Mari Teede "Ingmar ja meri"

 

Lühike ja armas lugu sellest, kuidas Ingmaril oli vanemate lahutuse järel kõik panges ja elu raske, ent mere äärde kolimisel olid omad plussid. 

Plussid üha kasvasid, meri sai üha armsamaks ning lõpuks sai kõik korda.

Natuke on see muinasjutt, sest ega vist palju sääraseid poisse pole, kes tänapäeval raamatut sülearvutist (mis see siis ikkagi oli, läpakas või tahvel?) paremaks kingituseks peavad ja päriselt päriselt PÄRISELT ka merest sedavõrd vaimustusse satuvad, et meri kõiki muresid vähendada suudab.

Samas - mõni võib ju olla? 

On hea uskuda, et sedasi saab. 

Pildid olid head. Ma tavaliselt ei vaata pilte, aga need meeldisid oma mustvalges karguses, kus samas lapsed rõõmsalt lasteraamatulikud olid, väga. 

Ja tasakaaluhoidja-poiss tuli meeldivalt tuttav ette. On isegi bussis sõites palju ja palju sõidetud, käed lahti, et paremini tasakaalu hoidma õppida =)

Loe mind
Lugemissoovituse blog
Head lasteraamatud
Karl-Martin Sinijärv

Hannu Mäkelä: Härra Huu

Nagu ikka, sattusin "Härra Huud" üle lugema juhtumisi.
Tahtsin midagi head ja kerget, vist lasteraamatut. Mitte seda, mitte seda, mitte seda ... oi! Ma olen Oisu raamatukogust ülejäävate raamatute kastist endale "Härra Huu" toonud!

Olgu, loen "Härra Huud".

Ma ei olnudki eriti kaugele jõudnud, kui taipasin, et Härra Huu on õpikuautist. 
Lapsena ma seda ei märganud. Noorena ma seda ei märganud. Ja täiskasvanuna lugesin viimati ilmselt siis, kui ei teadnud veel, et autism ja autistid on midagi kaugelt teistsugust kui "Vihmamehes" nähtu. 
Enamasti. 

Härra Huu on nii ilmselgelt autist, et hakkasin kõiges, mida ta teeb, mis temaga sünnib, kuidas ta suhtub ja mismoodi valikuid teeb, nägema iseennast. Mida ma teen, mis minuga sünnib, kuidas ma suhtun ja mismoodi valikuid teen.

Hirmutamine on töö, millest ta aru ei saa, aga mida ta peab tegema, sest no see on temasuguste töö. 
Tegelikult ta natuke pelgab lapsi, kui need lärmakad ja ideid täis on. Aga kui hirmutamiseks läheb, ta sellele osale ei mõtle, see selgub hiljem. 
Üldiselt ta väga ei taha seda hirmutamisvärki teha. Vihma sajab ja jalad saavad märjaks ja vbla saab veel nohu ... ainus kord, kus ta päriselt meelega koledat kolli teeb, on kord, kui ta päästab vanamutikest purjus kaakide käest.

Ta sööb kogu aeg üht ja sama toitu. Ta vihkab karjumist. Tal on hell ja kaastundlik loomus ja ta tahab alati kõiki aidata. Talle ei meeldi uued riided ega end pesta. Üldse vesi, sest see on märg. Vesi on hea ainult tee tegemiseks. Ta unustab ühtepuhku ära asjad, mis teistele inimestele tähtsad tunduvad. Ta ei loe eriti hästi inimkäitumist, ei saa aru, kas ilmselgelt valetatakse või kas ähvardustel on veidigi tõsi taga, ent samas loeb väga kiirelt ja kahtlusteta välja pisikesi varjundeid meeleoludes. Tal on probleemidele kummalised lahendused ja ta ise ei saa enamasti arugi, et tegu on võlukunstiga ja ta tegi midagi tavatut. See-eest tõuseb tohutu enesega rahulolu, kui on õpitud ust käepidemest avama või selgeks saadud, kuidas elektripliiti kasutada. Üsna tavapärasel määral hämmeldunud olemine ka tagaaeda üleöö ilmunud laeva või ootamatu "oi-mind-koliti-praegu-minema!" üle, sest nagunii on kõik päevad kummalised ja elu täis arusaamatusi ja reegleid, mida ta ei mõista, Kui olud muutuvad, elab siis teistmoodi, mitte ei imesta, otsi põhjusi, ürita aru saada, miks on nii. Korduv vaikne helifoon rahustab - näiteks vihma trummeldamine katusel.

Esimene osa raamatut on Härra Huu igapäevade kirjeldus. Ta üritab olla nagu teised. Käia suusatamas. kalal ja saunas, kasvatada lilli ja koristada. 
Need asjad ei taha õnnestuda peamiselt seepärast, et ta ei saa üldse aru, mis rõõmu neist olema peaks ja kuidas seda leida. Lisaks tutvub ta lastega ning tegeleb ellujäämisega. Iga päev on omamoodi kangelaslikult võidetud, kui ellu on jäädud. 
Või siis iga öö. Ta ülevalolemises puudub regulaarsus, aga eelistab ikkagi ööaega.

Teine osa on peamiselt seiklustest maa all.
Struktuurilt meenutab kogumik teist nõukogude aja imehead kogumikku - "Muumitrolli". Esimene osa on maailma tundmaõppimine (talveunest ärganud troll on muuseas sama autistlik kui Härra Huu), siis kärts-mürts-seikluslik osa ("Härra Huu saab naabri" ja "Muumipapa memuaarid") ja kolmas osa uude kohta kolimisest, täiesti uutmoodi elust ja selle tunnetamisest ("Muumipapa ja meri" ja "Härra Huu kolib ära"). 
Ainult omaette jutte "Härra Huus" pole. 
Kõik jutud on kolme osa sees, mitte ühtegi väljaspool.

Niisiis, seiklused maa all. 
Lapsena lugesin neid täiesti teistmoodi. Kõik oligi ehe ja hirmutav. 
Nüüd lugesin: "Aa, sellele lahendusele oli varem ta igapäevakirjeldustes viidatud. Sellele ka. Sellele ka. Tore, et iga laps sai ka korduvalt kangelane olla! Jai!"
Lapsena ei saanud ma isegi sellest aru, et Emma ei olnud päriselt tuleauku kistud, vaid oli admirali ise maha jätnud ja oma ema juurde elama läinud.

Autist, noh.

Ja nagu "Muumitrolligagi" - keskmine osa, mis mulle lapsena kõige rohkem meeldis, jättis nüüd kõige ükskõiksemaks. Mhmh, ei ole halb. Mingis teises kontekstis oleks isegi hea. Aga nüüd, kui põnevust vähem vaja, kõige tüütum. 
Samas - vbla ei tunduks teised osad nii head, kui vahepeal natuke kärtsu ja mürtsu poleks?

Kolmas osa on "Härra Huu kolib ära".
Härra Huu kolib endalegi ootamatult linna ja seal ellujäämiseks on vaja hoopis uusi oskusi. Kehtivad hoopis teised reeglid. Inimesed on sõbralikud või siis teesklevad sõbralikkust ja Härra Huu saab hoobilt vahest aru. Sõlmib uusi tutvusi. Kohtub vanade tuttavatega. Sooritab imesid. Ei oska liftiga sõita. Püsib tööl tund aega ja on pärast uhke, et nii kaua.
Kõik on korraga keeruline ja kerge - nagu kogu aeg.

Raamatu keel on ka autistlik. Päriselt. Nt lause "Kõrkjate ümber oli vesi jäätunud klaassõrmusteks." Just. 
Täpselt. 

Bukahoolik

4.c klassi õpilaste raamaturiiul

Kristi Kangilaski „Sõda on nagu …“ (Koolibri, 2024)

Mudilastele (5+) mõeldud pildiraamat, mis lühikeste tekstilõikudega üritab veidike lahti seletada sõda lastele mõistetavamate näidete kaudu. Või õigemini, nagu kirjastuse kodulehel öeldud – seletada, millest sõjad alguse saavad.

Sõda on siis muu hulgas nagu midagi sellist, kui jõuga võetakse ära paremas asukohas olev onn, mille teine ehitas või on erinevate hoovide lapsed ühel hetkel otsustanud koos mängimise asemel tülli pöörata ja valvavad, et teised teiste hoovi ei tuleks või kui otsustatakse kedagi mingite füüsiliste tunnuste järgi süsteemselt vaenama hakata jms. Raamat lõppeb mõnevõrra lootusrikka retoorilise küsimusega, mis ühtlasi ka kenasti kasvatuslikku suunda tüürib:

„Vahest siis, kui me ei alusta isegi pisikest kahe inimese võitlust, jäävad ka suured sõjad olemata?“

Inimesele, kel seal 5 taga neid plusse juba selgesti liiga palju, on see muidugi selgesti täielik (üle)mõtlemise katalüsaator. Võib julgelt vastavasisulise arutelu alguspunktiks võtta. Et no võib ju öelda küll, et sõda on nagu … aga no samas siis ju ikka nagu üldse ei ole ka nagu… või äkki ikka on? Sõnal sõda on ka mitu tähendust. Võib öelda, kui tahad kedagi oma nõusse saada, et mis sa sõdid vastu. Või siis saab kujundlikult kellelegi mingis asjas sõja kuulutada, mis tähendab siis valmidust igal sammul koostöö või leplikkuse asemel hoopis vastakust ja vaenu üles näidata vms ja siis on veel see päris sõda.

Sealt saab siis edasi mõelda, et nende kahe tähenduse üldnimetus võikski olla justnimelt see vastakus ja vaen, empaatia ja koostöö väljalülitamine. Noh, näiteks. Ja et kui tegu on sõja mastaabis relvastatud konfliktiga, siis kaasneb sellega … ilmselgelt terve rida asju, mis 5+ vanusele suunatud raamatusse kahtlemata ei sobi.

Küllap mudilasele, kellele sõja küsimus mingil põhjusel hinge peal, on see hea lugemine – esiteks leiab raamatu näol seltsilise, mis samast asjast mõtleb ja teiseks saab näidete varal sinna mahakeeratud empaatia ja põhimõttelise vaenamise seisundi poole mõelda, ja illustratsioonid ka moodustavad sinna juurde ühtse terviku. Laste puhul on ehk nende näidete juures oluline ka see, et kas asi jääb mängu piiridesse või mitte – kahe hoovi vaheline territooriumide kaitsmine võiks ju mängu piirides täiesti lõbus olla, aga kui reaalsuse ja mängu piir kaob, siis ohtlik. Ühesõnaga, täiskasvanu, nagu näha, peab enese jaoks loetut seedides ikka kõvasti rohkem vaeva nägema.

Mind ennast, kes ma kaugeltki sihtgrupp ega väikelaste arengupsühholoogia ekspert ei ole, jäi veidi häirima just see manitsev maik lõpus – tekkis tunne, et ehk oleks parem igasuguseid konflikte üldse vältida. Aga see ei saa ju ka päris eluterve soovitus olla? Või saab?

Emma Moškovskaja: Elas kord hall kitseke

 

On raamatuid (hästi palju) ja siis on Raamatuid. 
Antud Raamatut lugesid mu ema ja isa mulle ette ja ette ja ette, sest see oli mu lemmik ajal, kui ma ise veel lugeda ei osanud ning seega alla 5 aasta vana olin. 

"Volks. Volks. Vunt. Vunt. Jälitas kitsekest
hunt. HUNT!" on mul nende mõlema häältega ajusse kulunud. Nii õige, nii armas, nii imeline. 

Tõsi, mul on väga vähe mälestusi teistest luuletustest kui Halli Kitsetalle lugudest. Jah, eks ma lugesin neid enne ka, lugesin praegu üle ja tuttavad tulid ette ainult "Kanapoeg läks Kaagamaale" ja "Kes märkas" ehk süžeega lood. Need, kus juhtus a ja siis b ja siis c mingis loogilises järjekorras ja tugevad tunded olid mängus. Nii hirmsasti tahtis kanapog Kaagamaale! Nii hirmus oli, et põrnikalaps oli uppumas ja väikesed vutid kadusid ära!

Aga no Halli Kitsekese lood olid klass omaette, neist kõvasti-kõvasti üle. 
Kui ma nüüd vaatan, mida Emma Moškovskaja tegi rütmide, riimide ja proosa- ning värsiteksti vaheldamisega, kõlaliste, pea muusikas esinevatega sarnaste refrääniliste korduste ja eri luuletuste vahel jooksva katkematu süžeeliiniga, ütleksin peaaegu, et krt, kogu oma luulekeele olen temalt saanud. 
Allaviiesena kogetu.
Samas tema lühiluuletused ei erutanud mus midagi, neid ei mäleta ja nende mõju ma ka ei tähelda.

Aga luulekeel luulekeeleks - võimsam mõju oli tegelasel.
Mina olengi Hall Kitseke.
Ise panustaksin küll sellele, et ma olin selline laps, selline inimene juba enne ja mind valdas temast kuulates Suur Äratundmine. 
Aga ei saa ka välistada võimalust, et Hall Kitseke avaldas mulle säärast mõju, et muutusingi tema moodi isikuks.

Ta armastab lugusid jutustada - ilmatu hulk loomi pakub, mida ta võiks teha, et hundi eest pakku pääseda, aga tema ei oska end ei ussi moodi krussi kerida ega puu otsa pageda nagu orav, ei võta hunti sarvede otsa, ei poe maa sisse urgu - aga karu koopas sedasi lugusid jutustada, et hunt jääb kuulama ja "süüa-juua ta unustas sedagi, ega söönudki ära kedagi" - see oli Hallile Kitsekesele nii lihtne ja selge, et polnud üldse muret. 

Ta on üliempaatiline. Kui on külm ja ta paneb pluusi selga, hakkab muretsema, et pluusil on külm, ja paneb pluusi peale jaki. "Aga jakil hakkab külm!" muretseb ta siis ja paneb aga uusi rõivaid edasi selga, kuni kukub vatiteki all kokku ja ei lähegi talvisesse metsa. 

Tal on hinges kohad nii vaikusele kui oja kuulamisele, nii valgusele kui elevandile - ja tal on ka sõber.
Sõber Eeslipoiss on hästi normaalne ja põhiliselt väljendub see selles, et ta on üsna mölaklik. Isekas, laisk ja poeesiale pime. Aga ikkagi sõber! Aww!

Kogu narratiiv viimse kui detailini on mulle tuttav, sest ma ise elan sellist elu.
Ja Hall Kitseke olen mina ja temast lugeda ses imelises värsikeeles on jumalik tunne. 

Loteriis varem

Iko Maran: Lauri ja Kaie kummaline matk

 

Kuuekümnendate kodune bioloogia, sekka jupp täiesti usutavat õhkkonda ning nunnud lastevahelised suhted. 

Päris tore on lugeda, kuidas nii põneva loo sisse nii palju haridust on suudetud panna. Ainus täiesti teadusväline asi on häälte kostmine, ükskõik kui väike hääletegija on, ent kuna vähemalt näärivanaga seoses on ka ilmselge telepaatia mängus, saab selle taandada "tegelt suheldakse telepaatiliselt, kodanik lihtsalt arvab, et kuuleb" asjaks ja ausalt - telepaatia tundub võimalikum kui mikroskoopiliste kodanike tehtud suurte inimeste maailma kostvad hääled.

Seiklus on täiesti pädev - Lauri ja Kaie (kes jõlgub niisama kaasa, tema panus on peamiselt edastada Hapupiimamehikese nõuandeid) otsivad kõige väiksemat olevust. Kas ja mille/kelle nad leiavad, jääb lugejale uurida, aga tore on see, et tänapäevani pole teadlased kindlad, kes/mis kõige väiksem olevus siis ikkagi on, kas osad viirused ka elusolendiks lugeda või ei läheks see mitte, ja kuidas ikkagi kindlaid piire tõmmata.
Teel kohtuvad lapsed igasuguste olevustega ning kuigi nonde intelligents vaheldub ja on vahest ülepakutud, tegu on ikkagi lasteraamatuga ning kui Kärbes, Puukoi või ka Hapupiimameister ja Botulinuse bakter suhelda ei oskaks, oleks raamat kohe kordades igavam. 
On ohud. On võitlused. On isegi relvad.
Mina aga sain lapsena selgelt teada, et sibulamahl peletab pahu baktereid ja hapupiim on kõhule hea.

hyperebaaktiivne

Eva Roos “Teistmoodi Mööblipood: Nähtamatu tüdruk”. Varrak (2020)

See raamat sai loetud Lugemise väljakutse raames, kus tuli leida Nukitsamehe 100. sünnipäeva puhuks sarvilise või riukaliku tegelasega raamat (või, noh, tegelt-tegelt vist küll hoopis õhtujutu raames, kus tuli leida lihtsalt raamat, mida sihtgrupp põnevusega kuulaks). Noh, ühel või teisel viisil on siin raamatus igatahes nii riukalikud kui sarvilised tegelased esindatud. Nimelt on teistmoodi mööblipoes alailma mingeid võlujääke õhus ja sellest tulenevalt kipuvad vandesõnad materialiseeruma. Eks Aramilda katsu neist muidugi ka jälle jõudu mööda lahti saada – muidu oleks pood ilmselt juba ammu maatasia, kuid sarviline Kuradi Kurat ehk Örrõp on (ehk esimeses osas?) juba Mööblipoe püsielaniku staatuse pälvinud.

“Teistmoodi Mööblipoodi” on ikka päris palju kiidetud ja nagu sellistel puhkudel pahatihti, vastu igasugust loogikat juhtub, ei olnud mul just tänu sellele teps mitte kiiret selle avastamisega. Kuid üks viimatisi silma jäänud tutvustusi oli lõpuks ikkagi nii sütitav, et läksin enam-vähem sama päev raamatukogust läbi. Muidugi avastasin hiljem kodus, et neid Mööblipoe-raamatuid on juba 2 (ja olen märganud, et enne jõulu ilmub ka kolmas) ning mina muidugi haarasin umbropsu justnimelt teise osa. Ei saa küll öelda, et see lugemist kuidagi seganud oleks.

Tuleb tunnistada, et tegemist on tõepoolest igati äramärkimist ja tunnustusväärse nähtusega Eesti (uuemas) lastekirjanduses, ma väga hindan selle mitmekihilisust ja rikkalikkust. Sarjalisest iseloomust tulenevalt saavad kokku püsiliin Teistmoodi Mööblipoe ja selle kummalise seltskonna näol ning üks jutusõbrast tütarlaps Matilda, kellel on probleeme nähtamatusega. Loomulikult on ka poepidajannal Aramilda Tengelpungal paralleelselt oma probleemid – nagu näiteks Audiitor, kes sunnib riukaliku kaubitseja võlupoega erinevatesse aegadesse materialiseeruma, et neis kohtades mahaparseldatud kahtlased (võlu)esemed poodi tagasi võtta ning reaalsuse stabiilsust ohustavad segadused kõrvaldada.

Mängu tulevad müüdid, folkloor ja võluesemed, võõrsõnad (-e leksikon) ning läbivalt lahatakse nähtamatuse probleemi erinevatest kirjanduslikest näidetest (sh Muumitrollid) kuni tehnika ja ulmekirjanduseni, Matilda isiklikust nähtamatuseprobleemist düsfunktsionaalse krati põhjustatud probleemini.

Kõige selle juures püsib parajalt põnevust, juhtub ootamatuid asju, vahepeal on ka tibake detektiivimängu maiku man ning tundub, et Matilda (või siis lugeja) saab lõppkokkuvõttes ka päriseluga seostamiseks üksjagu mõtteainet juurde. Ühesõnaga, ei alahinnata noort lugejait ei keeleliselt ega mõtlemisvõime osas, samas säilivad aga nii loetavus, põnevus kui ka fantaasia. Kõige selle juures mängivad Elo Annioni illustratsioonid tekstiga väga mõnusalt kaasa, olles esiteks lihtsalt mõnusad vaadata ja õhustikuga klappivad ning lõpupoole muutuvat vahepeal peaaegu piltmõistatusteks.

Muidugi kui juba nii palju kiita, siis tahaks juba ka urgitseda, et ikka veel veidi ja veel pisut sujuvust ja väljamõõdetust ja õige tibake veel vähem targutavust ja veel natuke rohkem mastaapi ja sügavust ja võiks siis juba ülemaailmseks menukiks saada, aga no ma ei tea. Olen ma siis ise seda Harry Potterit lugenud või ja igasugust Disney't ja Hollywoodi meil tegelt ju juurde vaja küll pole. Igal juhul tundub, et vähemalt naabermaadesse võiksid Aramilda Tengelpunga lustakad seiklused kindlasti jõuda, ehk juba jõuavadki ja miks mitte kaugemalegi. Tõlkijale saab see muidugi paras väljakutse olema – kõik need võõrsõnad ja kust tõlkijalgi see “Paganatõ kiel köige akkatuse'ss. Kövaste täiem, 666. trökk.” võtta on, et Örrõpi ütlemistest sotti saada... Rääkimata sellest, et härra T. Vehkat pakub oma nimega omakorda alust parajaks peamurdmiseks.

Lõpetuseks tuleb muidugi tõdeda, et ega see mis mina siin suure suuga kokku kiidan ju suurt ei loegi – peamine, et sihtgrupp huvi ja tähelepanuga kuulas, kohati Örrõpi jutule tõlget nõudis ning lõpus nähtamatuse mõistatuste lahendamise osas nii teooria kui piltide uurimise koha pealt käpp oli.

“Nüüd te lõpuks saate aru!” parastas Aramilda, kuid ka tema nägu oli murelik.

“Me oleme siis jamas, nagu tavaliselt?” täpsustas Piru igaks juhuks.

“Jah,” vastas Aramilda. “Me oleme jälle jamas, nagu tavaliselt.” (lk 49)