Tanya Tagaq „Lõhkine hammas“, (SA Kultuurileht, 2023), tlk Hasso Krull

Tegemist on tiheda ja keeleliselt nauditava teksti või tekstikogumiga, mis vormiliselt on punt ühte köidetud luule ja proosavormis juppe ja pudemeid, ent sisuliselt sulandub tuntavaks tervikuks ühte. Arvestades, et see mõjub osalt intiimse ja vahetu tunnistuse andmisena, mismoodi on olnud üles kasvada tüdrukuna ühe põhjamaise väikerahva keskel, keda on sunniviisiliselt ümber asustatud tuhandete kilomeetrite taha veelgi kaugemale põhja, rebides lahti sidemeid ümbritseva loodusega, samas kui võõrast kultuuri ja eluviisi on nii surutud peale kui see on ka isevooluteed paramatult peale vajunud, lammutades vanu korraldusi ja mütoloogiat ning seotust sellega, tuues asemele alkoholi ja tühjust…

Tegevus algab seitsmekümnendate keskpaigast. Toimub Kanada põhjaosas, kui õigesti aru saan, siis Hudsoni lahe äärest ümber asustatud autori vanemate põlvkond elas algselt umbes meiega sarnasel laiuskraadil ja siis pidi kohanema Põhja-Soomega sarnasele laiuskraadile jääva Cambridge'i lahe äärsete märksa karmimate oludega. Aga see võrdlus aitab ehk ainult valguse mõttes, sest meie poole jääb Golfi hoovus (vähemalt praegu veel). Külma mõttes võiks siis ehk Hudsoni lahe ümbrus rohkem Põhja-Soomega sarnaneda ja Cambridge'i laht kisub juba Svalbardiks ära?

Temaatika poolest on lugu kohati ikka väga sünge – selline lohutu kolkaküla vaib nt Eesti 90ndatel, kus noortel pole suurt muud teha kui liimi nuusutada ja külapoes käia; lisaks igasugused käperdamised ja ärakasutamised ja alkohol, kui igapäevane norm. Ent teisest küljest käib argireaalsusega alati kaasas ka mütoloogiline mõõde – ümbritsev loodus oma vägevuses, ringi uitavad kurjad vaimud, kes purjus inimesi seestavad ja hingerännakud, läbikäimine loomade ja üleloomulike olenditega, ja see on omamoodi vaimustav, meeldetuletus, et pealtnäha üdini masendav külaelu on ainult üks osa, ja suuremad ja tähenduslikumad jõud, elu ise, ei kao selle pärast veel ära, me lihtsalt ei oska neid näha.

Argireaalsus ei tähenda, et elamine, tundmine, suguline olemasolu ja mis kõik veel sellegipoolest imeline ei oleks. Midagi selles liinis, et kõik need koledad asjad, mis lähevad ohvrirolli ja traumade kategooriasse on ühtlasi ka loomulik osa elu pulbitsemisest, inimkogemusest, üks õnnetult tume laik selle sees, aga ei midagi enneolematut, ning selle võtmine sellisena annab jõudu, tõstab pilgu laiemaks. Et siis mõnes mõttes nagu müütiline psühholoogia (või teraapia). Näiteks see lõik, kus hing on näljas ja tuleb lõigata tükke omaenese ihust, sest muud liha pole kuskilt võtta, äralõigatud kohtadele kasvab liha küll tagasi, aga armid on hirmsad ja kõvad ega kõlba enam süüa (lk 67), aga müütilises maailmas on inimene vajadusel looduse elementidega ühtesulanduv ja muutuv, too näljane vaimukehagi ammutab lõpuks päikesejõudu joodud metslinnumunarebust ning kalamarjadest, saab jääkaruga üheks, ammutab sugulisest olemusest väge.

Või siis kõik need vaimolevused, kes lae all varitsevad, kibestunud surnud, kes on valmis purjutajate keha üle võtma ja halbu tegusid korda saatma, aga ka head vaimud, kes elavaid saadavad, ja siinkohal pole isegi kellegi surma saatmine nii ühese polaarsusega – ka oma tapjat võib hea vaimuna saata.

Raamatu pealkirjaks olev „lõhkine hammas“, mis figureerib ühes raamatu keskpaiku paiknevas luulevormis lõigus. Kui alguses on suus uje hammas, niiske hammas, siis pärast eksinud rusikat jäävad põrandale lõhkine, urisev, surnud hammas. Olematuks ei tee seda ükski müütiline moondumine ja olgugi inimene osa kõiksusest ja andkugi müütiline mõõde tähendust ja sügavust – valu jääb. Pealkirja pärast olen ma selle lugemist edasi lükanud, pealkirja pärast võtsin nüüd ette ja pealkirjast aimata võiv raskus, valu ja äng, mida pelgasin on siin tõepoolest sees ka olemas. Seega pelgasin asja eest, aga ometi polnud see siiski päris nii nagu kartsin.

Lisaks on loomulikult huvitav see, kuidas noorus on ikka noorus – miinus nelikümmend kraadi pakast ei tähenda seda, et ei venitataks liibuvaid riideid selga ja ei mindaks peole ja ei tehtaks kõiki tempe. Suvi tähendab aga jälle seda, et lapsed kondavad öösiti lõputult õues ringi, kuna igalpool on valge ja päike; eks tähendas endalgi omal ajal suveöine telgis magamine seda, et osa ööst tuli ikka ringi uidata ja asju teha. Põnev on ka ümbritsev loodus ja seal ringi kondamine, nii palju kui seda on. Ja loomulikult kõik need katked ühest vanemast maailmast ja elukorraldusest, omamoodi üks ja kontaktis olemine inimloomuse erinevate tahkudega.

Nagu juba öeldud - hästi paika pandud ja kaunilt voolavad sõnad. Osalt tunnistus ühe rahva (naiste) läbielamistele, osalt kiirkursus inuittide traditsioonilisse omailma ja kõige selle sees ühe inimese kasvamise lugu, nii psühholoogilises plaanis kui ka lihtsalt täiskasvanuks. Lõikude väljatoomine on siin tänu liigsele võimalikkusele praktiliselt võimatuks tehtud – põhimõtteliselt võiks iga lõik ka eraldiseisvalt toimida. Juba läbi loetud raamatut lehitsedes on aga tunne, et kas ma ikka õigupoolest lugesin, mõnda kohta näeks nagu esimest korda, ja kas tõesti oli see nii lühike, ometi mahtus sinna sisse nii palju. Eks see ole vist natuke nagu tundmatusse kohta mineku ja sealt tagasitulekuga – alles võõras minekutee tundub alati pikem.

Minu lemmiknarkots on nüüd butaan. Sellest saab tõesti kõva kaifi, /…/ Butaan on puhas. Vahva on seda Coopi poest varastada, pista otsik esihammaste taha, nii et gaas välja tuleks, ja hingata sügavalt sisse. Tähed muutuvad kirkamaks ja värvid eredamaks. /…/

Valjud hääled ja kantrimuusika tonksavad mu unest välja. Magamistoa uks lõksatab paokile. Sisse pahvab suitsu, hetkeks läheb muusika kõvemaks, aga jääb jälle vaiksemaks, kui uks on kinni pandud. Voodile prantsatab midagi rasket. Teesklen magamist ja lähen ära sinna, kus nägusid ei ole. (lk 34)

 

Läheme isaga rebaseid küttima, tal on püstol. Mõnusad kuivad naksatused ja plaksatused, kui relv lahti läheb. Korraks on mul kangelase tunne, sest me päästame rebaseid aeglasest näljasurmast. Isa on tugev ja enesekindel. Loodan, et ükskord ilmub minugi haprast psüühest säärane meelekindlus. Rebased jooksevad. Rebased surevad. Leinan neid, aga saan aru, et leinas peitub oht, kui need, keda sa leinad, sind vastu ei leinaks. Empaatia on neile, kes seda endale lubada saavad. Empaatia on privileeg.

Empaatia pole looduse jaoks.

Meie perel olid koerad, kes tuli matta või vaevast vabastada. Isa hoolitses selle eest alati, isegi kui halastussurm pidi tabama pere lemmikloomi. Seda tegi ta vähemagi kahetsuseta. Lihtsalt tegi. Nagu me kõik sünnime, nagu me kõik sureme. Ei mingit valikut, ainult tegutseda. Need rebased sureksid nälga; parem vabastada nad vaevast. Need inimesed hävitaksid maa; parem vabastada nad vaevast....(lk 46)

Inimloomust ei saa maa salata, heldust ei saa tekitada, veenvalt jäljendada ega osta. Oleme need, kes me oleme, ja keset kõiki olemise tahke päästab meid ainult see, kui me oma monumentaalsed vead omaks võtame. Kahjuks võivad vead mõnede inimeste juures hullemaks minna; pimedus paljuneb, lööb tasakaalu paigast ja kõik ongi kadunud. Kui oled kord kellegi tapnud, võib vaimudeilm tugevasti tõmbama hakata, see on võimu ja fanatismi painega sillutatud rada. Pärast elu võtmist tuleks teha hingepuhastuse rituaal, aga see on meil kaotsi läinud. Tean, et kui keegi on inimliha söönud, tuleb aasta aega üksi halastamatus tundras elada, et rookida välja himu enama järele. (lk 118)

 

Hasso Krull - Igavene taastulek (2025)

 

Krull on siis ette võtnud Nietzsche igavese taastuleku idee ning selle tõlgenduste ja arenduste vaatlemise. Lisaks Nietzschele on siis vaatluse all ka Mircea Eliade ja Gilles Deleuze’i vastavad vaated; kaude ka Platoni traditsioonide üle arutlemine. Aga mitte ainult - seda kõike kaunistab Artur Alliksaare luule terad ja mõttekäigud, mis justkui võiks olla muuhulgas mõjutatud Zarathustra raamatust.

Milleni siis Krull õieti välja jõuab, ma ei oskagi öelda; see käib kõrgelt üle mu pea. Ses suhtes on see puhtalt metakirjandus või ka metafüüsika: Krull tõlgendab, otsib seoseid ja ka osutab võimalikele puudustele autoriteetide tekstides (õieti siis metakriitika), kuid samas ma nagu ei saanudki pihta, kuhu ta sellega õieti välja jõuab, mis on Krulli enda jaoks see igavene taastulek, mis on selle reflekteeringu tulemus.

Aga mis on tore, on muidugi Alliksaare mõtete esitlus ja selle tõlgendamine metafüüsilises kontekstis. Ausalt öeldes pole ma Alliksaart pea üldse lugenud, aga vast siiski võiks “Päikesepillaja” mingil moel ette võtta.

Kui Krulli eelmised LRi raamatud olid tõlgendused rahvausundist (“Loomise mõnu ja kiri” ning “Jumalanna pesa”; nagu näha, siis igas kümnendis üks väljalase), siis eks siingi on toodud mõningaid paralleele eesti rahvalauludest.

““Loomine on nagu pikkade pingsate sõõmudega joomine,” kirjutas Alliksaar. “Temast jääb järele tühjade klaaside tähendusrikas täiuslikkus.” See antinoomia toob meid otse loovuse-probleemi südamesse. Loomine kõige tavalisemas tähenduses peaks ju olema millegi uue tekkimine, tootmine või valmistamine - siin on aga loomise tulemuseks hoopis ammendumine, koguni täielik tühjenemine. Ometi saab antinoomia ka ümber pöörata. Me võime öelda, et loomine kustutab ühe janu, loomisjanu, ja tekitab ühe voolu, pikkade pingsate sõõmude voolu. Kui see vool katkeb, on tulemuseks täiuslikkus, mis ühtlasi on tühjuslikkus, sest looja on nüüd täitunud, tema loodu aga sädeleb tühjana. Sel hetkel ilmubki meile igavene taastulek. Selleks, et loomine jätkuks, tuleb klaasid uuesti täita ja protsessi korrata. Just seepärast ongi klaaside tühjus nii tähendusrikas. Alliksaare antinoomia on igavese taastuleku muster, see ongi lakkamatu loomine, mille faasideks on lakkamatu tühjenemine ja lakkamatu täitumine, nõnda et tühjenemine põhjustab täitumise ja täitumine tühjenemise. Järele jääb alati tühjus, ja see tühjus on alati täius.” (“Kaks taastulekut”, lk 82)

Tanya Tagaq - Lõhkine hammas (2023)

 

Väga huvitav oleks näha, kuidas see raamat oleks võrdluses Dominique Fortier’ “Paberlinnadega” - tegu ei ole vastanditega (mis võiks olla selle raamatu vastand? Või “Paberlinnade”?), lihtsalt esmapilgul väga erinevate nägemuste ja kogemustega. Aga samas, mõlemas on lähedane suhe looduse ja üleloomulikkusega (jajah, Fortier küll rekonstrueerib pea poolteist sajandit tagasi elanud isikut ja Tagaq oma noorusaega - mis küll läheb õige müstiliseks kätte). Igal juhul, selline võrdlus võiks olla huvitav ja asjakohane (mõlemad on veel ka kanada autorid) ning mina selliseks võrdluseks võimeline pole (sest nii palju on lugeda! “Book of Witches” on pooleli; ja siis ootab uus K. J. Parker ja Travis Baldree ja kõik need poolikud triloogiad ja antoloogiad ja muidugi Malazani sari).

maa kutsub meid enesesse tagasi

ja nõndasamuti nagu maad

tema algusse tagasi kistakse

nõnda pahvas universumi

üksainus hiiglaslik hingetõmme

meid kõiki välja

seepärast hingabki universum

meid kõiki

tagasi enesesse

kui sureme

võtab maa meid jällegi

oma rüppe

muudab taimedeks naftaks ja tuuleks

klopib meid elukülluseks

(lk 57)

Seda raamatut vast väga ei soovitaks nõrganärvilistele, sest üks hull teema on siin laste ärakasutamine; seda teevad sugulased, seda teevad vanemate joomakaaslased, seda teevad õpetajad. Ja siis on joomine ja mõnuained. Fataalsed õnnetused ja enesetapud. Põhjuseks siis esmalt põlisrahvaste ja nende maade koloniseerimine ja kultuuri hävitamine, seejärel veel nende ümberasustamine.

Selle kõrval on arktiline loodusküllus, lumi, jää, lõpmata pimedus või lõpmata päev. Virmalised. Loomad, linnud, mereelukad. Kõigel on lugu, kõigel on põhjus, sina oled seos, osa süsteemist. On maa ja on erinevad ilmad. Surm on … surm on ehk midagi muud kui meie kogemuses; seda on lihtsalt niivõrd palju, et see on justkui teisenenud elava maailma üheks osaks. Nii ka selle raamatu lugu paratamatult lõpeb väga eripalgeliste … üleminekutega.

öeldakse et andesta

andesta neile kes sulle haiget tegid

öeldakse ära hoia minevikust kinni

nii teed ainult endale haiget

aga minevik sünnitas ehituskivid millest

ma panen kokku oma luud

minevik jagas kõik minu rakud

nendeks lihasteks mida ma painutan

selleks nahaks mida olen venitanud

minevik on nende hingetõmmete maja

mida ma ei andesta ega unusta

ma kaitsen ja hoian ära

panen nad neelama häbi ja kahetsema

ma andestan iseendale 

(lk 127)

Hasso Krull - Kiisuke ja veeuputus (2020)

 

Armas lugu (ikkagi introvertne kiisuke!), aga miks see just veeuputuse müüti endas mahutab, jääb natuke kaugeks.

Aga mis on tõesti vinge selle raamatu puhul, on muidugi Marja-Liisa Platsi illustratsioonid (ta kodulehel on näited ja video). Neid annab vaadata ja neid annab uurida ja need on tõepoolest illustratiivsed. Esimest korda lugedes arvasin, et kiisuke püüab tiigist kala, aga teisel korral - ta peseb tõepoolest pesu hoopiski. Ja viimaks nokkisin ka välja, milline majapool asub idas ja milline läänes.

Et jah, vaatamist ja mõtlemist on, aga kas nüüd just veeuputuse müüdi asjus.

Byung-Chul Han - Läbipaistvusühiskond (2022)

 

Selles suhtes huvitav teos, et kuidas klassikaliste ja kaasaegsete filosoofide abil arusaadavalt selgitada tänapäeva maailma toimimist. Kasutatud autorite nimekiri on igati esinduslik: Barthes, Baudrillard, Benjamin, Foucault, Hegel, Heidegger, Nietzsche jt). Teose on tõlkinud Hasso Krull, kes muuhulgas on varem Loomingu Raamatukogus trükki andnud Pierre Bourdieu “Televisioonist” - niisiis võiks pakkuda, et nende kahe tõlkega on Krull omamoodi hinnanud “aja vaimset situatsiooni” - kuidas oleme jõudnud Bourdieu nägemusest Hani tõlgenduseni.

Ja tõlgendus on kokkuvõetav kasvõi alljärgnevalt toodud tsitaatidega:  praeguse ühiskonna ekvivalent on pornograafia. Kõik on nähtav ja me paljastame end rõõmuga ja innukalt, süsteemi heaks. 

“Läbipaistvusühiskond on mõnuvaenulik ühiskond. Mõnu ei sobi inimlikus ihaökonoomias läbipaistvusega kokku. Libidinaalsele ökonoomiale on läbipaistvus võõras. Just saladuse, loori ja kinnikaetuse negatiivsus õhutab himu ja intensiivistab iha. Nii mängibki võrgutaja maskide, illusioonide ja näivustega. Läbipaistvussund hävitab iha mängu-ruumi. Tõsikindlus ei võimalda mingit võrgutamist, vaid ainult menetlemist. /-/ Läbipaistvus ehk ühetähenduslikkus oleks erootika lõpp, s.t. pornograafia. Pole seega sugugi juhus, et tänapäeva läbipaistvusühikond on ühtlasi pornoühiskond. Ka “postprivaatsus”, mis nõuab läbipaistvuse nimel piiramatut vastastikust enesepaljastamist, on ihale täiesti kahjulik.” (“Tõsikindlusühiskond”, lk 19)

“Alastusele annab sära just “katkestuse” negatiivsus. Katmata alastuse positiivne väljapaneku on pornograafiline. Erootilist sära sel pole. Pornograafiline keha on sile. Seda ei katkesta miski. Katkestus tekitab ambivalentsuse, kahemõttelisuse. See semantiline ähmasus ongi erootiline. Pealegi eeldab erootika saladuse ja varjatuse negatiivsust. Läbipaistvuse erootikat pole olemas. Pornograafia algab just seal, kus saladus kaob, andes teed totaalsele väljapanekule ja paljastusele. Pornograafia tunnuseks on pealetükkiv, läbitungiv positiivsus.” (“Pornoühiskond”, lk 27)

“Tänapäeva kontrolliühiskond on eriline panoptiline ülesehitus. Erinevalt Benthami panoptikumi kinnipeetavatest, kes on üksteisest isoleeritud, on siinsed elanikud võrgustikku lülitatud ja suhtlevad omavahel tihedalt. Läbipaistvust ei garanteeri mitte isoleeritud üksindus, vaid hüperkommunikatsioon. Digitaalse panoptikumi eripära seisneb ennekõike selles, et elanikud võtavad selle ehitamisest ja ülalpidamisest aktiivselt osa, pannes end näitamiseks välja ja paljastades ennast ise. Panoptilisel turul tehakse ennast ise nähtavaks. Pornograafiline väljapanek ja panoptiline kuuluvad kokku. Ekshibitsionism ja vuajerism toidavad digitaalse panoptikumi võrgustikku. Kontrolliühiskond jõuab täiuseni seal, kus selle subjekt ei paljasta end mitte välise sunni, vaid iseenesesliku vajaduse tõttu, ja kus taandub hirm oma privaat- ja intiimsfääri kaotada, sest peale jääb nende häbitu eksponeerimisvajadus.” (“Kontrolliühiskond”, lk 46)

Hasso Krull – Loomise mõnu ja kiri (2006)

Krull ei väida, et see, mis ta siin essees kirjutab, on osa nö ajaloolisest tõest. Et osaliselt võis selline olla maarahva kosmoloogiline nägemus. Ja tõepoolest, esmapilgul näib, nagu ehitaks autor kaardimaja, võttes oma teooria või nägemuse toetamiseks killu siit ja killu sealt. Kuid jah, materjali nappuse tõttu on see paratamatu ja ka fantaseerimine on midagi mingil moel väärt.

“Niisugune fragmentaarsus kuulubki õigupoolest suulise pärimuse juurde, see annab talle paindlikkuse ja jätab igale kogukonna liikmele võimaluse kogeda kosmost omal kombel. Samas kuulub selle fragmentaarsuse juurde teatav sisemine teejuht, eelnevalt omandatud grammatika, mis teeb fragmentide seostamise võimalikuks: ainult see, kes loomise mõnu ja kirja juba tunneb, suudab olemasolevatest tükkidest kokku panna uusi laule, jätkata loomise jutustusi jne.” (lk 106)

Aga kui ei proovi, siis ka ei saavuta midagi. Ja Krull pakub meie minevikule (ja seetõttu ka olevikule) sügavust, mida me muidu ei märka või ei tea seda üldse olevat. Maailm, nagu see on, on ürgsem ja hoopis seosterikkam:

“Mõnu on meie vanemas keelepruugis, nagu selle veel on jäädvustanud Wiedemanni sõnaraamat, üks kõige üldisem mõiste kosmilisse rütmi sisenemise kohta. Kõik, mida tehakse mõnuga, sujub võrratult kergemini ega nõua liigset pingutust, sest loomise vägi on mõnu poolel. Võiks koguni öelda, et “mõnu” on üks paremaid vasteid kosmose mõistele üldse, sest ta väljendab kõige paremini kogukonna ja loodud maailma rütmilist lähenemist või samastumist. Tõsiasi, et “mõnul” on eesti keeles ka tugev seksuaalne konnotatsioon, kinnitab seda veelgi, sest sigitamine on samuti loomine ja nõuab olemise ürgse alguse tagasitoomist. Mõnu on sõna tõsises mõttes Šiva ja Šakti, kõige ürgsemate printsiipide rõõmus ja vastupandamatu koostoime. Ühtlasi on mõnu nagu tarkade kivi, lapis philosophorum – ta on õige kosmilise rütmi tabamise täielik kriteerium.” (lk 16)

“See teine viis, mis samuti eeldab sünkroniseerimist ja kosmilise rütmi tabamist, on meie vanarahva kosmoloogias tuntud kui kiri. Kiri esitab ennemuistse algkuju, loomise mustri silmaga nähtavate märkidena. Nendes märkides on virtuaalsuste tüübid taandatud lihtsateks geomeetrilisteks kujunditeks; võiks öelda, et meie vanarahva kiri ongi oma olemuselt geomeetria, aga see pole seotud arvutuste ja mõõtmistega (kuigi ta võib olla seotud maaga). See kiri on kosmiliste sümbolite kiri. Muidugi, õiged mõõdud on olulised, et kiri saaks õige mõnuga tehtud, aga kirja teeb kirjaks ikkagi samade märkide lõputu, ringikujuline kordumine. Tõeline kiri on katkematu, ta on nagu Möbiuse leht, millel on vaid üks pool ja mis toob meid alati algusse tagasi, kuid nõnda, et alustada võib ükskõik kust. Ainsat alguspunkti ei ole. Kiri on kordumise muster ja rütm, kosmose muster ja rütm, tagasituleku muster ja rütm.” (lk 16)

Omamoodi humoorikas kujutelm, kuidas mõni karjapoiss hakkab hommikul küla juures metafüüsiliselt jaurama:

“Võib öelda, et “kui ma hakkan laulemaie” on õieti ebarealistlik motiiv, see ei sarnane üldse reaalse laulmisega, vaid märgib jällegi müütilist algvormi, laulmise prototüüpi: lauliku hääl, mis külal magada ei lase, pole tema isiklik hääl, vaid ürgse loomisväe vastupandamatu hääl. Keelel on siin teistsugune, muistne funktsioon, see on “lausumine” sõna väga vanas, maagilises tähenduses.” (lk 25)

Kui originaaltriksterid võisid lausa nii kõvad mehed olla:

“Ometi on just selles laulus oluline viide kirvemeeste identiteedile: need on metspaganad ehk triksterid, kes on läkitanud lauliku juurde oma saadiku, et näidata või õpetada talle kosmilist kirja, mille tähendus tuleb küll ise ära tunda. Seega jõuame ootamatult järelduseni, milleni oleks võinud jõuda ka sõltumatult arutledes: kirja algupära juures seisab trikster, juhatades selle müsteeriumi juurde. Kiri on triksteri toodud, triksteri õpetatud, see on võib-olla tema kultuuriline leiutis.” (lk 98-99)

... siis nüüdsed triksterid on:

“Moodne trikster on ilma kosmoloogilise põhjata, ta võib petmist ja piinamist nautida lihtsalt niisama, edvistades nartsisslikult oma kavalusega. Võiks seega öelda, et pärimuse uuemasse kihti sugeneb teatav nihilism, vaenulikkus elu algjõudude vastu, mis ei tule enam lihtsalt hirmust võõraste vägede ees, vaid on mingi üldise mentaliteedimuutuse märk. See nihilism on osalt kristlusemõjuline, osalt aga arvatavasti isetekkeline ja seotud ühiskonna teisenemisega.” (lk 72)

Ka Tammsaare Vanapagan võib toetada ürgset kosmoloogiat:

“Kui Vanapagana “põrgus” ei ole tuld, siis ei ole ta tulnud mingist kujuteldavast piinakambrist, kuhu me võiksime paigutada kõik oma primitiivsed hirmud ja õudusunenäod. Vanapagana ürgkodu on maa-alune olemine, tema rahulik enesekindlus tuleb ktoonilise müsteeriumi tundmisest. See ktooniline müsteerium on elu ja viljakuse läte, sellest võrsub kogu nähtav loodus ja maa peal elavad olendid, kes on “mullast võetud” ja peavad mullaks ka saama.” (lk 41)

Lihtsalt igaks juhuks:

“Kasutan kreeka sõna kosmos korrastatud maailmaruumi tähenduses, arvestades seejuures tõsiasja, et kosmos võib tähendada ka kogukonda ennast. Kosmos on loodud maailm, mille juurde käib teatav loomislugu, mis aga tingimata ei eelda ühe looja või ainsa algupära olemasolu.” (lk 9)

sirp

võimalus raamat alla laadida: digar

Hasso Krull – Jumalanna pesa (2012)

Algul osutab Krull, et kohalikud loomismüüdid jagunevad kaheks (rahvajuttude Vanaisa vs rahvalaulude ürglind) ja vast on see õigem loomismüüt seotud ürglinnu ehk jumalannaga ning hakkab siis seda vastavalt tõlgendama (ausalt öeldes pole ma senini “Loomise mõnu ja kiri” lugenud, seega osa triksteritaustast jääb pisut hämaraks). Pool esseed on huvitav ja ehk ka sisendusjõulisema sõnastusega (no kui jutt ürgveest ja pesast ja munast ja linnust ja kosmosest – ugrimugri värk või mis); teine pool läheb ohtramaks jumalanna-teooria tsiteerimiseks (Graves, Gimbutas jt) ja sellega siis viited ja seosed laiemale kontekstile jne, mis ei mõju alati just usutavalt (mitte et mind kuidagi häiriks see jumalanna-kontseptsioon). Essee lõpus kuulutab Krull ette kristluse ja teiste uuemate usundite hukku ning lohutab (mõnd vapustatut?), et elu läheb siiski edasi (etnofuturism?): sest jumalanna koob ikka pesa ja munadel on mõnus – nende kodu on kosmoses. Soe tunne poeb põue.

See on muidugi vildakas ülilühikokkuvõte raamatust. Nagu ikka.

“Ürglinnu-müüdis on universumi looja seevastu selgelt teriomorfne demiurg, jumalik lind, keda võidakse küll erinevalt nimetada, kuid kelle linnukujulisus jääb ikka kõikide laulude püsimotiiviks. Pesapunumine, munemine ja haudumine ei jäta ka vähematki kahtlust selles, mis soost jumalusega siin on tegemist: meie universumi looja on jumalanna, kes sünnib otse algainest ehk ürgveest ja on kogu universumis geneetiliselt koha, olemata seda küll inimlikus mõttes “sünnitanud”. Nii muutub terve kõiksus elusaks.” (“Kaks algupäramüüti”, lk 14)

“Ürgvesi on elu allikas niihästi otseses kui ka ülekantud mõttes: see on korraga sümbol ja sümboli sisu, tähendus ja tõelus, müütiline ettekujutus ja lakkamatu kohalolu. Vesi on vormitu, aga ometi peituvad temas kõik vormid; vesi on jagamatu, aga ometi jaguneb ta lõputult. Lapse sünni juures on vesi looteveena alati kohal, ja ilma veeta närbub elu väga kiiresti, sest vesi on elu kõige põhilisem tingimus.” (“Jumalanna ja ürgvesi”, lk 15)

Winnebago lood: Vembuvana. Jänes (2004)

Nüid siis saab viimaks tiada, miks peab inimene tööd tegema ja muidu vaeva nägema (Aadamast ja Eevast on alljärgnev kaugel):

“Õhtul proovis Jänes oma väge asjade üle, ja kõik, mis vanamees rääkis, oligi tõsi. Enne magamaminekut ütles Jänes: “Nüüd ma tahan ilusat naist,” ja kohe oligi seal väga ilus naine. Jänes aga ütles: “Ma tahtsin päris ilusat naist.” Naine läks ära ja tema asemele tuli teine, veel ilusam kui eelmine. Jänes aga ütles ikka, et tahab päris ilusat, nii et seegi naine läks ära. Jälle kutsus Jänes ilusat naist, ja jällegi läks see ära. Lõpuks tuli üks naine, kes oli iseäranis ilus. Teda Jänes nikkuski. Ometi öeldi talle, et ta ei tohi midagi nõuda neli korda järjest. Ometi öeldi talle, et ta ei tohi väe hoidjat puudutada, nüüd aga Jänes nikkus teda!
Küllap oli tal ükskõik, millist naist ta nikub, ta oli ju maganud isegi oma vanematega. Ometi nikkus ta nüüd ainust naist, keda ta ei tohtinud puudutada. Jänese sõnakuulmatuse pärast peamegi nüüd palehigis tööd tegema, kui meil midagi vaja on. Kui Jänes oleks sõna kuulanud, oleks meil tänapäevani alles seesama vägi, mis talle anti. Jänes sai väe küll kätte, aga kaotas selle ka ära. Sellepärast ei olegi meil väge asjade üle.” (lk 80)

Vembuvana ja Jänes on kui ühe lõputu õuduste festivali õhtujuhid või staarid, käivad ja laamendavad ja sülitavad üldisele heakorrale; nii mõnigi jaapani õudusfilmide tegija leiaks siit endale ainest. Aga juhtub sedagi, et muuhulgas ja sihilikult või kogemata korrastatakse maailmakorda. Näljast ja kiimast ajendatuna.

Tuleb tänada ka vöötoravat, kes disainis mehe suguorgani selliseks nagu see parajasti on ning seepärast ei pea seda organit seljas kandma või märssi kokku voltima – kuna vöötorava näkitsemiseta oleks organ niivõrd püütonlikult suur (lk 41-42). (Oravapartei sakib, mitte küll vöötorava tõttu.)

kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
bukahoolik

Kärgatav Kõu – Ühe indiaanlase autobiograafia (2010)

“Maa Looja istus ruumis, kui ta teadvusele tuli. Kuskil ei olnud mitte midagi. Ta hakkas mõtlema, mida ta tegema peaks, ja lõpuks hakkas nutma. Ta silmist voolas pisaraid, need pudenesid tema istumise alla. Mõne aja pärast vaatas ta allapoole ja nägi midagi helkimas. Seal helkisid tema pisarad, mida ta ise tähele polnud pannud, ja millest oli tekkinud praegune vesi. Nendest pisaratest said tänapäeva mered.” (lk 22-23)

Selline on rahvalik variant maailmaloomise algusest ja alljärgnev on samast šamanistlik variant (vt lk 127)

“Lugu maailma algusest
Meie ei tea, mille peal meie isa istus, siis kui ta teadvusele tuli. Tema silmist voolasid pisarad ja ta hakkas nutma. Aga ta ei jäänud kauaks mõttesse. Ta ei näinud mitte midagi, ja kuskil ei olnudki mitte midagi. Ta võttis midagi selle asja küljest, kus peal ta lamas, ja tegi sellest tükikese maad. Selle läkitas ta enda all olevasse ruumi, ja nägi sealt, kus ta lamas, et tema loodu oli muutunud kujult meie maa sarnaseks.” (lk 71)

Indiaanivaimustus jäi teadagi algkooli aegadesse, selles suhtes on huvitav teha väike restart (ja kindlasti on soovitatav see raamat anda noorimatele lugejatele, kel olemas võimalik indiaanivaimustus, et siis seda kenasti edendada).

Raamat on omamoodi võitlus püha ja argise vahel (mis siis lõpuks leiab lahenduse mingilaadse sünteesina – ehk siis peyotekristlus). Ühelt poolt kõik need suured sõjameeste traditsioonid ja vaimud ja jumalad (pikad riituste kirjeldused!), teiselt poolt linnades ja taludes toidu, raha ja riiete kerjamine või näppamine (lk 57) või siis abirahadega sehkendamine (lk 84 jm). Argiselt õpetatakse tulevast meest, et ära lase naisel enne sind surra (lk 39), riituste seletustes lastakse rahumeeli naisel varem surra (lk 68), nõiavärk on ikka keeruline. Ühesõnaga, suurte nõiaannetega Kõu pettub Vägede Riituses (lk 81) ja muus sellises, ning hakkab hoopis tantsijaks, seejärel satub alkoholismi küüsi ning tegeleb edaspidi pätitempude ja naiste murdmise ja millega kõik veel – ent viimastel lehtedel peyotetamisega tekib mehele nagu mingi rahu (ja nõrgeneb side oma primitiivse religiooniga (vt lk 134) – mis on on muidu meiesugustele gringodele teadagi takkajärgi nii põnev, aga nüüd see uus jumalateenimine... palju lahjem). Et siis – paganlik kiht on suuresõnalisusest hoolimata üpris õhuke ja dekoratiivne (üllatus-üllatus), mõnuained ja potjomkinlus on ühtviisi esil nii nüüd kui sellal. Ja üleüldse, miks peab nii kindlasti eeldama, et põlisrahvaste usundid on nii tugevalt üksikisiku elus sees, ehk on see lihtsalt üks mänguruumidest, mitte algus ja ots.

“Purjus inimest nähes varastasin temalt alati kõik, mis tal oli, sest minust oli saanud varas. Purjus naist nähes panin ta alati pihta, sest ma olin liiderdaja. Ennekõike otsisin naist, kellega kokku elada, sest siis sain endale kogu tema raha. Kui mõni naine minuga kokku elada tahtis, pidi ta kogu oma raha mulle andma. Nõndamoodi ma toimisingi. Tihti läks mul korda ahvatleda ühekorraga kaks või kolm naist minuga koos elama.” (lk 91)

Kui teose lugu algab ja kestab mõnda aega kui üks pühakiri (teatud apsudega muidugi – Kõu on juba noorest peast kõva naistehuviline jne), siis viimane kolmandik läheb ikka väga kriminaalseks ja liiderlikuks, ning omal moel humoorikakski – eks seda osaliselt põhjusta ka indiaanilik (?) jutustamisviis (mis jõuab meieni läbi kahekordse tõlke – winnebago > inglise > eesti; eks see tähenärimine ole, aga ju omad rõhuasetused olid Radinil inglise keelde kohandamisel ja ning nüüd Krullil oma Radini ja Kõu eestindamisel). (Korrektne oleks muidugi siinses postituses Radinit raamatu autorina nimetada (nt lk 130 jm); huvitav, kas Blowsnake'i originaaltekst on ka Radini lisandusteta inglise keeles avaldatud?) Mikroajaloona igati põnev lugemine.

Tulevikus on vast see raamat 2010. a Loomingu Raamatukogu heinsaardovlatovlik haruldus, et siis, käbedalt ostma ja tomahook käppa.

bukahoolik

Kultuurkapitali kirjandusauhinna nominendid aastast 10222

Varraku blogi lekitas nominendid, eks siis või siingi neid heauskselt edasi peegeldada (täielikku nimekirja tuleb sealt lugeda, siin vaid osaliselt):

Ilukirjanduslik proosa
Kaus “Hetk”
Kesküla “Elu sumedusest”
Kõomägi “Pagejad”
Õnnepalu “Paradiis”

Luule
Heinsaar “Sügaval elu hämaras”
Kangur “Kuldne põli”
Kasemaa “Lagunemine”
Krull “Neli korda neli”
Soomets “Varjatud ained”
Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”

Esseistika
Kaplinski “Paralleele ja parallelisme”
Krull “Paljusus ja ainulisus”
Laanes, “Lepitamatud dialoogid”
Valgemäe “Pihtimusi”

Vabaauhind
Annus (koostaja) “20. sajandi mõttevoolud”
Kolk (koostaja) “Rooma kirjanduse antoloogia”
Kõiv “Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas”
Salokannel “Jaan Kross”
Zetterberg “Eesti ajalugu”
Undusk (koostaja), Tuglas “Valik proosat”

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Aaloe: Claesson “Sina maga, mina pesen nõud”
Põld: Baricco “See lugu”
Saluri: Waltari “Sinuhe”
Sivonen: Lowry “Vulkaani jalamil”
Varik: Rushdie “Kesköö lapsed”

Mõned kommentaarid. Proosast ise eelistaks Kausi raamatut, ülejäänud 3 raamatut pole just lugemishuvi äratanud; igavalt traditsiooniline valik. Luule nominente pole lugenud, huvitab Heinsaare teos, ja hiljuti siin avaldatud Soometsa luuletus on jäänud painavalt peakolusse liikuma. Esseistikat pole lugenud, arvustuse põhjal tundub Laanese raamat huvitav olevat. Vabaauhind oleks tore Annuse koostatud teosele, tahaks lähiajal lugeda. Tõlkes oli muidugi Rushdie päris monumentaalne.

Või kes mida arvab?

postimees
sirp
arter proosast ja tõlgetest
10222

Georges Bataille – Silma lugu (1993)

Nädala avastus – sääsed imevad pealaest verd.

“Samal ajal kujutasime ette, kuidas me paneme Marcelle'i, kingad jalas, kleit üles kääritud, muidu aga riides, poolenisti mune täis vanni, nii et ta nende purunemise ajal pissib. Simone unistas veel, kuidas ma hoiaksin alasti Marcelle'i tema kaisus, perse uppis, jalad koos, aga pea all; tema ise, seljas liibuv, kuuma vette kastetud hommikumantel, mis aga jätab rinna paljaks, roniks siis valgele toolile. Ma ärritaksin ta rindu, surudes nende nibud revolvritorusse, mis on küll määrustekohaselt laetud, kuid millest äsja on tulistatud, esiteks sellest, et raputada üles meie meeli, teiseks selleks, et toru lõhnaks püssirohu järele. Sellal valaks tema ülevalt vulksudes värsket koort Marcelle'i hallile pärakule; ka urineeriks ta oma hommikumantlisse, või kui see lahti läheb, Marcelle'i seljale või pähe, kuna mina tüdruku omalt poolt samuti võiksin täis pissida. Marcelle teeks siis mu märjaks, sest minu kael oleks pigistatud ta reite vahele. Ta võiks ka võtta minu pissiva türa ja endale suhu pista.“ (lk 40-41)

Silm pealkirjas assotsieerus millegipärast selle filmiajaloo silmaga, raamatut lugedes see väga kohatu polnudki, igasugu surnud silmad tilpnesid silmakoobastes või muus õõnsustes.

“Ja vastupidi, mind ei rahuldanud sugugi tavaline liiderdamine, sest see roojastab üksnes liiderdamise ning jätab igapidi puutumata kõrgema ja täiuslikult puhta olemuse. Liiderdamine, mida tunnen mina, ei määri üksnes mu keha ja mu mõtteid, vaid ka kõik selle, mida ma tema ees kujutlen, ning ennekõike tähise universumi...” (lk 53)

Raamatus möllab üks pidev noorukite räme golden shower; samas esitatakse kõike ilukõnelise kirjutusviisiga – aga erootikat vist ei saagi muud moodi kirjutada. Mõned Hispaania seksistseenid meenutavad Ellise “Ameerika psühho” toiminguid. Noh, vähemalt on mõlemad Bataille'i tõlked mõnusalt lühikesed.

“Tõustes püsti, lükkasin Simone'i reied laiali: ta lamas pikali külje peal; siis leidsingi end silmitsi olevat sellega, mida – ma arvan – ikka ja alati oodanud olin: nii nagu giljotiin ootab pead, mida maha lõigata. Mu silmad, nagu mulle näis, olid oma õuduse mõjul erekteerunud; keset Simone'i karvast vittu nägin Marcelle'i kahvatusinist silma, mis mind vaatas, nuttes uriinipisaraid. Seemneviirud auravais karvus andsid sellele nägemusele lõplikult kurva ja kaebliku ilme. Hoidsin Simone'i reisi avatuina: kuum uriin voolas vulinal silma alt alumisele reiele...” (lk 89)

Georges Bataille – Madame Edwarda (1993)

“Keset tüdrukuparve madame Edwarda, alasti, keelt näitamas. Ta oli, nagu on minu maitse, vaimustav.” (lk 26)

See on raamat, mida tahaks omada – kasvõi juba Bataille'i eessõna pärast, selle üle tahaks mõnikord hiljemgi veel mõtiskleda, elegantselt õudne vaade seksuaalsusele ja ihale ja surmale. Raamat ise on muidugi rariteedi olemusega – müstiline tekst, minimaalne kujundus, õbluklikkus; pärinemine ajast, mil trükiti igasugu veidrusi (tõepoolest, võiks kujutleda, milline klantsväljaanne see praegu avaldatuna olla võiks – klantslikkus sobib vaid riiulis hoidmiseks või edvistavaks kinkimiseks; ma ei suuda hästi uskuda, et vorm peab võrduma sisuga, õige raamat on see, mida saad teiste raamatute seast välja sobrada, avastamisrõõm, sa pead nägema vaeva, sa pead mõtlema, et see sulle näppu satuks, sa valid raamatu sisu mitte selle välimuse pärast; milleks raamatukujundusega rikkuda ootuste horisonti?).

Ma ei tee nägu nagu mul oleks midagi mõttekat raamatu sisu kohta öelda. Lugesin läbi, ehk jääb endas miskit seedima. Huvitav lugemiselamus, soovitan kogeda. Kultuuritaak, mis sunnib autorit keerulisemalt mõtlema. Ülemõtlemine, liigmõtlemine, oma soovmõtlemise üleprojitseerimine. Peaks vist katoliikliku verega olema, et tekstist täis mõnu saada.

“Kõige kummalisem – ja kõige ängistavam – oli vaikus, millesse madame Edwarda suletuks jäi: tema kannatusest ei saanud tulla ühtki teadet, ja ma süüvisin sellesse väljapääsutusse – sellesse südame öösse, mis polnud ei vähem mahajäetud ega vähem vaenulik kui tühi taevas.” (lk 39)