Sam J. Miller - Ghosts of Home (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Fantaasia kinnisvara teemal ehk lugu sellest, kui majadel on oma koduvaimud, mis vajavad, et kodudes elaksid inimesed. Sest tühjad majad võidakse muuhulgas maha tõmmata, eks ole. 

Loo peategelane Agnes töötab alltöövõtjana panga heaks, tema ülesandeks on kantseldada neid maju, millest inimesed on võlgade tõttu välja tõstetud, ning seetõttu siis on majad täielikult panga omanduses. Agnes ise ei oma kodu või üürikorterit; tänu Agnese kaebusele on ta ema oma kodust välja tõstetud (tänu sellele sai ta selle töökoha) ning naine elab nüüd autos, magades selle tagaistmel.

Majavaime on erinevaid, mingil moel võib neis väljenduda midagi omast omanikule - nii satub Agnes ühes tühjas majas kokku Micah’ga, kes näeb välja nagu kodutu, aga selle alt paljastub tegelikult õige ihaldusväärne noormees. Kuid inimesed ja vaimud, neil ei saa olla suhet … Või noh, nagu Agnes peagi avastab, saab küll.

Ühtlasi avastab naine, et pank on lammutanud mitmeid maju - koos siis vaimudega. Aga mida saab temasugune naine teha oma tööandja peatamiseks?

Et siis, igati tänapäevane fantaasialugu, vahest koguni de Linti maiguline linnafantaasia. Kui hiljuti arvasin, et Milleri tekstidel on ikka geiteema sees, siis siin ei tuvasta küll midagi. Aga jah, mis on kodu ja kuidas toimib kinnisvara; Miller annab siin kuidagi üllatavalt traditsioonilise viisi.

Sam J. Miller - If Someone You Love Has Become a Vurdalak (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

Vurdalak on vampiirilaadne olend; aga tema toitub vaid lähedaste emotsioonidest ja tunnetest (seda siis läbi vere). Antud lugu on geikaksikutest, kellest üks on korralik kodanik (aka peategelane) ja teine siis lapsest saati metsik, kuni siis ühel päeval on ta vurdalakiks muudetud-hammustatud (üks viis lähedust saada on panna kedagi endasse armuma, selleks on oma kiirmeetodid, muuhulgas narkomaanide orgiad).

Meie vurdalak kasutab nüüd eelkõige oma ema, aga peaauhinnaks oleks ikkagi ta vend - kõigist jamadest hoolimata on kaksikud omavahel kõige lähedasemad. Kuid peategelane on pikka aega oma vennast eemale hoidnud, teades kui ettearvamu võiks olla nende kohtumine. Ent lõputult ei saa seda vältida.

Eks Milleri jutud on pea alati gei-temaatikaga, seega on vähe üllatav, millise nurga alt seekord teemale lähenetakse. Samas muidugi igati traagiline lugu ihast, armastusest ja ohverdustest. Autor on püüdnud anda vurdalakile laiemat kõlapinda, muuhulgas fantaseerides nõukogudeaegsetest inimkatsetest.

Tekst loetav Darki lehelt.

Sam J. Miller - Let All the Children Boogie (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Eelmise looga sarnane ehk kaks 16-aastast noorukit avastavad, mis on see sõprus ja hoolimine. Autor läheneb teemale tänapäevalikult - loo peategelane on küll neiu, aga ta uus sõber … tema puhul pole loo lõpuni selge, kas tegu noormehe või neiuga. Vahel nagu üks, vahel teine, aga mis see tähtsust omab - tähtis on inimene siin ja praegu (kuigi jah, tollastes oludes (tegevus toimub 1991. aastal) kallistada või käest kinni hoida õieti ei saa - äkki keegi näeb).

Noored siis esmakordselt kohtuvad plaadipoes, kus satuvad rääkima hilisõhtuse raadiosaate juhtumist, kus ühe väga hea laulu lõppu ilmus korraga mõistatuslik hääl katkendliku sõnumiga - ja see hääl ilmneb (ka saatejuhi üllatuseks) järgnevatelgi kordadel, taas mõistatuslikud sõnumid justkui tulevikust. Üksteist leidnud noored hakkavad uurima selle hääle päritolu (niisamuti tegeleb sellega sõjavägi). Tulemus kui selline üllatab noori.

Et siis ulmeline armastuslugu või midagi sellist, mis peaks mingil moel lootust sisaldama või nii. Eks selline LGBT temaatika on siin igati tugev (eks autor ole sellest varemgi kirjutanud), natuke harjumatu ole see, kuidas peategelane kirjeldab loo lõpuni oma uut sõpra “they” kaudu.

“Only then did I realize: I didn’t know what gender they were. And, just like that, with the silent effortless clarity of every life-changing epiphany, I saw that gender was just a set of clothes we put on when we went out into the world.” (lk 149)

Sam J. Miller - Unbashed, or: Jackson, Whose Cowardice Tore a Hole in the Chronoverse (Someone in Time, 2022)

 

Lugu noorest tudengist, kes saab esimest korda seksida noormehega, keda ta on seni eemalt imetlenud ja unistanud. Ja see on imeline, esimest korda midagi niisugust tõelist kogeda!

Ainult et … selles Ameerika tudengilinnakus pole geid just vastuvõetavad ning värskelt üksteist leidnud paari ootab kohutav argipäev, kui kaastudengid ta armsama surnuks peksavad. Noormees kujutleb, mis oleks võinud juhtuda, kui ta oleks antud olukorras kuidagi teisiti käitunud - teinud seda, teist või kolmandat; ning kuhu oleks see võinud välja viia. Et siis takkajärgi eri võimaluste läbi katsetamine. Kuid reaalsus on reaalsus.

Nojah, romantikat on, ajarännu olemus jääb vähe hägusaks, või on see siis nii orgaaniline, et see ei erist kuidagi selgemalt. Loo lõppedes selgub, et see on miski töötlus Indrapramit Dasi loost “Karina Who Kissed Spacetime”. Igal juhul, väga traagiline lugu, kas nüüd just ajaränd siin erilist kaalu omab.

Sam J. Miller - Last Gods (The Best Science Fiction of the Year 2, 2017)

Esimene Milleri lugu, kus puudub LGBT külg. Ja selline tekst, mis esimesel lugemisel ei tekitanud mingeid emotsioone, kuid ülelugemisel avanes päris heaks elamuseks, ning paneb mõtlema, kas anda kuus või seitse punkti kümnest.

Lugu siis tulevikust, kus arvatavalt kliimamuutuste tagajärjel on veetase niivõrd kõrgeks tõusnud, et enamus maismaast on veega kaetud (tekstis on viiteid, et kliimamuutusele on kaasa aidanud mitmekülgne inimtegevus). Järelejäänud inimesed elavad rannikutel jää peal ning elatuvad kalapüügist… mida ajavad randa mõõkvaalad (“orca”?). Need veeloomad on muutunud ellujäänutele jumalateks, uue usu preestrid tõlgendavad oma kogukondadele seda, mida jumalad tahavad ja keelavad. Keelatud on näiteks võrkude või püüniste tegemine - kui jumalad seda näevad, tungivad nad jää alt inimestele kallale, või uputavad kalapaate. Inimesed, kes rikuvad ellujäänute kogukonna stabiilsust, ohverdatakse jumalatele.

Loo peategelaseks on 16-aastane kätetu orvust neiu, kes soovib preestrinnaks saada. Ta on armunud oma surnud venna sõpra; noormehel on aga plaan jumalatele vastu hakata, selleks on tal kava muretseda tõestusmaterjali, et jumalad on kõigest veeloomad ja ei enamat, neid saaks inimestele allutada nagu seda vanasti tehti. Et plaan õnnestuks (inimeste mässule kihutamine!) on noormehel mõte see kätetu tüdruk anda orjaks mehele, kes on kokku krabanud kõiksugu vanaaja asju ning kel on mitmesuguseid “valgustkartvaid” materjale. Armunud tüdrukul on nüüd dilemma - kas olla noormehe embuses või hukata ta, et niisugune blasfeemiline info nende ühiskonda ei jõuaks.

Sünge postapokalüptiline maailm, kus ellujäänud inimesed sõltuvad nö looduse armuandidest - õigupoolest karistaks loodus neid justkui eellaste vigade eest. Milleri lahendus sellisele probleemile… on mõneti üllatav, neiu motiivid on ühtlasi mõistetavad kui ka hukkamõistu väärt. Aga eks esimese kivi visaku see, kes… Ehk võiks “Calved” olla omamoodi eellooks siinsele manduvale maailmale.

“The bunkers had been built back when men still thought they could outsmart the sea, find a safe place to carry on the sinful lives that had displeased the Gods so much They made the sea swallow up all that we had. Those men never finished their safe place. They vanished like sand under the waves, fighting and clawing for the last little bit of land. Only a handful learned that the only way to survive was to make peace with the sea. And with the Gods. And that meant a Priesthood to learn what behavior angered Them, and keep each settlement in line. Because Gods never gave warnings. If we displeased Them, we died.” (lk 139-140)

“The sweet kind child-Kelb was real, but so was the savage monster. Kelb was both. A gentle boy who loved me fiercely, and a wicked murderer who would sell me into slavery. An idealist who loved humanity and wanted us to be free of backwards superstition… who didn’t care who died in the puirsuit of his ideals.Kelb was both, and so was I. A devout believer and a wicked sinner.We were the same. We were animals who wished we were more than that.The gods were just animals.” (lk 147)

Sam J. Miller - Things with Beards (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Järjekordne queer-maiguline lugu, justkui äsjaloetud tekst kuuekümnendate rahutustest (ka esmatutvus Milleriga sisaldas geidraamat) - samas oleks sellel tekstil rohkem sarnasusi Kiernani mõrvaballaadiga, kuivõrd jutt on isiklikest deemonitest, mitte ühiskonna lämmatavast survest vms (nojah, muidugi geid on niiehknaa allasurutud grupp jne).

Aga jah, lugu MacReady nimelisest mehest 80ndate Ameerikas, kes võib olla… kurja vaimu või tulnuka poolt seestunud. Ta ise ei tea seda, lihtsalt aegajalt tabavad teda mäluaugud, mille ajal paistab ta osalevat õige kummalistes ja verdtarretavates juhtumites. Aga MacReady pole ainus selline, tundub, et niisugust kurjust on igaühes. Mis veel hullem - et on kaheksakümnendad, siis homoringkondades levib uus tappev haigus, mida hiljem tuntakse nimega AIDS. See pole veel kõik - MacReady on lisaks tegev mustanahaliste põrandaaluses võitlusgrupis valge ülemvõimu vastu.

Ühesõnaga, pean ikkagi sõnu sööma, omal moel kergelt poliitiline tekst nagu eelmine antoloogiavääriline lugu. Tegevust siin suurt pole, pigem küsimus nendes painajates, mis peategelast aegajalt allutavad - aga nagu autor nendib, sellised koletised peituvad pea igaühes.

Sam J. Miller - The Heat of Us: Notes Toward an Oral History (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2016)

Looke kuuekümnendate New Yorgi homoseksuaalidest, kel viskas lõplikult üle, et ühiskond neid ahistab. Et politsei teeb reide nende salabaaridesse (sest neid ei saa legaalselt pidada) ning hiljem avaldatakse ajalehes seal tabatud homoseksuaalide nimed - mille tulemuseks siis lähedaste hukkamõist või abielulahutus või töölt vallandamine või hullumajja sulgemine või enesetapp või kombinatsioon neist kõigist. Kogu argielu varjad end teistsuguseks ja kui oled koos omasugustega, pead ikka pelgama, et politsei võib sind nüüdki arreteerida.

Nojah, käesolev juhtum aga läks õige üleloomulikuks ja traagiliseks. See juhtus päeval, mil Judy Garland suri ning kõiksugu LGBT seltskond oli seetõttu endast väljas - ja just sel päeval otsustas politsei (kellegi kõrgema käsul!) teha reidi ühte geiurkasse, kuhu kogunesid drag queenid ja muud alternatiivsemad geid. Tulemuseks - kümme aatomiteks tuhastunud politseinikku (ametlikult senini kadunud), mitmed hukkunud, keda pidi idenfitseerima hambakaardi järgi; ning hunnik põletushaavadega politseinikke. Nimelt… vaevatud homoseksuaalidel lahvatas leek, mis põlenud salaja. Aga tegelikult? Midagi kummalist ja seletamatut.

Tekst on jutustatud aastakümneid hiljem läbi mitme kohalolija nö suuliste mälestuste järgi. Ikka rõhutud homoseksuaalid ja nende ränk stress. Traagiline veel see, et homobaaris salageist politseinik (kes oli kindel, et sel õhtul ei ole reidi), kes tahtmatul kombel osales oma kaksikvennast heteropolitseiniku tuhastamises. Kaksikute traagika…

Omal moel täitsa loetav jutt, kuigi lõpuks ei saanud ma ikkagi aru, mis sellise inimleegiheitja põhjustas - allasurutute viimane vastuhakk vms (eks ühel tegelasel tekkis ka takkajärgi küsimus, miks siis holokausti või orjakaubanduse ohvrid midagi sellist ei teinud). Vaat selline… salapärane lugu, inimõigustefantasy või nii - tekstil muidu reaalne taust ehk Stonewalli rahutused. Milleril on aasta parimate antoloogiates veel kaks lugu ilmunud (millest ühte lugenud), seega igati produktiivne aasta.

“Some black gay protest queen, who I’d been seeing around since forever, stepped forward to join the two of us. “Hell yeah!” 

The shouts spread. Oh no, honey, no, you won’t, and Ain’t you got no real criminals to arrest. I thought of the beautiful boy I knew from school, whose father pressed his face to the burner on the stove to make the men leave him alone, and the cigarette burns on my upper arm where my mother tried to burn the lez out of me. We’d been swallowing fire for so long, fire and violene and hate and in that moment of panic and fear and anger everything fell into place to feed the fire back. 

And that’s what we did.” (lk 228)

Sam J. Miller – Calved (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Lugu postarktilisest maailmast – sulamise tagajärjel on maailmameri kõvasti tõusnud, mille tõttu osa maismaast on vee alla mattunud. Muuhulgas Põhja-Ameerika idarannik, mis supervägeva tammi loomisest on tulvaveele alla vandunud – mis siis tähendab põgenikke, põgenikke, põgenikke... Kes suunduvad sellistesse kohtadesse, kus nüüd põhjapoolkera inimesed elavad – hiiglaslikud ujuvad linnad. (Jätkub siis hävinguteema, mis eelnevalt teistmoodi käsitletud nii Vagneri kui Haava puhul.)

Loo peategelane on Põhja-Ameerikast pärit mustanahaline mees, kes töötab jääkogumislaevadel (Arktika lagunemisel triivivad meredele hiiglaslikud jääpangad; jää müüakse lõunapoolsetele aladele, kus on joogiveepuudus). Töö on raske ja vähetasustatud – sest aina lisanduvad põgenikud, kes on nõus mida iganes tegema. Mehel on poeg, kes elab ema ja selle uue elukaaslase juures. Poiss on mehele oluline, nii püüab ta pojaga võimalikult tihti kokku saada ja üheskoos aega veeta (et ta ise on vaene, siis poisi ema toetab salaja rahaliselt neid kohtumisi).

Nüüd on poeg 15-aastane ja tiinekas on midagi muud kui senine kõigest vaimustav laps, ei huvitu ta isa pakutavatest lõbustustest ega juttudest. Ema järgi on poisil mitmeid... probleeme, koolis kiusatakse ja ta on armunud. Isa on muidugi endast väljas (sest ta on hooliv isa, eksole), et poisil on raskuseid, ta tahab igati aidata... ning püüab omapoolselt poisi üht probleemi lahendada. Kuid mis ühele probleemiks, see teisele tegelikult rõõmuks.

Et siis makroplaanis ülevaade kliimakatastroofist ja sellega kohanevast maailmast, mikroplaanis aga inimeste tavalistest probleemidest (eks siin ole ka mõned tänapäevased küsimused, mille vastu traditsioonilised machodest mehed põrkuvad (või tekitavad)). Mõte on muidugi puudutav, isa, kes ei taha kaotada side oma järglasega, mees, kes püüab olla heaks vanemaks... aga jah, vahel on see keeruline.