J. G. Ballard - Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Lugu sellisel koledal teemal, mille nimeks on põlvkonnalaev - ehk siis meie praeguste teadmiste järgi see ainus “käegakatsutav” viis inimkonnal jõuda mõnele elatavale planeedile. Reis, mis kestaks ehk mõne sajandi ning selle jooksul peaks kitsastes oludes elama ikka päris mitu põlvkonda inimesi. Eks need tekstid, mis sellistele reisidele keskenduvad, ei maali juhtuvast just positiivset pilti.

Antud tekstis on reisil jõutud kolmanda põlvkonnani; eripäraks on see, et siin on laeval vaid neliteist inimest ehk kokku kolm perekonda (mis juba esimeses põlvkonnas jagunes eri tööülesannete täitjateks). Lisaks peredele on neljateistkümnendaks reisijaks psühholoog Francis. 

Psühholoogile teeb muret kolmanda põlvkonna 16-aastane noormees Abel, kes on kuidagi liialt nutikas ja esitab kaaslastele ebamugavaid küsimusi - kahjuliku mõju vältimiseks peab Francis nende peal kasutama hüpnoosi, mille mõju on sõitjatele nö programmeeritud. Aga Abel ei jäta uurimist.

Francisel on veel suurem probleem, nimelt on selle eksperimendi korraldajad rahalistes raskustes ning avalikkuse huvi on muutunud - eksperiment on kestnud oma 100 aastat ning paistab ebaõnnestuvat. Ja kui ka see projekt lõpetada, kuidas siis üldse reisijad terve mõistusega nö Maale tagasi tuua.

Tõsine psühholoogiline novell inimestega eksperimenteerimisest inimkonna hüvangu nimel. Nagu ikka, ei paista põlvkonnalaev olevat lahenduseks. Võiks öelda, et Ballard on harjumatult tavapärane, pole siin mingeid kummastavaid võbelusi või sisemisi keerdumisi.

Mairi Laurik "Grathelia : me jäime ellu" (Lummur, 2024)

Ootamatult mõnus kerge ja tempokas noortekaks, millega üks puhkepäevake aega veeta. Alguses ehmatasin võõra planeedi ja põlvkonnalaevade teema peale pisut ära, ma ei teagi, miks ma pelgasin, et see osa kuidagi kunstlikult ja kulunult välja kukub, aga seda siiski ainult korraks, sest tegelikult jooksis lugu algusest lõpuni vägagi mõnusa orgaanilise tervikuna.

Sündmuspaigaks on siis üks Grathelia nimeline planeet, kusagil kaugel kaugel kosmoses ja ajas. Inimasustus planeedil on vaid mõned sajad aastad vana, kuid et selle on aluse pannud mitu erinevat laeva, milledes nende märksa pikema teekonna jooksul on jõudnud suletud süsteemides areneda erinevad kultuurid, siis on ka planeedi ühine asustamine ning uuesti ühtseks tsivilisatsiooniks sulandumine olnud mõnevõrra väljakutserikas.

Noh, kõik see kõlab päris kena isutekitajana teadusulme austajale, lisada juurde veel suuresti alles tundmatu loodusega planeedi saladuste avastamise võimalus ning nagu olekski juba materjal koos, aga tegelikult on see raamat siiski ikkagi noortekas. Lugu sellest, kuidas peategelanna 16-aastane Sara ja, minu meelest siiski pisut vähem kesksel kohal, kuigi mahuliselt eraldi looga teise minategelasena samuti peategelane, Trev omapäi ja oma peredest lahus alustavad planeedi erinevatest punktidest teekonda, et siis – ma arvan, et siinkohal ei ole küll eriline sisu reetmine seda välja öelda – lõpuks kokku saada. Natuke kooliolmet, omapäi hakkama saamine, mure perekondade pärast, päritoluküsimused ja teineteiseleidmine on üsnagi klassikaline noortekavärk.

Kui nüüd tundus, et sellest kõigest juba piisab, et lugu kokku saada, siis on jäänud veel mainimata, et tegelikult on tegu ikkagi katastroofilooga, sellise väga päevakajaliselt ja värskelt mõjuva katastroofilooga sealjuures, ning just nimelt läheneva katastroofi ärevus on täpselt see, millega raamat algab. On koduloo tund ja kätte on jõudnud hetk, mil väljasaadetud lõhkekeha peaks hävitama planeedile läheneva asteroidi. Terve planeed inimesed on asteroidi märkamise ning tolle kursi väljaarvutamise hetkest peale elanud läheneva ohu ärevuses ning valmistutud on kriisivarude ja varjumiskohtade osas. Samuti peaks just algama plaaniline distantsõppe nädal ning samuti on planeedil parajasti mürgist ainet eritavate taimede õitseaeg, mis tähendab vajadust kindlas kellaajavahemikus hermeetilises puhta õhuga ruumis viibimise või hapnikuga kaitsemaskide järele. No kas ei kõla mitte paljutki sellest nii olevikust kui lähiminevikust üsnagi tuttavlikult?

Edasi järgnebki üks neist „mis siis kui“ stsenaariumitest, millest me vähemalt meie kandis oleme siiamaani pääsenud, aga Grathelia elanikud peavad korraga hakkama maadlema nii energiakriisi, sidekanalite, toiduvarude, kaitsemaskida, isikliku turvalisuse ning massilise surma ja hävinguga ajal, mil tavapärane maailmakord häiritud saab.

Seega võib öelda, üks asju, mida selles raamatus kindlasti nautisin, oli erinevate elementide rohkus – ulmest ja maailmaloomest ja noortekateemadest kuni vägagi päevakajaliste katastroofiteemadeni. Kuid kõige olulisem selle juures on see, kuidas kõik need erinevad aspektid üheks sujuvaks ja läbipõimitud ning üksteist toetavaks tervikuks on kirjutatud. Katastroofiteemad on Grathelia oludes täpselt parasjagu distantseeritud ja nihkes, et neid vabalt läbi mängida, ilma, et peaks hakkama realistlikult sünget tulevikku ennustama või alternatiivajalugu kirjutama jne, samas on maailmaloome saanud samuti täie tähelepanu ning on täpselt samapalju väärtus iseeneses. Õigupoolest on tekitab see maailmaloomeline pool hoopis täiesti õigustatud ootuse, et raamatule peaks ilmuma järg – kui mitte samade tegelastega, siis samas maailmas kindlasti. On ju planeedi kohaliku elustikuga seotud müsteeriumid tõstatatud, ent ilma mingisuguse erilise lahenduseta (kuigi, esialgu tundub vähemalt see osa piisavalt tüüpilise maiguga, et selle võib ka kohustuslikuks taustaelemendiks lugeda ilma, et eraldi uurimist ja lahendust vajaks); ning samuti antakse üksjagu detailseid üksikasju, mis vastasel juhul kuidagi lihtsalt ripakile jääks… Lisaks peab mainima veel, et planeedi ajaloo esitamine õpilaste lühiesseedena oli väga hästi õnnestunud lüke – ühest küljest loomulik jaotus parajateks infoportsudeks, teisalt võimalus erinevatel teemadel läbi noorte tegelaste mõtiskleda, kolmandaks väga hea vahend katastroofijärgses maailmas, kus muidu pelgalt nimedeks jäänud taustategelased, kellest paljud ei pruukinud elusana raamatu lõppu jõuda, omandasid järsku kohalolu ja terviklikkuse, andes lisadimensiooni toimunud hävingule.

„Grathelia“ muidugi ei olegi ainus sellesse maailma paigutatud tekst – autori eessõnast saab teada, et tegelikult sai see maailm alguse hoopis 2022. aasta Reaktori novembrinubrisse kirjutatud jutust, mis raamatu lugeja jaoks töötab nüüd justkui omamoodi lisapeatükina ja on samuti täiesti loomulikus kooskõlas ning seotuses raamatu sündmustikuga – astuvad ju sealgi peategelased korraks läbi raamatukogu varemetest, mille korrastamisega lühijutus ametis ollakse. Ahjaa, siinkohal võiks välja tulla ka ühe kriitikanoodiga – lühijutus nimelt virnastatakse päästetud ilukirjandust temaadiliselt selle järgi, mis laadi praktikas rakendavat infot need sisaldavad, sest ka ilukirjandusest võib leida kasulikke praktilisi teadmisi. Ning selles valguses oleks olnud lihtsalt imeline, kui kogu selle suure õunte moosistamise ja konserveerimise peale, mida tehakse ohtralt nii lühiloos kui raamatus (elagu maamajad, õunaaiad ning traditsioonilised peenramaad, eksole), oleks edasi antud ühtlasi ka detailne õpetlik ja töötav õunamoosi retsept. Ja/või kaminas improviseeritud ahjuga kuklite valmistamise juhised. No need asjad peaaegu olid, aga siinkohal oleks tõeline käsiraamatulik detailsus olnud suureks boonuseks. Noh, okei, lõkke peal putru keedeti, kuigi ma ei tea millest võiks Eesti tingimustes kuhugi võsasse ööbima sattunu üldse saada putru keeta, viljateradest sügisel?

Nojah, see selleks.

LISATUD: Läks täiesti meelest mainida, et on vahelduseks jälle väga tore, kui raamatus on illustratsioonid sees. Ja esikaas ja köide üldiselt on ka sümpaatsed.

Artur Räpp, Maarja Kruusmets - Tume leek (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Põlvkonnalaev on teadagi probleemide pundar - mida kaugemale jääb stardipunkt, seda segasemaks seal elu läheb. Siinne laev on lahkunud Maalt, kuna sealne ökosüsteem oli hävinemas. Plaanid uuele planeedile jõudmiseks oli paika pandud, aga siis sekkus inimfaktor ja kohtumine tundmatuga. Konfliktide tagajärjeks eelkõige meeskolonistide vähenemine ja vajadus uute kolonistide järele - tuli siis välja valida sobivad tõupullid, kes siis naisi viljastaks. Mis siis omakorda viis selleni, et kõik viljastumisvõimelised naised ei soovi olla viljastatavad. Ja no mis üldse on perekond.

Loo peategelane on raamatukogus töötav viljastumisealine naine, kel on vaid üks tütar. Eks raamatukogu on omamoodi infokeskus, seega laeva võimud püüavad seda samuti kontrollida - milline osa traditsioonilisest minevikust enam ei sobi laeva reaalsusega, mida peaksid naised lugema, et olla võimalikult viljastumisaltid. Noh, raamatukoguhoidja päris nii ei arva nagu on laevas kehtestatud reeglid. Kuniks ta kutsutakse vestlusele, kus tuletatakse meelde reeglite olemasolu. Või muidu … sünnitama.

Eks siit võib välja lugeda, milline on probleemi kese ja milline võib olla lahendus. Aga noh, põlvkonnalaev ja tema eesmärgid - autoridki on osutanud mitmele kitsaskohale, mis headest kavatsustest hoolimata ei ole just sealsele ühiskonnale jätkusuutlikud. Ja eks inimfaktor on ikka see, mis paratamatult kaarte segi ajab.

loterii

ulmekirjanduse baas

Artur Räpp, Maarja Kruusmets: Tume leek

 

Kosmoserännak laevas, mis põhimõtteliselt riik, eesmärgiks uus planeet, kuhu inimesed ümber asustada. Peategelane on raamatukoguhoidja Anna, pisike naine, kirglik ema, kes aga ei taha olla sünnitusmasin.

Lugu keerleb selle ümber, kas kosmoselaev-riigi elukorraldus on ikka parim võimalik ja kas seda hoitakse jõuga üleval, samas armastusest jutustades.
Laev kui elukeskkond on veenvalt kirjeldatud ning detailid head - taimede austamine, seksism, vanadele ainult eluks vajalik, peaaegu näljapajuk - ent siis teeb lugu paar uskumatut käändu ja lõppeb nagu Punamütsikese muinasjutt, kus jahimees (ehk ainus oluline täiskasvanud mehest tegelane peale ebamäärast sugu hundi) päästab päeva ning toob kõigele lahenduse. 

Ma olen päris kindel, et lõpplahendus mind ei rahuldanud. Seal juhtus liiga palju ebatõenäolisi asju järjest. Aga lugu ise oli põhiosas täiesti loetav.