Urban fantasy ehk lugu, mis algab kui tänapäevane tuhkatriinumäng (kooliprobleemidega orb, keda onu millegagi ära kasutab), mis pöörab aga ootamatult suguvõsaneeduse looks - ehk kuidas ühes naisliinis on müstiline võime luua “sildu” erinevatesse kohtadesse - kuid selle eest tuleb maksta sillakasutajal millegi talle kalliga. Peategelase Petra ema (ja vanaema ja vanavanaema jne) oli nimelt sillalooja, peale tema ootamatut lahkumist peab nüüd tiinekast tütar selle probleemiga maadlema - sest abivajajad (kellelt Petra onu enda tarbeks raha kasseerib) saavad oma tahtmise, kuna needus ei lase sillaloojal enam valetada (kurat tahabki, et sildasid tehtaks, nii saab tema omakorda kasu).
Seekordne “klient” nõuab püstoli ähvardusel, et tüdruk tuleks temaga kaasa, kui mees läheb tema eest peidus oleva naise juurde - et peale lahutusasjade kordaajamist saaks mees samalaadse sillaga naasta. Kuid kui tüdruk ja mees selle üleloomuliku silla abil naise turvakorterisse astuvad, on mehel korraga hoopis teised plaanid…
Esimene tekst, mida olen Hardinge’lt lugenud - ühelt poolt päris painajalik müstiline taust, teiselt poolt niisugune YA värk, Petra ja ta sõbranna lähedus jms; samas puudub püüd iga hinna eest kildu visata nagu
Holly Blacki jt puhul tavaliselt on. Ei oskagi nüüd öelda, kas edaspidi Hardinge’i eesti keeles loeks, terve romaan oleks vast liiast.
“Carlton was a step behind her, but Petra did not look around. She hated him for being so stupid, for throwing away a precious piece of himself and making her responsible. She was stingingly aware of all the parts of herself that were lost forever. The colour from her hair. Her ability to lie. Her singing voice. An hour of sleep each night. She was a sponge-like mass of holes.” (lk 232-233)
Õuduslugu lapsehoidjast, kelle
tööks on vajadusel öösiti valvata kahtlaste tegelaste lapsi (sest kahtlastel
tegelastel on vahel vaja öösiti kahtlaseid töid teha). Noh, seekordne
väljakutse läheb õige veidraks …
