Nende kaante vahel on sellisel hulgal kõdu, vettimist, pehkimist, lagunemist, sisselangemist, märga lund, mädanemist ja üksildust, et on suisa üllatav, et see kõik lehtede vahelt välja ajama ei hakka, kollakaspruunika kleepja loiguna lauda ei kata ning pikkamisi põrandale nõrgudes (justkui kuldse mee antitees) vähehaaval kööki, korterit, maha, tänavat, linna, riiki ja tervet planeeti lammutama ei asu.
Olin valmistunud sügisnukruseks ja melanhooliaks üksildases mägikülas Hispaania Püreneedes, ent midagi päris sellist ei osanud ma küll oodata. Sellele peaaegu et segadusttekitavale korduslikkusele, intensiivsusele ja läbipõimitusele, millega küla ja selle viimased asukad aja ja unustuse lömastavale taagale alla jäävad annab omakorda köitva ning mõjusa konteksti Lembit Liivaku järelsõna, mis räägib Hispaania külade tühjenemisest ning autorit tabanud vapustusest, kui tema lapsepõlve koduküla mustuva, mudase, vettinu, fragmentaarse ja räsituna tühjaks lastud veehoidla põhjast üle aastakümnete uuesti nähtavale ilmus. Tekib tunne, justkui terve „Kollane vihm“ oleks omamoodi selle ühe kaadri meeleolude pikendatud läbielamine.
Huvitav, kas Ainielle viimasel hingel oleks olnud kergem, kui terve ülejäänud küla oleks sedamööda, kuidas inimesed lahkuvad lihtsalt õhku haihtunud või kui lahkujad oleks saanud kaasa võtta kõik, mis neile kuulus – karjuseonnidest, viljapuudest ja mahadest viimasegi pilpani? Sest hinge ei mata ju lagunevad majad ja mädanema varisevad viljad iseenesest, vaid ennekõike see, kuidas kõigi nende muutuste tähenduslikkus ning mälusoppidest välja tulvavad ja immitsevad mälestused nendega seonduvad. Loodus ja inimmõte tühja kohta ei salli – kui elavad on lahkunud, tulevad välja kõik surnud, sest kes muu passikski lagunenud, pehkinud, põlenud, tuulte ja vihmade meelevallas eluasemeid tarvitama.
Ja justkui külast veel vähe oleks annab alla ka sureliku keha. Kui mannetu ja tühine on lõpuks inimene üksi, kellele pole jäänud muud kui mineviku lahkumist vaadata, ilma, et midagi uut ja edasikestvat selle asemele tuleks. Eraldi teema on muidugi veel Koer, tema olemine, elu ja surm ning see, kui palju mees ise oma meeleheites ning suutmatuses külast ja mälestustest lahti öelda koerast erineb või ei erine. Aga see selleks.
Ühesõnaga – üdini ja põhjalikult sügisene lugemine, mispeale ehk vaatad hiljem mõnd mahajäetud maja või vana müürijuppi ivakene pikema pilguga. Küsimus ei ole kindlasti selles, et mida mees oleks pidanud või võinud teha ja kas poleks temagi lahkuda võinud, vaid hoopis selles, et katsuda korraks seda kolletava ajavihma ja kõduneva liha vahelt välja turritavate mälestuskildude traagikast üks hea sügav klõmakas võtta. Millal siis veel, kui mitte pimenevate päevade ja kolletavate lehtede aegu.
Ahjaa, meenub ka Paolo Cognetti „Kaheksas mägi“, mägiküla ja ühe eluviisi hääbumisest Itaalia kontekstis ning hiljuti loetud Olga Tokarczuki „Aja oma atra läbi koolnute kontide“, kus talvised lumed ja tormid tegid samuti oma laastamistööd ja peategelane oli see, kes käis majadel, millesse elu jagus vaid suveajaks, silma peal hoidmas ning lagunevaid kohti kõpitsemas. Kindlasti on veel palju neid raamatuid, kus sündmused toimuvad tühjenevas külas. Eesti kontekstis võrdub mägi siinkohal julgelt metsaga.
„Köis vööl, läksin ma järgmisel hommikul vara Biescasesse. Kui ma Ainiellest lahkusin, oli veel öö. Teed olid porised ja ma suutsin nahkade raskuse all vaevu kõndida. Tahtsin need Pallársi poes tubaka ja külviseemnete vastu vahetada. Siis kavatsesin Bescósi majast läbi minna, et kokku leppida, kuidas sel kevadel karja hoitakse. Mul on meeles, et künkaid kattis lumi. Santa Orosia järv oli jääs ning Erata mäekurude poolt puhus külm lavendlihõnguline tuul. Sellest hoolimata kõndisin Berbusa poole kiirustamata. Ma polnud juba neli kuud kellegagi rääkinud, kuid võimalus seda uuesti teha ei ahvatlenud mind samuti. Olin vaikusega juba harjunud ja nüüd, nii pika aja järel, pärast mitut lumevangis veedetud kuud tundsin, et läheduses korstnatest tõusev suits ja inimesed tänavatel – sest päike oli tõusnud juba tükk aega tagasi – täidavad mu hirmu ja vastikusega. Astusin enne külla sisenemist teelt kõrvale ning eemaldudes viljapuuaedade vahele nagu kärnane koer, tuletasin igatsusega meelde neid ammuseid päevi, kui me Ainiellest salkadena lauldes alla tulime, ja tundsime rõõmu, et olime möödunud talve halastamatu raevu üle elanud.“ (lk 37)
