Kelly Link - The Girl Who Did Not Know Fear (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2020)

 

Linki kohta üpris lühike tekst, aga seda raskemini avanev ja ma pole senini kindel, kas kõigile võimalikele nüanssidele pihta sain.

Igal juhul on tekst üles ehitatud selliselt, et algselt lesbipaari elu kujutav tekst koorub tegelikult maailmaks, kus ongi vaid naised - kusjuures nö keelekasutus näib minu jaoks olevat siiski klassikaline, ehk siis justkui oleks mehed lihtsalt pildilt puudu, aga niimoodi, et keegi sellele mitte kuidagi ei pööra tähelepanu. Ses suhtes algse mulje puhul pole midagi imestada, kui ühel puhul räägitakse lesbiliste kontoritöötajate riietusest, aga hilisema arusaama puhul tundub see veidi arusaamatu. Või no üleüldse, miks peaks puhtalt naiste päralt olevat olema juttu naissõduritest vms, kui pole soolist vastandumist vms - nojah, loogika on vast selles, et muidu poleks tekstil sellist aeglaselt kerivat puänti; tõepoolest, alles viimastel lehekülgedel sain sellele pihta ning peale teksti lõpetamist võtsin selle kontrollimiseks uuesti ette. Eks võib muidugi mõelda, et inglise keeles tuleb see esile efektiivsemalt kui eesti keeles (ja see pole samas laadis nagu Ann Leckie triloogia puhul).

Kui nüüd järele mõelda, siis algselt vägagi igavana mõjunud lugemine (no tõepoolest, ühe naise ootamine, millal ta saaks päevi kestva ilmajama tõttu oma kodulennule saada) on tegelikult päris meisterlik … õudusjutt (aga mis seal õudset oli, seda üldse ei maininudki!).

Kelly Link - Skinder's Veil (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Lugu lõputööd kirjutavast Andyst, kes ei saa kuidagi tööd valmis. Noh, ta korterikaaslasel on tüdruk, kellega see ohjeldamatult seksib ja üleüldse, Andy pole nagu õieti omadega kohal.

Aga siis helistab talle üks ammune naistuttav ja pakub Andyle ta elukohas olemist (et lõputööd viimaks rahus kirjutada!), kuniks naine käib haiget õde ja ta lapsi aitamas. Naise üürimaja paikneb kuskil Vermonti metsades ning nagu lubatud, on see üldiselt vahva koht, kuid tuleb meeles pidada kaht reeglit - peauksest ei tohi sisse lasta maja omanikku Skinderit ja tagauksest tuleb sisse lasta selle Skinderi ükskõik milline sõber ja lasta neil majas peatuda niikaua kui nad soovivad (no suur maja, seal mitu magamistuba). See on Andy jaoks … veider, aga naistuttava järgi ei pruugi sel ajal midagi juhtuda. 

Ja mõne päeva pärast ongi tagauksel üks ilus, kuid kummaline naine. Kes avaldab peagi soovi Andyga magada, ja nii mitu järgnevat päeva. Muus osas nad suurt kokku ei puutu. Viimaks tutvustab naine noormehele seente tarvitamise võlumaailma ja see paneb Andyl katuse sõitma või siis hoopis avab uued tajud: sest peale naise lahkumist hakkab sealt majast igasuguseid olendeid läbi saalima. Ja tuleb ka maja omanik. Aga peagi on see lõbu läbi, sest naistuttav naaseb õepere juurest ja saadab mehe pikema jututa minema. Ja Andy edasine elukäik … on mõnelgi moel mõjutatud seeneaurusena kohatud tegelastest.

Päris pöörane lugude jutustamine, kus muuhulgas võiks selguda ka maja omaniku Skinderi päritolu … või siis mitte. Igatahes igati meeldiv psühhedeelia. Teksti lõpp ehk läheb minu jaoks veidi mööda, aga samas - miks mitte. Lugu ilmunud Shirley Jacksonile pühendatud antoloogias, sellest siis see majamotiiv.

Mingis mõttes võiks öelda, et see on nö klassikalisem kirjandus (koos näiteks Beari ja Hopkinsoni tekstidega) võrreldes ülejäänud antoloogiast seniloetud autorite tänapäevaste angstidega.

Kelly Link - Two Houses (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 7, 2013)

 

Algselt on tekst ilmunud Ray Bradbury ainelises antoloogias, ja noh, tegu ongi vast puhta õuduslooga (seda küll teadusliku fantastika soustis) - kuhugi asustatavale planeedile on teel väiksema seltskonnaga kosmoselaev, kes siis ühel hetkel satuvad olukorda, mida kontrollitakse nende eest … ja midagi head pole sellest oodata.

Lugu jagunes minu jaoks kolmeks osaks - esmalt ühe astronaudi (enamus neist on naised) ärkamine hibernatsioonist ja ta sünnipäeva tähistamise laeva tehisintellekti abil. Teises osas on peol jutustatavad nö reaalsed õuduslood. Ning kolmandas … millegi ootamatu elustumine, ühe nö klassikalise õudusloo läbimängimine kosmoselaeva klaustrofoobilises olustikus.

Esimesed kaks etappi tekitasid erinevaid ootusi, milliseks selle jutu lõpp (või noh, teema) võiks kujuneda - kõigepealt ootaks mingit reisiga seotud tehnilist jama, seejärel ootaks justkui  tegelastelt mingi ootamatu külje avanemist … aga juhtub hoopis midagi kolmandat, mis küll õieti koorub välja eelnevast. Sest autor pole ometigi miski suvaline sõnaloopija.

Kelly Link - The Cannon (Magic for Beginners, 2007)

Link on kirjutanud õige veidra loo, mis siis esitatud dialoogivormis ja käsitletakse … kahurist inimese välja põmmutamist (nagu tsirkuses, eksole) ja selle tagajärgi (no mingil kunstilisel moel võiks rääkida, et surmajärgsed kogemused jms … aga pigem mitte). No tagajärjed on kaunid ja kummalised – kahurist välja põmmutatu satub hoopis teise, muinasjutulisse maailma (mis ei tähenda, et ta kindlasti sobituks sinna).

Ja kahur ise … temagi on kui … olend, ja noh, selline põmmutamine läheb õige Erose võumaale. Kuigi et tegemist on kahuriga, ei saa kuidagi unustada Thanatost. Ja eks see kahur põmmutab mõnuga nii naisi kui mehi. Orgia missugune. Võiks mõelda, et kahur koguni mõjutab soolist identiteeti (või noh, segab inimeste psüühikas kaarte) – küsimustele vastaja on igatahes … sugupoole poolest õige libe kala.

Ühesõnaga, õige poeetiline ja mitmeti sürreaalne tekst, mida ei pea tingimata ulmena käsitlema; noh, maagiline realism või midagi sellist. See loo käigus alatasa muutuv võlumaailm on õige hüpnootiline, umbes nagu Sarah Kane’i hea unenägu. Maiuspala kiiksuga kauniskirjanduse nautlejatele, mitte et ma ise nende hulka tingimata kuuluks.

Kelly Link - The Wrong Grave (Pretty Monsters, 2010)

Gümnasistist noormees läheb surnuaeda, et kaevata üles autoõnnetuses hukkunud tüdruksõbra haud. Sest tulekul on luulevõistlus ja see poeediks sooviv noormees pani matustel oma parimad luuletused sinna kirstu kaasa. Ja noh, kuna tal pole koopiaid neist, siis peab ta loomulikult selle kirstu välja kaevama, et oma parimad luuletused kätte saada.

Ühel ööl (matustest on möödas pea aasta) ongi siis noormees surnuaias koos vajalike tööriistadega, et sooritada kaevetöö. Paari väsitava tunni möödudes ongi ta kirstuni jõudnud ja sealt tuleb välja … võrdlemisi naiselikuma kehaga neiu kui tema lahkunud Bethany. Kes on õige suhtlemisaldis. Et sellest võõrast surnust vabaneda, lubab tulevane poeet temast luuletuse kirjutada – mida iganes, peamine, et sellest laibast vabaneda. Kuid suurte rindadega hauast ülestõusnust … ei saa nii kergelt vabaks, eriti kuna tal tundub olevat võime mõtteid lugeda (mis sellele poeedihakatisele just erilist au ei tee).

„This was the first of the many unexpected and unpleasant shocks that Mike was to endure for the sake of poetry. The second was the sickening – no, shocking – shock that he had dug up the wrong grave, the wrong dead girl.
The wrong dead girl was lying there, smiling up at him and her eyes were open. She was several years older than Bethany. She was taller and had a significantly more developed rack. She even had a tattoo.“ (lk 10)

Et siis, puhtalt hull värk ehk autori lõburetk kergema meelelahutuse radadel. Linki iroonia oma kangelase iseloomustamisel on päris lahe, sest see luuletajaks-soovija on üks paras nooruslik põhupea ning hindab suhteid kadunud Bethanyga … kergelt valesti. Kuid jutt pole vaid kerge meelelahutus, seal on ka sügavamaid hetki, mis käsitlevad selle Bethany lahkumist ja tema suhteid mahajäänutega. Surmaga leppimist. Mitte et loo kangelane selles just eriliselt osav oleks …

Kelly Link - Travels with the Snow Queen (Beyond the Woods, 2016)

Järjekordne muinaslugu on edukalt rikutud, seekord saab vatti “Lumekuninganna” lummav lugu (vanasti oli sellest ikka päris vägev telelavastus, muidu küll lugu suurt ei mäletaks; praegu pidavat olema mingi kole “Frozen” multikas). Igal juhul, seda teksti lastele vast ette ei loeks - kui just pole soovi täiskasvanute maailma nihilistlikumat või õigemini köögipoolt tutvustada.

Lugu siis sellest, kuidas lapsepõlvesõbrad Kay ja Gerda on noorena abiellunud ning avastanud ajapikku, et ega neil tegelikult suuri tundeid või vajadust teineteise järele pole; mis tekitab koduses elus üsna pingelise olukorra (kaasa ei aita seegi, et kord kinkis Kay naisele rääkiva kassi, kes siis jutustas Gerdale mehe seiklustest teiste naistega). Ühel päeval peale järjekordset tüli lahkub Kay kodust, ning ei tule tagasi. Gerda kuuleb peagi, et poe juures läks mees saanile, kus istus uhke blondiin ja mida vedasid valged haned (no kus on rääkiv kass, seal võivad ka valged haned saani vedada).

Gerda jääb ootama mehe tagasitulekut, sest tahab mehele veel nii mõndagi öelda (tal on nimekiri valmis kirjutatud), aga nojah, Kay ei naase ka paari kuu pärast. Viimaks otsustab naine teda otsima minna (see oleks ka reisimise eest), ning ees ootavad teda olukorrad nagu ikka selles huvitavas muinasjutus tavaks on… ainult et vähe tumedamas võtmes (eks siia on sisse segatud elemente teistestki muinaslugudest), kõiksugu üksikud eided ja nõiutud põhjapõdrad.

Lõpuks leiab Gerda selle jäälossi ning sealt siniseks nõiutud Kay, kes soovib, et naine teda suudleks ja nii saaks mees nõidusest vabaks ja nad saaks siit külmast pärapõrgust minema ning elaksid õnnelikult elu lõpuni. Gerda… pole sellest mõttest just vaimustunud (mis õnn neil tegelikult ennegi oli?; pealegi on ta seikluste jooksul nimekirja kaotanud, mida tahtis mehele ette lugeda) ja kui ta näeb lumekuningannat, siis…

Ohjah, vahel need lahkuminekud ja partnerile tõe näkku rääkimine võivad ikka eriliselt vaevaliseks osutuda - eriti kui partner on mingi blondi bimbo (nagu Gerda arvab) poolt röövitud ning kõik märgid (nagu teekonnal kohatud inimesed talle rõhutavad) viitavad sellele, et mees pole just pühendunud nende abielule. Kui lugu algab vähe mittemidagiütlevalt, siis edenedes kerib see päris hästi üles ning Gerda juhtumised lähevad õige feministlikuks. Muidugi, need autori kommentaarid muinasjuttude üldistest vajakajäämistest (mis mõttes tegelased ei kurda jalahädasid peale kõiki neid rännakuid?) on ka päris elustavad.

ulmekirjanduse baas

Kelly Link – The Game of Smash and Recovery (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Võrdlemisi igav lugu vennast ja õest, kes paiknevad kuskil taevakehal ja ootavad vanemaid tagasi, need lahkusid siis, kui õde oli alles väike-väike, ning sestsaadik on vend tüdruku eest hoolt kandnud. Sest õde on... eriline ning vend lubab teda alati kaitsta ja toetada (tema ei lahku nagu vanemad!). Nojah, see taevakeha on üks kummaline koht, kõik need orgaanilised ja tehislikud olendid.

Loo puänt on siis selles, et õde on tegelikult konstrueeritud tehisintelligentsi kandma – sel taevakehal on teinud laev hädamaandumise, turvanõuna on jagatud TI väiksemate mehhanismide kanda, niiet... õde on tegelikult laev! Vend on loodud ta ihukaitsjaks jne. Õde ühendatakse peidetud laevaga (või see taevakeha... ongi laev?) ja reis jätkub.

Siis selline psühholoogiline lugu, algul tähelepanu vaeste laste õnnetul saatusel, mis siis tasapisi saab hoopis uue värvingu. Kuidas võiks toimida tehisintellekt, küsimus Võõrast. Mis on see inimeseks olemise mõte.

Kelly Link – The Cinderella Game (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Pildike kärgpere ühtekasvamisest. 12-aastane Peter ja 8-aastane Darcy on jäänud kahekesi koju, kui nende ühte saanud vanemad on läinud kahekesi kvaliteetaega veetma ning lapsehoidja on pidanud äkitselt oma haige mehe juurde minema. Maja kuulub Darcy isale, kes on rikas. Peteri ema püüab teha nii, et võita nii mehe kui ka ta tütre Darcy südant, mistõttu Peter tunneb end üsna üleliigsena ja õigemini soovimatuna, mistõttu... kui sind nähakse negatiivses võtmes, siis vahet pole, kui käitudki halvasti.

Et lapsed on niimoodi kogemata kombel üksi jäänud, nõuab Darcy, et Peter temaga mängiks. Poiss küsib selle eest raha ja tingimise peale lepivadki lapsed kokku, et mängivad Tuhkatriinut – Darcy oleks Tuhkatriinu kuri võõrasõde ja seetõttu võiks Tuhkatriinust Peteriga kõike teha. Eks Peter leiab, et ta on siiski küllaldaselt vana, et saaks võõrasõe nõudmistega hakkama. Nad hakkavad mängima peitust ja Tuhkatriinu kuri võõrasõde poeb peitu. Ja sellele järgneb... õige verine kokkupõrge.

Selline psühholoogiline õudukas tänapäeva pereelust – mis siin tekstis on esitatud õige väänatud muinasjutulikus vormis. Loo lõpplahendus on kenasti mitmeti tõlgendatav, mis vast ongi horrori puhul oluline.

Kelly Link – I Can See Right Through You (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Üpris naksakas õuduslugu. Mees ja naine on mänginud nooruses vampiirifilmis ning saanud selle eest ilmatuma kuulsaks, oldi kogunud armunud, aga... midagi oli valesti. Lisaks kuulsusekoormale oli neil oma tume saladus, mis veel kakskümmend aastat hiljem neid ühendas ja lahutas – hoolimata sellest, et nad peale lahkuminekutki hästi läbi said.

Lugu on jutustatud nüüdseks keskealise filmitähe silme läbi, kõik need probleemid, mis kaasnevad staarikuulsusega, naised ja mõnuained. Ta kunagine partner oleks justkui see kõige õigem naine, keda armastada, aga... aga asjad pole korras ja eks sellest käesolev lugu räägibki.

Loos on mitmeid minevikumeenutusi, mis algul ajavad pilti segasemaks, ent nagu selgub, loovad need kenasti atmosfääri. Peale Künskeni lugu on muidugi puhas rõõm lugeda inimtegelastega teksti, kes suisa käituvad enamvähem inimlikult (kui vaid poleks seda... saladust). Linkile paistab meeldivat kirjutada tänapäevaseid müsteeriume.

Kelly Link – The Lady and the Fox (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Kena muinasjutulik armastuslugu (jällegi, nagu Griffithi puhul, kas tekstil on reaalset folkloorset tagapõhja, ei tea). Armastus leiab võimaluse! (Noh, vähemalt ilukirjanduses.) Noor tüdruk on jäänud vanemateta, ta meikijast ema jäi Taimaal narkootikumidega vahele ning sai selle eest eluaegse karistuse, ning seetõttu on Miranda tädi kasvatada; ühtlasi on ta jõulude ajal teretulnud oma ema tööandja Honeywellide juures. Seal Honeywellide residentsis kohtab jõuluõhtul Miranda akna taga piilumas üht meest, ta paistab olevat niisamuti Honeywellide sugu, ent keeldub teiste sugulastega kohtumast. Järgmise aasta jõulude ajal on jälle see mees akna taga. Ja nii edasi – ent see juhtub siis, kui jõulude ajal sajab lund (aga et tegemist Inglismaaga, siis...). Miranda sirgub nooreks naiseks ja need sporaadilised kohtumised... tekitavad kiindumuse või nii. Sest see mees (kes pole aastate jooksul grammigi muutunud) on va pagana hea suudleja. Aga nagu öeldud, on mees kättesaadav vaid lumesajuse jõulude ajal. Miranda on krapsakas neid ega anna alla. Mil viisil kaks südant üheks saavad, ei ütle.

Selline fantaasiasugemetega armastuslugu. Jajah, võiks olla lääge ja imal, aga tekib kaasaelamine kangelanna tegemistele ja eksiteedele, hoolimata õnnetust saatusest tuhkatriinu püüab ja võitleb. Ja noh, eks sellest ole ikka kena lugeda.