Viimane
ajakirjanumber on üpris
meestekeskne – ilukirjanduse osas on vaid kaks naisautorit,
esseistikas puurimised Undist ja Vildest (kuigi autoriteks on
eelkõige naised), vaid arvustused käsitlevad
võrdselt mees- ja naisautorite teoseid.
Nikolai Baturin avab
ajakirja mulgimurdelise luuletsükliga, lühikesed löövad värsid,
võib tajuda vanameistri kirgast ja mõtlikku lendu.
Toomas Vint “Minu hea paheline
naine”:
Vindilt on võrdlemisi paheline lugu
sellest, kui seksinäljas kuldses keskeas ärimees satub
ambitsioonika noore naise lummusesse. Uus naine on vinge, eksabikaasa
on nõme; seks on vaheldusrikas ja seltskonnas on uhke käia.
Veronika pole oma soovidega just tagasihoidlik ja õige ongi, kui
selline rikkurist suuvesistaja kaaslaseks satub (Vint lisab jutule
õõva sellega, et Veronika meenutab mitmel puhul peategelasele ta
ema). Loos on palju juttu Marina Abramovici kunstiprojektidest,
millegipärast on see kunstnik naisele iidoli staatuses, aga noh, eks
kunstiklassika ole ajatu isegi nooremate inimeste jaoks. Või siis
Vint osutab sellele, et nüüdiskunst ei pruugi alati kõige
mõistlikum olla (kuigi jah, Abramovicilt toodud näited pole
üleüldse ekstreemsed või midagi). Eks autoripoolne õpetusiva
seisneb vast selles, et kallid mehed, mõelge hoolega, kas tasub
sebida väljaspool oma liigat oleva naisega.
“Mulle viirastus Veronika hommikune
ilma meigita nägu, mispeale hakkas pirisema justkui vägisi mu pähe
torgatud mõte: mida see tohletanud molu minu voodis teeb... aga kui
ta avas silmad ja suu ning oma kehaga mu kehasse sulas, pidin
mõtlema: millised silmad! milline hääl!” (lk 1519)
Piret Bristol luuletab
Eestimaa eri paigust ja ón üpris hea sissejuhatus järgnevale
Heinsaare road moviele.
Jaak Kõdar on
kirjutanud kurva luuletuse sellest, kuidas Eestimaalt on kadunud
väiketalupidamised. Ei tehta enam käsitsi heina, pole seda
ühtekuuluvustunnet, mis kunagi oli.
Mehis Heinsaar “Kui öökull
huikab meid. Katkend”
Heinsaare jutustusekatkend on nii hea,
et tekib kartus, kas terviktekst suudab seda rajujaburat tunnet edasi
kanda... Muidugi, oleks patt arvata, et pikem tekst ei areneks edasi
selles, teises või kolmandas suunas (ja vabandan autori ees, kuid
“rajujabur” on ikka komplimendi eest). Lugu algab õige
luuserproosalikult (mis pani mõtlema, kas Heinsaar on kunagi varem
mõnd oma peategelast nii luuserlikult kirjeldanud), on tüüp, kes
elab aja üha osavamalt surnuks löömisele (nojaa, Heinsaar on varem
kirjutanud elukunstnikest, kuid kas just nii avades). Mis aga siiski
aastate jooksul oma võlu kaotab ja nii tundub kõik üha hallimaks
muutuvat, temast on saamas elav surnu (lk 1532).
Meeleheitekarjatusena otsustab ta põgeneda Tartust Läänemaale, oma
juuri otsima... aga randadel ja võsastikes rännates ei juhtu
midagi, ei tärka elujõudu.
“Arvestades aega nüüd juba vanaeide
ennustuse järgi, jõudsin kolmanda päeva õhtuks Varbla laidude
lähistele. Vaatasin seal päikese loojumist üksikute suurte puudega
Pihelgalaiu taha, ning mul oli tahtmine nutma puhkeda, kuna see
imeline vaatepilt mulle vähimalgi määral korda ei läinud – nagu
oleksin juba rauk! Aga võib-olla olingi...” (lk 1534)
See nutma puhkemise soov... see pani mu
südame heldima. Aga jajah, nagu tsitaadis mainitud, see juhuslikult
kohatud vanaeit on mehele ennustanud, et nelja päevateekonna
kaugusel ootab teda jõud. Ja tõepoolest! Korraga saab õhtupimeduses
roostiku juures lõket tegev mees vopsu kuklasse ning... avastab, et
kogu õhk on olemisest tiine!
“Taas leitud elurõõmu tõttu
ühtelugu endalegi ootamatult naerma puhkedes rändasin edasi sisemaa
suunas. Mu silmad särasid nagu surmaunest tõusnud Laatsarusel ja
igaühele, keda oma teekonnal kohtasin, oli mul nüüd edasi anda
mõni tarkusetera või õpetlik lugu elust enesest. Nii mõnigi
vastutulija ei varjanud oma imestust. Mõnes talus, kus öömaja
palusin, veetsin sel kombel laua taga juttu puhudes aega koguni
kolm-neli päeva, ja mitte kordagi ei sunnitud mind seal mingit tööd
tegema, vaid lasti olla nii, nagu ise tahtsin või heaks arvasin.
Paljudesse majapidamistesse mind siiski sisse ei lastud, mispeale ma
sugugi ei sõimanud neid, vaid kõndisin rahumeeli edasi. Mõnikord
pikutasin käsipõsakil heinamaa või kartulipõllu veeres, kiites
põllul töötajaid aeg-ajalt sõnadega, mis neile kes palavat päeva
suurt innustust andsid. Teadsin, et liiga vähe on tunnustatud
maainimesti selle raske ja igapäevase töö eest, mida nad oma
taludes aina tegema peavad. Kokkuvõttes tõusis mu sõnadest tulu
kõigile. Isegi koduloomad ja linnud vaatasid mind sõbralike
silmadega, sest mu hajameelsus oli sama elurõõmus kui nendegi oma.”
(lk 1535-1536)
Võib kujutleda, kuidas selline
tegelane põllu veerel targutab... Ühesõnaga, edasi kisub
nipernaadiks, mees käib ja õpetab... kuni jõuab Suislepa külla.
Ja seal ühes lahkes majapidamises on murelikel vanematel endasse
tõmbunud poiss, kes – nagu selgub – tahab olla nagu tädi Aurora
(üks viis, kuidas peategelane püüab poissi tardumusest äratada,
on üpris jõhker – kui see endassetõmbumine jätkub, peavad ta
vanemad poisi lastekodusse viima või kasuvanematele andma (lk 1537),
üpris... sovetlik lähenemine). Tädi Aurora on... aga sellest ma ei
kirjuta. Tädi Aurora omakorda soovib... aga sellestki ma ei kirjuta.
Ostke ajakiri. Ühesõnaga, Heinsaar puistab puhast kulda, ta
peategelase taasleitud elujõud on ühtviisi rõõmus ja hoolimatu ja
jabur. Päris huvitav oleks näha, kuhu see jutustus omadega jõuab,
just igati magusal hetkel katkeb see jutt.
Kaur Riismaa on
teadagi eesti luule ja proosa tulevik, seekordses luulevalikus pakub
ta igati kujundlikku luulet nõudliku ja klassikalise maitsega
lugejale.
Kaarel Lehtsalu kaks
luuletust defineerivad elu. See on mitmekesine ja seda on õige
keerukas kirjeldada, aga samas ei saa jätta kirjeldamata. See on
lihtne ja müstiline. Ootamatu ja samas korduv.
Kolm lühikest viivu Eesti
iseseisvumise kaotusest, need paigutuvad Eesti, Londoni ja Siberi
hetkepiltidesse. Ühe diplomaadipere saatus, mis siis ühtlasi
illustreerib Eesti vabadusekaotust ja kohta suurriikide suurtes
plaanides. Igati härdameelne tekst.
Juhan Hellerma on
esindatud kahe luuletusega, esimene neist defineerib mitmel moel
luule olemust (hiljuti kirjutas Tiit Hennoste siin
ajakirjas
Üdi/Viidingu luulest, kus ta tuletas meelde luule kolm olemust –
lüüriline, eepiline, lüroeepiline. Võiks öelda, tabav). Teine
luuletus kulgeb õige ürgsesse krullilikku kujutelma, seda võiks
viisistada ja sobival moel ette kanda (mulle assotsieerus
Kreatiivmootori lugu “
Sügaval-sügaval”).
maailma ürgvaikus
istub kõlakojas
ja lööb trummi
kõlakoda kumiseb
maailma ürgvaikus
ümiseb
tuul
on tuul
on tuul
on tuul
(lk 1559)
Ajakirja
ilukirjanduslikus osas on niisiis vaid kaks naisautorit, Bristol ja
Maarja Pärtna. Kui
proosas on Heinsaare tekst elamusterikkaim, siis luule poolel on
Pärtna tekstid ehk need kõige elusamad, ühtaegu napid ja küllased,
võiks öelda, et mitmehäälsed (no ehk on heas muljes süüd
selles, et mõned kuud tagasi käisin Pärtna raamatuesitlusel, kus
tekkis paar õige sugestiivset hetke).
Aarne Ruben “Vana sõduripauna
sügavusest”
Ruben jätkab
Taskaga samal lainel ehk eestlaste saatusest Teises maailmasõjas,
aga hoopis teistsugusest vaatenurgast. Kui Taska kangelaseks oli
haritud advokaadiproua, siis Rubeni peategelane on kolme klassi
haridusega lihtne mees, kes jõuab 1944. aastal
Laskurkorpusega
Tallinna ja seejärel
demobiliseeritakse siin. Edasi siis kulgeb
endise sõjamehe tee Tallinna oludes kuni Teise maailmasõja lõpuni.
Teeb tööd, otsib sõjaeelset armsamat, mõtleb sõjateest ja
muretseb tuleviku pärast (ta pole ei vene- ega eestimeelne). Küllap
on püüdnud Ruben jäljendada sellise lihtsa(meelse) inimese
mõttemaailma, nii on tekst üks pikk joru, mis õige emotsioonitult
kirjeldab kõiksugu rohkem või vähem traagilisi juhtumeid sellisel
pöördelisel ajal, mil vahetusid saksa ja nõukogude okupatsioonid.
Lugu lõppeb veidralt luuleliselt. Rubeni tekstide lugemine nõuab
kannatlikkust ja avatud meelt.
Jaanus Järs kirjutab
õige klassikalise moega luulet, mis oma ootamatuses tekitab
paroodiakahtluse (no kes küll luuletaks nagu... vanasti, eksole?).
Mõned julged kujundid, sobivalt ähmane atmosfäär, mõned kulunud
riimid. Igal juhul, ootamatu valik ajakirja luuletonnaažis.'
Hanno Valdmann esindab
ehk kõige nooruslikumat ja morbiidsemat luulet, nii purustab siin
helikopteritiivik katedraale ning pimedus ja jubedus peavad
verdtarretavat dialoogi. Ja selline lähenemine eeldab puänte, mis
on ka luuletustes kenasti esindatud. (Ütlen ausalt, et nii Lehtsalu,
Hellerma, Järsi kui Valdmanni puhul pole mul nõrka aimugi, kas tegu
nooremate või vanemate või keskmiste mehelistega.)
Maarja Vaino “Koerad hakkavad
haukuma. Mati Undi proosa kujundikeelest 1970. aastatel”
Artikli autor
jõuab järeldusele, et Undi proosas kajastuvad hirmud tulevad
lapsepõlvest. Tehnika võib tappa, tuul on märk iidsetest
jõududest, koerad on kurjad, kukkedel on mütoloogiline suhe
teispoolsusega. Linn on hirmus ja samas linnata olla ei saanud,
autori järgi pole ükski Undi tekst nö maaelupõhine, tegelased on
linnast või linnas. Vaino otsib tekstidest märke, kus Undi
lapsepõlvemälestused kajastuvad tema loomingus, ja neid märke on
üpriski palju. Muidugi, Unt on eesti kirjanduse titaan ning tundub,
et nii mõnigi krestomaatiline tekst on mul senini lugemata.
Eduard Vilde “Kirjad Lindale
Narva-Jõesuust 1926-1927”
Ehk võiksid
ilmuda sellised kirjavahetused pigem elektroonilisel kujul ajakirja
lisana, selge, et nii saaksid uurijad ja tõelised huvilised rohkem
materjali kasutusse (nojah, iseküsimus, et kui palju on
arhiivimaterjale digitaliseeritud jne). Eks omal moel on huvitav
lugeda klassiku hallist argipäevast (Vilde ja Jürmanni suhe oli
õige kontorlik), Kairi Tilga saatesõna annab sellele olulist
taustateavet.
Jaak Valge “Eduard Vilde
poliitiline sõnum”
Millegipärast on
andnud Eduard Vilde Muuseum Valgele uurimisstipendiumi “Eduard
Vilde ja vabadussõjalased”. Küllap siis eesmärgiks saada
selgust, kuidas õieti peaks interpreteerima Vilde lõpuaastate
poliitilist meelsust. Nii saame Valge artiklist teada, et Vilde oli
veendunud sotsialist ja läänelike väärtuste pooldaja ning vapsid
polnud fašistid. Nojah, vapsid polnud lihtsalt rahul viisiga, kuidas
tollane Eesti Vabariik toimis – kuna selleaegse põhiseaduse olid
loonud pahempoolsed erakonnad (lk 1620). Valge heidab artikli algul
õhku koguni fantaasialennu, et Vildest võinuks saada koguni
juunikommunist (lk 1617), millele autor siiski vastab lõppjäreldustes
negatiivselt (küll aga jääb Valgele mitmel korral hambusse, et
Vildet saab marksistiks nimetada). Seoses praegu Eestis üha leviva
vihakõnega on selline artikkel omamoodi meeleolukas lugemine.
Elle-Mari Talivee, Jason Finch “Uue
linna sünd Eduard Vilde romaanis “Kui Anija mehed Tallinnas
käisid””
Autorid leiavad
Lotmani teoreetilisele pagasile toetudes, et Vilde romaan kirjeldab
seda, kuidas ääremaa ja keskuse pinge annab midagi uut, siin
romaanis saab nii Revalist Tallinn, edukate eestlaste linnatulek ei
päädi enam ilmtingimata kadakasaksastumisega – seda enam, et
eestlaste üha suureneva juurdevooluga ja linna laienemisega kaasneb
eestlaste osatähtsuse tõus linnaelus (üheks Tallinna
moderniseerumise tõukeks on see, et Krimmi sõja järel kaob
Tallinna vajadus kindlusena, mis muudab linnaruumi avatumaks,
linnalikumaks – kindlustused pole enam vajalikud). Vilde linn pole
mingi rahvusromantiline unelm, vaid tähendabki erinevate rahvaste
kooseksisteerimist, kultuurilisi mõjusid. Autoritel on üsna julge
väide, et modernne elutunnetus tuli lisaks kodanluse taimelavale ka
eeslinna elumajadest.
Olavi Pesti “Sedagi, et...”
Mõttevälgatus
sellest, kuidas inimestel pole enam aega mõtlemiseks, kuna aeg kulub
telefoni näppimisele. Või kas internet/andmeside on meie jaoks uus
ilmalik jumal (autor püüab ühtlasi mõtiskleda, et ehk on see nö
vana jumala uus suhtlusvorm). Ehk siis, räägi inimestega, see on
oluline nii endale kui teistele.
Lisaks on
ajakirjas neli arvustust:
Arno Oja: Valeeria
Villandi “Momentvõtted aegluubis. Luuletused 1968-2015”
Janika Kronberg:
Olavi Ruitlane “Vee peal”
Johanna Ross: Kaur
Riismaa “Pimeda mehe aiad”
Elo Lindsalu:
Jelena Skulskaja “Marmorluik. Lapsepõlveromaan”