Joe Hill - Ushers (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Vähemalt pole see tekst puhas horror, ehk võib avansiks nimetada tumefantaasiaks. Lugu siis FBI agendist, kes koos paarilisega on kaasatud ühe ohvrirohke rongiõnnetuse võimalikke põhjuseid. Muuhulgas on neil ülesandeks rääkida noormehega, kes olevat vältinud just sellele rongile minekut ning sama soovitanud ka ühele emale ja tütrele. Nagu selgub, siis noormees pääses ka noorena ühest koolitulistamisest, puududes samal päeval kehva enesetunnet tundes koolist.

Agendile näib, et noormees on küll omal moel veider, aga kindlasti mitte rongiõnnetuse põhjustaja. Õhtul üksi baaris lõõgastudes ilmub sinna ka see noormees, ning nüüd räägib ta agendile vähe teistsugust juttu: nimelt näeb ta olendeid, kes tulevad surijatele järgi. Ja tal on nendega pikaajalised kogemused. Agent otsustab asja lähemalt uurida, sest selgub veel üks surmajuhtum. Kuid kõigepealt tuleb aga seltskonnaga liitunud ärritunud partner puhkama saada.

Et siis selline hästi kirjutatud ja vägagi filmilik tekst, omamoodi well-made-play. Eks see vähe kristlik värk tundub, kuid ega need taevatalutajad pole miskid papist poisid, kui vahelesegamise tõttu plaanitut ei saa, võtavad suht suvaliselt kellegi teise.

Kristjan Sander - Maja (Looming 6, 2026)

 

See, mis tekstist eelkõige meelde jääb, on suvise kuumuse kirjeldamine kuskil maakohas. Kõik need lõhnad ja aistingud ja erinevad kuumapahvakad. Selle varjus on siis lugu Monast, kes tuli oma lapsepõlvemaale justkui juhatust otsima, et mida oma eluga peale hakata - ta tuli oma salakohta ühes mahajäetud majas, kus ta on lapsena näinud justkui kahe lapse vaime; mis on aastatega ühes Monaga üha vanemaks saanud. Aga nüüd pole Mona ainus, kes on omadega puntrasse takerdunud.

Igati dramaatiline tekst kõigi oma aistingute kirjeldamisega, vahel tundub, et autor on justkui sellega liiga süvitsi läinud, aga samas - eks siin tulebki kirjeldada õhkkonda, väline peegeldab sisemist; ja omakorda see varjumaailma teema. Painav värk, eks jutu lõppedes võib kujutada edasisi erinevaid stsenaariume.

“Vahel mõtleb ta, et kõik kõnnivad justkui normaalsuse jääl, see on hele ja puhas ja selge ja sellest sünnib viisakates seltskondades vestelda, see on jalge all kindel ja kõva, seda võib koolis õpetada ja lugupeetud isikud kirjutavad sellest raamatuid. Kõik teesklevad, et see kannab kõike olemasolevat, ja et selles pole üldsegi mitte pragusid, kust tõuseks siit-sealt raskeid palavaid uimastavaid aurusid, ja et hoopiski mitte pole selle all omaenda salajaste seaduste järgi elavat sügavikku.” (lk 767)

Portaalid piiri peal. Ulmelood Narva noortelt (2026)

 

Kahtlemata huvitav antoloogia - kasvõi juba selle poolest, et ühe kooliprojekti ulmekirjutamise töötoa tulemustest on koostatud raamatu; ehk siis arvatavalt on tegu noorte üldse esimese trükiprooviga. Ja eks Narva on boonuseks, aga sama huvitavalt võiks mõjuda ka Kärdla või Jõhvi või Viljandi või Maardu õpilaste loome - sest eks ikka on põnev, mida noored inimesed võivad kujutleda.

Viimasel ajal on mul miski hirm, et kui loed tundmatu autori värsket teksti, siis kui tehisvaba see ikka on. Antud antoloogia puhul on pigem, et 2-3 teksti puhul võinuks ehk autor anda oma teksti võõrale lugejale, et see võiks oma pilguga mõndadele ebakõladele osutada (teksti sidusamaks kirjutamine, ehk tausta rohkem avamine) - no juhul muidugi, kui eesmärk võiks olla mingil määral lugejasõbralik.

Ja eks juba esimese loo puhul tekkis küsimus, et kuidas neid tekste õieti hinnata - kas konteksti arvestades (noorte trükiproov, lähtudes vaid sellest raamatust) või siis nö kontekstivabalt (võrdluses ükskõik millise teise lühiproosa palaga, mida olen selle blogi ajal lugenud). Otsustasin viimase kasuks, aga paratamatult - ükski verinoor kirjutaja ei saa veel kuidagi Theodora Gossi või Aliis Aalmanni kvaliteediga kirjutada; see oleks … ulme. Igal juhul, lugude keskmine hinne on 4,2.

Kahju, et kogumiku kaanepilt on päris kole, vähemalt on see teadatuntud koledus, mitte mõni tehisklišee.

Elina Metsma “Suve varjatud maailm” 4/10

Liana Soldatova “Ta on sees” 3/10

Jevgenia Krainova “Pääs tagasi” 5/10

Artjom Beduhhov, Karolina Klussova “Punase Kolju rantšo” 4/10

Marjana Aruvald, Marta Voskressenskaja “Verana” 5/10

Danna Solovjova “Tõde, mis murdis vaikuse” 4/10

Daniil Savosto “Paralleel-Jõesuu” 4/10

Jana Šaškina “Hipotokolisisheptisisaboddinisi lugu Bobi Siškodrinist” 4/10

Kersti Kivirüüt “Kalasööt” 5/10

Andra-Eliis Abramson “Merepärlid” 4/10

trekseki lugemisblogi

Marjana Aruvald, Marta Voskressenskaja - Verana (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Klassikaline õuduslugu, seda siis spiritualismi teemal. Kunagi suvitas Narva-Jõesuus see Jelena Blavatskaja, kes tegi seal muuhulgas suvitajatega seansse. Aga ühel seansil, mil kutsuti välja surnud poisi vaimu, selgus, et poisiga tuli kaasa midagi hullemat: Verana! Mõned päevad hiljem suri Blavatskaja.

Aga maja jäi! Kinnisvara ikkagi ja kui üks abielupaar selle 2020. aastal endale soetas, siis … mõne aja pärast hakkab seal juhtuma. Verana!

Tekst nagu polekski kirjutatud noorte poolt,  kuidagi väga tasakaalukalt ja mõistlikult komponeeritud (noh, 2020. aastal halvas küll elukorralduse üks haigus, aga küllap siis see Narva-Jõesuu igapäevaelu ei puudutanud). Eks seda teksti võiks pidada etnoõuduseks (ikkagi kohapärimus), aga jah, “etno” pole just päris täpne - kuivõrd ikkagi Blavatskaja ja temaga seonduv (mis on muidugi ise üks vaimne õudus).

Artjom Beduhhov, Karolina Klussova - Punase Kolju rantšo (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Antoloogia esimene jutt, mil puudub igasugune side Eestiga ning jäljendab kenasti angloameerika ulme traditsiooni, seda siis koguni Metsiku Lääne võtmes.

Kuskil Texase kõrbe asulas on üks kõrts, kus kohtuvad erinevad kauboid ja tegelinskid.  Raha on alati juurde vaja, nii pakub üks pahelisem tegelane kahele pahelisemale tegelasele, et võiks minna hobuseid varastama Punase Kolju nimelisse rantšosse - seal küll olevat kuulujuttude järgi elavad surnud. Aga raha on vaja.

Tõepoolest, edasi läheb kõik allamäge ning röövitavate hobuste asemel kohtutakse …

Õudusena võetav seikluslik ja lihtne lugu. Kui antoloogiast loetud nelja jutu puhul mingeid järeldusi teha, siis need kaks juttu, kus vähem tegelasi ning nö mikrovaade sündmustele (Metsma, Krainova) on autorite poolt paremini hallatud, võrdluseks siis rohkemate sündmuste ja tegelastega tekstidele (Soldatova ja käesolev tekst), mis on hulga skemaatilisemad ja seeläbi hüplikumad. Muidugi, siin on kasvõi mahu küsimus, umbes kümne lehega ei jõua minna just sügavuti.

Elina Metsma - Suve varjatud maailm (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Lugu siis sellest, kuidas 14-aastane tüdruk ei taha minna vanematega Saksamale vanaema juurde kuuks ajaks. Aga et ta üksi kodus olema peaks, on talle organiseeritud suvelaager Pärnumaal - samamoodi vastik valik. Kuid õhtul enne ärasõitu pakub tüdruku sõber viisi, kuidas laagrit vältid - tuleb lihtsalt laagrisse mitte registreeruda ja seeasemel öö laagri juures metsas redutada ning siis järgmisel päeval taas Narva minna.

Mõeldud-tehtud. Annika läks küll laagri territooriumile ning vaatas siis ema auto lahkumist värava tagant. Seejärel peitu ja laagrist välja hiilimine … ning oh üllatust, kohale on ilmunud ka ta sõber, kes tuli igaks juhuks aitama. Nad suunduvad sügavamale metsa hommikut ootama, misjärel sõbra Pärnu hipist tädi tuleks neile järele … aga siis lähevad asjad väga imelikuks.

Eks esmalt tuleb öelda, et sellise noorteulme antoloogia hindamine tuleb päris keeruline - kuivõrd tegu on noorte nö esimese trükiprooviga, seega … filigraanset lühiproosat ei oota, aga samas ei tahaks teha ka hinnaalandust (muidugi oleks võimalus ka hindamata jätta).

Loo nõrk külg on see laagrist kõrvale hoidmise viis: arvata võib, et ikka saadetakse teade puudumise kohta (ja et seetõttu raha ei tagastata nagu lepingus eelnevalt sätestatud vms). Loo fantastilises küljes on ühendatud botaanika ja lähiajalugu, eks omamoodi võiks seda nimetada siis etnoõuduseks. Ja need nägemused on ühtaegu õudustäratavad kui humoorikad - kuid see paistabki olevat autori soov. Ja eks loo finaalis on veel omakorda puänt. Ühesõnaga, korralik klassikaline noortekirjandus.

Russell Nichols - What Happened to the Crooners (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Jälle horrorit fantaasiakirjanduse pähe, seekord siis lugu Memphisest pärit vokaalansamblist The Crooners, kes oma turneel järgmisse linna hoopis eksib kuskil kolkas põhjalikult ära. Nad lähevad abi otsima hiljuti mööda sõidetud söögikohast, kuid sealne omanik ja külastaja ajavad oma veidra käitumisega bändipoistel juhtme kokku - nad peaksid justkui sisenema ühte tunnelisse, et siit kandist välja pääseda. Bändi laulukirjutaja on hoopis näost plass: ta oleks justkui sellest olukorrast laulu kirjutanud, mis on üks müstiline tekst … Nad pööravadki teele, mille otsas on tunnel.

Tekst siis samas laadis Due looga, paigutudes seekord 1950. aastatesse - aga ikka need rassismiprobleemid ja mahavaikitud kultuuri küsimused. Plusspoolele ehk bändi sisemise dünaamika esitamine - aastaid tagasi jäi läbimurre saavutamata, nüüd siis proovitakse uuesti, aga noh, eks inimsuhted on omakorda muutunud.

Tõepoolest, selle raamatu pealkirjast võiks küll “fantasy” asendada “horroriga”, siis seda teost küll enam ei ostaks. Või on lugude lõplik valik ikkagi sedavõrd koostaja maitse järgi (kuigi jah, Adams on need talle ette valinud).

Tananarive Due - A Stranger Knocks (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne horror, mida siin antoloogias esitletakse fantaasia pähe, see ei rõõmusta kohe üldse. Kas siis tõesti on head horrorkirjandust enam kui fantaasiakirjandust? Oh õudust.

Lugu siis paigutub 1926. aastasse. Ühele mustanahaliste paarile pakutakse sohvritööd: sõidutada üht meest, kes näitaks mustanahalistele mõeldud kinosaalides oma filmi “A Stranger Knocks”. Tasu sellise transporditöö eest on rikkalik ja värskel abielupaaril on hädasti raha vaja. Ainult et see tööpakkuja on üks imelik mees …

Ja tõepoolest, esimest korda, kui nad korraldavad filmi näitamist, selgub, et tegu on omamoodi õudusfilmiga ja selle mõju naisele on kuidagi halvav. Aga ta pole ainus - peale filmi lõppemist jääb saali üks mees halvatult seisma ning nende palkaja talutab selle välja, öeldes, et enne järgmist õhtut nad ei kohtu. Naisel ja mehel tekib sellest väga painajalik tunne ….

Ühesõnaga, korraga on siis vampiirika värk. Saan aru, et rassiteemad teevad selle erilisemaks, aga no ikkagi … horror ning minu mõistus keeldub seda palju lugemast. Eks siin need antoloogialood on nagu on, mõni on hoopiski puhtalt Nigeeria-aineline või siis väga puhtalt americana värk, aga seda muidugi horrori võtmes. Kui antoloogia esimeses pooles olid fantaasiatekstid kuidagi paremad, siis praegu on küll teaduslik fantastika juhtrolli üle võtnud. Kahju.

Dominique Dickey - Look at the Moon (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Igati americana lugu usu ja LGBT teemadel - peategelane on transsooline ja tema sõbranna igati kväär, kelle jaoks on nii oluline see, mis on usk; nagu see on nende vanematele ja ümbritsevatele kogukondadele. Noh, hirmutav on see ameeriklaste religioossus ja selle seos igapäevaeluga. 

Kõik kulgeb normaalsuse radadel kuni paar satub kõrbesse mingi seltskonnaga tähti vaatama - nagu selgub, on tegu ühe sektiga ning nende käest pääsemiseks peavad noored osalema rituaalses tapmises, mis nende elu vägagi segi paiskab ning vanad deemonid uuesti välja kutsuvad. Selgub, et peategelasel on vägagi otsene seos selle sektiga - ja kuidagi tuleb sellest jamast üle saada.

Tekst on jällegi igati horror ning ega see lugemisel tuju just ülenda. Vahest ehk huvitavam on see transsoolisuse ja kvääri teema, aga nojah, jumal ja religioon, mis sellega kõik seostub. Ja miks see rituaalne tapmine pidi olema sedavõrd võigas?

Xavier Garcia - An Ode to the Minor Arcana in a Triplet Flow (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Nagu autori järelsõnast selgub, on tegu puhta horroriga, mida püütakse lahendada hip hopi esteetikaga. Sest horror pole vaid death metal. Tulemuseks on siis … horror, miks on kahjuks valitud fantaasiakirjanduse pähe sellesse antoloogiasse (eks sama teema on iseloomulik ka varasemate aastate valikute puhul).

Algaja hiphoppar usub, et temast võiks saada staar. Aga selleks on tuge ja raha vaja, et salvestada midagi asjalikku, mis siis võiks jõuda laiema kuulajaskonnani. Talle soovitatakse pöörduda kohaliku ristiisa Papa Wicky poole ning ühes stripiklubi tagaruumis leiabki aset kohtumine. Papa Wicky usub noormehe tulevikku - seda enam kui noormees teeks selle käigus ühtlasi nö surematuks Papa Wicky enda. Kuid et sellise suhteni jõuda, peab noormees ühe veidriku maha lööma, sest see ei suuda kuidagi võlga tasuda. Nojah, kuulsus ootab, mis siis on selle kõrval ühe mõttetu kõrvalseisja elu. Ainult et vastavalt tellija soovile tuleks tapetavat eelnevalt piinata, ning ka tunnistajaid ei tohi ellu jätta. Edasi on siis puhas horror.

Iga kokkupuude õudusega on enamasti ikka selline, et ma ei mõista, miks peaksin seda niisama vabatahtlikult lugema, lihtsalt ei ole minu verine teetass. Nagu siis selle loo puhul - miks veel seda tähenduslikku rituaalsust jms vaja on. Esteetiliselt igati hip hop, aga tõepoolest, niisama seda kätte ei võtaks.

Eeva Jeletsky - Kösteraat (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse kümnenda koha lugu on ehk etnoõuduse kanti tekst ühest kummituslikust majast, millega juhtub seletamatuid sündmusi. Kui külarahvas viimaks asja tausta uurima hakkab, selgub üks kurblik lugu köstri perekonnast ja selle sünnil lahkunud poja vaimust, mis jäi taevariiki üle kandumata … ja mis hakkas seda maailma oma vaatepunktist uurima.

Pool teksti sai nüüd spoilerdatud, aga teist poolt mitte. Autor on ühelt poolt võtnud ühe klassikalise õudusloo, mis kenasti mahuks eesti etnoõuduse voolusängi, kuid seejärel on ta seda täiendanud nö rahvusvaheliste motiividega, mis teeb ehk selle jutu maailma kuidagi … liialt suureks? Aga noh, samas see ehk olekski klišee murdmine või edasi arendamine (mitte et ma etnoõuduse tundja oleksin).

Mis mulle aga veel meeldis, oli kuidagi klassikaline (või lihtsalt korralik?) keelekasutus.

Triinu Meres - Südamelugu (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Žanriliselt võiks seda ehk nimetada body horroriks (või mis see õige termin ongi, pole õuduskirjanduse jälgija), igal juhul tehakse siin kehaga kõiksugu koledusi, sest peategelane jääb sõna otseses mõttes oma südamest ilma. Kuid … ta otsustab oma kaotatud süda tagasi võidelda. Ja noh, südamest ilma jäänud inimene on tõepoolest südametu ning võib seetõttu endale lubada erinevaid teguviise - kui vaid selle vitaalse organi tagasi saaks. Kuid südameröövlil on varuks oma üllatus …

Nagu alatasa korrutatud, pole ma õuduskirjanduse huviline ning ehk niisugune elundivärk on seal mingil moel levinud, igatahes mind nagu see tegevuskäik üllatas. Ja eks autor jätab vägagi lahtiseks selle, millised maailma toimimise printsiibid siin õieti toimivad (kui mul nüüd meenuks see termin, millega tähistatakse kujundi või metafoori reaalset elluviimist), igal juhul pole siin tegu just tavapäraste homo sapiens sapiensitega; mõni neist suudab lennata või nõiduda või elavast inimesest elundeid eemaldada (või siis … maagilise peategelase tõttu ongi selline teguviis võimalik?). No ja eks siin ole tõepoolest kirge kah, südame kaotamine on ka tavapärases võtmes.

Tundub, et raamatu kaanekujundus pärineb sellest jutust.

J. G. Ballard - Neljamõõtmeline luupainaja (2025)

 

Kindlasti üks üllatavamaid tõlkeid viimaste kümnendite ulmekirjanduses; saan aru “Crashi” ja “Koleduste väljapaneku” (polegi veel lugenud) ilmumisest, aga selline varane jutukogu ja veel Sündmuste Horisondis, kus omakorda kirjutab ulmeringkonnas üsna mitmeti hinnatav Jan Kaus järelsõna - ootamatu. Eks see juttude keskmine hinne (4,8) ja üldmulje raamatust pole just kattuv, nii mõnigi tekst jäi kaugeks või keskpäraseks, aga samas … kuidagi meeldejääv on kogu õhustik. Nüüd võiks muidugi veel romaane tõlkida.

Kaks asja paneb kulme kergitama. Miks küll Jan Kaus järelsõnas jätab mainimata eesti keelde tõlgitud “Unenägude täisühingu”, samas pakkudes selle romaani tõlkevasteks hoopis “OÜ Piiramatu unenägu” (mis on kuidagi kohmakam). Ja kas on õige selle raamatu sisu järgi mainida 1963. aastat, kui tegelikult on tõlgitud 1974. aasta väljaande sisu järgi (ehk siis kaks lugu on välja vahetatud, lisandunud on “Ülekoormatud mees” ja “Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile”; hiljem ongi sama kogu avaldatud nime all “The Voices of Time”)?

Aja hääled 4/10

Mürakoristaja 4/10

Ülekoormatud mees 5/10

Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile 6/10

Aja aed 5/10

Liivast puur 5/10

Vahitornid 4/10

Chronopolis 5/10

Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk - Lumetüdruk. Teistsugused armastused (2025)

 

Kui Kaarnakirja esimene, hopepunki aineline antoloogia oli ootamatult positiivne lugemiskogemus, siis teine antoloogia on hulga mitmekesisema emotsioonidega loetav ning 11 loost vaid viis olid minu jaoks keskmised või paremad tekstid.

Võibolla on küsimus selles, et antoloogia üldteema on liiga üldine - kui hopepunk mõjus uudsena, siis teistsugused armastused on … noh, siin on mõned veidrad lahendused (eelkõige Nimetu kirgede torm), aga enamus tekste jäid selles suhtes õige tavapäraseks (ja muidugi see äng, mis kaasneb Veskimeesi kihudega). Ja kui nüüd järgmise, kolmanda antoloogia teemaks on unustatu-nähtamatu-varjatud, siis jällegi tundub vähe liialt laiapõhjaline.

Positiivsena on siin mitu lugu, mida soovitaks lugeda (kõik need küll fantaasiakirjanduse austajatele): Belials, Krafinna, Laurik ja Kivisild. Kui tuua midagi esile, siis puhtemotsionaalselt kõige vahvam on Kivisildi vanapagana teemale lugu ning vast kõige irriteerivam Nimeti veider armastuslugu. Mõlemas antoloogias on ühist vaid kolm autorit - Belials tuntud headuses, Kivisild nüüd selgelt parem ja Reisel jäi seekord lahjemaks. Eks üllatusautoriks on siin Ferreira, kes seni avaldanud romaane ulmelisemate huvidega lugejatele, aga polnud aimugi, et ta võiks viljelda tavapärast ulmet. Huvitaval kombel jäid koostajad Kalmsten ja Suuk oma tekstidega kõrvale, aga eks neil kevadel ilmus äsja ühine kirglik jutukogu.

Mis siin muud ikka kosta, kui et minu jaoks oli see antoloogia vähe mööda (Kalmsten on oma blogis pisut kirjeldanud valikut). Eks paar teksti võinuks välja jätta, sellest olnuks ka üldmulje parem, aga noh, praegu soovitaks lugeda tõesti vaid mõningaid lugusid. Kuid eks maitsed ole erinevad.

Kristi Reisel “Ma valin 6 grammi” 4/10

Timo Talvik “Zen-tri-fuuga” 4/10

Veiko Belials “Koonemani õnn” 6/10

Urmas Nimetu “Meie kaevu oli lihtne kukkuda” 5/10

Krafinna “Ei laps, ei lind” 6/10

Siim Veskimees “Lumetüdruk” 3/10

Mairi Laurik “Kaks kätt ja süda” 6/10

Häli Kivisild “Siidisärki-kuldakörti” 6/10

Toomas Krips “Joakim” 3/10

Meelis Kraft “Teisel pool maski” 4/10

Koidu V. G. Ferreira “Ahelmurdjad” 4/10

mööda netti

reaktor

ulmekirjanduse baas 

Meelis Kraft - Teisel pool maski (Lumetüdruk, 2025)

 

Puhas õuduslugu noorest neiust, kelle elu on puhas põrgu, kuna ta näos on sünnist saati kasvaja, mida arstid pole senini julgenud eemaldada. Vanemad küll ütlevad, et suureks saades on võimalik seda eemaldada … ning sunnivad teda koolis käima - mida küll tuleb tihti vahetada, sest koolikius kasvab ikka üle pea.

Järjekordses koolis juhtunud õnnetuse pärast põgeneb Eeva koolimajast ära, metsa, et sealt kuidagi koduni jõuda. Metsas ekseldas satub ta mahajäetud pioneerilaagrisse, kus leiab omavanuse poisi, kes loeb … kiusajate poolt soditud Eeva kooliõpikut. Poiss ei ehmu neiu näo tõttu - ta pakub koguni võimaluse, kuidas sellest kasvajast vabaneda. Ellujäämislootus on pooltel juhtudel või nii. Tüdruk on nõus.

Peagi leitakse tee äärest tõesti segi pekstud näoga neiu. Ta on veel elus …

Vägagi jõhkratest surmadest hoolimata on tekst pigem noorteka vaimus kirjandus, eks siin antoloogias on selliseid noortekaid veelgi (needki meesautoritelt: Talvik, Nimetu, Krips). Ja noh, kombinatsioon õudukast ja noortekast on minu jaoks üsna kauge lugemiseelistustest. Või on ehk tekst paranormaalne pisarakiskuja? Sellisena oleks siin antoloogias vast ainulaadne.

Mariana Enriquez - Asjad, mis me tules kaotasime (2025)

 

Argentiina new weird, näis, kas samalt autorilt võiks ilmuda veel tõlkeid nagu seda juhtus Samanta Schweblini puhul - iseenesest võiks küll. Antud juhul siis 12 lühilugu viimaste aastakümnete Argentiina oludest; nagu saatesõnas öeldakse, siis gootilikus stiilis (mis olevat nüüd vägagi pop stiil, nagu mulle üllatuslikult selgub).

Meeldesööbivamad lood on ehk “Ämblikuvõrk” (autosõit kihvti sugulase ja tüütu abikaasa seltsis Paraguay’sse ja tagasi), “Kooliaasta lõpp” (veider tüdruk kuuleb kooli vetsupotist hääli, mis käsivad tal end lõikuda/lõhkuda), “Ei mingit liha meie luudel” (peategelane leiab kolju, mille eest hakkab hoolitsema), “Naabri hoov” (depressioonis endine sotsiaaltöötaja satub uues elukohas kokku õige õudustäratava inimolendiga), “Musta vee all” (Buenos Airese getost läbi voolav ülimalt reostatud jõgi ja selles elav üleloomulik olend), “Asjad, mis me tules kaotasime” (Argentiina naised jõuavad väga jõhkra viisini, kuidas astuda vastu naistevastasele vägivallale). Nojah, kõigist neist juttudest võinuks muidugi teha eraldi postituse …

Saatesõnas viidatakse mitmel puhul, et tegu on vaat et õuduskirjandusega, aga millised lood just horror oleks, ei hakka õudusekauge lugejana pakkuma (vast rohkem kui pooled kogumiku lugudest). Igal juhul, mõnigi teksti läheb päris jõhkraks, mõnigi on õige hankanglik painaja. Aga eks see ütleb midagi kaasaja kohta - või siis lähiminevikust, kust on Argentiina tulnud. Ja muidugi Esimese ja Teise Argentiina vastuolud. Ja need segased katoliiklike pühakute kultused. Aga sellest kõigest kirjutab ka saates, kes muuhulgas viitab rahvausundi mõjudele, mis mul küll suuremat märkamata jäi.

Igal juhul, tasub lugeda, kui soovi  lugeda väikeste ampsakatena miskit veidrat, kummastavat ja õõvastavatki.

Urmas Nimetu - Meie kaevu oli lihtne kukkuda (Lumetüdruk, 2025)

 

Oli ootus lugeda siit antoloogiast mõnd kummalist kirge ja neljas lugu pakub viimaks midagi sellist, seda siis küll õuduka vormis.

Kahe teismelise lapsega üksikema ostab maale elamise. Koha eripäraks on kaev, seda käiakse nii lähedalt kui kaugemalt vaatamas, sest sealt nägevat oma tulevast. Võrdlemisi tüütu värk, kui nii päeval või ööl võib keegi su köögiakna taga käia kaevu kiikamas, hoolimata aiast või keeldudest. 

Kuid kaevu vastu tekib ligitõmme ka peategelasel ning tõepoolest, kaev justkui hakkabki temaga suhtlema ning räägib inimestest, kes on sinna varem uppunud (viimati siis eelmise omaniku ehitusmees). Peategelane küsib viimaks näha oma tulevast. Oh üllatust. Ja oh üllatust, selline inimene ilmubki, aga …

Nagu näha, ei saa loo sisu suuremat paljastada. Igal juhul on tegu üsna ebatraditsioonilise ja võrdlemisi … ärritava tekstiga (või noh, oleneb lugejast). Sellelt autorilt pole vist varem midagi lugenud, või noh, kes teab, kes selle varjunime taha õieti peitub (tegelikult küll kergesti leitav).

“Kui Mihkel parasjagu emaga ronimas ei käi, on ta advokaat. Lisaks sellele käib abipolitseinikuks. Ta on paljusid kurjategijaid kaitsnud ja vanglast välja aidanud.” (lk 132)

Jaagup Mahkra: Matilda

 

Mahkra on taas kirjutanud nii kõva loo, et ma ei oska sellest spoilerdamata kirjutada.
Lugu räägib Aafrika elanikest ja rohkem ma ei saa enne hoiatamist öelda.
Kes ei ole lugenud - tasub lugeda! - aga avastamisrõõmu rikkuda ei taha: ÄRGE LUGEGE ARVUSTUST EDASI!

Nii, jäänud ainult huvilised, kes teavad, millega edasi lugedes riskivad. Hästi. 
Hakkan kiitma. 
On imeliseks sissejuhatuseks, kuidas alguses kirjeldatakse asju ja sündmusi nii nagu Kari neid nägi. Seletamata, täpsustamata, aga pädevalt.
Kuidas Karjas tegutsevatel tegelastel on nimed ja isiksused, kuidas vaevalt leheküljega tekib mingi tunnetus millestki täiesti võõrast ja samas natuke arusaadavast, ulmeloos kohane, mis ja kes ...

... ja siis viiakse lugeja korraga tagasi normaalsusse. Vaatepunktitegelaseks saab Henrik Pärn, kes on reisinud pika maa tolmuses viletslennukis, et saada šimpansiuurija Elise Shcmidti assistendiks. 

Kõik kirjeldused tunduvad vahetud, elusad, usutavad. Ma ei tea, kui palju kasutas Mahkra kujutlusvõimet, dokumentaalfilme või kirjandust, aga TUNDUB elus, TUNDUB, nagu tunneks ta šimpansiuurimist, šimpanse ja Kilali (mis võib olla väljamõeldud koht, aga võib ka mitte olla) piirkonda sama hästi kui nt Tartut. Kogu lugu elab moel ja määral, mis üldjuhul eeldab, et inimene teab, millest jutustab. Tunneb asja. 
Pisikesesd tabavad detailid.
Tegelased, kes ei ole klišeed, aga samas pole ka püüdlikud mitteklišeed, vaid tunduvad elus kõigi oma vooruste ja puuduste, jaburarusaamade ja pimetähnidega. 

Noh, ja šimpansid. 
Sissejuhatuse Kari oli šimpansikari, selgub edasi lugedes ning infot juurde saades. Ja see on imeliselt kirjutatud. Säärase sisseelamise ja samas neutraalse rahuga, nagu võiks olla ideaalsel šimpansiuurijal - aga kui ideaalsed või mitteideaalsed on dr Shcmidt või Pärn ... lugege ise. 
Kõike ka spoilerdama ei hakka. 
Ent Kari ja karjaliikmed on nii hästi kirjutatud, et elasin neile rohkem kaasa kui ühelegi inimtegelasele. 
Oivaline töö.

Kusjuures kogu aeg, sissejuhatusest saati, on tegelaste hulgas ka Matilda. 
Saab kõvasti mõelda, kes või mis on Matilda ja kui see siis ära selgitatakse - koos päris hirmuäratava pildiga inimeste julmusest - ja lukku tuleb otseselt maagiline jõud, tundub seegi usutav ja tõeline. 
Matilda on sama usutav kui teda ümbritsev keskkond.

Loo lõpuosa näib natuke kiirustatud. Asjad ei ole enam nii briljantselt loogilised ja osa body-horroritki näib lihtsalt seepärast juurdelisatuna, et Mahkrale meeldib body-horror, aga ikkagi väga kõva töö. Natuke "kas see ikka päris nii pidi olema" kannatan välja, sest lugu ise oli NII hea ja suuri ebaloogilisusi silma riivama ei tükkinud. 

Au ja kiitus.

BAAS

T. Kingfisher - Jackalope Wives and Other Stories (2017)

 

Mitu aastat ikka nihelesin, et kas tellida see raamat või mitte, aga noh, kui lõpuks käes, siis ikka päris mõnus lugemine ja seega tasus ära küll. Eks hinnete keskmise poolest (5,6) oleks kiusatus võrrelda Theodora Gossi hiljutise valikkoguga (5,9) - kuid seda oleks õigem teha siis, kui ilmuks Kingfisheri enda valikkogu; kuigi paistab, et viimastel aastatel on Kingfisherilt avaldatud eelkõige peamiselt romaane ja lühiromaane (“Thornhedge”).

Laias laastus on tekstidel üsna sarnane lähtealus - kangelaseks on pigem elu teises pooles naine, kes elab kuskil väikelinnas või väikelinna läheduses, ning omab sidet vähe maagilisema maailmaga (mitmes tekstis ongi tegemist nõiaga) või siis avastab maagilise maailma eksisteerimise. Eks mõned tekstid on muinasjututöötlused ja mõni tekst on vaade maagilisemast maailmast ja selle toimimisest meie maailma tingimustes. Ja eks mitmel puhul võib rääkida tumefantaasiast või horrorist (igatahes ta romaanid on vist kõik sellelaadsed).

Jackalope Wives • 5/10

Wooden Feathers • 6/10

Bird Bones • 6/10

That Time with Bob and the Unicorn • 6/10

Razorback • 6/10

The Dryad's Shoe • 7/10

Let Pass the Horses Black • 5/10

Telling the Bees • 5/10

The Tomato Thief • 6/10

Origin Story • 5/10

Pocosin • 5/10

Hugh Howey, John Joseph Adams - Best American Science Fiction and Fantasy (2024)

 

Selle antoloogia lugemine tekitas kahetisi tundeid. Niisiis - kas koostajatel on seekord nö parem maitse kui kahel eelmisel aastal (2022 ja 2023) või siis ise olen hakanud lahjemalt hindama (uh, meenub see eesti hopepunki antoloogia). 20 tekstist vaid üks on paras käkk ja üks vähe nõrgem lugu, ülejäänud kenasti harju keskmised või siis vähe üle keskmise - nojah, niisiis üle keskmise antoloogia, kuid teravamate tippudeta.

Kui hinnete keskmist vaadata, siis teadusliku fantastika pool 5,1 ja fantaasia osa 5,3; kogu keskmine niisiis 5,2 - ehk siis hulga kõrgem kui kahel möödunud aastal (2022: 4,9 ja 2023: 4,8).

Võiks öelda, et lood on pigem nö eesrindlikumast kui traditsioonilisest ulmest, nii on siin kasvõi LGBT temaatikat päris palju. Eks puhtalt fantaasia osa on pigem taas vaeslapseks - see on kas kaldu teadusliku fantastika poole või siis üldse tumefantaasia või puhas horror (heldimusega meenutan Alix E. Harrow teksti). Ja noh, Ameerika kui selline: on tekste, mis tugevalt seotud americanaga, ja on siis tekste, mille juured sügavalt muude maade mütoloogiates.

Eks see on masendav, et selliseid ülevaateantoloogiaid sama hästi kui polegi alles jäänud: on keegi Allan Kaster oma erinevate valikutaga, Neil Clarke’i valik on ajalises nihkes (2024. aastal ilmunud on siis 2022. aasta kohta), mingi arusaamatus paistab toimuvat Paula Gurani fantaasiakogumikega (teine pole ilmunud ja nüüd on väljas kolmas?). Jonathan Strahan teeb nö tavaantoloogiaid, Rich Horton postitab vaid oma blogis ja mõnes netiväljaandes. Aga noh, sellist juttu olen ajanud viimased paar aastat ja eks eluke veereb ikka omasoodu edasi. Vähemalt saab siis mingi maitse suhu Adamsi ja ta külaliskoostaja valikutega.

FANTASY

4/10 “The Ankle-Snatcher”  Grady Hendrix

6/10 “Bari and the Resurrection Flower” Hana Lee

5/10 “The Blade and Bloodwright” Sloane Leong

6/10 “Bruised-Eye Dusk” Jonathan Louis Duckworth

5/10 “Disassembling Light” Kel Coleman

5/10 ”Eye & Tooth” Rebecca Roanhorse

6/10 “How to Raise a Kraken in Your Bathtub” P. Djeli Clark

5/10 “If Someone You Love Has Become a Vurdalak” Sam J. Miller

6/10 “John Hollowback and the Witch” Amal El-Mohtar

5/10 “Resurrection Highway” A.R. Capetta

SCIENCE FICTION

6/10 “Calypso’s Guest” Andrew Sean Greer

5/10 “Emotional Resonance” V.M. Ayala

6/10 “Falling Bodies” Rebecca Roanhorse

5/10 “Form 8774-D” Alex Irvine

2/10 “The Four Last Things” Christopher Rowe

6/10 “How It Unfolds” James S.A. Corey

5/10 “The Long Game” Ann Leckie

5/10 “Once Upon a Time at the Oakmont” P.A. Cornell

6/10 “Window Boy” Thomas Ha

5/10 “Zeta-Epsilon” Isabel J. Kim