Peeter Sauter – „Me tahame kinni võtta sae servadest“ (Vikerkaar 7-8, 2016)

Sauter räägib loo Peetrist, kes on läinud naisest lahku ja on seetõttu üpris liimist lahti. Töö tegemiseks pole tuju, kuid seepeale kaasnevad rahalised probleemid. Kuid kuskilt saab ikka raha, et juua. Kuskilt leiab ikka mõne vana või uue naise, keda ära rääkida. Ja eks eksid võivad ka üllatada. Kuid tühjustunne jääb, see on mitte-elu.

Nii need päevad veerevad. Unetus ja kiuslikud mõtted. Facebook ja üksildaste loba. Jooki ja veel midagi. Unetus peaks mööduma. Alati saaks ka pudelid ära viia.

„Tundub, et ma hakkan tasapisi tagasi ellu jõudma.

Ega seal mitte-elus polnud paha. Aga elada on vahelduseks tore.“ (lk 47)

Pole lugenud Sauteri viimase aastakümne jututoodangut (eksisin, olen veerinud üht juttu ja luulekogu), kuid eks ikka on ammuste mälestuste järgi alles see alasti avameelsus, mis mõnel puhul võiks ebamugavust tekitada, kõik need pilguheidud intiimsfääri, millest iseenesest ei taha suurt teada. Natuke arusaamatuks jääb juttu alustav kohtumaja seik, mis iseenesest lisab nagu... tarbetut segadust. Aga küllap sissejuhatus või nii.

„Kusin ja mõtlesi, et kui ma olin veel üsna sitas seisus, siis olid laused peas lühemad, aga nüüd on nad hakanud kasvama ja isegi venima. Kui heas seisus pidi siis olema veel Hermann Hesse „Klaaspärlimängu“ kirjutades. Hakkasin naerma, aga nägin kohe, et keegi kuseb mu kõrval, laseb kohe pikka soru. Tahtsin kuidagi oma naeru välja vabandada ja sõbralik olla: „No sul on ikka väga pikk.“

Mees ei teinud välja. Kas ta üldse mõistis mind. Olin vist öelnud halvasti.

„Ei, ma ei mõelnud praegu su nokut, aga...“

Sain aru, et keeran asja veel hullemaks, ja jäin vait.“ (lk 44)

Margit Lõhmus – Sterne (Vikerkaar 7-8, 2016)

Proosapala abjektidest (muidugi, sõltub vaatenurgast). Naine on lahku läinud partnerist, kellega 10 aastat viljakalt aega veedetud, ning nüüd on kuidagi liimist lahti. Ta tunneb end tühja kohana, esemena, mingi vahetatava osana juhuseksis. Nii meenub talle ikka Sterne, see partner, kes oli vist transseksuaal või midagi, kellega koos oli hea teha menstruaalverest küllastunud kunsti ja muidu hängida. Aga kõik hea saab kunagi otsa ning kui Sterne'l menstruaalveri lõpetas voolamise ja seeasemel miski peenis tekkis, ammendus ka suhe. Või noh, sain ma Sterne'i olemusest valesti aru, ei tea (mehest naiseks ja tagasi meheks?).

Lõhmuse proosapala ei saa otseselt provokatiivseks pidada (või nagu ajakirja kaanereklaam ütleb: „transgressiivne“), on pigem selline kõnekeelt kasutav mõnus lodeva rütmiga proosa. Minu jaoks nullib provokatiivsust see, et tegelastel on soov kunsti teha, oleks see jutt mingist suvalisest naisest, mõjunuks ehk... ärgitavamalt. Aga nüüd, menstruaalveri ja anaalseks küpsistega, ikka juhtub. Muidugi, vahvaid tsitaate leiaks siit küllaga.

„Kui ma verd näen, siis muutun nagu verekaaniks. Tean, kuidas veri sealt täpselt tuleb, olen jälginud, pildistanud ja filminud. Üldse, kui milleski hea olen, siis oma girlfriend'i rahuldamises. Veri tuleb nagu impulssidena, kui alakõhtu mõnest kohast õrnalt suruda, siis tuleb rohkem, sellega saab mängida ja on nii erutav. Veider, kui eriline see ikka on, see verejooks, seisan ja räägin juttu, samal ajal tuleb püksi vereklomp. Klombid on mu lemmikud. Ma lihtsalt leban oma näoga ta vitus, vahel olen nutma hakanud, ma ei tea, see on kuidagi lihtsalt nii hea. Armastus. Mul on hästi palju üliägedaid fotosid, kuidas me oleme verised, näost jne igalt poolt. Teen kunagi näituse, kui voodist välja jõuan astuda. Raamatu ka, „Verise näo ja vituga sõdurid“. Iga menstruatsioon selle enam-vähem kümne aasta jooksul tähendas häppeningi, performance'it ja lugematuid spontaanseid ja plaanitud fotosessioone, alati oli huvitav.“ (lk 8-9)

Kõlab totra vabandusena, aga sain alles hiljem guugeldades teada, et autori puhul on tegemist aktiivse kunstnikuga; ühesõnaga, eelnev mõte oli selles, et kui kirjandustekstide autor kirjutab kirjutamisest või kirjandusest või kui kunstnik kirjutab kunstiga seotud asjadest, siis see pole... alati just kõige uuenduslikum materjal. Või noh, ehk on tegemist minu kiiksuga selliseid tekste tulihingeliselt mitte fännata (muidugi, alati on erandeid; nagu eelnevaltki mainisin, tegemist on päris hea tekstiga – lihtsalt saanuks paremgi olla).

Paul Kass – Kesklinn (2015)

Ilukirjanduslikus vormis mälestuse politseitööst Tallinna kesklinnas aastatel 1992-1995 – ehk jutustaja järgi ajal, kui taasiseseisvunud Eestis oli kõige kriminogeensem ajastu (tuues näiteks, et kui rahavahetus oleks toimunud 1992. aasta asemel 1993, oleks sellega kaasnenud kõvasti paugutamist). Peategelane lõpetas 1992 aastal Paikuse politseikooli pooleaastase kursuse, lasi end suunata Tallinna kesklinna jaoskonda ning 18-aastase noormehena sukeldus tormilisse korrakaitseellu – mis erines õige palju Paikusel õpitust. Eks natuke on raske ette kujutada sellist lapspolitseinikku... kuid tollal oli see võimalik.

Niisiis kirjeldab autor/jutustaja Paul Kass, milline tollal see politseielu rohujuuretasandil oli. Millised kolleegid ja millised ainelised võimalused (nt vajadusel ühistranspordiga arreteerima minemine). Kui palju oli jäänuseid nõukogude süsteemist (protokollegi kirjutati vene keeles, niisamuti ametlik suhtlus oli venekeelne). Omaette ooper on alkoholitarbimine, mille talumiseks pidi tõepoolest raudne tervis olema. Ning muidugi kriminaalid, kes karastuse saanud nõukogude vanglasüsteemist. Vastuolud politseinike ja uurijate vahel. Noortel politseinikel viskab aegajalt niivõrd kopa ette, et tekib igatsus nõukogude aja järele, mil kurjategijatega oldi hulga karmimad.

Nagu autor ütleb, pole see otseselt autobiograafiline tekst, mõndagi on kohendatud ja erinevaid reaalseid inimesi tegelaskujudeks kokku segatud. Palju sappi kulub igikestvatele politseireformidele, mis süsteemi üha pahupidi keeravad (nii olevat olnud eriliselt mustaks aastaks 1995, kui politseisiseste jamade tõttu ei saanud korralikult tööd teha ning kurjategijad sellest indu lisaks said) – laske politseil ühes kindlas rütmis tööd teha, pidevad parandused vaid lõhuvad raskelt tekkivat stabiilsust; eks see ole tuttav probleem igas suuremas organisatsioonis. Muidugi saab teksti ka humoorikamalt võtta, kõik need värvikad juhtumid ja tegelaskond issanda loomaaiast.

„Esimene džinn läks nagu kerisele. Teise jaoks oli juba aega ning kohale jõudes oli see mul alles poole peal. Pohmelliga tööl olles annab juba ainuüksi jaoskonnast eemale saamine ja džinnipurgi käes hoidmine palju parema ja rahulikuma enesetunde.“ (lk 235)

„Ma lükkasin vanamehe eemale ja tõukasin üllatunud päti tagumisse tuppa. Järgnes tegevus, mida ametlikus politseikeeles kirjeldatakse fraasiga „kahtlustatavad osutasid vastupanu ning nende kinnipidamiseks tuli kasutada enesekaitsevõtteid ja füüsilist jõudu“. Keegi parmudest tegi meie suunas mingi kahtlase liigutuse ning meie enesekaitse, mis seisnes kõigi kolme parajas läbitümitamises, ei lasknud ennast kaua oodata. Vanapapil me rohkem tegevusest osa võtta ei lubanud, kuid sellegipoolest oli ta asjade käiguga rohkem kui rahul. Vaesed Juurdeveo tänava asukad said enda kaela kogu meie viha Kesklinna jaoskonna õnnetu olukorra pärast; nad said karistada kuritegeliku politseireformi pärast ja selle pärast, et me teadsime, et meie jaoskond on töötajatest tühjaks jooksmas. Selle pärast, et me teadsime, et õige varsti ei ole meil enam õiget korrapidamisteenistust. Selle pärast, et meil, reapolitseinikel, kes me peatselt saabuvat ajastut selgesti ette näha võisime, puudus igasugune võimalus Kesklinna jaoskonna hävingut takistada.“ (lk 320-321)

Terry Pratchett, Stephen Baxter – Pikk Utoopia (2016)

Peale VanderMeeri raamatut mõjub see teos üsna tavapärase ulmeromaanina. Joshua, Lobsang ning vanad ja uued semud puutuvad nüüd kokku ohuga, et nende Pikkmaad ähvardab... paralleelne Pikkmaa, mis ida-lääne kulgemise asemel liigub põhja-lõuna suunal; nii on siis tekkinud ristumine. Oht siis selles, et seal on asunud tegutsema tegelased, kel eesmärgiks agar maailmaruumi hõivamine, mis võiks edasi levida meile tuttavale Pikkmaale. Kuid peategelased ja nende erinevad kaaslased otsustavad jõud ühendada ja vastu hakata – mis omakorda viib üsna traagiliste olukordadeni.

Seekordne romaan voolab üsna tasaselt, pea terve raamat käib vaikne ülesehitus oodatavaks konfliktiks. Sellise aeglase minekuga saab tutvuda mitmete tegelaste lugudega (näiteks Joshua eelkäijate looga); muuhulgas hakkab kooruma kurb tõsiasi, et Pikkmaale levinud inimhorde ootab ees... arengus nö tagasilangus – peale Null-Maa põrmu langemist pole lihtsalt enam võimalik teadust ja tootmist tasemel hoida. Inimestel pole enam otsest kohustustki talumaks meeletuid pingutusi – piisab, kui elushoidmiseks kõrvalmaailmade vahel liikuda, alati on kuskil mugavam ja parem. Nii on ühtlasi soikumas kosmosevallutamise projekt – kasvõi ainelised võimalused on kokku kuivamas. Kui niipalju erinevaid uusi maailmu on käeulatuses, milleks siis teadusele või tootmistööle pühenduda – mis omakorda ennustab häda uuele superinimeste soole ehk Järgmistele, kel on hädasti vaja, et keegi teeks nende heaks musta tööd.

Eks teksti melanhoolia ole osaliselt põhjustatud ka sellest, et neljandaks raamatuks on hakanud peamised tegelased vananema, esimese raamatu sündmustikust on möödunud ikkagi üle kolmekümne aasta. Traditsioonilist pereõnne keegi suurt ei koge, kogu aur läheb Pikkmaad tabavate eri probleemide lahendamisele. Ja nagu öeldud, pole oodata, et tulevik säraks just innovatiivselt.

Mõneti keeruline on arvata, et kus siin Baxteri kirjutatus on Pratchetti panus. Aga nagu võib aru saada, on koguni oodata ühisautorluse viiendat raamatut.

K.J. Parker – Amor Vincit Omnia (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)

Ühes külas toimub hirmus tapatöö ning on alust kahtlustada, et selle on sooritanud isik, kel on nö metsikud võluvõimed – veel hullem, võib olla võimalik, et see tegija on kasutanud sellist võlujõudu, mis hoiab teda kaitstuna igasuguse võlujõu eest. Seni on vastavast võimalusest vaid teoreetiliselt (ja suurima saladuskatte all) räägitud ning leitud, et selle eksisteerimine pole võimalik, kuid nüüd... Ühesõnaga tuleb kindlaks teha, mis õieti juhtus. Selleks saadetakse sündmuspaigale ülikoolist noor võlur, kes võib vahendeid valimata võlujõudu kasutada – muuhulgas näiteks ammutada teisest inimesest energiat (sellega kaasneb noorele võlurile keeruline aspekt, nimelt peab peab ta võrgutama naise, et nii sellise energia kasutamise jaoks vajalik side luua; kuid muidugi puuduvad võluril igasugused kogemused naistega ning ega raamatukogust leitud võrgutamisürikud ka just kaasaegset abi paku).

Igal juhul, võlur jõuab sellesse pärapõrgu külla, leiab kõrtsi kõrvalt küünist endale ööbimiskoha, niisamuti õnnestub palgata kasutamiseks kohalik prostituut (et lihtsam oleks, kasutab ta naise peal samuti võlujõudu, millel on mõneti üllatav mõju). Õhtul esitab ta väljakutse, et see metsik võlur alistuks või võitleks temaga. Noh, öösel ilmubki küüni see metsik ja tõepoolest... tundmatu isik ongi selle ilmvõimatu võlujõukaitsevahendi omanik. Võlur ei suuda talle midagi teha, napilt pääseb ta ise hukkumisest. Mõneti üllatunud tundmatu lahkub, masendunud võlur mõtleb, kuidas sellest surmasuust pääseda, kuni viimaks leiab võimaluse, kuidas tundmatu lõksu püüda – tuleb edasi kasutada ebaseaduslikke vahendeid.

Nagu eelmise jutu puhul, nii on ka selles loos taustal „Invincible Sun“ nimeline religioon, mis tekitab mõtte, et kas Parkeri tekstides võib olla sama maailm – võlurivärk on näiteks sarnane „Swords & Dark Magic“ antoloogias ilmunud looga, kus samuti peab õnneti noor võlur musta tööd tegema ning mõistatuse lahendama õige küsitaval moel. (Võlurid teevad seatempe ka kahes teises loos.)

Igati pandav tekst, vähe lihtsam (õigemini sirgjoonelisem) tekst kui eelmine nurjatute heliloojatega lugu. Eks plussiks seegi, et üsna britipärane huumor – muidugi, lõputult ei saa sellise tegumoega narratiive lugeda, viskaks üle või nii.

„The farmer's wife was in the kitchen, cutting up pork for sausages. „What's that stuff all the people round here drink?“ he asked.

She looked at him. „Beer,“ she said.

„Is it fit for human consumption?“

„Well, we drink it.“

„That's not an answer. Never mind, the hell with it. Get me some. Lots.“ (lk 465)

ulmekirjanduse baas

K.J. Parker – A Small Price to Pay for Birdsong (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Kui nii võib öelda, siis üsna tüüpiline Parkeri kelmilugu – on kaks tüüpi, kes püüavad üksteisel nahka üle kõrvade tõmmata. Niisamuti peategelane, kes peab omalt poolt lugejale monoloogi ning nagu jutu jooksul selgub, varjab nii mõndagi olulist.

Seekordne tekst paigutub... heliloojate metsikusse maailma. Peategelaseks on professor, kelle säravaim õpilane ootab tapmise eest poomist. Kuid enne surmanuhtluse täideviimist põgeneb õpilane vangikongist ja mõned nädalad hiljem ilmub välja professori eluruumides, kus ta pakub välja uskumatu tehingu – professor andku talle põgenemise korraldamiseks raha, vastu saaks ta sümfoonia, mille õpilane kirjutas nende peidusoleku nädalatel, jäljendades muuhulgas professori stiili (ja seda paremaks kohendades). Nimelt on õpilane kordi andekam kui tublide käsitööoskustega professor. Ettepanek on professorile alandav... aga ta võtab selle vastu, annab raha ja põgenik kaob.

Professori „uus sümfoonia“ võetakse vaimustusega vastu, ta teenib selle eest hulga raha, eluaegse ametikoha ja palju uusi tellimusi. Kuna professori eluolu on nüüd kindlustatud, pole tal enam erilist pinget tellimuste täitmisega – õnnestub kuidas õnnestub, tellija enda asi, kas võtab vastu või mitte. Selline vaba lähenemine mõjub ent ootamatult hästi, sellisest kergusest sünnib omakorda hea muusika (muidugi mitte nii meisterlik kui sümfoonia), mis leiab vägagi head vastuvõttu. Aastad mööduvad, professor otsib edutult jälgi kadunud õpilasest (ta ei saa ometi muusikat loomata elada!), aga ei midagi. Kui professor kutsutakse naaberriiki loengut pidama, märkab ta kuulajaskonnas tuttavat nägu... Ning algab kassi ja hiire või hiire ja kassi mäng oma ootamatustega.

Ikka päris mõnus fantasy, humoorikas ja salakaval. Nagu öeldud, varjab peategelane nii mõndagi olulist, mis alles finaalis selgub. Tegelased on rohkem või vähem väiklased ja ahned, aga noh, on see üllatav? Ja et heliloojad on sellised närukaelad... no see on ju tore.

ulmekirjanduse baas

Catherynne M. Valente – White Lines on a Green Field (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Vahelduseks triksterilugu, kus Coyote nimeline noormees saabub hullutama üht väikelinna keskkooli. Coyote saab koolis hetkega kõigi lemmikuks, ta on kõige osavam ja ilusam ja targem (no kui vaid suvatseks tunnis suud avada). Ta on neidude lemmik, ta on noormeeste lemmik, ta on biseksuaalne sõiduvees trikster. Coyote ühineb selle keskkooli õnnetu ameerika jalgpalli meeskonnaga ja viib selle osariigi meistriks (ühtlasi rasestades tantsutüdrukuid ja teisi). Tema ümber keeb rõõm, inimesed tunnevad end ilusate ja võitmatutena, hullemadki vigastused paranevad pea kohe. Coyote'i juhtimisel haarab kogu linna dionüüslik joobumus. Kuid... kui Coyote on eesmärgi saavutanud, liigub ta edasi – ning senine paradiis langeb õhulossina kokku. Meeskond saab järgmisel hooajal tappa, koolitööd polegi enam geniaalsed, lisaks ohjeldamatu pidutsemise tagajärjel tekkinud terviseprobleemid.

Lugu jutustab teine trikster Bunny, kes jääb seda Coyote lahkumisele järgnevat pohmelli jälgima – natuke jääb arusaamatuks, kas triksterjänesel võibki üks selline funktsioon olla. Selline üdini ameerikalik lugu, ühelt poolt indiaani mütoloogia kasutamine, teiselt poolt ameerika väikelinna kultuuriiseärasused. Ei tulegi ette, et oleks varem aasta parimate antoloogiates sellisele sirgjoonelisele triksteriloole sattunud.

Jeff VanderMeer – Häving (2016)

Huvitav ja värske tõlkevalik, Varrak aegajalt üllatab raamatutega, millel pole erilist müügilootust (pähe torkab Mieville ja Ballard). Teos siis neile lugejatele, kel on vähe... ilukirjanduslikumad (või ulmelisemad) huvid. Raamatut võiks iseloomustada kui unenäolist õudust, lopsakasse ja veidrasse looduskeskkonda paigutuv painajalik seisundiproosa. Teise, võõra keskkonna kirjeldus, moondumine Võõraks (või nagu jutustaja arvab, on Võõrad juba mõnda aega meie maailma imbunud).

Lugu kui selline on neljaliikmelisest ekspeditsioonist (kõik naised; erialalt psühholoog, bioloog, maamõõtja ja antropoloog), kes saadetakse piirkonda nimega X, mis on olnud kolm aastakümmet eraldatud tsooniks, midagi kahtlast või õigemini seletamatut on seal võimust võtnud ning valitsus ei saa sellele ligi ega sotti (ala Xi õnnestub siseneda hüpnoosi mõju all, või muidu...). Tegemist on kaheteistkümnenda ekspeditsiooniga, kõik varasemad uurimisretked on pehmelt öeldes fataalselt nurjunud. Naiste ettevalmistus on kahjuks... vildakas või nii (peategelane kahtlustab peagi, et see on meelega, nende ekspeditsiooni kasutamise tegelikke eesmärke varjatakse), ega valmista ette selleks, mida nad seal kohtavad ja kogevad. Ja kohtavad nad õige kummalisi eluvorme, või midagi. Rühma endaga juhtub nii mõndagi ja märgid varasematest ekspeditsioonidest osutuvad õige õõvastavateks (või noh, oleneb vaatenurgast). Jutustajaks on bioloogist rühmaliige (kelle meedikust mees osales varasemal retkel; tekstis on küllaltki kaalukas osa retke-eelsel ajal), ja eks võib kahtluse alla panna ta irreaalse rännaku... tõepärasust, tegemist pole just üdini positiivse kangelasega. Aga eks triloogia järgmised raamatud anna ehk mingit selgitust siinses teoses juhtuvast.

Olen seda raamatut varem vaevaliselt ingliskeelsena lugenud, eks seetõttu nii mõnigi üllatus või õudus polnud nii rabav, aga ikkagi, peale teistki lugemist mulle segane raamat. Auhinnatud ja puha! Tahaks tõmmata paralleele „Stalkeri“ filmiga (või ka eelviidatud Ballardi romaaniga), kuid tänapäeva ameerika variant on külmem ja idealismivaba (no muidugi võiks rääkida võidutsevast rohelisest mõtteviisist, mis tänu Võõrale maailma rullub vms).

„Ent üks asi tuli mulle nüüd meelde: kus ma olin seda koorunud maski enne näinud – see oli üheteistkümnenda ekspeditsiooni psühholoog, ma olin näinud intervjuud, mis tehti temaga pärast seda, kui ta oli piirilt naasnud. Mees, kes oli külmavereliselt, tuimavõitu häälega öelnud: „Alal X oli üsna kaunis, üsna rahulik. Me ei näinud midagi ebatavalist. Mitte midagi.“ Ning siis oli ebamääraselt naeratanud.

Hakkasin mõistma, et surm polnud siin sama asi mis teisel pool piiri.“ (lk 133)

ulmekirjanduse baas
reaktor 

Arto Paasilinna – Maailma parim küla (2003)

Käesoleva romaaniga võrreldes on jänese ja rebase romaanid õige kammerlikud, seal on uurimise all vaid üksikisiku saatused. Bussiromaan... no selle tegevus kestab vaid paar kuud. Kuid käesolev teos on õige laiahaardeline, hõlmates aega üle kolme aastakümne ning käsitleb maailmakorra ja Maa enda muutumist – taustal toimub tuumapommidega sõdimine ning Maad tabab koguni komeet. Kuid tervemõistuslikud soomlased, nemad jäävad ellu, elavad üle koguni erinevatest konfliktidest põhjustatud rahvasterändamise. (Kuigi peale komeeditabamust... äkki on saabuv troopika vaid „eelsoojendus“ kliimamuutusele.)

Eks mingil moel võiks küsida, et kas Paasilinna ei võtnud endale liialt suure suutäie, kirjeldades vaid kahesajal leheküljel sellist maailma muutumist – aga samas, ega eesmärgiks polegi tõsist apokalüpsisekirjandust luua, piisab visandamisest, mis peaks lugejaid hoiatama ja kainestama. (Huvitav oleks teada, kuidas 40000 aasia naist kohanesid Pohjanmaa oludes.) Paasilinna soomlaste enesekindlus kriisidega kohanemisel on muidugi kadestamisväärt, sellisel rahval on küllalt selgroogu, et lisaks välisvaenlastele hakkama saada ka rahvuslike luparditega (kuigi eks Toropainen oli kuni lõpuni küllaltki riigitruu, ikka proovis Soome riigi tavadega arvestada).

Et siis, eluterve nägemus maailmalõpule vastu sammumisest (võrdluseks noorema soome autori tulevikunägemus). Tuleb aga jõud ühendada ja käed vähe rakku ajada, küll siis on ka elu mõnusam. Hiljuti tehti Raadioteatris romaanist kuuldemäng, mis omakorda üllitati audioplaadil; peaks selle lähiajal üle kuulama. Niisamuti tuleks ehk üle lugeda „Ulguv mölder“, sellest on enam kui hägusad mälestused.

„Sorjonen hakkas härgi kiitma. Ta seletas, et nelikveoga traktor on kallis, aga härjapaari veavad kaheksa sõrga. Härgi ei pea remontima, nemad juba naljalt katki ei lähe. Kuna Sorjonen oli endine taksojuht, siis teadis ta vägagi hästi, kui kallis on masinaid putitada. Kui härgadele mingi haigus külge hakkab, saavad nad tavaliselt iseenesest terveks ning kui on tegu surmatõvega, saab vähemalt korralikku vorsti ja fileeliha. Äraaetud traktoriraip on ainult risuks jalus ning rikub vaadet, ent härjanahast saab saapamaterjali ning tema luudest võib seepi keeta.“ (lk 125)

ulmekirjanduse baas

Cixin Liu – The Weight of Memories (Tor.com, 17.08. 2016)

Eks vähe tobe on üldistada, et see on nüüd näide hiina kaasaegsest ulmest (eriti kui ma pole seda üleüldse lugenud), aga asiaatlikku hõngu selles hetke kuumimas hiina ulmeautori loos on küll (kuigi jah, korraks tsiteeritakse siin Shakespeare'gi). Lugu algab totakalt, keerab teaduslikuks ning lõppeb dramaatiliselt.

Ühesõnaga, noor ema vestleb haiglas oma kõhus kasvava maimukesega (seda võimaldab siis eriline tehnika, mitte mingi vaimne side vms). Tasapisi koorub välja, et maimuke on vägagi tuttav oma noore ema mälestustega – sest nagu selgub, on ema osaline teaduslikus katses. Kui muuta teatud geenikombinatsioone, saab lootele üle kanda ta ema (või isa või mõlema) mälu, mis... hoiaks tulevikus kõvasti aega kokku, vastsündinu saaks tervelt 20 aastat edumaad oma saatusekaaslaste ees. Ema ja loote rõõmsa vestlusega ühineb katset sooritav teadlane, kes omakorda tutvustab kõiksugu võimalusi inimeste arenguks. Vestluse arenedes hakkab intelligentsele lootele ilmnema... et tegelikult ta katsejänesest ema on elanud päris näru elu, ja kuna see ootaks tedagi, ei taha ta enam mingil juhul ema kõhust ilmavalguse kätte tulla. Mistõttu...

Mistõttu ei hakka paljastama, mis edasi juhtub. Nagu öeldud, algselt vähe totakana mõjuv tekst („kas tõesti nüüdisulme üks räägitumaid autoreid kirjutab sellist perekoolijura?“) läheb finaalis õige löövaks. Elagu teadus ja fantastika, eksole. Väga vist ei soovitaks lugeda inimestel, kel kõiksugu tundeid emadusega.

Tekst loetav siit.

Karen Joy Fowler – Younger Women (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Humoorikas lugu sellest, kuidas hiljuti abielu lahutanud naine on hädas oma 15-aastase tütrega. Sest tütrel möllavad hormoonid ja tal on tekkinud uus poisssõber: salapärane Eli, kes ei kasuta telefoni ega internetti. Emale ei anna see salapärane suhe rahu ja ta laseb tütrel kutsuda poisi õhtusöögile – too ilmubki kohale, hoolimata tüdruksõbra vastuseisust. Eli on hea välimusega 17-aastane noormees, viisakas ja hea kõnepruugiga. Ja... vampiir, kurat võtaks. Vampiir, kes pärit 1816. aastast, ning kes senini käib keskkoolis ja noolib sealseid tüdrukuid – ema on hämmeldunud, et miks vampiir midagi asjalikku oma eluga peale ei hakka, miks ei reisi või ei aita inimesi sõdade ja katastroofide ajal. Omavahele jäädes pakub vampiir, et võib teha emast surematu, kellest võiks saada selline surematu humanitaarkriisides abistaja... No ja samal ajal on tütar pahane, et ema tema eraasjadesse sekkub.

Vaimukas tekst, vähe elulisem kui Blacki düstoopia ühest varasemast antoloogiast. Ema pole mingi inglike, aga samas – ega teismelise lapsega polegi lihtne. No ja vampiir, eks tema tahab verehimu kustutada ja inimmaailma mured on vähe teisejärgulised. Paaril korral tundub tekst justkui pateetikasse vajuvat... aga siis tuleb järjekordne kiiks, mis hoiab lugu värskena.

ulmekirjanduse baas

Arto Paasilinna – Lummav vabasurmasõit (1997)

Kui minu kogemusest on autori romaanid ühe kuni mitme tegelase vaatenurgast, siis peale alguspeatükkide ei saa siin õieti kellegi pähe süveneda – Paasilinna jutustab romaani kokkusurutud eri tegelaste lugusid, mistõttu jääb suhe tekstiga mõneti... distantseeritumaks. Vähemalt pole sõnaõigust kogu mitmekümnepealisel enesetapjate seltskonnal, kes sinna bussi kokkusurutud, mõnd markeeritakse vaid ühe-kahe mainimisega. Kui eelmise lugemise puhul võis rääkida teatud nostalgiarõõmust, siis nüüd on see tagaplaanil; autor on pigem teravalt sotsiaalkriitiline, paistab, et Paasilinna on kapitalistliku ühiskonna pakutava elukorraldusega väheke rahulolematu. Mammona ja glamuursema elu tagaajamine mõjub üsna hävitavalt sotsiaalsemas plaanis, millest siis ka... meeleheitest punguv suitsiidsus.

Romaan ongi inimestest, kes erinevatel põhjustel on oma eludega umbe jooksnud, ning rohkem või vähem on valmis suitsiidiks. Raamatu algul kohtuvadki kaks enesetapjat, kes otsustavad, et endile ja ühiskonnale oleks kasulikum suitsiide organiseeritult läbi viia. Selle mõtte peale panevad nad ajalehte kuulutuse omasugustega kohtumiseks, ning edasi läheb road movieks läbi Soome ja Skandinaavia edasi Kesk-Euroopa ja sealt Portugali, bussitäis erinevaid soomlastest suitsiidiihalejaid, kes otsivad üheskoos sobivat kohta elust lahkumiseks. Nagu ikka, kõik pole kahjuks nii lihtne ning elu lükkab ette oma ootamatusi ja fataalsusi.

Eks jah, raske on oodata, et autor kirjutaks muudkui ühe malliga romaane soome nipernaadist, kes ikka põgeneb kokkuvariseva elukorralduse eest kõnnumaale haavu lakkuma kuni taas jalgele tõuseb (no eks Paasilinnal on ka külaromaane). Romaani teema on üsna võllahuumori kanti, soome-ugrilik tume raskemeelsus on muidugi rahvuslikult eripärane ja võõramaalastele huvitav, aga samas ka küllaltki ruineeriv inimolemuse külg.

„Rellonen sattus hoogu: „Mõtle nüüd, Hermanni! Suurema hulgaga võiksime ühise terapeudi palgata, võiksime oma viimased päevad veeta elu nautides. Kambas on ikka mõnusam elada kui üksipäini. Võiksime paljundada omastele määratud hüvastijätukirju, anda testamendid ühiselt palgatud advokaadi hoida, see säästaks raha... võib-olla saaksime ka surmakuulutusteks hinnaalandust, kui meid on küllalt palju. Meil oleks võimalik lahedalt elada, sest kindlasti satub sekka mõni jõukaski inimene, rikkad sooritavad tänapäeval enesetappe rohkem, kui oskad arvata, ja naisi saaks kergesti kaasa, ma tean, et Soomes on palju enesetapule mõtlevaid naisi, ja need ei näe enamasti sugugi hullud välja, vastupidi, masendunud naised on oma nukrameelsel moel lausa kütkestavad...““ (lk 17)

avaldatud mõtted

Rebecca Campbell – Unearthly Landscape By a Lady (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Ilus-ulme? Oluline on lugejale jagada palju kauneid sõnu ja vaatepilte ja meeleolusid, kõik on nii tähenduslik ja dramaatiline ja traagiline. Lugu on kenades detailides, vihjetes, millest peaks moodustuma... ülevat, elust suuremat; ehk ilusat kunsti, dramaatilist fantaasiat.

Tekst kui selline on minu jaoks enam kui sogane (siinkohal lisanuks postitusse mõne pikema tsitaadi, kuid avastasin, et tekst täismahus netist loetav, seega milleks kopeerida), jutustab erilisest kunstnikuhingega naisest, kes kasvatab üht väga erilist õpilast, kellel on eriline ja kummaline kujutlusvõime veidratest ja salapärastest maailmadest (see on omal moel hirmutav!, sest need on detailides nii elavad). Tütarlapsest sirgub naine, abiellub ja sureb vähki. Loo jutustaja kahetseb, et nii läks ja hakkab tasapisi uut õpilast otsima, kes tema õpetusi edasi kannaks.

Jumal küll, selliste tekstide lugemine jääks igal normaalsel juhul pooleli, aga kui on plaan värske aasta parimate antoloogia kaanest kaaneni läbi lugeda, siis... suruda hambad kokku ja kiristada. No igal juhul arusaamatu, mis siin loos peale maalilise ja dramaatilise hingemaastiku veel olla võiks. Tahaks kohe autori ees vabandada, et ta tekst sellist tülpimust tekitas.

Aino Pervik – Paula esimene koolipäev (2001)

Lugu pole just mitmekesisest tegevusest kihav – Paulal on esimene koolipäev, ja see on ärev päev. Kui kellelgi on meeles esimene koolipäev, siis palju õnne, ma ei mäleta isegi, et oleksin põhikooli või keskkooli abituriendina esimese klassi alustajaid aktusele juhatanud (või äkki seda traditsiooni polegi igas koolis?).

Paula avastab, et täiskasvanud võivad tüütud olla (muidugi on see minupoolne liialdus, see avastus peaks olema ammu kogetud) – sest nad peavad kõnesid. Tõepoolest, kõned... millised kuulajad küll suudavad neid meelde jätta? Või on selline tapeet lastele sobiv sissejuhatus täiskasvanute maailma rutiinsuse tutvustamiseks? Muidugi, ega täiskasvanute maailm pole vaid rutiinne hallus, leidub ka rõõme ja värve.

Ega suurt midagi sellest raamatust kirjutada ei oska – lapsel on ärevus suure muutuse puhul, kõik need tundmatud inimesed ja kohad ja kohustused. Aga õnneks läheb Joosep Paulaga ühte klassi, harva on lastel sellist vedamist.

Arto Paasilinna – Poodud rebaste mets (1997)

Paasilinna kelmilugu paigutub Lapimaale, kuhu on peitunud kuriteokaaslaste eest petis. Mees ei taha nimelt jagada kolme kullakangi, mis tema plaani järgi on röövitud – ja selle teo eest läksid ta kaks kaaslast vanglasse ilmuma. Noh, nüüd siis see karistusaeg on lõppemas ning mehed tahavad kulda, mida aga... petis ei taha mitte neile loovutada. Petis on põgeneb jänesehaake tehes Stockholmist Lapimaale, kus tutvub sõjaväeõppuste tahtmatu tunnistajana joomarist majoriga. Major on eluga umbe jooksnud – karjäär vindub, lapsed on suured ja naine joomise pärast rahulolematu. Mees võtab sõjaväest aastaks palgata puhkuse, ning petis palkab ta omale abiliseks, et Lapimaa puidutööliste mahajäetud barakis elukorda sisse seada. Petis peibutab ühtlasi kullaotsimisega kohalikust jõekesest, mis ajab majoril päris pea segi, sest petis ju muudkui leiab (enda poolt poetatud) kullaterakesi, tema aga ei midagi. Viimaks avastab major, et teda veetakse ninapidi, ning raske käega mees saab õige vihaseks...

Kui viimaks leppimise käigus kumbki oma olukorra paljastab (sest eks majorgi luiskas hoolega), saabub ka sõbralik rahu... mida aga rikuvad Lapimaal veidrad juhtumid. Küll põgeneb nende juurde sotsiaaltöötajate käest pagenud muldvana saami eideke, küll laksatavad nende jõhkrad rebasepüünised kohaliku konstaabli kehasse, küll saabuvad nende juurde purjus majori tellitud Stockholmi prostituudid. Et petisel kulda jagub, saab kõik raskused ületatud. Kui aga sinna Lapimaa kolkasse saabub petise üks vägagi veriselt meelestatud kuriteokaaslane...

Paasilinna romaanide võlu on see, et seal kirjeldatakse retromaailma, mis on äsja olnud, millega lugejal on mingi side või unistused. Maailm, mis on mingil moel loomulikum või mõistusepärasem kui kaasajal kogetav. Mehed elavadki looduses ning teevad seal tööd ja tempe. Inimesed on üldiselt head, kuigi võivad seda peita vägagi karuse oleku alla. Ja muidugi see puutumatu loodus, mida inimtegevuski suurt häirida ei suuda. (Kuigi jah, Paasilinna mainib ka ohuteemasid – võimalik kolmas maailmasõda, loodusliku mitmekesisuse vähenemine ja kliima soojenemine; kuid need on üldplaanis, lähivaates need ei karga silma.)

Eks autori puhul võiks rääkida klišeedest (tõeline inimene ja loodus), aga eks see kõik käib rahvalike ja lugejamenukate romaanide kirjutamise juurde – pealegi on püüd kirjutada humoorikas võtmes. Võtkem siis nägemus helgemast lähiminevikust ja pigistame silmad kinni klišeede ees.

„Seal karjudes harjusid Hurskaineni silmad hämarusega sedavõrd, et ta sai lugeda, mis papilipakal kirjas oli:

„Kui oled inimene, hoidu sellest püünisest, see on ohtlik“.

Sel kibedal surmahetkelgi jaksas välipolitseinik Hurskainen vihastada. „Kui oled inimene...“ Politseid pilgatakse ka surmatunnini. Õigeks inimeseks ei peeta teda isegi siin, kõnnumaal. Moraalselt viltukasvanud laplased naersid otse näkku ja plätrasid keerulist saami keelt politsei kuuldes, just nagu tahtnuks näidata, et Soome seadus neil avamaadel õigupoolest ei maksagi. Tapavad üksteise põtru ja joovad õlut peale. Oi kurat!“ (lk 173)

õhtuleht
tavalugeja

Kairi Look – Lennujaama lutikad ei anna alla (2014)

Lugu, mis paneb kärbestele, lutikatele ja kirpudele hoopis teise pilguga vaatama – tegelikult on nad meie sõbrad ja kaaslased ning neile hullupööra meeldib inimestega koos olla. Kui vaid inimesed sellest aru saaks... (ja näppudega nina ei nokiks, see teeb haigeks!).

Ehk siis jutt on järgmine. Vana lennujaama pagasikontrollis läheb üks kohver veidi valedele radadele ja see pannakse lattu. Kohvris on taksikutsikas, kes on õnnetu, et oma peremehest on eemal. Aga pole häda, talle tulevad appi lutikad ja muud sitikad, kes aitavad tal lennujaamast peremehe üles leida. Härra Tangens osutub... ministeeriumist tellitud lennujaama puhtusenõuete ekspertiisi sooritajaks, kel omakorda lennuameti juhi poolt käsk selle ekspertiisi ja raporti järjel vana lennujaam kinni panna. Ja tõepoolest, koht on tõesti räpane... sest masu tõttu on koristajaid vallandatud ning hämaramatel aladel on sitikad ülemvõimu haaranud. Kutsikas teavitab Tangensi plaanist oma uusi putukatest sõpru, kes korraga seisavad probleemi ees, et võivad kaotada oma mõnusa elupaiga.

Sitikad löövad pead kokku, et ühiselt selle ohu vastu astuda – nii asuvad lutikad, prussakad, sipelgad, kirbud, termiidid, kärbsed ja ritsikad (lennujaamas on teisigi putukaid, näiteks jaaniusse) organiseeritult tööle. Vaja puhtaks klanida peldikud ja laoruumid, rääkimata kohvikust ja kõiksugu ametiruumidest. Kuid nagu ikka, esineb mõningaid probleeme, mis ähvardavad selle päästeoperatsiooni uppi lüüa (sest tekstis peab ometi mitu konflikti olema). Niisamuti avastab taksikutsikas, et ta peremees Tangens pole üleüldse nii tore sõber kui koer on senini truult arvanud. Mis tekitab koeras teatud eetilisi probleeme.

Romaan on õige hoogne ja lõbus ja igati positiivne (nojah, putukate tegevust saab ka läbi musta huumori hinnata) – kui nüüd Tangensi vihane pröökamine välja jätta. Autor lisab tekstile teatud absurdsust, kui näiteks majanduslikult mõtlevate kirpude puhul seab neile eeskujuks pankur Lehmani, mille pank andis kena tõuke viimasele majanduskriisile (kirpudel on nimelt probleem, et neil on liialt raha ja nad vajavad inflatsiooni). Lutikate puhul aga tuuakse nende arhiveerimise näiteks seda, et nad on registreerinud muuhulgas Ribbentropi reisi Moskvasse 1939. aastal.

Aga jah, peamine on see, et raamat on vägagi särtsakas ja kinnitab, et sõprus on ülekõige. Ja fantaasiat pole kunagi üleliia.

„Aga nagu ütleb lutikate vanasõna: kus on üks, sinna tuleb juurde. Meid tuli ka. Nüüd elamegi sõbralikult üheskoos ja kiusu ei aja. Kui kellelgi on paha tuju või kõhuvalu, siis koguneme ta ümber ja kallistame. Kallistus on kõige parem rohi. Väga heale sõbrale võib anda ka musi.“ (lk 20)

eesti lastekirjanduse keskus
head lasteraamatud

Aino Pervik – Paula ja Joosep (2001)

Kui eelmises raamatus oli juttu, et Paula pere elab Järvispeal ning ta lasteaiarühmas on vaid üks töötu pere laps (kellele ei osteta kinke ning pere koguni nälgivat), siis nüüd selgub, et Järvispeal on klaasivabrik kinni pandud ja tööd üldse pole – Pervik on eelmise raamatu maaidüllile järsult joone peale tõmmanud (tõsi küll, Paula pere oli niiehknaa linna kolimas).

Omamoodi veider on, et kui maal elades töötas Paula ema apteekrina (Järvispeal, mõnes teises linnas või asulas?), siis suurde linna tulles jääb ema koduseks, kuna siin pole talle tööd – et siis maal elades võis Paula noorema venna Patriki kõrval tööl käia, kuid linna tulles tuleb siiski koduseks jääda. Muidugi, Paula isal on nüüd ka selline töökoht, kus tuleb õhtuti kodus olles edasi tööasju ajada. Laiskvorstina ütleksin, et vaene pere.

Ja siis Kolemees ja kodutuse teema. Räuskav mees on senikaua aktsepteeritav, kui tal on kodu. Aga kui inimesel pole kodu... vaat see on tõeliselt hirmus, siis on tegemist kartmist väärt inimolendiga. Ma ei tea, pigem on ikka tõeliselt tüütu mõni räuskav ja lällav isend, kellega võid igapäevaselt kokku puutuda (okei, ega ma ei saa aru põhimõttest, et „kaine peaga on tore inimene, aga vaat purjuspäi keerab ära – lojus on lojus). Aga eks näis, mis sellest Kolemehest järgmistes lugudes välja kujuneb – kindlasti on tegu lihtsalt kompleksidega inimesega, kellest aga koorub välja toreda südamega vanapoiss.

Korviposti puhul jääb arusaamatuks, miks illustraator on joonistanud kolmekorruselise maja, kui tegemist on vähemalt neljakordse majaga (tita-Paula-Joosep-Kolemees – ja ega siis titapere pruugi esimesel korrusel elada).

Aivar Lembit – Vaia sõnumitooja (2016)

Tänu Läti Henrikule ja ta kaaslastele on 13. sajand ja muistne vabadusvõitlus teema, mis ei anna eesti autoritele kuidagi rahu. Seiklustest ja rahvusromantikast on vahel eemale kirjutatud, kuid sellest kirjutusviisist lahti saada pole õieti võimalik. Lähiaastatest meenub Raivo Ruusi kaks romaani, aga eks ole veel Hvostovi näidend ning head ja kurja pilav „Malev“. (Kindlasti on veel seda ajaloolist ainest kunstiliselt käsitlevaid teoseid, aga hetkel ei torka pähe.) Nüüd on siis muidu lähiminevikust põnevikke kirjutav Lembit andnud omapoolse vaatenurga sellest muistsest ajast.

Eks 13. sajandi maarahva olemisest (olelusvõitlusest?) lugemine on paras piin – kui just mõnel autoril pole eesmärk alternatiivajalugu või splätterhorrorit luua –, sest on teada, et lõpptulemus on maarahva vaatenurgast jama ja morbiidne. Nii ka romaani peategelane, Vaiamaa (Vaiga) vanem Anno pole just roosiliste tulevikunägemustega – võitlema peab roomausulistega, aga arvatavalt tapetakse maha ja hea on, kui sugu jääb siiski kestma (eksole, geenid). Anno saatuse teeb segasemaks see, et romaani esimeses pooles laseb ta vangis olles end armastusest naiseihu vastu kristlikku abiellu ajada – mistõttu siis hilisemas vaenutegevuses Riia ja orduga saavad need kurjamid sellele ristimisele rõhuda ja Annos kõiksugu kõhklusi õhutada (sest ristitud vanem oleks hea kaupolaadne tööriist). Aga Anno, tema on kokkuvõtteks tõsine rahvuslane, mitte kollaborant, kes oma naha nimel on nõus alla heitma (ja nagu taanlaste ja ordu pingelise suhte tõttu selgub, on vale ristimine vaat et surmaotsus, kui teise võimu ristijate kätte satud – vaid vene vürstidel on maarahva kombestikust ükskõik, neile on tähtis eestlastelt vara omandamine). Anno on taarausuline, aga temasse on ristimisega torgitud naha alla kiuslikud nõelad, mis ei lase tal Meeme-suguseks berserk-võitlejaks muutuda – kuni muidugi olukorrani, kui kõik sillad on maha põlenud.

Autor pole loonud vaid muistset heroilist eluolu, nii on vaatluse all äsjaristitud Vaiamaa rahva laveerimine uue ja vana elukorralduse vahel (mis mõttes said kaks preestrit hävitada paarisaja pagana ees Taara kujud? Kuidas need lihtsalt suu töllakil vahtisid?). Lembit on tähelepanu pööranud Riia ja ordu intriigidele, et kuidas Eestimaa maarjamaastada. Kui järele mõelda, siis raamatu tegelased on üsna must-valged tüübid.

Olulisel kohal on ka eesti vanemate suhted vene vürstidega, kuid eks see ole vana jutt, et kui oleks satutud pikemaks ajaks vürstide mõju alla, oleks eestlaste saatuseks praeguseks kadunud või kaduv soome-ugri rahvakild. Ja eks ole sümpaatia taarausu suhtes – muidugi, võrdluses sellise ristiusustamisega. Kuigi Lembit toetub Henriku kroonikale, on ta jätnud endale ka kunstilist vabadust. Kui romaan algab umbkaudu 1219. aastaga, on romaani lõpetav Tartu piiramine 1224. aasta asemel pigem 1227. aastal (mandrieestlaste viimane kants kaotati, sest Vjatško ei osanud midagi tarka piiramistornidega peale hakata).

Kui romaani sisuline pool on nagu on, siis vormistamise asjus oleks paar etteheidet. Mõnes kohas on nimetuste puhul liigset suure algustähe kasutamist. Mõnes kohas häirib liigne hüüumärkide küllus, mis teeb vähe ettevaatlikuks – et milleks selline dramaatiline emotsionaalsus!? Suuremaks etteheiteks on aga, et autor võiks peatükkide siseselt teksti liigendada (tõepoolest, visuaalselt poleks see hull, kui tekstiosade vahel oleks... tühik), see hõlbustaks oluliselt lugemist. Hetkel jookseb tekst ühes jorus ning tegelaste ja tegevuspaikade vahetumise suhtes tuleb valvas olla – või muidu tabab veider üllatus, kui jutujorus algab korraga hoopis uus teema pihta jne. Aga muidugi, kui autorile on selline lähenemine põhjendatud ja oluline, siis las käia. (Takkajärgi selgub, et Lembiti kahe romaani lugemisel olin samuti nurisenud hüüumärkide ja teksti liigendamise asjus.)

„„Ära karda! Me pole ainukesed, meil on liitlasi meie võitluses ja Taara on meiega!“

„Sa nägid mis Hiiemäe Taarast sai? Preester lõi ta puruks oma mõõgaga, ja mitte midagi ei juhtunud, ei verd ega tuld, ei hakanud maa värisema ega pikne lööma. Jumal, kelle poole me palvetasime, oli ainult puust kuju. Ja küllap need teisedki on seda, kui juba Taara.“

„Ei,“ ütles Anno. „See, mille preester lõhkus, oli Taara kuju, aga mitte Taara ise. Tõeline Taara on hing ja peidab ennast meie südametes. Ta ei ole surnud, ta elab. Nad võivad ju täna viia Alo Riiga ristikooli, aga ta ei jää sinna kauaks.““ (lk 158)

„„Ärge olge rumalad!“ tuli järsku südamest kõmisev hüüatus meeste nõukoda pealt kuulava Hinge rinnast. „Mustkuued ainult ootavadki seda, et meid ükshaaval hävitada. Kui te seda teete, ei näe te enam ei oma lapsi ega oma naisi. Meile ei meeldikski enam selliste meeste naised olla. Kümme korda rohkem oleksin nõus valima surma ja väärikuse, kui taluma, kuidas mingi ilase pilguga mustkuub mind vahib ja käperdama hakkab! Tulge mõistusele, mehed! Ärge hüljake seda, mis meile kallis on! Ärge hüljake oma kodusid, ärge hüljake Taarat, kui te ei taha, et ka tema teist ära pööraks!““ (lk 176)

John Cleese – Igatahes... (2015)

Üldiselt väldin igasugu biograafiate lugemist, sest noh... need on pateetiliselt igavad. Aga et lugemismaterjali napib ja tegemist siiski Cleese'ga, mõtlesin korraks valele teele minna. Ja tõepoolest, tegemist on heal meelel loetava üsna humoorika raamatuga, mis siis käsitleb autori elulugu Monty Pythoni alguseni.

Ehk siis seletuskiri sellest, kuidas Cleese'st kujunes selline stsenarist nagu ta kõigile tuttav on. Veidrad vanemad, koolid, kõrgkoolid, kokkupuuted teiste omasuguste naljatreialitega ning nö professionaalsem tegevus erinevate kooslustega nii laval, raadios kui teles. Ehk raamatu parim osa on kirjeldus Cleese'i erinevatest kogemustest kooliteel, kokkupuuted õpetajate ja kaasõpilastega; või see aeg, kui ta üürikeseks ise oma lapsepõlvekoolis õpetajana noori poisse kantseldas. No eks omamoodi huumor ole ka tollase briti ühiskonna ja väärtushinnangute kirjeldus (kuidas korralikult käituda!) või oma seksuaalse avastamine alles kahekümnendates (50-60 aastat tagasi oli veidi keerukam vastassooga kokku puutuda või suhteid sõlmida – hiljem on Cleese sõlminud nii mõnigi kord abielu).

Eks selles suhtes tulebki hoolsalt meeles pidada, et autorile pole Monty Python miski A & O (muidugi siin avatakse palju taustu, niisamuti on oluline pikaaegne koostöö Graham Chapmaniga), tal oli enne seda hulga olulisi kaastöid teiste kooslustega – kuigi jah, käesolev raamat on mõneti kaastoode MP koosesinemistele 2014. aastal.

„Nii et kui mul oleks midagi soovitada noorele kirjanikule, kes tahab kõige kiuste üritada olla naljakas, ütlen seda:

Näpake.

Näpake idee, mille puhul teate, et see on hea, ja üritage see taasluua kontekstis, mida tunnete ja mõistate. See muutub originaalist märkimisväärselt erinevaks, sest teie kirjutate seda, ja ehitades loo millelegi heale, õpite samas ka hea kirjutamise tavasid. Head kunstnikud võivad olla teistest vaid mõjutatud, kuid koomikud näppavad ja varjavad seejärel oma saaki.“ (lk 143)

„Ma tean, et see teos peaks olema autobiograafia, aga tegelikult on tõsi see, et enamik teist ei huvitu mitte kõige vähemalgi määral minust kui inimesest ega tunne kaasa kõikide nende kannatuste juures, mis teevad minu nii eriliseks. Ei, te vaid lehitsete mu südantlõhestavat elulugu, lootes pisut nalja saada, kas pole?“ (lk 302)

sõber raamat
päevaleht
bukahoolik

Christine Nöstlinger - "Greteke Sackmeier"

Taaslugemine nii umbes 79. korda.

Noortekad meeldisid mulle juba noorena, mis mõnes mõttes on loogiline, aga kuna Nõukogude ajal neid väga palju ei ilmunud, olid mulle kallid peaaegu kõik, mille kätte sain (välja arvatud need, mis mulle üldse ei sobinud, eksole). Sukeldusin noortekate maailma sügavale aga alles pärast seda, kui kirjastused hakkasid neid avaldama, riiklike kirjastuste aeg oli ümber.
Noore täiskasvanuna lugesin noortekaid, keskmise täiskasvanuna loen neid, vanaks pole veel saanud.
Sukeldusin siis, kui noorteraamatud ridamisi ilmuma hakkasid ja ei pidanud enam "Toomas Linnupoja" ja veel kümne teosega piirduma.

Ja algul meeldis mulle ikka veel kõik, mis kätte sain, alles hiljem olen olnud sunnitud tõdema, et noortele kirjutatakse kohutavat pahna samuti.
Avita Teraviku-sarjas ilmusid head raamatud - ning kui siis Gretekese pihku võtsin, see raamat oli natuke teistsugust värvi, aga samas formaadis ja kaanematerjaliga, ma ei kõhelnud.

Aga kui Teraviku-sarjas ilmusid lood homoseksuaalsuse omaksvõtmisest, sõbra enesetapust, sõbra ravimatust haigusest, mille järel ta sureb, siis Gretekese lugu oli normaalsest tavalisest pereelust.
Jaa, normaalse tavalise pereelu sisse kuulub ka kõik see, mis teeb perena eksisteerimise keeruliseks ja üldse inimene olemise vaevarikkaks: abieluraskused, eneseleidmisraskused, õnnetu armastus, õnnelik armastus, rahulolematus olukorraga, milles ollakse, ning erinevad reaktsioonid sellele. Aga laias laastus just sellist raamatut ma tahtsingi.
Sest suured dramaatilised lood suurtest dramaatilistest eluraskustest olid toredad küll, aga mul polnud midagi sellist ette näidata. Ometi oli vahel nii valus, et ulu päikese poole - ja vahel nii naljakas, et istu keset asfalti maha ja lihtsalt naera. Ning ses raamatus oli kõik just samamoodi:

Sest selline, täpselt selline elu ju ongi. Traagika ja huumor risti-rästi üksteisega läbi põimunud, oodatav ja ootamatused, ning hinge pugevad inimesed, kui nende inimlikkuse omaks võtad. Mis, et osad tegelased on lapseealised? Kuulge, ka lapsed on inimesed, ka neil on tunded, vahel nii valus, et näri puutüve (või koolikaaslase kõrva, kui minna konkreetse teose näite peale) ja vahel nii naljakas, et ei suuda naermist lõpetada.
Võibolla see ongi hea noortekirjanduse põhiomadus: selle nägemine ja kirjeldamine, kuidas noored, lapsed, täiskasvanud on kõik täpselt ühevõrra inimesed ning vanus mängib rolli küll, inimesed eri eluetappides on erinevad - aga vanus ei tee inimest. Erinevad inimesed erinevates eluetappides on täiesti erinevad!

Lisaks, nagu ütles mu ema umbes nädala eest, kui mu maale veetud raamatu seal ühe õhtuga ainult seitsmendat või nii korda läbi luges (minu raamat, minu kodus - ta ei saa seda sealt eriti tihti kätte!), on seda teost lugedes juba tunne, et oled viis kilo alla võtnud. Hea raamat ka neile, kes kehakaaluga kimpus =)
Et asja veel paremaks teha, on kaks Gretekese-raamatut lisaks, mõlemad teised ka eesti keeles ilmunud, nii et lugemisrõõm ei pea jääma päris nii üürikeseks kui 172 ja pool lehekülge.

Aino Pervik – Paula lõpetab lasteaia (2001)

Raamatuke noortele tütarlastele, kes oskavad lugeda. Raamatu pealkiri annab üsna täpselt aimu oodatavast konfliktist – Paula lõpetab tõepoolest lasteaia, sest ta on nüüd vastavas vanuses ja teatavasti on koolis õppimine üpris kohustuslik. Paula pere elab kuskil asulas ning vanemad peavad plaani linna kolimiseks (miks sinna, ei saa vähemalt sellest seiklustest pungil raamatust küll veel teada).

Üldiselt on Paula maailm üsna päikseline – lapsed saavad kinke, neil pole muid kohustusi kui elus püsida (ettevaatust veekogudega!) ja lasteaia lõpupeol esineda. Vaid korra põhjatakse tütarlaste paksukeseks, sest ta aasta vanem sõbranna ei taha oma vana kleiti Paulale anda. Või ühe lasteaiakaaslase pere tabab töötus, mistõttu selle lapse vanemad ei saa oma pojale kinke osta; nad nälgivat hoopis.

Raamatule lisavad vürtsi Piret Raua illustratsioonid, eks sellevõrra meenutab teos Eva Janikowsky lugusid – kuigi käesoleva raamatu puhul on rõhk eelkõige tekstil, mida lapsed peaksid olema suutelised lugema. Ja kuulu järgi olevat see tüdrukutele üsna meeldiv lugemisvara.

Robert Reed – Woman Leaves Room (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Poeetiline hämarulme, selliste tekstide õnnestumine on minu meelest harvaesinev nähtus. Seega loogiline järeldus on, et see lugu pole just rõõmuallikaks. Umbmääraselt võiks öelda, et tegemist on kirjeldusega universumi äärealadele saadetud ekspeditsioonist, mis kestab ikka... enam kui kaua. Peategelane kui selline on digitaliseeritud jne, ometi on tal õrnad mälestused ühest naisest jne. Kokku siis kaheksa üsna piinarikast lehekülge selle digitaliseeritud teadvuse kulgemisest... kaheksa miljardi aasta jooksul. Tekstist ei oska mitte midagi arvata, esimene Reedi lugu, mis täiesti mööda läheb (paistab, et „Roxie“ oli samuti üks hambavalu).

ulmekirjanduse baas

Sergei Loiko – Lennujaam (2016)

Raamatut on veidi raske määratleda, aga ehk võiks seda nimetada dokumentaalsete sugemetega ilukirjanduseks – kui võtta tõene seda, et enamik tegelasi on loodud autori tehtud intervjuude abil. Romaan on käimasolevast Ukraina-Venemaa sõjast ning sellele eelnenud sündmustest Kiievis ja Krimmis. Pearõhk on Donetski lennujaama lahingu viimasel nädalal, aga peategelase fotograaf Aleksei silme läbi saab aimu ka Krimmis ja Ida-Ukrainas toimunust.

Aleksei on Moskvast pärit fotograaf, kes on emigreerunud perega Venemaalt ja töötab nüüd ameerika ajalehe heaks. Sõjafotograaf, ke eelkõige tööpõlluks endise Nõukogude Liidu konfliktipiirkonnad, niisamuti on ta käinud pildistamas eelmise kümnendi Afganistani ja Iraagi sõdu. Teisest Tšetšeenia sõjast on mehel omakorda side praeguse sõjaga – üks tšetšeeni venemeelne sõjapealik on vandunud kättemaksu Alekseile, kuna see tema käest vangist põgenedes tappis sõjapealiku kaks sugulast. Nüüd on tšetšeen oma meestega Ida-Ukrainas võitlemas Venemaa eest, ning avastab, et Aleksei on samuti seal sündmusi ameeriklastele pildistamas.

Peale selle verise konflikti on romaanis veel dramaatiline armukolmnurk – Aleksei, Nika ja Stepan (pluss Aleksei vähki surev abikaasa). Nika ja Aleksei armuvad Maidani sündmuste käigus, Nika sõjaväelasest meessõber Stepan pole just ülemäära rõõmus, et Nika ei armasta teda enam. Aga naise meel on mitmekesine, seda enam, et Aleksei tunnistab vahelejäämisel oma abikaasale seda... pingelisest poliitilisest olukorrast põhjustatud armusuhet. Ning Donetski lennujaamas, kuhu Aleksei sõjafotosid tegema läheb, on Stepan omakorda ukraina sõjameeste ülemuseks. Aga mehed... saavad hakkama, sest Aleksei ei avalda omaltpoolt täit tõde – mida nad Nikaga õigupoolest üheskoos tegid.

Raamatus edasi antud sõda... on sõda oma täies koleduses. Tsiviilelanike hävitamine, sõjaga seotute piinamised ja hukkamised, ukraina vabatahtlike kangelaslikkus ja ülemate üüratud käkid. Mikrotasandil tehakse kangelastegusid, makrotasandil kogetakse katastroofe. Et tegemist lennujaama vihase lahinguga, siis heroiline tegelasgalerii saab romaani jooksul kõvasti hõrendatud. Kuid rõhk pole vaid naturalistlikul kangelaslikkusel või romantilisel armulõõmal, Loiko kirjutab niisamuti õige sorokinlikus laadis Putini ja ta õukonna tegemistest. Noh, demoniseerimine on nagu on, hetkel jääb see teose laadis natuke diktaatilise mõjuga võõrkehaks.

Sõjaromaanina on seda keeruline kunstiliselt õnnestunuks lugeda – rõhk on emotsioonidel ja dokumenteerimisel, ajalise distantsi puudumise tõttu on keeruline sügavamalt ja kunstilisemalt konflikti lahata. Ehk siis tegemist on emotsionaalse reportaažiga, mis on kokku segatud ilukirjanduslike ambitsioonidega. Muidugi ei saa jätta mööda vaatamata teose propagandistlikust poolest, kahtlemata on tegemist ukrainlastele olulise vaatenurga tutvustamisega.

„Öeldakse, et kaevikus ateiste ei ole. Raske on seda tõsikindlalt väita. Igaüks elab oma kaevikukogemusi läbi erinevalt. Mõni erutub, mõni on peaaegu paanikas, aga mõni pöördub looja või tühjuse poole. Muidugi, keegi võib pidada sellist suhtumist sõja romantiseerimiseks. Kuid minu meelest ei ole see nii. Sõda on ebardlik. Kuid sõjas avalduvad nii inimese halvad kui ka head küljed. „See, et kaevikutes ei ole ateiste, ei ole argument ateistide vastu, vaid argument kaevikute vastu.““ (lk 155)

„Piiramisrõngas oli täielik, absoluutne. Vaenlane oli kõikja: ülal, all, ümberringi. Tema ülekaal elavjõus ja tehnikas oli masendav, äraarvamatu. Iga küborgi kohta tuli kuni sada separit. Rääkimata kuulipildujatest, tankidest ja Gradidest. Mõnikord oli niisugune tunne, et lennujaama ründab Vene armee.“ (lk 304)

sirp