best American Science Fiction and Fantasy (2022)

 

Alguses ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama - ehk kui antoloogia esimeses pooles oli üsna tavapärane kaasaegne ulme, siis teine pool läks päris psühhedeelseks. Muidugi, ma ei lugenud kõiki tekste järjest - 4 lugu olin varem kogenud Paula Gurani aasta parimate fantaasia-antoloogiast (neist Beari tekst oli hea, ülejäänud pigem keskpärased või vastukarva).

Eks kiusatus ole öelda, et lugude valik on vägagi seekordse valija nägu (sarja toimetaja annab valijale 40 ulme- ja 40 fantaasialugu, millest siis valija võtab antoloogias avaldamiseks kummastki 10 teksti), ehk siis Ameerika põliselaniku päritolu Rebecca Roanhorse - nii võiks siinsete autorite ja tekstide valikut pidada üsna BIPOC ja LGBT keskseks; ⅔ autoritest on naised. Seega kõduulmest on see antoloogia päris kaugel ning huvitavate välismaailmade asemel on pigem rõhk sisemaailmade hirmudes. Üsna tuntav on 2020. aasta koroonaolukorra mõju - ähvardavaid haiguseid leiab õige mitmest tekstist, mõned autorid on oma tekstide järelsõnadeski rõhutanud selle mõjusid. Üleüldse, need järelsõnad - ma vist ei olegi varem lugenud sellist antoloogiat, kus autorid ise nii põhjalikult oma tekstide tagamaid avaldama kipuvad; see oli muidugi mitmel puhul päris heaks abiks tekstidel lähemaks saamisel.

20 autori puhul olid neist 10 sellised, kellelt lugesin midagi esmakordselt - neist 6 puhul polnud sellisest autorist midagi kuulnudki. Kui siin pidanuks olema esindatud vaid  kuni 15000 sõnaga lühijutud, siis mitmelgi puhul tundusid lood olevat pikemad, aga õnneks olid need lugemist väärt - ehk siis miks mitte, viimasel kahel aastal on sellised nüüdisulme ülevaateantoloogiad enamvähem ära kadunud (erandiks siis korraga ilmunud Gurani fantaasia-antoloogia), nt Clarke’i 2022. aastal ilmunud kogumik on üldse … 2020. aastal ilmunust.

Igal juhul, hinded varieeruvad kolmest seitsmeni, ehk siis … emotsioone tekitas. Hinnete keskmine on 4.9, mis on sellise ülevaateantoloogia kohta igati talutav.

Tonya Liburd: 10 Steps to a Whole New You 4/10

Meg Elison: The Pizza Boy 5/10

P. Djèlí Clark: If the Martians Have Magic 4/10
Kel Coleman: Delete Your First Memory for Free 4/10

Elizabeth Bear: The Red Mother 6/10

Aimee Ogden: The Cold Calculations 4/10

C. L. Clark: The Captain and the Quartermaster 6/10

Nalo Hopkinson: Broad Dutty Water: A Sunken Story 5/10 

Stephen Graham Jones: I Was a Teenage Space Jockey 4/10

Sam J. Miller: Let All the Children Boogie 4/10

Kelly Link: Skinder’s Veil 7/10

Justin C. Key: The Algorithm Will See You Now 6/10

Karen Russell: The Cloud Lake Unicorn 4/10

José Pablo Iriarte: Proof by Induction 7/10

Caroline M. Yoachim:  Colors of the Immortal Palette 4/10

Peng Shepherd: The Future Library  5/10

Catherynne. M. Valente: L’Esprit de L’Escalier 3/10

Rich Larson: Tripping Through Time 4/10

Maria Dong: The Frankly Impossible Weight of  Han 6/10

Fargo Tbakhi: Root Rot 6/10

Kai Aareleid - Tule, suveöö (Looming 7, 2023)

 

Lugu naisest ja mehest, kes on tulnud oma kaksikutest poegade ülikooli lõpetamisele. Päev varem, et koos nendega rahulikult lõunatada. Nüüd on õhtul vanemad omaette linna peal ning jäävad peatuma ühte noorematele mõeldud “boheemlikku retrokohta”, mis on kõige lähemal nende majutuskohale.

Naine, kelle silme läbi see tekst jookseb, ei tunne end kõige mugavamalt - meenub tutvumine mehega, nende abielu on nüüdseks kuidagi … erilise läheduseta. Baaris köidab nii naise kui mehe tähelepanu üks noorem naine, keda nad kutsuvad oma lauda istuma, kui kohapeal kitsamaks läheb. Mehe ja noorema naise vahel tekib mingi klapp, ja naine jätab nad koos sinna baari.

Tekst, mis millegipärast toob silme ette Tartu ja Barlova baari (või kuidas seda kohta nüüd nimetadagi). Lugu lähedusest ja selle hajumisest. Jutu lõpp on mitmetimõistetav ja sellisena vist päris meisterlik. Mingis mõttes igati klassikaline tekst.

Juan Rulfo - Kaimude nõlv (Mehhiko novell, 1981)

 

Jälle tekst, mille puhul mõtled, et kas peategelane on lihtsameelne või natuke peast segi või siis lihtsalt oma ajastu ja koha toode.

Külla viimasena elama jäänud vanamees meenutab aega, kui külaelanikele jagati maad. Tema sai oma põllulapikese künka otsa, kus oli hästi näha teed, mis tuli suuremast külast või linnakesest. Tema juures käisid vahel istumas vennad Torricod, kes võisid tunde seal mäe otsast alla vaadata. Nagu hiljem selgus, vaatasid nad teed. Sest vennad … polnud just kõige paremad inimesed, keda keegi ei sallinud, pigem neid kardeti. Ja vanamehe küla tühjenes, kas siis põgeneti minema või röövmõrvade tõttu. Aga peategelane ja vennad said ikka sõbralikult läbi. Kuid kõigel heal on ots.

Mingil moel võiks mõelda, et selline hemingwaylik või faulknerlik lugu, aga Mehhiko oludes; nullstiilis jutustus jubedustest.

Karin Tidbeck - Aunts (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Ikka päris õudne lugu Tädi nimelistest inimolenditest (või midagi), kes söövad end hiiglaslikeks, et siis … rasvast ja lihast ja sisikonnast tühjaks voolata (no nahkki leiab kasutust). Ning südame küljes on uus väike Tädi, kes end täis pugib, muuhulgas toitudes eelkäija lihast ja verest ja pekist.

Tädide eest hoolitsevad Täditütred - valmistavad neile süüa ja söödavad, niisamuti hoolitsevad nende kehade ja nende jäänuste eest; süüa saavad sellest piskust, mis Tädidel söömata jääb (no kui midagi ripub suu küljes vms).

Selline lummav kannibalistlik harmoonia peitub ühes pargis, suures klaaskastis, kuhu pealtvaatajaid just ei satu. Aga ükskord on keegi seal klaasi taga neid jälgimas, ja seejärel peale Tädide lõhkemist pole enam nende südame küljes või üldse kuskil mujal neid uusi Tädisid. Täditütred … otsustavad ise hakata Tädideks. Aga kes neid toidab, kui nad ise ei suuda enam liigutada?

Kas nüüd just sürreaalne … küll aga päris eemaletõukav lugu - mitte et see senise lugemiskogemuse põhjal Tidbecki puhul just üllataks. Selle autori fantaasia töötab ikka väga teistmoodi ja selle toimimisest ei pruugigi täielikult aru saada (nagu - kes seal klaasi taga oli ja mida ta põhjustas, et sealse korrapära rikkuda). Aga noh, värskendav.

Peter McLean - Priest of Bones (2019)

 

Raamat, mis tekitab segadust. Eks tekkis uudishimu, kui selle tetraloogia viimase osa ilmudes oli kuulda lugejatelt kõiksugu kiidulaule, ja eks see ole tempokalt kirja pandud, aga samas selline maffia-fantaasia pole vist õieti minu teetass. Et noh, kõrvalliinina võib seda lugeda, aga et terve raamat oleks pühendatud ühe sõjajärgse maffiaettevõtte taastamisele, see nagu suurt ei kõiguta (seepärast pole ka vast tundnud suuremat huvi Fonda Lee kiidetud triloogia vastu).

Ja et peategelane Tomas Piety on selline … eksimatu kõiketeadja, pole ka just kasuks. Tõsi küll, autor tasakaalustab seda ta uue kõikvõimsa ja salajase liitlasega, kes võtab peategelase munepidi pihku; ja vastasega, kel on märksa suuremad ambitsioonid kui selle maffiaklannidele omane (ja mistõttu Piety saab endale käsuandjaks sellise riikliku salaorganisatsiooni). Eks jah, need kaks panevad peategelase ja ta kaaslased mängina hoopis kõrgematele panustele, kui need õieti soovivad.

Väga oluline teema on sõjajärgne olukord - Tomas Piety oma endise üksusega naasevad ränga hinnaga võidetud sõjast, mille tulemuseks siis hulk katkiseid inimesi, kes peavad sõjajärgsetes rasketes oludes endale koha leidma. Siin raamatus on väga märgatav posttraumaatiline stress - aga see pole veel kõik, Pietyl ja ta psühhopaadist vennal on omakorda lisaks lapsepõlvetrauma, mis neid lahti ei lase. Ühesõnaga on siin katkiseid inimesi tõesti küllaga, ja tihti on sellele lahenduseks vägivaldne surm.

Nii vaadates on siin küllaga materjali vägagi süngeks fantaasiaromaaniks ja eks see ole selgelt grim dark, aga samas - kuidagi kaugeks jääb see lõputu jantimine allmaailma juhtiva positsiooni saavutamiseks (kuigi romaani lõpp valmistub vähe kõrgemale tasandile jõudmist, kus siis panused on hoopis suuremad, vähehaaval tulebki hakata riiki päästma või nii). Eks see võimu nimel suurema ja väiksema kurja vahel balansseerimine on igikestev teema ja siingi Tomas Piety salajane liitlane (või õigemini käsuandja) tegutseb õige hallil või tumedal alal, et oma eesmärke saavutada. Kuid eks see kõik ole põhjendatav suuremate eesmärkidega.

Õieti ei oska öelda, kas jätkaksin sihipäraselt selle tetraloogia lugemist - vahest siis, kui järgmine osa kuidagi käppade vahele satub, eraldi küll ei hakka otsima pakkumisi. Järgmine mulle kogemata grim darki autor, palun.

Juan Rulfo - Macario (Mehhiko novell, 1981)

 

Pilk nõdrameelse poisi (noormehe? mehe?) siseilma, mis on, noh, kergelt õudne. Aga kas siis poisi tegude pärast või siis sellest, kuidas kogukond temasse suhtub.

Aga tema elab oma maailmas, kus on hooldaja ja teenijanna. Hooldaja viib ta kirikusse, kus poisi käed peavad olema kinni seotud. Sest hooldaja ütleb, et ta olevat kedagi kägistanud. Ja sellepärast ei saa ta ka üksi tänaval käia, sest seal loobitakse poissi kividega. Teenijanna on veel toredam kui hooldaja, tema käest saab vahel lisaks süüa. Sest söömata ta sureb ja läheb põrgusse. Ja varem sai poiss teenijannalt piima, kui naine tuli öösiti tema voodisse ja poissi katsus. Aga enam mitte.

Eks see ole selline tekst, mida vast tõesti loed aja jooksul erinevalt. Praegu vast niipalju ei mõtiskleks teemal, kas peategelane läheb põrgusse; pigem sel teemal, et mida temaga tehakse.

Vajra Chandrasekera - The Translator, at Low Tide (The Best Science Fiction of the Year 6, 2022)

 

Sünge kliimakirjandus lähituleviku ainetel, kus veepinna tõus on põhjustanud ühiskondade kokkuvarisemist aladel, mida kliimasoojenemine on valusamalt tabanud. Näiteks siis Sri Lanka.

Loo jutustaja on eakas tõlkija, kes teenib raha viimastele üleilmsetele kirjastustele kadunud kultuuride tekste vahendades - ikka on maailmas veel rikast eliiti, kes midagi sellist tarbivad. Aga olukord uppuvas Sri Lankas muutub aina hullemaks, tänavaid valitsevad näljased ja vägivaldsed lastejõugud loovad oma … ühiskonda ja kultuuri, ning tõlkija ei suuda neid hukka mõista - tema põlvkonnal oli veel võimalus kliimakatastroofi pidurdada või vähendada; kuid nad ei olnud valmis rasketeks muudatusteks. Ja küllap need noored saavad peagi kätte peategelasegi, et teda rituaalselt ära põletada (või mis iganes põhjusel nad omasuguseid ja täiskasvanuid põletavadki).

Igal juhul, väga sünge vaade sealt lõunapoolkeralt, kus need India ookeani äärsed maad peaks olema ühed rängemad veetõusu kogejad. Sri Lanka lähiajalugu on niigi päris ränk, nagu seda võis kogeda autorilt eelmisest loetud tekstist.

Triin Soomets - Vestlus metsas (Vikerkaar 6, 2023)

 

Soomets teeb midagi ebaharilikku ja esitab lühijutu pähe vestluse filosoofiast ja selle üldinimlikust olemusest. Nagu reaalusest selgub, kasutab autor siin mitmete filosoofide tsitaate (viitamata), ja tore on, ilukirjandus võib alati kasutada teisi materjale millegi uue destilleerimiseks.

Selline üldhariv vestlus näib ootamatult klassikaline ja parajalt vaimukas; kuivõrd adekvaatselt esitab see filosoofia populaarteaduslikku ja üldinimlikku olemust (“mis on filosoofia, kuidas saada filosoofiks; mis on see, mis teeb filosoofiks”), ei oska kahjuks kommenteerida.

Anna Stephens - Bloodchild (2020)

 

Läbi sai siis üks mu selle aasta arvatavaid elamusi lugemise vallas, ja noh, on ikka üks hull triloogia. Kuni pea viimaste peatükkideni ootasin, et milline siis õieti tuleb see grimdarklik lahendus, aga … tegu on ikka harjumuspärasema fantaasiaga, kus jõudu katsuvad paremad ja halvemad pooled - sest noh, Mirecesi tegemistel verejumalate ülemvõimu nimel pole just moraalseid põhjendusi, küsimus on lihtsalt võimu haaramises.

Aga milline möll, kõik need heade ponnistused halbade peatamiseks, kui mitu korda on need purunemas või jäävad need hädavaevu hingitsema, ja milliste kaotuste hinnaga. Rillirini ja Domi sündimata lapse jaht ja ettevalmistused selle … punase jumalanna tagasitoomiseks kasutamiseks, ohjah. Ja no see vägivald, mis iseloomustab kogu triloogiat, need inimeste ohverdamised, mingil moel see tõesti testib vastuvõtu piire.

Nagu eelmiste romaanide puhul, olen siingi kokku võtnud, milliste vaatepunktide järgi lugu esitatakse. See jaguneb enamvähem kaheks - Mace (9 peatükki ja Crys (11 peatükki), kes proovivad midagigi Mirecesi peatamiseks ja ka võitmiseks (nende taustal on ka Gilda, kellelt seekord pole üldse peatükke - ja eks juba eelmises romaanis oli tal järel vaid 2 peatükki; see tegelane … noh, oligi selles mõttes kõige kergemini “ohverdatav”). Crysiga koos liigub sandistatud Dom (7 peatükki), kes jäi eelmise romaani hiigelreeturlikkuse eest hoolimata hukkamata - sest jumalatel on temaga veel plaane (mees küll tahaks oma selgematel hetkedel vaid surra).

Kui Mace ja Crys koguvad jõude äärealadel, siis Rilporinis on uus kuningas Corvus (8 peatükki) ja Lanta (7 peatükki) - üks tegeleb vallutatud alade haldamisega (mis sõdimisega harjunud mehele osutub vähe ülejõukäivaks), teine püüab tagasi tuua eelmises romaanis hävitatud Punast jumalannat, aga selleks on vaja mitme asja kokkulangemist - eelkõige Rillirini sündimata last (Domi ettekuulutus) ja siis sõjajumala Gosfathi uuesti maa peale ilmumist (eelmises osas hävitas ta üsna muuseas veerand linna maha), mis osutub õige keerukaks ja Lantagi jaoks inimkeha hävitavaks (aga kõik kannatused jumala nimel, eksole). Ja siis on Tara (9 peatükki), kes jäeti omade käsul maha, et see võimalusel Corvuse ja/või Lanta tapaks (ja miks mitte korraldada ülestõusu). Selleks lasi Tara end orjastada … ja see üldine olukord vallutatud linnas on päris hull (mingil moel meenutab see Abercrombie viimase romaani “The Wisdom of Crowds” lugemise tunnet, kus revolutsiooni kirjeldamine on sedavõrd ängistav, et oleks justkui lugemisel hapnikukraanid kinni keeratud). Kui eelmiste osade puhul oli küsimus, et kas Tara vaatenurk on nii oluline, siis jah, selles romaanis vägagi tähtsad sündmused käivad läbi tema.

Nagu sellele triloogiale omane, siis on tegelasi, kes mõlemaid pooli ühendavad - lisaks Tarale ja vähemal määral Domile on siis Rillirin (11 peatükki), kes satub Mace’i kaitse alt … Corvuse ja Lanta kätte. Et need saaksid sündimishetkel ta lapse kätte, kellesse siis Punane jumalanna “istutada”. Ja kõigist pingutustest hoolimata see laps ka nende käte vahele sünnib. Jama küll. Vihjeks niipalju, et selle tagajärjel jääb 7 vaatepunktiga tegelasest ellu 2.5.

Selles maailmas on vast pea irratsionaalset kurjust (no kui nii võib võtta jumala poolt määratud teguviisi; ja nagu selgub, siis tegelikult on valguse ja vere jumalad üksteisega päris lähedalt seotud), ning selle kurjuse toitmine vere ja surmaga on ikka päris, päris hull (nt Lanta tempel). Lisaks veel võitlusstseenid väiksema hulga inimeste vahel, mis võivad olla õige jõhkrad. Ja piinamised, need piinamised. Vahel tekkis tunne, miks küll ennast piinata selle lugemisega, ja tõepoolest võtsingi vaheaegasid. Aga … tahaks ju teada, kuidas see üldse laheneda võiks (läheb grimdarkiks või mitte!).

Eks vähe veider on, et sellest autorist rohkem ei räägita, aga küllap selle ultravägivalla pärast. Stephensil on avaldamisel hoopis teise maailmaga triloogia, ja sealgi polevat just lust ja lillepidu, aga selle lugemiseni võtan vast aega (no avaraamat küll ootab juba riiulis). Igal juhul, kindlasti meeldejääv lugemine, kuigi vahel tabab … emotsionaalselt piinatud tunne.

Juhan Voolaid - Tänutundeäri (Vikerkaar 6, 2023)

 

Voolaid uurib taas kaasaja tööhõive probleeme (hiljuti siis Loomingus “Müügiesindaja ja geniaalne valem”) ning seekord tutvustab viisi, kuidas tavalise inimese päeva kenamaks muuta ja seda vaid kahe euro eest.

Peale koondamist on Tuuliki mõnda aega tööd otsinud, kuni viimaks pakutakse talle töökohta, kus tuleb tasu eest tänada inimest, kes selleks kaks eurot maksis. Pealtnäha lihtne, aga seda tuleb siiralt, hingega öelda. Või muidu kliendid kaebavad su peale (ja jälle tööst ilma). Tuuliki õppiski nö siiralt väljenduma. Aga mõne kuu möödudes ei pidanud ta enam vastu.

Lugu on lühike ja lõplik puänt ei hakanud minu jaoks kuidagi tööle, luudel pole liha. Kuidagi … poolik tekst.

Theodora Goss - Saint Orsola and the Poet (The Collected Enchantments, 2023)

 

Tagasi Sylvanias ja peategelase kaudu kergelt seotud looga “Red as Blood and White as Bone” - kuivõrd seal mainitakse Antol Odoni esiisa Amadeo Odoni (kes tegelikult samuti Antol).

Igal juhul, lugu siis sellest, kuidas sai esimesest Antol Odonist kuulus poeet Amadeo Odon: noormees otsustas peale kohaliku revolutsiooni sündmustes osalemist mõneks nädalaks varjuda Wolfbadi metsades, et seal ringi rännata (jajah, seesama mets, kus elavad need mustad hundid); seal eksib ta aga esimesel päeval ära - hoolimata kaartidest ja kompassist. Viimaks leiab ta ühe metsahüti, kus vanem naine nõustub talle öömaja ja sööki pakkuma - tasuks selle eest, kui noormees järgmisel hommikul lõhuks talle küttepuid.

Peale sööki jutustab naine loo kohalikust lossist ja kunagisest kurjast valitsejast, kelle imeilus tütar sattus ühel üksildasel jõuluõhtul üht väikest poissi aidata püüdes metsarahva jõulupeole … mis muutis neiu elu. Hommikul ärgates Antol seda naist ei näe, lõhub puid nagu lubatud ning läheb edasi, kuni kohtub omakorda kauni neiuga, kes viib eksinud mehe oma külaõpetajast isa juurde: keegi neist ei tea midagi hütist ega vanast naisest, kes seal kõrgemal metsades peaks elama. Nad jäävad omakorda rääkima jne jne; ühesõnaga, mees jääbki sinna ning hakkab kohalikus koolis külalapsi õpetama. See kohtumine vana naise ja tema jutustatud looga jätab sedavõrd kustumatu mulje, et ta püüab neid värsiridadesse valada.

Eks kerge kiusatus oleks Antal/Amadeo Odoni kõrvutada Sandor Petöfiga - kuivõrd ikkagi revolutsioon ja 1846. aasta ja luuletaja, aga samas elulooliselt pole just palju paralleele. Omaette rõhk ole sellel, kuidas jutte räägitakse ja mil moel need kohanevad oludega - kui vana naise versioon oli ikka parajalt paganlik, siis rahvajutte koguva kooliõpetaja ja kohalike variandid on segu kristliku mütoloogiaga (talvisest pööripäevast jõuatakse hoopis jeesuslapsukese sünni juurde ja mis iganes). Et noh, omamoodi kommentaar arhetüüpide kohandumisest - ja vajadust vanu jutte alles hoida ja mäletada (jajah, muidu võetaksegi näiteks Kreutzwaldi  “Kalevipoega” puha rahvapärimuse pähe).

Lilli Luuk - Kuldne torm (Vikerkaar 6, 2023)

Ma ei tea, millest see tekst õieti on, aga see on kirjutatud huvitavalt ja sugestiivselt.

Ehk need ongi mälestuste ja aistingute katked, millest koosned. Lugesin teksti küll kaks korda läbi, aga ei suutnud küll enda jaoks moodustada järjepidevat narratiivi. 

Aga eks Luuk olegi rohkem nõudlikumale lugejale, ja kõrvalt vaadates paistab see mullegi kuidagi eriskummaline ja valus tekst.