2020: aasta parimad raamatud

 

2020 oli veidi teistmoodi aasta ning eks seetõttu oli ka veidi teistmoodi võimalused lugemisteks. Raamatukogu külastamise asemel oli lihtsam tellida lugemisvara välismaalt või raamatuvahetusest, eks praegugi üllatusega avastasin, et tegelikult ei lugenudki mitte ühtegi (mitteulmelist) eesti autori uuemat teost (kuigi jah, ilmus nii mõndagi, mis on tekitanud uudishimu ja ehk saab loodetavasti edaspidi küüned külge). 

Eks veidi andis mõelda, kas nii väikese valiku seast üldse saab parimaid elamusi valida … aga eks ikka saab. Sest häid raamatuid ei saa vaka all hoida.

top7

1

Joe Abercrombie: The Trouble with Peace 

2

Sergi Žadan: Depeche Mode 

3

Ed McDonald: Crowfall 

4

Jonathan Strahan (koostaja): The Book of Dragons 

5

K. J. Parker: How to Rule an Empire and Get Away with It 

6

Bohumil Hrabal: Liiga vali üksindus 

7

George R. R. Martin: Valguse hääbumine 

Ja need siis ülejäänud 2020. aastal ilmunud ja loetud raamatud:

Raul Sulbi (koostaja): Orioni vöö

Jonathan Strahan (koostaja): Made to Order. Robots and Revolution 

Täheaeg 19: Pilvede sultan 

Samanta Schweblin: Nähtamatu niit 

Jitshak Šami: Isade kättemaks 

Charles Stross: Saturnuse lapsed 

Albert Engström: Moskoviidid 

Andrei Beljanin: Musta missa vandenõu 

Tuumahiid 5: Fusioon 

K. J. Parker: Prosper’s Demon 

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski: Muinasjutt Troikast 

George R. R. Martin: Haviland Tufi reisid 

Heinrich Weinberg: Meeleheite valem 

Tamsyn Muir: Gideon the Ninth 

George R. R. Martin: Tuli ja veri 

Jack McDevitt: Sõjaline talent 

Manfred Kalmsten: Raske vihm 

Eesti novell 2020 

Veiko Belials (koostaja): Raevu päevad 2: Sissetung pimedusest

Ed McDonald – Crowfall (2020)

„Varesemärgi“ triloogia pole leidnud märkimist ei tähtsamatel ulmelehtedel ega eesti ulmefännidelt; igal juhul on see minu jaoks üks mõnusamaid nö tundmatu ulme lugemiskogemusi (muidugi, „tundmatu“ on suhteline, kuivõrd väljaandjaks on üpris tuntud kirjastus ning minu loetud raamatu puhul on tegu teise trükiga). Igal juhul, kui soovid kogeda üht õige sünkjat fantaasiat, milles veerand aega ei kulu üleüldisele teravmeelitsemisele (aga Abercrombie meeldib mulle ka!), siis soovitaks selle „Raven’s Mark“ triloogiaga hambaid teritada.

Kolmas raamat jätkab eelnevate joont – varasemate osade ebaõnnestumised ja õnnestumised juhivad üha sügavamale sohu ning seekord on Ryhalt Galharrow vastas nii vanad pahalased kui ka uued jõud ning inimkonnal on väga närused väljavaated tuleviku suhtes: kas langeda Süvakuningate meelevalda või siis viia ellu Nimetute plaanid Süvakuningate peatamiseks … aga sellega kaasnevad Nimetute võimumängud viivad enamvähem nende maailma hävinemiseni. Ehk siis valikuks on kas vägivaldne häving või siis häving koos ökokatastroofiga.

Ent Ryhalt ja ta kaaslased on sellele õudusele juba aastaid vasturohtu otsinud (selle raamatu tegevus on 10 aastat peale „Blackwing“ ja 6 aastat peale „Ravencry“ romaanide juhtunust). Nii on Ryhalt elanud pea kuus aastat erakuna Viletsuse tühermaal (sest ta leidis seal ühe ajasõlmes luupiva maja – millest kohalikud eluvormid miskipärast eemale hoiavad) ning toitunud sealsest elustikust, mistõttu ta ise on moondumas Viletsuse olendiks – aga seda kõike loodetava lõppmängu nimel (ning selgub, et Viletsus polegi vaid …). Kui Ryhalt naaseb inimeste hulka, tahetakse teda pigem maha lüüa kui kohelda eelmiste sündmuste kangelasena.

Süvakuningate ja Nimetute vastuseis on jõudnud sellisesse punkti, kus üks pahalastest on haaranud võimu teiste omasuguste üle ning ühtlasi leidnud liitlase iidsest ajast – mida eelmise romaani ajal oluliselt nõrgenenud Nimetud püüdsid (niisiis tulutult) takistada. Ryhalti omanik Varesejalg on taas sepistamas relva, millega Süvakuningad tagasi tõugata, ent arvatavasti on tegu veelgi hullema massihävitusega kui see, millega omal ajal Viletsuse tühermaa tekkis.

Ühesõnaga, Ryhalt ja ta vanad kaaslased käivad läbi kõiksugu põrgute ja olendite ning raamatu jooksul arenev konflikt jõuab õige verise lahenduseni.

Hea küll, praegu jätsin paljust olulisest mainimata, igal juhul raamatut lõpetav lahendus mind mõneti üllatas, kuigi eelnev tekst selle õige mitmel puhul viitas – küllap ootasin vähe inimlikumat võimalust. Kuid sellest hoolimata tuleb mõnuga tõdeda, et tegu on ootamatult sünge triloogiaga, kus peategelase ja teiste kannatused on õige löövad ning võimuintriigide segapundar parajalt hingetuks võttev. Ehk ellu võib jääda kõiksugu tingimustes, aga võim! See on hoopis tera.

Omal moel harjumatu seegi, kuidas autor on lahendanud triloogia sündmuste esitamise – raamatutes toimuv jaguneb kümne aasta peale, mistõttu romaanide sündmuste vahel toimuva saab õige kokkuvõtlikult esitada ning nii jääb ära kõiksugu pastoraalsed vaated tegelaste igikestvale moraalsele arengule või allakäigule. Ja noh, koletislikkust on siin tõesti kapaga.

Kui kedagi huvitav niisugune vähe süngem maailm (kuigi siin on ka lembeteemat püsivalt esindatud), siis tõesti soovitaks tuld anda; triloogia avaosa on kohalikes raamatupoodideski allahinnatult kättesaadav.

2019. aasta parimad raamatud

Tegemist on vast esimese sellise lugemisaastaga, kus tonnaažilt lugesin enam ingliskeelseid tekste kui et siis mõnusalt maakeeles. Kuidagi on kukkunud välja nii, et lihtsam on tellida kui et raamatukogust laenutada. Ja noh, 2019. aastal ilmunud raamatute esikümnesse ei mahtunudki eesti autorite teoseid, kuigi vaagisin vägagi tõsiselt nii Vadi, Meresi kui Aleksejevi raamatuid (kordan üle, siinne postitus käib vaid 2019. aastal ilmunute raamatute kohta, muidu võiks kogu lugemise top 10 õige erinev olla – „Beyond Redemption“, „Deadhouse Gates“, „The Poppy War“, „Blackwing“ , "The Two of Swords" - aga ei viitsi seda koostada).

Igal juhul, sedapsi, minu top 10:
1 Marlon James – Black Leopard, Red Wolf
2 Joe Abercrombie – A Little Hatred

3 Ed McDonald – Ravencry

4 Katherine Arden – The Winter of the Witch
5 Etgar Keret – Kissingeri igatsedes
6 Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation
7 Yoon Ha Lee – Hexarchate Stories
8 Zakes Mda – Suremise viisid
9 Ann Leckie – The Raven Tower
10 Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell – Takerdunud maa


Ja need siis ülejäänud raamatud, mis ilmusid 2019. aastal.
Tuuli Tolmov – Neetud taevakivi
Roger Zelazny – Varjude Jack
Mare Kandre – Kurat ja Jumal
Peter V. Brett – Maapõu. Teine raamat
Urmas Vadi – Ballettmeister
Maniakkide Tänav – Newtoni esimene seadus
David Foster Wallace - Teatavate piiride poorsusest
Arvi Nikkarev – Maagia. Vene ulme antoloogia
Robert A. Heinlein – Topeltstaar
Werner Bergengruen – Poplavkin ja teised jutud
Triinu Meres – Kuigi sa proovid olla hea
Tiit Aleksejev – Müürideta aed
Jorge Luis Borges – Kujuteldavate olendite raamat
Andrus Kasemaa – Vanapoiss
Margit Lõhmus – Sterne
Andrei Beljanin – Tsaar Gorohhi salajuurdlus
Jorgos Seferis - Müütiline jutustus. Logiraamat III
Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür
Kelly Barnhill - Dreadful Young Ladies and Other Stories

Ed McDonald – Ravencry (2019)

Triloogia teises osas jätkub Ryhalt Galharrow katsumuste ookean. Eelmise romaani sündmustest on möödunud neli aastat; Süvakuningad püsivad eemal tänu Sündmusele, mille tunnistajaks oli ainsa elusoleva inimesena Galharrow. Kuid Valengrad on muutunud, kõikjal linnas on nägemused Heledast Leedist ning see on tekitanud uue usklike liikumise, mis kogub populaarsust kõikjal – muuhulgas peaks see uus jumalus päästma lihtrahva aadli ikkest. Ainult et Galharrow teab liigagi hästi, kuidas see Hele Leedi tekkis … ja peagi selgub seegi, milleks seda uut usuliikumist tegelikult ära kasutatakse.

Sest mingi uus ja jube jõud on niivõrd vägev, et suudab koguni tungida Nimetu Varesejala valdustesse ja röövida ta varakambrist Shavada Silma (Shavada oli siis see Süvakuningas, kes eelmises osas hukati). Ning üks hetk hakkavad Viletsusest pommitama Süvakuningate käsilased veidrate kristall-pommidega Valengradi. Ja Varesejalg (kes, nagu selgub, on hoopis teistsuguses lahingus Süvakuningate) saadab Galharrow’le oma saadik-varese, mis nõuab mehelt hoopis teistsuguseid tegusid, kui sel plaanis on.

Kõige tipuks haaravad linnas need uususklikud võimu ning võimuesindajad kas lahkuvad või liituvad nendega (režiimivahetus ei lähe küll nii jõhkraks kui Abercrombie uue romaani puhul). Igaljuhul, Shavada Silma jahtiv Galharrow liitub sõjasalgaga, mis suundub Viletsusse hävitama seda Süvakuningate pommitamisüksust ja peale meeleheitlikku lahingut peab Galharrow tegema ellujäämiseks ükskõik mida (Süvakuningate teenritel on vägagi vastikud võimalused aju-uuringuteks – seda ohtlikum on tema vangilangemine inimsoole, kuivõrd tema on Nimetute kõrval ainus inimene, kes teab Nalli Masina saladust).

„It takes a lot to disturb me. An awful fucking lot.
I’ve seen things most people wouldn’t believe. I’ve seen the ghosts of a carnival ship through the Misery, burned and skeletal. I saw gods unmake one of their own in the Engine’s heart, and I saw a woman unleash enough power to vanquish an entire army. But sometimes, it’s not about how fantastic or strange or fucking magical something is. It’s the humanity. Or the lack of it. When I went through that door I felt my world tilt.
This shouldn’t have been häppening in my city.“ (lk 185)

Triloogia teine raamat jätkab verist sünkmorni ning Galharrow inimlikud küljed kogevad kõigest halvast tahtest hoolimata kõiksugu põntse – see teeb kangelase ikka haavatavaks, kui ta hoolib või armastab kedagi ning selles romaanis on Galharrow’l kapis õige pirakas luukere; rääkimata siis vanadest või veel vanematest semudest, kes ta kõrval kannatavad (muidugi, kuivõrd neis on säilinud inimlikku, eksole).

McDonald ei hellita lugejaid ning halbade või väga halbade soovide või tegude tagajärjed harvendavad jõudsalt inimelusid – seda enam, kui mõni tegelane oma eesmärkide elluviimiseks surmamaagiat, mis nõuab massiliselt inimohverdusi. Igal juhul … juhtub koledusi.

Eks võiks mõelda, milliseid võtteid kasutab autor lugejatee meeldimiseks või noh, meelde jäämiseks (no need Galharrow eetilised ja esteetilised dilemmad armastatu ja lähedaste nimel), aga ükskõik, minu meelest on see hea meelelahutus ja vahel võib niisugust dramaatilist eepikat kogeda.

„’How am I doing so far?’
The raven cast itself into the air, flew up high, did a circuit around me, then returned to its perch on my shoulder.
’How do you think? Fucking terribly. You’ve let religious fanatics take over the city in preparation for some kind of cosmic-power rituaal. You’ve let a lot of Valengrad’s defenders get run out of the city, or killed by things coming out of the sky, you haven’t recovered the Eye, and there’s a dark sorcerer poised to subjugate the Nameless. On a scale of one to ten, I’d say you’re in deep shit.’
’When are we not in deep shit?’ I said. For all it claimed not to feel anything, I was sure that the raven was laughing.“ (lk 241)

Ed McDonald – Blackwing (2017)

Kui minu senine kogemus sünkmorniga (grimdark) seostub eelkõige Abercrombie Esimese Seaduse maailmaga (jajah, muidugi on veel Martin ja Erikson ja Cook ja Lawrence), siis McDonaldi romaan on tollega võrreldes … õige sünkmorn. Kahe autori erinevus tuleb ehk sellest, kuidas nad sünkmorni nö positiivsemate hetkedega lahjendavad – kui Abercrombiel on selleks üsna lõputu killuviskamine, siis McDonald toob sisse nö tõelise armastuse. Mis on muidugi õige traagiline (sünkmorn, noh). Abercrombie musta huumoriga elutunnetuse asemel on McDonaldi tegelastel õige kibestunud ellusuhtumine: elu ja olud on neid järjepanu näkku peksnud (muidugi, eks selles ole endalgi süüd), aga nad on elus ja füüsiliselt enamvähem ühes tükis (McDonaldi maailma nohuks on posttraumaatiline stress); ja kui oled jalul, tuleb unustuseni juua.

„I rose from my seat. I wasn’t dismissed yet, but I hadn’t anything more to say. The Iron Goat waited a few moments before waving me away.
’You’ve fallen a long way,’ he said coldly as I turned the door handle. ’Do you regret your choices, when you’re between bottles?’
’When you realise the mountain you’ve been climbing is just a heap of shit, the fall doesn’t feel so far.’ (lk 102)

Romaan kirjeldab maailma, kus üleloomulike olendite vahel on jõhker vastuseis – ühel poolel on Süvakuningad (Deep Kings – miski lovecraftlik allusioon?), teisel pool Nimetud (Nameless). Süvakuningad on enamvähem sauronlikud jõud, Nimetud midagi Sarumani kanti – aga selles maailmas puudub Gandalf ja muud päkapikud. Inimsugu on mõlemale vaenupoolele üheks osaks ressurssidest, ainult et Süvakuningad käsitlevad neid vähe jõhkramalt; no igatahes Nimetud ei kuluta nende modifitseerimiseks energiat. Niisiis on inimsugu mestis Nimetutega (no kes ei ole, on langenud Süvakuningate olenditeks); eks Nimetute puhul tekivad paralleelid Abercrombie Bayazi ja teiste kõrgemate olenditega (mitmel puhul jääb siiski mulje, et Süvakuningad on miskid hulga iidsemad olendid).

Süvakuningate ja inimsoo asustusalade vahel on aastakümneid tagasi tekkinud enamvähem tuumatalves (vägagi vilkalt) elav tühermaa (Misery), kus tegutsevad õige moondunud ja jõhkrad jõud (noh, keeruline oleks neid hellitavalt kutsuda Tšernobõli siilikesteks). See tühermaa tekkis viimasest suurest konfliktist, kus Süvakuningate mastaapsele rünnakule panid Nimetud viimaks piiri sellega, et lõhkasid maagilise enamvähem tuumapommi – mis siis pühkis tollelt alalt viimased märgid sõjategevuses laastatud inimasustusest (ikka kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi sai hukka). See Nimetute lõhkeseadeldis on meie mõistes tuumaheidutus, mis hoiab oma mõjualas Süvakuningaid tühermaale valgumast.

Aga nagu romaanis selgub, on see heidutusvahend („Nall’s Engine“) lakanud töötamast – ülimalt kiivalt hoitud saladus, mida teavad mõned kõrgemad võimukandjad, nende heaks töötavad teadlased ja Süvakuningate süvaspioonid. Mis oma ülima salapära tõttu meelitab Süvakuningate hordid ootamatule suurpealetungile, millele pole inimestel millegagi vastu hakata – kuigi nad teavad, et neil on see Nimetute lõhkeseadeldis, mis peaks vajadusel taas värdhordid maa pealt pühkima. Mis tegelikult pole muidugi võimalik. Niisiis rabelevad mõned teadlased selle nimel, et seadet uurida ja tööle saada, ja teised selle nimel, et kindlalt teada saada, et Nalli masin on töövõimetu.

McDonald ei hoia värve ega jõudu kokku, et lugejat lootusetusega maha tampida. Peategelane Gallharrow, Nimetute paramilitaarse rühmituse Blackwing üks juhte, on aastaid orjanud Varesejala (Crowfoot) nimelise Nimetu nimel, võidelnud tühermaal Süvakuningate käsilaste ja inimkonna võimalike reeturitega. Muu maailma jaoks on ta enamvähem tundetu palgasõdurist monstrum, kellele on oluline vaid teatud kamraadlikkus oma kaaslastega. Tegelikult on muidugi ta orjastanud Varesejala tahe – mitte et ta omanikku suurt huvitaks, mida Galharrow ja ta kaaslased peavad läbi elama, mistõttu mees satub selle romaani käigus õige suurtesse jamadesse. Aga nagu öeldud, on siin ka armastust (sest Galharrow’l on vägagi salapärane minevik) … aga see on oma loomult õige aher kiindumus.

„My past was like a cruel grandmother: nasty, lacking in wisdom and better off buried.“ (lk 184)

McDonaldi maailm pole miski keskaegse või varauusaegne nähtus, nii on kasutusel algelised tulirelvad ning maagia kasutus on miski segu valgusest ja elektrist (niisiis, uusaegne nähtus?). Võimusuhted on enamvähem feodaalsed, ainult et nende kõrval asub veel Nimetute võimuliin, mis inimeste maailmast just suurt ei hooli.

Muidugi, et tegu on triloogia esimese romaaniga, siis võib vast eeldada, et täielikku apokalüpsist veel ei juhtu, see jääb … järgmisse romaani. Vahelduseks päris mõnus lugemine – kui muidugi saab mõnusaks kogemuseks pidada sellist küünilist ja jõhkrat maailma.

„’Can’t say I wanted to go out this way, captain,’ she said. She spat on an expensive book. Something hard and heavy smashed into the door again. The barricade held. ’Always thought I’d die of something stupid, like syphilis or the shits. Or eating bad meat. Normal stuff, stupid stuff, you know what I mean?’ I nodded my agreement. There had always been an out before, always a way we could run for it. I’d abandoned my post in losing situations, or refused to charge into hopeless causes when I had to. That was how I’d stayed alive this long. And now we were going to get our minds prised open by some bastard child because we’ll stopped in the wrong place for the night? Somehow that seemed unfair.“ (lk 38)