31 mai, 2013

Dave Hutchinson – The Incredible Exploding Man (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

No et jah, korraga on keset Ameerikat selline strugatskilik Tsoon (Ground Zero), mis on ikka väga tuksis koht, kõik elav kaob sinna. Õnneks on selle tekkele mingisugune seletus olemas – nö bosonimasin läks üle võlli ja seal maaaluses laboris avanesid uksed vist teistesse dimensioonidesse (kui oskad sinna astuda). Nimelt jäid laboris plahvatuse hetkel viibinud inimesed sinna... olelema, ei elus ega päriselt surnud, ja niisamuti juhtus nende inimeste ja loomadega, kes sinna Tsooni sattusid või saadeti. Aga jah, see Imeline Plahvatav Mees on siis üks neist kahest tüübist, kes suudavad Tsoonist väljuda – tema ja hull geenius. Mil iganes hull geenius inimeste sekka valla pääsemas, peab IPM ta tagasi põrgusse tarima (ühesõnaga, selline pooleldi Supermani värk). Ainult et... see muutub üha kurnavamaks ja on märke, et Tsooni teisedki kehad võivad lõpuks aru pähe võtta ja hakata maailmade vahel pendeldama. Mis oleks inimkonnale üks ütlemata hirmus võimalus. Miks, jäi natuke arusaamatuks.

30 mai, 2013

J.G. Ballard – Crash (2013)

Tänavune eestikeelse erootikakirjanduse saak on päris hea – ilmunud on tervelt kaks loetavat romaani. Kui Kanarbiku abil võime tutvuda naiseliku magusvalusa sadomasounelmaga, siis Ballardi tekst on väheke... teistsugusem ja eetilisi küsimusi tekitavam, ehk siis deformeerunud kehade ja autode ühe, bataille'lik jumaldav lopsakus on suunatud destruktiivsetele masinatele. Moodustub kõrvaltvaatajaile (õigemini lugejale, kel puuduvad sellised meeliskelud) painajalik hämarilm, reaalsuse ülemüstifitseerimine. Lahustumine, loobumine bioloogilisest reproduktsioonist, sentimentaalsuse kaotamine (kõverdumine?) ja vaid oma ihade rahuldamine (ihafetiš?). Siit õnneliku inimsuhte retsepti ei leia, küll aga ohtralt seda, kuidas end vabaks lasta, ning oma kiima hoolimatult vallandada. Mille tipppunktiks oleks siis ainulaadne surmasõit ja selle tulemusena ühtimine, oma kõikvõimalike kehavedelike auto sisemusse vallandamine; ajusodi, sperma, uriiniga õnnistamine. Ekstaas missugune, Vaughan forever.

Teos ilmus tervelt 40 aastat tagasi ja on senini värskenamõjuv väärdumuste jõhker mülgas – enne meile tuttava virtuaalmaailma avanemist; see on kui noorpõlve räpased saladused, enne kui rahuned / tasalülitatakse täiskasvanuks. Eks mingi paralleel ole ka samas Ajavaimu sarjas ilmunud Burroughsi sperma- ja vändamaailmaga, siinsete tegelaste rahuldamisunelmad lähevad samamoodi üsnagi kriminaalseks. Muidugi on lugedes paratamatult silme ees Cronenbergi malbe ekraniseering... kongeniaalne, eksole. Ühesõnaga, igati lugemist väärt teos, mis täidab mõnusalt õdusaid kaminaõhtuid.

“Vaughan ilmutas mulle kõik oma kinnismõtted haavade salapärasest erootikast: veriste armatuurlaudade, väljaheidetega määritud turvavööde, ajukoega ääristatud päikesesirmide perverssest loogikast. Vaughanis vallandas iga puruks sõidetud auto erutusvärina: mõlkis poritiiva keerukas geomeetria, lömastatud radiaatorivõrede ootamatud variatsioonid, groteskselt eendunud näidikuplokk, mis on surutud autojuhi jalgade vahele otsekui mingiks kalibreeritud masinlikuks minetiks. Üksiku inimolendi sügavalt intiimne aegruum oli kroomnugade ja klaashärmatise võrgus igaveseks kivistunud.” (lk 13)

“Esimestel fotodel lebas purukssõidetud autos tavaline noor naine, kelle sümmeetriline nägu ja pingevaba nahk kõnelesid hubasest ja passiivsest elust, väikestest flirtidest odavate autode tagaistmetel, ilma et ta vähimalgi määral tunneks oma keha tegelikke võimalusi. Võisin ette kujutada, kuidas ta istub mõne keskealise sotsiaalametnikuga autos, adumata ühendust nende eneste genitaalide ja stiliseeritud näidikuploki vahel, erootika ja fantaasia geomeetriat, mis ilmneb talle esmakordselt autoavariis, tema põlvede ja häbeme mahlakate punktide ümber
pöörlevas raevukas ühinemises. See sümpaatne neiu oma sulnite erootiliste unenägudega oli purukssõidetud sportauto murduvates kontuurides uuesti sündinud. Kolm kuud hiljem uues invaliidiautos füsioterapeudi kõrval istudes hoidis ta kroomnuppe tugevate sõrmede vahel justkui oma kõdisti pikendusi. Tema arukatest silmadest paistis täielik teadmine, et see muskliline noormees hoiab pidevalt pilku tema sandistatud jalgade vahel. Mehe silmad uitasid neiu häbeme niiskes rabas, kui too käigukangi liigutas. Sportauto lömastatud kere oli muutnud ta vaba ja rikutud seksuaalsusega olendiks, vallandades väändunud vaheseintes ja lekkivas jahutusvedelikus kõik ta suguorgani hälbinud võimalused. Tema sandistunud reied ja kärbunud sääremarjad lõid põnevate väärastuste mudeli. Kui ta läbi akna Vaughani kaamerat vaatas, peegeldus tema elutarkadest silmadest selge arusaamine Vaughani tegelikust huvist. Neiu käte asend roolirattal ja gaasipedaalil, haiged sõrmed, mis osutasid tagasi tema rindadele, olid nagu mingi kujundliku masturbatoorse riituse elemendid. Tema nihkunud joontega tugev nägu näis jäljendavat auto deformeerunud paneele, justkui aduks ta täiesti selgelt, et need väändunud sihverplaadid on loomuvastaste tegude hõlpsasti loetav antoloogia, alternatiivse seksuaalsuse võti.” (lk 84-85)

“Gabrielle ei ilmutanud Vaughani vastu küll vähimatki vaenu, kuid siiski olin mina esimene, kes temaga ta väikese auto tagaistmel invaliidi juhtimisseadmete veidra geomeetria keskel armatses. Kui ma tema keha uurisin ning aluspesu klambrite ja rihmade vahelt teed otsisin, juhtisid ta
puusade ja jalgade tundmatud tasapinnad mind ainulaadsesse umbtänavasse, naha ja lihaskonna kummalistesse moodustistesse. Kõik tema väärvormid muutusid uue joovastava vägivalla võimsateks metafoorideks. Tema nurgeliste kontuuridega keha, limaskesta ja karvapiiri, detruusorlihase ja erektiilse koe ootamatud ristmed olid perverssete võimaluste küpsev antoloogia. Kui istusin temaga pimedas autos lennujaama piirdetara kõrval ja õhkutõusvate lennukite tuled ta kahvatut rinda valgustasid, siis tundus, nagu vägistaks tema nibu vorm ja mahedus mu sõrmi. Meie seksuaalaktid olid teaduslikud katsumused.” (lk 148)


29 mai, 2013

Robert Reed – The Ants of Flanders (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)



Lugu siis tulnukatest, kes ühel hetkel saabuvad hooga Maale. Tõesti äkitselt! Õigemini selgub, et tegemist kahe tulnukarühmaga, kes omavahel veriste suhetega. Veel selgub, et Maa on olnud tervelt 65 miljonit aastat galaktikajõudude poolt puutumatu. Aga kõik hea lõppeb. Kuigi, eks ole siin vihje, et ehk inimkonna hävitamine polegi kõikse loomulikum tegu.
Iseenesest päris huvitav jutt, peategelaseks on kerge vaimupuudega noormees (ta ei karda midagi!), samuti ütleb sõna sekka tulnukalik kogemus. Õpetusiva vast säändne, et ei tasu teha kõike, mida palutakse – enne tuleb uurida!
“The boy-who-wasn't-a-monster knelt low, whispering, “I'm having this funny thought. Do you want to hear it?”
She nodded.
“Do you know why we put zoo animals behind bars?”
“Why?”
“The bars are the only things that keep us from shooting the poor stupid beasts.”” (lk 454)
ulmekirjanduse baas 

28 mai, 2013

Leo Luks – 100% Leo Luks (2013)

Kui kuulen sõna “kultuur”,
siis haaran kalambuuri järele
(lk 13)

Ja selle löökluuletusega saabki ehk Luksi luuleloome karkass selgeks.

Tammsaarefoobi talv 
Kuningal on külm – ahju!
Tõde ja õigus – ahju!
Juudit – ahju!
(lk 19)

Martin Heidegger

Kus asub see unustatud Sein, mille äärde
saaks sind panna?
(lk 44)

Paul-Eerikule 
Miks ma teid kõiki ära ei tapa?
Ei jõua
(lk 52)

Üks mees väitis, et kõige seksikam
on naisterahva vasak jalg
Teine vaidles vastu, et hoopis parem jalg
Mina arvan, et tõde on kusagil vahepeal
(lk 60)

Kupeldaja tegi zoofiilile karuteene
(lk 69)
 trakyllmaprokrastineerinj2lle
sirp

27 mai, 2013

Nguyen Sang – Lõbus lugu (Tibatilluke puusandaal, 1978)

Nagu teada, on nikotiinikutel hulga toredam elu kui muidu keskmisel kopsukarsklasel. Nii ka selles loos – läheb mees varahommikul üleujutatud põllule võrke vaatama ja tahaks külma peletamiseks suitsu teha, aga... tikud maha ununenud. Teadagi, äärmiselt ebameeldiv. Ja siis – läheneb mootorpaat! Ameeriklaste käsilastega! Ja kus kukuvad seda suitsunäljas meest tulistama, raiskavad niimoodi laskemoona, et rahvaväes oleks selle eest karistada saanud! Mees ärritub mõnevõrra sellisest kuulirahest ja tulistab vastu, kohe ägeneb ka sõjardite marutuli. Aga kangelasele pihta ei saa, hoopis vastupidi, nende mootorpaat saab tabamuse. Varsti jõuavad ameeriklaste käsilased järeldusele, et ühe partisani tapmiseks ei tarvitse kogu patrullrühma hukka viia ning vigane mootorpaat lahkub... ja selle asemele saabub helikopter.

Kangelasel on vesi püksis, kuni jõuab otsusele, et kui helikopteri rakettide eest eemale põigelda, võib vägagi ellu jääda. Ning siksakitabki oma paadiga nelja raketi eest kõrvale (hea, et ikkagi viit raketti polnud!)... ja helikopterlased mõistavad, et seda partisani niisama ei hävita. Mees näitabki neile trääsa. Helikopter lahkub ja kangelane läheb põlluäärsesse metsa peitu... ja kuuleb, kuidas saabub terve helikopterite rühm ja hakkab hiljutist lahingupaika ägeda tulejõuga üle külvama! Aga tema on peidus eemal metsas... Helikopterid pommitavad üleujutatud põldu kuniks varasalved ammendatud ja lahkuvad siis. Mees tuleb metsavarjust välja, veepind sillerdab peale lahingumoona omastamist ja ühelt suitsevalt puurondilt saab suitsule viimaks tuld. Vaat selline lõbus lugu.

26 mai, 2013

Peter M. Ball – Dying Young (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Metsiku Lääne stiilis lugu, ainult et... teistmoodi, kus tegevuspaigaks miski apokalüptilise maailma pärapõrgu, kus inimesed meisterdavad küborge ja kloone ning täiendavad end kõiksugu tehisliikmetega. Ja veel hullem – selles maailmas on draakonid oma täiustatud versioonidega. 

Aga nojah, eks selline vestern ole – erivõimetega poiss jutustab loo sellest, kuidas kõrtsi saabub korraga draakon, katkine ja kole, aga ometi hirmuäratav. Selgub, et draakon tahab kätte maksta mingile sõjaveteranist friigile, kes tegi möödunud sõjas draakonitega tõeliselt näruseid asju, mille eest lihtsalt tuleb kätte maksta. Ja linn jääb ootele, millal draakon naaseb ja selle värdjaliku sõjaveteraniga arved õiendab – paistab olevat kindel, et selle tulevase madina käigus tehakse ka linn maatasa. Nojah, draakon tuleb, ja saab oma kättemaksu, aga mitte päris nii, nagu erivõimetega jutustaja seda oma nägemustes nägi. Päris tore jutt.

25 mai, 2013

Vahagn Grigorjan – Lukkupandud tuba (1978)

Lugu sellest, et mis küll võib peituda lukkupandud toas. Noor haritlane üürib Jerevanis tüütult eidelt tuba, ja korteris paikneb üks selline salapärane ruum, kuhu ei saa ega tohi sisse vaadata. Aga – need, kes sinna tuppa satuvad... surevad peagi (eit, eide ammukadunud poeg ja üürniku ema, kes miskipärast sinna korterisse esmakordselt satub – mis salapärane suhe on temal küll eidega?). Mis on see, mida nad seal näevad, mis on see saladus, mis või kes põhjustab nende surmasid? Vaat ei tea...

Lugu ongi jutustatud kui üürniku seletuskiri uurijale – et kuidas need surmad just temaga seotud on, mis roll temal võis nendega seoses olla. Kõigepealt ta jutustab oma vaatepunktist kannatajana, seejärel vaatleb end kui võimalikku mõrvarit ja lõpuks hoopistükkis nö metafüüsikuna – lukkupandud toad on meie hingedes ja mõnikord neid avades võib saada sellise vapustuse, et kõik lendab uperkuuti. Nagu neil kolmel inimesel, kes sinna hirmsasse tuppa sattusid. Aga mis tegelikult üürniku roll juhtunus on, see ei selgugi. Ning kuidas see toavõti isetahtsi välja ilmub? Selge müstika.


Tekst on ausalt öeldes päris igav ja tuim, aga eks see olene pigem lugejast ja tujust. Järelsõna avab lugu palju keerukamalt, ja sellega võib või ei pea nõustuma. Et siis jah, selline äraspidine armeenia kriminaalromaan. Või siis mitte!

24 mai, 2013

Uno Leies, Jaan Tammsaar – Muti metroo (1993)


Leiese tekstist pole iseenesest suurt midagi diskuteerida, narratiiv on teada ja abjekte näkku ei karga (hoolas mutt kaevab ja ükski muruhull ei tapa teda, kõik on õnnelikud). Küll aga on paljugi rääkida (aga seda ma siiski ei tee) Tammsaare illustratsioonidest, mis kui hingavad ühes rütmis mõne Jacksoni splätterfilmi või siis lihtsalt düstoopiliste ulmefilmidega. Need ülikonnastatud teod, oravad, konnad, liblikad ja teised elajad; nende püüdlik paraadlikkus – selles kõiges on hirmutavat transhumanismi. Või noh, humanoidlikkust. Ühesõnaga, kui kellelgi himu midagi veidrat illustreerida või koomiksisse valada, tasub lehitseda seda värvikat pildiraamatut. Või siis mitte. Ise tuleb olla originaalne.

23 mai, 2013

György Botond-Bolics – Redivivus palub tuld (1975)

Raamat on omamoodi variatsioon Bulgakovi “Koera südame” ainetel ehk siis Marsilt on väljakaevamistel leitud anum ollusega, mis teadlaste poolt tuvastatakse marslase ajuks (900000 aastat tagasi oli Marsil veel elu, raamatu lõpus on ülevaade, milline see marslaste elu tegelikult oli). Mida teha leitud ajuga? Teadlastel on kaks võimalust, mida asutakse koosolekul vaagima – esiteks viis, millega surnu ajust transportida info ja mälestused elava inimese ajusse; või teiseks võimalus neid mälestusi ja kogemusi reprodutseerida helis, kirjas või koguni audiovisuaalselt (tõsi küll, see võimalus veel ideetasandil). Et esimene variant on juba loomkatsete järgus, siis pannakse hääletusele, kas seda reaalselt kasutada ehk siis marslase mälu ja kogemused mõnele inimesele siirata; kartus on, et selline katse võib olla suisa tappev. Nojah, teadlastekogu hääletab selle võimaluse maha, hoopis tahetakse hoogustada seda ajutegevuse reprodutseerimise võimalust.

Ent... auahned ja kuulsusrikkad eksperimentaatorid siiski sooritavad selle marslase aju siirdamise ühele oma kaaslasele ning seejärel puhkeb segadust täis sündmusteahel, kus katsealune muutub üpris kontrollimatuks (kuid teatud juhtudel on taas kui enne siirdamist) ja keegi asub mõrvama teadusasutuse töötajaid. Ehk siis põnevik teadlaste maailma pingelisest elust. Eks tekst üsna iganenud ole, tulevikuteadlased käituvad / tegelevad kui eelmise sajandi 60ndate aastate tingimustes. Ja edasi-tagasi reis Marsile kestab ikkagi 33 päeva (lk 109).

“... Kui minust sai vabatahtlikult, kuigi Bertalani pealekäimisel, kunagise marslase teadmistepagasi omanik, muutus mulle korraga paljugi arusaamatuks.
On arusaamatu, et inimene kasutab elektrit, tegelikult teadmata, mis see on. Kasutab magnetit, teadmata, mis on magnetism. Loob kunstlikult valgust, teadmata, mis on valgus. Ehitab kõik oletusele, et ükski liikumine ei ületa valguse levimiskiirust, kuid ei tea, millise kiirusega levib raskusjõud või see tema jaoks mõistatuslik energeetiline tegur, millega ta puutub kokku mõtete ülekandmise, telepaatia nähtuste uurimisel.” (lk 149-150)

ulmekirjanduse baas 

22 mai, 2013

Stephen Baxter – The Invasion of Venus (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Juhtub siis, et juba aasta aega on jälgitud tulnukate (ehk Sisenejate) lähenemist meie Päikesesüsteemile. Küsimus on – kas võtta nendega ühendust või mitte; kui anda märku, äkki siis tulnukad saavad hinnata meie tehnoloogilist arengut ning... rünnata? Püütakse kinni mõned Sisenejate signaalid, aga neist ei saa tuhkagi aru, ja paistab et need polegi mõeldud maalastele. Sest... peagi selgub, et Sisenejad suunduvad Maa asemel Veenuse poole, kust... on hiljuti avastatud miskisuguseid intelligentseid eluvorme. Uskumatu värk. Sisenejate lähenemist dokumenteeritakse igati ja eks lihtrahva hulgas ole igasugu äärmuslasi, kes tahavad tulnukatega ühendust võtta või neid rünnata või pead liiva alla peita. Nagu ikka, valitsused varjavad nii mõndagi ning tõde on kuskil mujal.

Ja siis, korraga! Sisenejad ründavad Veenust! Mitme tunni pärast tuleb Veenuse suunalt vasturünnak ja sellega pihustatakse Sisenejad põrmuks. Selle vasturünnaku sooritamiseks kasutasid veenuslased Neptunit, mis on nüüd kosmosest... haihtunud. Pole planeeti, on probleem. Maalased mõistavad, et see mäng käib ikka väga kõrgelt üle nende peade ja nii tekib paratamatult küsimus, et mida üldse edasi teha. Nojah, kogu lugu on tegelikult esitatud kahe vana tuttava vestluste kaudu. Mees ja naine on nö mõtlevamad pead kui tavainimesed ja võimuvajajad, ja nende kahe visioonid on murelikud. Ent käised tuleb üles käärida!

“This whole episode has never been about us. Can't you see? If this is happening now, it must have happened over and over. Who knows how many other planets we lost in the past, consumed as weapons of forgotten wars? Maybe all we see, the planets and stars and galaxies, is just debris of huge wars – on and on, up to scales we can barely imagine. And we're just weeds growing in the rubble.” (lk 222)

21 mai, 2013

Jonathan Safran Foer – Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal (2013)

Õigupoolest ei oska teksti kohta midagi mõistlikku öelda. On üks vaimselt ülearenenud noor poiss, kelle isa on 9/11 rünnakus surma saanud. Poiss leiab ühel päeval isa asjade hulgast võtme, mis asub ümbrikus, millele on kirjutatud “Black”. Kes on Black ja mis võti see on? Poiss asub siis New Yorgist otsima Blacki-nimelist inimest, kes teaks midagi ta isast ja sellest võtmest. Samas on teoses kirjad selle poisi vanavanematest, kes kirjutavad kirju nii oma pojale kui pojapojale. Mis on see, kes nad on, mis on see, kust nad tulevad, mis on see, miks nad nii katki on. Kõigil on palju küsimusi, ent puudub vastuste üleküllus.

Foer kirjutab ühtaegu huvitavalt ja tüütult (need kasti surutud dialoogid!). Kui algul käib närvidele see poisi maaniline targutamine ja erilisus, siis mingi hetk hakkab avanema inimene selle taga – inimene, kes on segaduses ja hirmunud. Ja need katkised vanavanemad, kes suudavad leida koha miski ja eimiski vahel, vähemalt korrakski. Olemise talumatus, või kuidas?

“Tihti tekkis mul tunne, nagu oleksin keset suurt musta ookeani või kusagil sügaval, ja see polnud vahva. Kõik oli lihtsalt minust uskumatult kaugel. Öösel oli hullem. Ma hakkasin asju välja mõtlema ja siis ei suutnud enam järele jätta, nagu koprad, kellest ma üht-teist tean. Inimesed arvavad, et nad võtavad puid maha tammide ehitamiseks, aga tegelikult sellepärast, et nende hambad kasvavad kogu aeg ja kui nad neid kõiki noid puid närides kogu aeg ei kulutaks, siis kasvaksid hambad neile näkku, ja see tapaks nad. Minu aju oli samasugune.” (lk 45)
veerand loetud lugudest 

20 mai, 2013

Mart Juur – Jooks ümber Pühajärve (2013)

Tegemist õigemini kahe autori kogumikuga, kus Juure tekste täiendavad või suisa avavad Hmelnitski illustratsioonid, mis on vaat et löövamadki kui algmaterjal. Ja noh, ega siin postituses ei saagi anda raamatu fiilingut edasi illustratsioonideta – päris hindamatu vaade kui töll vahib laual lebavat spermatosoidi:

“Minu ees laual on spermatosoid,
insener Garini spermatosoid.
Insener Garini spermatosoid.
Spermatosoid.” (lk 39)

“Kafka ja kevad 
Kui Gregor Samsa isaga koolimajja jõudis, oli ta muutunud jõledaks putukaks.” (lk 18)

“Maa all urus elas kääbik. Kääbiku suus elasid Sööbik ja Pisik. Ühel päeval tuli neile külla Sipsik, põues lapik.” (lk 19)

19 mai, 2013

John le Carre "Plekksepp, Rätsep, Sõdur, Nuhk" (2012)

Spioonikas, kus ilmselt Oldman ongi ise peategelane Smiley. Töötab brittide luureasutuses ja saab ülesandeks leida üles seal kõrgel kohal tegutsev Nõukogude "mutt". Raamatus on palju meenutusi ja ilmselt on sellel Carre sulest ka eellugu, mida mina ei tea. Sellele raamatule peaks järgnema veel kaks osa, kus Smiley jahib oma NLiidu vastandit Karlat.
   Inglise keeles oleks lugemine läinud sujuvamalt, ausõna. See eestikeelne tõlge oli kuidagi võlts või ebasobiv, poolvinnas siuke. Tegu pole muidu mingi äktsioniga, vaid selline psühholoogiline kassi-hiire mäng luureteenistuste maailmas. Briti keelekasutust täis raamat, mis eriti sujuvalt ümber ei tõlkinud. Film pidi ka päris hea olema. Oh neid spioonide mänge, ma ütlen.

Nguyen Dinh Thi – Tiivad (Tibatilluke puusandaal, 1978)

Ei saa öelda, et tegemist on miski kõrgkirjandusliku pilotaažiga, aga noh, moraalselt paneb sellise kangelaslikkuse kujutamine kindlasti lugeja uhkusest pakatama. Käib Vietnami sõda ja kodumaa kaitsjad peavad ilmaoludest hoolimata tõttama paljukannatanud kodumaa avarusi kaitsma – seekord siis hävitajatega MIG. Õrnalt keerleb lugu kangelasliku vietnamlasest lenduri ümber, kes kõigest raskustest hoolimata on saanud hävituslenduriks – ja ta on koos meestega, kes alati valmis kodumaad teenima ehk siis ameeriklastele ja nende närudest käsilastele säru tegema. Nii on siis korraga lennubaasis häire – vaenlase hävitajad lähenevad! Pilvine taevas lubab halba lennuilma, aga vietnamlased hüppavad rõõmsalt rooli, panevad taevasse, moodustavad lahingurivi ning vaenlast kohates sunnivad neid oma tarmuka tegevusega põgenema (“kuhu te põgenete, ameeriklased?”). Ongi nagu kõik. MIG annab sulle tiivad.

18 mai, 2013

Ian McDonald – An Eligible Boy (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

“Cyberabadi” sarja lugu 2045.a. Indiast, kus selline proosaline probleem, et kõrgklassi meestele pole küllaldaselt sobivaid paarilisi – peale kõiksugu eksperimente jms on mehi 4x rohkem kui naisi (iseasi, miks ei sobi importida Ida-Euroopast või mujalt vastavaid vastassoolisi naimahuvilisi – aga küllap pole need indialastele küllalt head, suvaline poor white trash). Ja eks selline probleem ole loo peategelasel Jasbiril, kes kah nagu sooviks omadega ree peale saada. Sama püha soov on Jasbiri vanematel, kes lahenduseks tellivad pojale kesksoolise isendi kosjasobitajaks (tõsi küll, tema pakutavad naised on talupoeglikku päritolu). Jasbiril on korterikaaslane Sujay (jälle probleem – miks kaks noort meest koos elavad, on nad siis... sellised?), kes valmistab populaarsetele seebiseriaalidele tehisnäitlejaid – ning nüüd omalt poolt valmistab hololaadse naistemurdja, kes õpetaks Jasbiri õiget tibi saama. Peale algset ebamugavust on koostöö lootusrikaste tulemustega, ent üks hetk selgub midagi... rahutukstegevat.

Kui eelmine McDonaldi lugu oli väga vinge, siis seekordne Cyberabad on selline... olustikule värvi lisandav, järgmine lõige sellisest tulevikuühiskonnast, konteksti rikastav, ent iseenesest maitse asi, kel paneb vere käima, kelle jätab külmaks.

17 mai, 2013

J.R.R. Tolkien – Kääbik ehk Sinna ja tagasi (2012)

“Ma olen Gandalf, ja Gandalf – see olen mina!” (lk 11)

Tolkien on selles raamatus üpris elurõõmus jutustaja, ikka suhtleb lugejatega ja annab neile lootust, et peale siin esinevaid konflikte ja nende lahendusi ootab tegelasi ees rahupõli – mis siis hilisemas triloogias saab üsna rängalt põrmustatud. Ühesõnaga, tegemist on üsna positiivse noortekaga, mis oma verisemaid külgi hakkab näitama alles siis, kui Smaugiga läheb hapuks ja tahetakse päkapikkude kulda laiali jagada.

Teiselt poolt võib öelda, et autoripoole lugejate nunnutamine ja viitamine eesootavatele sündmustele käib natuke närvidele (kuigi muidugi olen raamatut varem lugenud jne). Kolmandalt poolt lisab selline suhtumine tekstile õdusat vanamoelisust ja eskapismi.

Mis siis seekord “Kääbikus” juhtub? Bilbo tembeldatakse murdvargaks, kes läheb päkapikkudega nende endisse kodupaika röövretkele. Retk Üksildase Mäeni pole üleüldse kergete killast, aga seekord nad tõepoolest jõuavad Smaugi okupeeritud alani. Nii nagu varemgi, Bilbol avanevad iseloomus mitmed uued tahud (või õigemini – pakub laiale maailmale visiooni kääbiklikkusest; perifeeriast tuleb muutus, mis tsentrit muudab?), tänu millele seekord head võidavad... kui ainult Surnumanaja ei looberdaks ikka veel ringi...

Tore meelelahutus, kasvõi nui neljaks.

16 mai, 2013

Ivi Leps – Perihveerija päev (2013)

Naturalismiudemetega olmeromaan tänapäevasest maaelust, mis on täis õnnetuid või vähem õnnetuid tegelasi. Nii naised kui mehed on ühed ringilitutajad või alkohoolikud, või siis lihtsalt õnnetud. Ja ikka maakolkas – kuigi seda vist ei saa täielikuks kolkaks pidada, ikkagi kool tegutseb ja põllumajandus tundub mingil moel elus olevat, rääkimata poest ja kõrtsist. Ent jah, iseenesest midagi rõõmustavat sealt olustikust silma ei torka.

Raamatu pealkiri viitabki sellele, et kuidas möödub üks augustilõpupäev sealsete inimeste hulgas, panoraamvõte euroeelsest ajast (ühes artiklis on autor romaani tausta natuke avanud). Hommik algab kas pudeli või armukese seltsis ja edasi kulgeb päev oma suuremate või väiksemate jamadega (eks siin on tagasivaated sellele, miks üks või teine tegelane on sellise olukorrani jõudnud – miks on ta paadialune või lõdva püksikummiga või lihtsalt padujoodik). Autor musta värvi just kokku ei hoia nö tunnete komöödia kirjeldamisel, samuti leidub mitmeid sotsiaalkriitilisi sõnavõtte ühiskonna väärarengute suhtes – ja neid esitab eelkõige sotsiaalselt kõigel madalamal astmel asuv inimene. Mingis mõttes on selline hädaoru kujutamine nagu ehk... liialt ühte auku minev, kuigi tõepoolest on siin ka tegelasi, kes pole niivõrd moraalses mädasoos (muidugi, miks üldse peaks seda didaktiliselt nimetama “moraalseks mädasooks”?). Ja siis on Harry & Värvuke, kes elavad korraga läbi olemise selginemist! Aga kui kauaks?

Et tekst mahlakam oleks, on autor üpris usinalt kirjutanud mitmest räigemavõitu seksijuhtumist nii noorematel kui vanematel inimestel, eks nad isegi tunne pärast häbi või tülgastust, et lasid ihast ja alkoholist end niimoodi vabaks. Vastikus ja häbi, nii enda kui külaühiskonna ees. Vähemalt on noorematel võimalus Tallinna või välismaale elama minna (jajah, niipalju siis regionaalpoliitikast).

Oleks muidugi kena kokku võtta raamatus rulluvaid eri inimeste elusid, aga ehk teeb seda mõni teine lugeja. Romaan nagu romaan ikka, ma pole küll otseselt sellise raamatu sihtgrupis, seega ei oska otseselt midagi kiita või laita. Tehke paremini kui oskate, eksole.

15 mai, 2013

Mia Leelo Kanarbik – Tubli tüdruk (2013)

Erootikat naistele, sadomaso Bridget Jones Eesti moodi. Eks see tekst natuke muinasjutulik ole, kõik naised on vapustavate kehadega ja mehed säravad trimmis lihastes, ning vallatu orgasmirikkus tekitab muidugi hootist masendust. Kuigi see raamat saab arvatavalt rohkem negatiivset kui positiivset vastukaja, siis mulle see küll fantaasiaromaanina üsna meeldis, ootused polnud üleüldse suured (milline eesti erootiline romaan on hea?) ja nende ületamisest siis hea meel, tekst lippab ja kangelannal vahel jalad nõrgad. Ent tõepoolest, raamatust võiks pigem kirjutada mõni naissoo esindaja, oleks vähe huvitavam lugeda kui nüüd alljärgnevat.

“Ma näen peeglist, et ta silmad on jälle sellised nagu eile, ainitised, keskendunud. Sellest piisab, iha mu jalgade vahel puhkeb nagu pung maipäikese käes.” (lk 32)

Lugu siis umbes selline, et umbes kolmekümnendates edukas karjäärinaine Loore avastab üürikese põletava armusuhte käigus, et tegelikult on päris tore... midagi rollimängulikku, allumine või nii. Peale seda armusuhet tunduvad järgnevad teiste meestega seksimised äärmiselt igavad nätsunärimised, ei saa orgasmi varjugi. Probleemne isiklik olukord tekitab Loorele muret ja ainus viis end tippu viia on masturbeerimisel fantaseerida sellest kordumatust ja vapustavast laksatustega Stockholmi ööst. Viimaks kurdab naine tõsist muret sõbrannale, kes soovitab tal tutvuda vaimustava netimaailmaga – ja Loore avastabki kõiksugu blogisid, lehti ja kogukondi, mis mõjuvad talle vägagi meeliavardavalt ja erutavalt (ning on ka kõiksugu saasta). Tuleb välja, et Eestiski on mitmeid BDSM huvilisi, ent muidugi, kes teab kui ohtlik on siinsete esindajatega tutvuda, arvatavalt maniakid või ullikesed. Põnevus süveneb, ja naine soovib üha enam tutvuda selle salapärase maailmaga.

“Kinnismõte proovida iseendast teiste eeskujul mingi seksikana mõjuv foto teha kummitab mind mitu päeva. Ma ei olnud selle peale kunagi varem mõelnud. See on imelik, sest kui piisavalt pikalt peegli ees seista ja ennast niimoodi jupikaupa vaadata, selgub, et kõik võib ilus ja ihaldusväärne paista isegi nendel päevadel, kui su tervikpeegeldus sulle üldse ei meeldi.” (lk 52-53)

Ühel hetkel satub Loore kunstinäituse reklaamile, mille külastamist soovitatakse siinseteski sadomaso ringkondades. Põnev, põnev. Loore läheb kergelt napsusena näituse avamisele, vaatab fotolavastusi, mis justkui vaimustavad ent on samas nagu liialt lõdvad imaginaarseks sadomasoks, pole nii rajud kui seni netis nähtud meelierutavad kompositsioonid või võtted. Ent korraga ilmub ta kõrvale vaimustava välimusega naine, kes küsib Loore arvamust nähtu kohta ja seejärel tutvustab teda kaunitest neidudest ümbritsetud irriteeriva meesisendiga, kes – nagu peagi selgub – on aidanud kunstnikku näituse jaoks modelle kompositsioonidesse kinni siduda. Tema on Mattias. Ta on ülbe. Ta on huvitav. Tema oskab siduda. Naine leiab peale järelemõtlemist, et ta tahaks Mattiasega proovida... neid värke.

“Mattiase käsi masseerib tulekeeltena mu reitele jäljed jätnud valu laiali. Ei, mitte laiali, hoopis sisse. Ta mudib selle valu sügavamale, nahast läbi lihasse. Sinna, kus see muutub tõelisuseks. Mu kehatemperatuur tõuseb nii, kuidas põletus mu nahalt mu lihasse ja luusse imbub. Ning ma oigan, aga see ei ole valu, see on mõnu. See on “tahanveelpaluntahankõikesedakoheveel”. Ma suudan keskenduda ainult nendele välkvalusatele siirudele-viirudele oma tagumikul ja jalgadel. Mattiase käejälgedele. Tema jälgedel minu nahal.
Ma tunnen, kuidas erutus kuuma ja märjana mu aluspükstesse valgub.” (lk 94)

Ent teineteise usaldamine ja õppimine võtab aega (ja põhjustab magusvalusaid laksusid), Loore peab täielikult loobuma oma tahtest neil sessioonidel; Mattias leiab, et naine pole veel valmis selleks, et enam sügavuti naudinguisse sukelduda. Lisaks tekitab segadust see, et mis see siis on, kui nad kahekesi koos on ja kogevad teineteise seltsis vaimustavaid kehamahladest nõrguvaid hetki? Kas mees kasutab Looret lihtsalt ära? Kas naine ootab enamat? Kas midagi nii ainulaadset on üldse võimalik kellegi teisega kogeda? Nagu ikka, tuleb vastuste leidmiseks läbida üks konarlik ja okkaline tee, mis täis pisaraid ja tülliminekuid ja vaimustavat lähedust. Ning Mattiase saladusi.

“Tean ühtäkki täie kindlusega, et leida inimest, kes sind eriliseks peab, on märksa lihtsam, kui leida seda, kellega saad nii aus olla, nagu mina olin Mattiasega. Ja kes sinust sellise sügavusega lugu peab. Ning selle juures ei takista see teda kätt su suule surumast, kui ta sind millegi valusaga lööb.” (lk 138-139)

“Ta tõmbub jälle tagasi ja ma rapsin tulutult oma köidikutes. See on julm. Julm, julm ja ebainimlik. Ma olen meeleheitel. Ma olen erutusest hullumas. Ma ei tohi reegleid rikkuda ja ilma tema loata orgasmi saada. Tundub, see treeningfaas on nüüd lõpetatud. Sel hetkel, kui see mulle kohale jõuab, tunnen äkki tuliseid pisaraid oma silmanurkades, sealt edasi põskedel ja lõua otsast alla nirisemas. Need voolavad ja voolavad. Ma nutan! Ma nutan! Ma ei saa täpselt aru, millest. Osa sellest on sulaselge viha ja abitus, rahuldamatus ja kannatamatus. Aga seal on midagi veel, ma olen endaga rahul, et ma ilma tema loata orgasmi saada ei oska. See teeb minust – hea alluva. Ma olen uhke? Ja ma olen... Ma nutan ja nutan ja mul on nii hea olla.” (lk 197-198)

Eks omaette küsimus ole, et millised tuntud tekstid ja kui palju on need sellise romaani kirjutamist mõjutanud; aga õnneks olen ma neitsilikult puhas kõiksugu varjunditest. Ja noh, tegemist pole raju pornoga, mis on vast pigem kasuks.

14 mai, 2013

Paolo Bacigalupi – The Gambler (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Kena didaktiline lugu lähituleviku maailmast, mis tuletab meelde, et tõeliste väärtuste nimel tasub selga sirgelt hoida. Ong on Laosest põgenenud noormees, kes on nüüd Los Angeleses ühes suures meediakorporatsioonis reporteriks. Kodumaalt pidi ta põgenema seepärast, et ühe järjekordse riigipöörde tagajärjel läks seal elu hullemaks kui muidu – vanemad hukati ja muud repressioonid, rääkimata sõnavabadusest. Aga nüüd on Ong saanud Ameerikasse tööviisa ja ta vihub kirjutada võrguväljaandele selliseid artikleid, mis on tema meelest olulised ja mida inimesed peaksid teadma – poliitikast ja ökosüsteemist jms.

Kuna meediamaailm elab klikkidest (ehk reklaamitulust), siis ega lugejaid ta jama ei huvita – Ong ongi seetõttu toimetuse madalaima palgaga reporter. Taga hullemaks – toimetaja ähvardab ta vallandada, kui ta artiklid ei hakka saama vähemalt 50000 klikki päevas (Ongi uudisvool on vaevalt tuhat jälgijat, ja needki pigem intervjueeritavad). Noormees leiab, et ta ei suuda ausa näoga igasugu saasta klikkide saamiseks tarbijatele paisata. Siis aga ulatab talle abikäe toimetuse parim klikikoguja, kel parajasti pooleli hiigelskandaali kajastamine ning kõigeks aega ei jätku – ta pakub Ongile, et see võiks intervjueerida noormehe pagulasest kaasmaalannat Kulaapi, kes on nüüd tiinekaturul meeletult populaarne laulja ehk meelelahutaja. Ong ja Kulaap kohtuvad ning naine näeb, et Ong oma poliitiliste küsimustega raudse eesriide taguse kodumaa kohta ei edenda kummagi klikikorjamist mitte mingit moodi. Seeasemel pakub naiselikult kaval lauljanna Ongile tema 15 minutit kuulsust... Korraks plahvatab šeerimine ja laikimine. Ja Ong jätkab võitlust õiguse eest ajakirjanduses kajastada elutähtsaid küsimusi!

Nojah, ma pole nüüd kindel, kas tegemist on just erilise looga. Eks tore ole näha lähituleviku meedia toimimist (mis on täiesti usutav ja seepärast nagu ei üllata); ehk on plusspunktiks Laose temaatika sissetoomine. Aga kas tegemist on meeliavardava looga... seda vast mitte.

“The stock bots have their own version of the maelstrom: they've picked up the reader traffic shift. Buy and sell decisions roll across the screen, responding to the popularity of Mackley's byline. As he feeds the story, the beast grows. More feeds pick us up, more people recommend the story to their friends, and every one of them is being subjected to our advertisers' messages, which means more revenue for us and less for everyone else. At this point, Mackley is bigger than the Super Bowl. Given that the story is tagged with Double DP, it will have a targetable demographic: thirteen- to twenty-four-year-olds who buy lifestyle gadgets, new music, edge clothes, first-run games, boxed hairstyles, tablet skins, and ringtones: not only a large demographic, a valuable one.” (lk 41)

ulmekirjanduse baas 

13 mai, 2013

Zecharia Sitchin "The Stairway to Heaven" (1983)

Sitchin on kirjanik-uurija, kes tegeleb ilmselt "iidsete astronautide" raamistikuga, mis seisneb vana mütoloogia ja ajaloo ümbermõtestamises. Põhimõtteliselt räägib see osa inimese otsingutest Igavese Elu Allika juurde ja kust see legend tuli. Seda on otsinud tegelased nagu Gilgameš ja Aleksander Suur. Sisu seisneb selles, et kunagi saabusid kosmosest siia laevadega mingid inimese moodi olendid, kes olid arenenud ja pikaealised. Nad tulid meie päikesesüsteemist. Igatahes tulid nad siia kaevandama mingeid metalle, mida neil hädasti vaja oli ja raske töö vältimiseks ristasid nad oma geenid ahvinimese omaga, luues siis homo sapiensi. Inimesed olid nende orjad ja teenrid ja kummardasid neid tegelasi (Nephilim, Annunaki) kui jumalaid.
    Mingi hetk läks ikka padunussimiseks ja rassid segunesid ja see peategelane (Enki või Marduk) otsustas inimkonna hävitada. Et pmst selline ebaõnnestunud projekt ja siis tuli üleujutus, kuid mingi tulnukas ikkagi päästis paar inimest ja nii see läks. Igatahes on autor nagu asja ikka väga täpselt uurinud ja terve raamat on täis viiteid. Samuti oli huvitav lugeda ajaloo ja mütoloogia kohta. Eriti rõhutatakse müütide kordumist eri värvides, ehk siis olid sumeri rahvas, siis ahvis neid egiptuse rahvas ja siis heebrea rahvas (kuradi juudid noh ma ütlen) ja et üldse on vaid üks müüt ning läbi aegade kopeeritakse seda uuesti ja uuesti hetkel sobivas võtmes. Kust müüdid pärit on? Ikka neist rakettidega sõitvatest külalistest teiselt planeedilt.
   Raamatu pealkiri viitab inimese püüdlustele surematuks saada. Nagu jumalad. Tegelt olid need jumalad pikaealised kuna meile tundub nii. Meie eluiga on lihtsalt väga lühike ja nende elutsükkel oli lihtsalt teistsugune. Igatahes on läbi aegade püütud leida seda allikat või toitu või asja, mis need külalised nii kaua elama panid. Põnev oli lugeda igasugust sumeri mütoloogiat ja Aleksander Suure sõjakäike ning eluloolisi asju. Tihti skippisin, sest autor on asja juures ikka kirega ja üritab pikalt-laialt seletada asju lahti. Nagu mida tähendasid matuseriitused ja teispoolsus Egiptuses ja kuidas jumalatega taas ühendust võtta prooviti.
   Egiptuse püramiididest räägib kah, kuidas need pole mingid matusekambrid, vaid seotud tulnukate maandumisradadega. Igasugu häid ideid on seal, rõhutab kuidas enamus iidse ajalooga seotud asju õpikutes on pooltõed ja pelgad oletused. Ega ta ise ka kindlasti kallutab veidi fakte, et neid enda teooriatega sobivamaks muuta, aga no kui see oleks päris tõsi, siis poleks vaja nii pikka raamatut et kedagi veenda. Mõnus raamat, tegi ajaloo paariks tunniks jälle huvitavaks.
 

12 mai, 2013

Tennessee Williams – Räägi minuga vihmakeeli ja las ma kuulan... (Klaasist loomaaed, 1976)

Selle näidendi pealkiri on mind kummitanud pea kakskümmend aastat, millalgi üheksakümnendatel oli sellest üks väike lavastus – tõsi küll, mälu on nagu on, seega mäletasin nime mööda, umbes nagu “räägi minuga tasa vihmakeeli ja las ma kuulan sind”. Nüüd siis viimaks näidendit ennast lugedes (mitte et kunagi seda lavastust näinuks, Sauter ja kes seal mängis) tabas pea paratamatu pettumus, ega siis tekst ise hoolimata kummitavast pealkirjast midagi erilist ole.

On mees ja naine, kes virelevad põhjakihis, mees on joodik ja alkoholijahil seikleja, naine vaevleb omaette depressioonis, üks elab mälestustest, teine unistustest. Ja kuskil reaalsuses on nad kahekesi, on mingi nõrk omavaheline side, väike teineteisele toetumine, natuke kindlustunnet, üürike hetk kui kaks südant löövad paar takti üheskoos. Ent kas selline pimedas reaalsuses koperdamine on mingilgi moel lootuseks piisav, kas endast osakese teisele loovutamine või avamine on lõpuks sulle endale midagi väärt? Või lasta kõigel minna, lasta lainetel pea kohal kokku lüüa, lihtsalt kuluda lõpuni. Ei tea. Pea püsti ja edasi? Milleks? Kuhu? On see lõpuks kõike seda väärt? Vastus on kuskil sinu peas.

11 mai, 2013

Külakosti sõnas pakub humorist Daniil Harms (Pikker 2/1979)

OPTILINE PETE

Semjon Semjonõtš paneb prillid ette, vaatab männi otsa ja näeb, et männi otsas istub mees ja näitab talle rusikat.
Semjon Semjonõtš võtab prillid eest, vaatab männi otsa ja näeb, et männi otsas ei ole kedagi.
Semjon Semjonõtš paneb prillid ette, vaatab männi otsa ja näeb, et männi otsas istub mees ja näitab talle rusikat.
Semjon Semjonõtš võtab prillide eest ja näeb jälle, et männi otsas ei ole kedagi.
Semjon Semjonõtš paneb jälle prillid ette, vaatab männi otsa ja näeb jälle, et männi otsas istub mees ja näitab talle rusikat.
Semjon Semjonõtš ei taha seda nähtust uskuda ja otsustab, et selle nähtuse näol on tegemist optilise pettega.


UNENÄGU

Kalugin jäi magama ja nägi unes, et istub põõsas, aga põõsaste ääres kõnnib miilitsamees.
Kalugin ärkas üles, kratsis ennast ja jäi jälle magama ja nägi jälle und. Nägi unes, et läheb põõsastest mööda, aga põõsastesse on enda peitnud miilitsamees.
Kalugin ärkas üles, pani ajalehe pea alla, et sülg padjale ei valguks, ja jäi jälle magama ja nägi jälle unes, et istub põõsas, aga põõsa juurest läheb mööda miilitsamees.
Kalugin ärkas üles, keeras ajalehel teise poole, heitis pikali ja jäi jälle magama. Jäi magama ja nägi jälle unes, et läheb põõsastest mööda, aga põõsas istub miilitsamees.
Kalugin ärkas üles ja otsustas, et enam magama ei jää, aga jäi samal silmapilgul magama ja nägi unes, et istub miilitsamehe taga ja põõsad liiguvad mööda.
Kalugin hakkas kisama ja visklema, aga üles ei ärganud.
Kalugin magas neli päeva ja neli ööd ühtejärge ja, kui üles ärkas, oli nii otsa jäänud, et pidi saapad nööriga jalgade külge siduma, muidu oleksid saapad jalast kukkunud. Saiapoes, kust Kalugin alati nisuleiba ostis, ei tuntud teda ära ja sokutati nisuleiva asemel rukki-nisu segaleib.
Sanitaarkomisjon, kes kortereidpidi käis, leidis Kalugini olevat antisanitaarse ja täiesti mittekõlbliku ning andis elamisühistule käsu ta koos prügiga välja visata.
Kalugin murti pooleks ja visati välja nagu prügi.


TISLER KUŠAKOV

Elas kord tisler Kušakov. Ta läks kodunt välja, putkast tisleriliimi ostma.
Sula oli ja tänavad olid väga libedad.
Tisler astus mõne sammu, libises, kukkus ja lõi endal otsaesise katki.
“Eh!” ütles tisler, tõusis maast, läks apteeki, ostis plaastri ja kleepis otsaette.
Aga kui ta välja läks ja mõne sammu sai astuda, libises ta jälle, kukkus ja lõi nina katki.
“Ptüi!” ütles tisler, läks apteeki, ostis plaastri ja kleepis endale ninale.
Siis läks ta jälle välja, libises jälle, kukkus jälle ja lõi endal põse katki. Ta pidi apteeki minema ja põse plaastriga kinni kleepima.
“Teate, mis,” ütles apteeker tislerile. “Te kukute nii tihti ja peksate ennast puruks, et ma soovitan teil osta mitu plaastrit.”
“Ei,” ütles tisler. “Enam ei kuku!”
Aga kui ta välja astus, libises ta jälle, kukkus ja lõi lõua katki.
“Neetud kiilasjää!” vihastus tisler ja tõttas jälle apteeki.
“Näete nüüd,” ütles apteeker, “kukkusitegi jälle!”
“Ei!” kisas tisler. “Ma ei taha midagi kuulda! Andke ruttu plaaster!”
Apteeker andis plaastri, tisler kleepis endal lõua kinni ja kiirustas koju.
Aga kodus ei tuntud teda ära ja ei lastud sisse.
“Ma olen tisler Kušakov!” hüüdis tisler.
“Räägi sa!” vastati korterist ning pandi uks haaki ja veel ketti kah.
Tisler Kušakov seisis trepil, sülitas ja astus majast välja.

10 mai, 2013

Robin Hobb – Salamõrtsuka teekond I (2013)

Eelnevate osade puhul ei mäleta, kas seal oli juttu neist orjalaevadest jms, igatahes on siin mingi side järgneva triloogiaga olemas. Erinevalt “Võlulaevast” on käesolevas raamatus lihtsakoelisemat actionit küllaga, ja tegevus püsib Sohiku ja ta libahundistunud loomuse piires (mitte siis portsu eri tegelaste vahel). Raamat algab Sohiku elluäratamise ja inimesekstamisega, ning sellele järgneb hunnik ohtlikke seiklusi, kui ta asub Verity'd otsima – või siis Regalit ja ta käsilasi hävitama (et tegemist triloogia viimase raamatu esimese poolega, siis selle raamatu jooksul ükski neist seatud eesmärkidest ei täitu). Sohiku teekond viib Kuuest Hertsogkonnast väljapoole, sinna, kuhu jäljetult kadus Verity ja kus varjuvat kõhukas Kettricken – ning tee läbi Regali valitsemisala on täis põgenemisi ja reetmisi või siis hoopiski ootamatult ilmuvaid liitlasi (ent ka vana veri võib reeta). Sohik saab aegajalt vigastada, peksa või siis hoopis noole selga, aga kõigest hoolimata ta liigub mesipuu poole... ja näeb unedes nägemusi rannikut rüüstavatest punalaevnikest (kelle vastu võitlemisest kuningaks kuulutanud Regal suurt ei hooli). Sohiku ainus tõeline sõber on hunt, tänu kellele ta üldse elus püsib. Võib muidugi mõelda, kes Kettle tegelikult on. Ja kuidas küll Williga hakkama saada.

Ühesõnaga, igasugu üksikisiku möllu on siin küllaga, lisaks siis kaela vajuv kuningriigi allakäik. Ja Molly, kes... jättis Sohiku kellegi tähtsama pärast maha. Eks tõepoolest oleks huvitav teada, millega see olukord laheneb, kas kuskil on Verity jäänused ning kas Valge Prohvet teeb midagi ajaloorattaga. Näis, näis.

“Ikka uuesti ja uuesti unustasid sa oma koha. Sa ei ole prints, sa oled salamõrtsukas. Sa ei ole mängija, sa oled mängunupp. Ja kui sa hakkad oma käike tegema, ajad sa untsu kõigi strateegiad ning sead ohtu kõik teised nupud mängulaual!” (lk 52)

09 mai, 2013

Stephen Baxter – Turing's Apples (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Aastal 2022 registreerib SETI kosmosest signaali – sekundi tehislikku päritolu heli. Teadlased uurivad-puurivad ja osa neist jõuab järeldusele, et tegemist on informatsioonikogumiga. Mööduvad mõned aastad ning igal aastal tabatakse kord seesama sekundiline helisignaal – mis peaks saabuma 6000 valgusaasta kauguselt, arvatavalt on selle välja saatnud inimkonnast kümneid kordi intelligentsem eluvorm. Aga seda infokogumit ei suudeta kuidagi lahti muukida. Ühel teadlasel on vend, kes töötab sellises järelvalveametis, mis otsib inimeste hulgast võimalikke terroriste, ja seepärast analüüsivad nad iga inimese kõnepruuki 24/7/365 – ehk otsivad nõela heinakuhjast (ühesõnaga, totaalne järelevalve ja eraelus nuhkimine) – ja selle jaoks on nende käsutuses andmetöötluse vajadusteks vägevaimad arvutisüsteemid.

Ühesõnaga, teadlane palub vennalt abi, et see laseks neil megasüsteemidel analüüsida seda signaali. Viimaks nõustub vend seda tegema (ikka tuleb venda aidata) ja superarvutid avastavadki signaalist võtmeid seal paikneva informatsiooni tõlgendamiseks. Ainult et signaal osutub ise kurikavalaks tehisintelligentsiks, mis asub nüüd end “ellu viima” (kõrvetades selle käigus ühtlasi andmebaasi läbi) ja otsima keelt inimestega suhtlemiseks. Ja arvutisüsteeme lõhkuma jne. Viimaks on ta viirusena Kuule levinud, kus hakatakse midagi ehitama... ja maalastel on täiega vesi ahjus. Aastaks on nüüd 2033.

“We don't know anything about what they look like, how they live – or even if they're corporeal or not. But they are old, vastly old compared to us. Their cultural records go back a million years, maybe ten times as long as we've been human, and even they built their civilization on the ruins of others. But they regard themselves as a young species. They live on awe of older ones, whose presence they have glimpsed deep in the turbulent core of the Galaxy.” (lk 12)

08 mai, 2013

Gregory Benford – Dark Heaven (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

21. sajand. Katrina ja teised vägevamad orkaanid on ohtralt räsinud Ameerika lõunarannikut, ent elu läheb edasi. Rannale uhutakse kahe mehe laibad, kelle vigastused viitavad, et surma põhjuseks võib olla midagi tavatut – kehadel on miskid kummalised täppide read, mis samas ei meenuta ühtki tuttavat elajate hammustust vms. Asjaga tegelev politseiuurija on plindris, midagi on nende meeste hukkumisega mäda. Selgub, et mõlemad mehed on seotud ühe laevaga, millega julgeolekumehed viivad öösiti avamerele... tulnukaid. Kes on tulnud Maale nii kaugelt kui Jupiteri kuult (Centauri?) - sest kunagi püüdsid nad kosmosest meie raadio- ja telesignaale (näiteks uurisid nad Star Treki sarja abil, milline võiks olla maalaste reaktsioon võõrolenditega kohtumisel). Võõrad on sellised kergelt inimkuju meenutavad amfiibolendid, kes elavad niisiis nii vees kui maapinnal (umbes nagu... konnad? Igatahes on uurijal hüpotees, et nt alligaatorid võiksid neile näida vaenlastena) ning Maal on nad peatunud eelkõige sooja merevee lähedal (ehk siis Ameerika, Aafrika ja India troopilisematel aladel). Eks siis uurija avastabki dramaatilisel ja traagilisel moel seose hukkunute ja lõbusõidutulnukate vahel.

Õhustik on selline kerge film noir, mida ilmestab vanakooli uurija ühtaegu inimlik ja badass siseelu. Ja riigivõimud teevad kõik, et tulnukatega seotud tumedad saladused jääksid avalikkuse eest varjatuks, ega tulnukate moraalgi just kõige aatelisem ole.

07 mai, 2013

Tiit Tarlap – Kaduviku paladiinid (Eesti ulme antoloogia, 2002)


Näide varasest eesti kosmoseulmest. Tarlap on tulihingeline idealist, kelle tegelased on üldjuhul valmis hukkuma ülla eesmärgi nimel (enne eelkõige võideldes selle eest!), nii on seekordses jutus idealistide vastaseks kaubitsejad (merkantiilid), kes hiljuti alistanud idealistide impeeriumi – kuna kaubitsejatel lihtsalt rohkem ressursse sõjapidamiseks jne. Nojah, lugu siis sellest, kuidas alistatud impeeriumi karastanud veteranid kogutakse selleks, et päästa võitjate käest nende endise impeeriumi Kroon, mis kavatsetakse kaubitsejate poolt oksjonil maha müüa – parem kasvõi auavalduste saatel maha matta kui see mõne paksu kröösuse erakogusse ehteks satuks. Kokku saab üheksa samuraid.

Kamba organiseerijal on kaval plaan, kuidas oksjonilt Kroon endale krahmata, ning asutakse seda kuratlikku plaani ellu viima. Reisil sündmuspaika aga ootamatult mõrvatakse üks asjaosalistest – ja mõrvariks peab olema keegi kaheksast samuraist! Kes on reetur nende ülihoolikalt valitud usaldusväärsete semude ja sõjaveteranide hulgas? See ei selgu ja operatsiooni ei saa (õigemini ei taheta) pooleli jätta... Saagu mis saab, riskida tuleb. Ning oksjonil saadaksegi Kroon enda valdusse, ent põgenemisel juhtub veel nii mõndagi seletamatut, mis kinnitab kahtlusi, et mingi suurem jõud hoiab neil silma peal. Nad põgenevad ja merkantiilide ristlejad järgnevad kõigist kavalustest hoolimata üha kangelaste laevale. Kuniks ühe ennastohverdava manöövriga õnnestub ellujäänutel peituda kohta, kus korraga selgub nii mõndagi operatsiooni tegelikest tagamaadest – milleks Kroon kaaperdati, kes on reetur ja millised võimalused on parema tuleviku eostamiseks.

Tarlap on mõneti paarisrakend Bergiga, mõlemad on oma kirjutistes üsna kompromissitud, ideaalsuse või siis kamraadlikkusega. Ei mingeid järeleandmisi. Tarlap on tumedam, Berg verisem.

“Nad juba sünnivad elutarkade raukadena, kes teavad, millisele leivakäärule on võid määratud ja kuidas seda kätte saada. Kogu ülejäänud elu nad selle peale kulutavadki. Nad on nagu lakkamatult õgiv näriliste kari. Kui ei ole enam unistusi – välja arvatud paksem kaugas, mis võimaldaks rohkem mõnusid –, kui ei ole püha meeletust, kui ei olda valmis unistuse eest lahingusse tormama ja kui ei osata vaimustusest nutta, siis... on see lõpp. Mitte ainult meiesuguste lõpp. See on inimrassi lõpp, mandumine matsutavaks ja mäluvaks karjaks. Kas selleks oli vaja kosmosesse jõuda? Oleksime võinud degenereeruda ka algplaneedil.” (lk 75)

06 mai, 2013

Stephen Baxter – Last Contact (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

Masendav lühilugu universumi lõpust – kosmose ja tähed õgib endasse must auk, mille vääramatu ligitriivimine äkitselt avastati. Ja Maani jõuab see õgimine 14. oktoobril. Lugu siis kulgeb kahe naise vestlustes, oodatava sündmuse avastanud astrofüüsikust tütar ja tema pensionärist ema, kes peale hiljutist leseksjäämist on asunud aia eest hoolitsema. Tütar käib tal külas ja maailmalõpp läheneb vääramatult. On jaanuar, on juuni, on oktoober; lilled tärkavad ja närtsivad ning musta auku kaob taevalaotusest üha rohkem tähti, peagi ongi Linnutee silme eest läinud. Aegajalt võetakse kosmosest vastu selgusetuid signaale, mille uurimisega aga pole aega tegelda – selge see, et viimastel kuudel eelistavad inimesed muud teha kui kohusetundlikult tööl olla. Ja ongi 14. oktoober ning korraga õgitakse minutite jooksul Päike taevast, ema ja tütar lähevad käsikäes pilkases pimeduses maailmalõpule vastu, ning enne lahustumist sosistab ema nende kosmosesignaalide tähenduse. Selline rahulik kolelugu, kurb mis kurb.

“It's all to do with dark energy. It's like an antigravity field that permeates the universe. Just as gravity pulls everything together, the dark energy is pulling the universe apart, taking more and more of it so far away that its light can't reach us anymore. It started at the level of the largest structures in the universe, superclusters of galaxies. But in the end it will fold down to the smallest scales. Every bound structure will be pulled apart. Even atoms, even subatomic particles. The Big Rip.” (lk 302)
ulmekirjanduse baas 

05 mai, 2013

Pedro Almodovar: Patti Diphusa ja teisi jutte

Heatujuline raamat, selline, mis tolmuse ja tülpinud päeva vunki täis lööb, meenutab, kui võrratu, võlts ja aus on maailm.

Esimene pool e. Patti lood on väga Pedro Almodovari filmide moodi, aga raamat on ajatäitjana mõnusam - selle saab kaasa võtta ja lugeda pisikeste tükkide kaupa, samas kui film üldjuhul kaldub päris palju kaotama, kui sa vaatad teda viieminutiliste klippidena telefonist.
Pealegi pole mul sellist telefoni, millest filme vaadata. Sest... milleks, ma saan ju raamatuid kaasas kanda =P
Ja bussiootamise teeb üks Patti-lugu selgesti rõõmsamaks + annab minu kui lugeja puusadesse bussiastumisel innuka nõksu.

"Kuna ma pole mingi pervert ja see polnud ka esimene kord, kui mind vägistatakse, ei hakka ma seda siin üksipulgi kirjeldama."

Ja lehekülg hiljem:

"Ma ei kartnud kokku põrgata järgmiste psühhopaatidega ega seda, et mind samal ööl teist korda järjest võidakse ära vägistada. Minu suurimaks mureks oli hoopis kojusaamine, sest kõik ju teavad, millised probleemid meil Madridis transpordiga on."

(Mul oli ka mure kojusaamisega. Elektriraudtee on pidevalt remondis ja asendusbussid nii tihkelt rahvast täis, et tuleb seista ühel jalal ja loota, et mõni õhupuuduses laps või koer teisele jalale ei oksendaks.)
http://www.tnp.ee/image/show?image_id=403
Niisiis, jah, Patti lood on toredad, ärksad ja nende põhiline viga on, et nad saavad otsa - pealegi kaks korda. Pärast esimest poolelijätmist veenis keegi Pedrot Patti teemadel siiski edasi kirjutama, mille tagajärjeks oli Patti tagasitulek ainult selleks, et jälle sama arusaamatult ja veidralt kaduda.
Almodovar nimelt ei viitsinud enam kirjutada ja mingit korralikku lõppu lugudele ka ei lisanud. Pakkus kirjutamistuhina mahakäimisperioodi käigus ainult mõned mahakäimislood nagu nt laisa intervjuu iseendaga ja Patti käigu kellegi Pedro Almodovari juurde võtteplatsile kaebusega, et miks teda enam ei kirjutata.

Ja siis oligi kõik ja algas ülejäänud raamat, mis täitis mu teatava pettumusega, sest esimene pool oli ju nii äge, imelikust iseendaga-flirdist hoolimata!

See ülejäänud raamat, vaadake, koosneb - nagu Almodovar isegi eessõnas tõdeb - peaasjalikult täitetekstidest.
Neil ei ole midagi VIGA, nad ikka rõõmsad ja eneseiroonilised, aga need on lihtsalt kuskil ajalehesabas ilmunud artiklid, mille põhiline eesmärk oli ilmselt lasta autoril olla pildil, kuni ilmub uus film. Seda seetõttu, et selle raamatu kirjutanud Almodovar oli noor Almodovar, tema filmidest, mis seal nimetatud, olen mina näinud ainult "Kikat" - kuigi enne "Kikat" selgub, oli ta teinud vähemalt 8 filmi, millest ma midagi ei tea - ja ta veel muretses vahel, kas keegi neid ikka näha tahab üldse.
Ja siis kirjutas mingeid jutte, mille mõte oli, et tulge kinno filmi vaatama, ma olen lahe, jee.
 
Hilisemat aegade Almodovar ilmselt ei pidanud selliseid artiklikesi kirjutama, et ta filme vaadataks, ja õigupoolest on sellest veidi kahju - eriti kahju on just Patti-lugudest, mis ilmusid alul samuti ajakirjas; Patti Difusa oli omaaegne Hispaania Anu Saagim ja Liis Lass, ainult julgem, keppivam ja põnevam - sest ta kirjutas päris hästi. Hoogsalt, kartmatult ja näidates sedasama maailmapilti, mis filmidestki paistab - inimlikkus on üle kõige ja kuni sa oled aus enese vastu, on kõik muu lihtsalt elu vältimatu meeletus, vahel valus, vahel võrratu, aga ei iial üksluine.

Ikkagi on raamatu teine pool üsna nõrgake ja selle lugemine võib vast midagi pakkuda Almodovari andunud austajale, Hispaania filmikunsti fännile või ka mõnele vanade Kroonikate lugejale, kes millegipärast tahab ka 20-30 aasta vanuseid kuulsuselugusid jälgida (sealjuures ilma piltideta). Viimasele seepärast, et isegi Andy Warholist on paari lause jagu juttu.
Teiste jaoks libiseb see teine pool teost ilmselt mööda, nagu maastik rongiaknast välja vaadates (ja jätab mõnevõrra vähem mälestusi).

Kokku: Almodovar selgesti võinuks olla väga hea kirjanik, aga kahjuks meeldis/meeldib talle filme rohkem teha.
Miska ma vist siiski pean tõdema, et tema puhul on filmid üle raamatu. Mis siis, et neid on kehv kaasas kanda.
Aga Pattit tasub lugeda ikka =)

Ernest Hemingway "A Moveable Feast" (2011)

Mulle Hemingway ei meeldi, või siis pole ta stiil mulle kunagi ligitõmbav olnud. Ostsin siis sellise jutukogu, et mitte kohe tihkesse romaani sukelduda ja sinna lohisema jääda. Ja muidugi on huvitav lugeda kuulsate kirjanike noorusest ja nende varaseid kirjutisi. Nii.
   80% oli igav ja tüütu. Kuidagi mage, või värvitu. Tegu pole ju memuaaridega, vaid ikkagi lugudega ja killukestega minevikust. Mis oli huvitav? Kus ta kirjutab kirjutamisest, või kuulsatest inimestest nagu Fitzgerald (kes oli suur vinguja) ja tema naisest Zeldast. Ezra Poundist ja teistest (isegi Aleister Crowley läheb tänaval mööda). Natuke ajamasina tunne, kui loed kuidas seal nende tulevaste legendidega mehkeldab. Aga jutustused poksist või mida nad sõid-jõid on igavad. Stiil on kuidagi tihke, või ma ise olen teisel lainel. Kuidagi ülespuhutud ja kuiv mulje jääb temast. Aga Scott Fitzgeraldist on mul nüüd palju halvem mulje, vot. Muuseas "Great Gatsby" peaks varsti ka kinolinal olema.

Julian Barnes – Kui on lõpp (2013)

Müsteeriline raamat mälu toimimisest ja mõtlematusest. Aeglane ja painav, siit ei tasu oodata thrillerit ega trillereid, tekst kulgeb jutustaja iseenesest tavapärases maailmas noorpõlvest vanadusse, on justkui tavapärane elu erilise sära ja puhanguteta, ent kes teab, mälu petab, mälu hoiab kindlatel radadel ja mälestustel, korrastatuna, mõistliku, teadatuntuna – ent kui sellelt rajalt välja sattuda või paiskuda, mis siis avaneb, millised teod võivad olla need, mida sa ei ole mällu kindlustanud?

Loo jutustajaks on Tony, kes hakkas ülikooliajal käima Veronicaga. Olid koos, kõik oli justkui tore, aga ei olnud ka. Käidi isegi end Veronica vanematele esitlemas, aga suhe sellest tugevamaks ei muutunud – rääkimata seksinappusest. Lõpuks lähevad nad lahku ja mõne aja pärast saab Tony oma filosoofiatudengist sõbralt Adrianilt kirja, kus see teatab, et tema on nüüd Veronicaga koos. Tony lööb käega, saadab neile oma õnnitluse ja jätkab ülikoolielu selle tavapäraste rõõmude ja muredega. Peale ülikooli läheb ta suveks Ameerikasse hääletama ja töötama, kuni tagasi jõudes selgub ootamatult, et Adrian on enesetapu sooritanud – tehes seda igati ratsionaalselt ja avalikkusele selgelt põhjendades.

Möödub 40 aastat, vahepeal on Tony lahutatud vanaisaks saanud ja muidu töine olnud, ning mees jääb nüüd pensionipõlve pidama. Kuni ühel päeval saab kirja, milles teavitatakse teda Veronica emalt määratud pärandusest – rahasumma ja kadunud Adriani päevik. Tony on Veronica ema vaid korra kohanud, kui nad neiu vanematel nädalavahetuseks külas käisid (mis polnud just positiivne külaskäik), ja miks see päevik just emalt talle pärandati? Selgub, et päevik on nüüd Veronica omanduses, kes ei taha üleüldse Tonyga tegemist teha. Aga rohkem sisust ei räägi...

Tasa ja salalikult kulgeb see proosa voolamise vägi.

“Kui me oleme noored – kui mina olin noor –, siis tahame, et meie tunded oleksid niisugused nagu need, mille kohta loetakse raamatutest. Me tahame, et need meie elu segi paiskaksid, looksid ja määratleksid uue tõeluse. Hilisemas elus, nagu mulle tundub, me soovime, et tunded teeksid midagi leebemat ja praktilisemat: me tahame, et need toetaksid meie elu niisugusena, nagu see on, sel kujul, mille ta on saanud. Me tahame, et tunded kinnitaksid meile, et kõik on korras. Ja kas see on kuidagi vale?” (lk 125)

lugemissoovitus 
sehkendaja

04 mai, 2013

Andrus Kivirähk - Kass hakkab jõuluvanaks (Kaka ja kevad, 2009)

Sel aastal oli kassil plaan hakata jõuluvanaks.
Juba sügisel asus ta tegema ettevalmistusi. Ta näppas kapist valge lõngakera ja heegeldas sellest endale habeme. Ema punane villasokk sobis suurepäraselt jõuluvana mantliks, tuli ainult pea ja käte jaoks augud sisse lõigata. Joosepi kindast sai jällegi imeilusa tutimütsi. Ja saapaid kassil vaja ei läinudki, sest mantel oli nii pikk, et küüned ei paistnud välja.
Kingitustega oli natuke nuputamist, sest kass ei teadnud, mida jõuluvana tavaliselt inimestele kingib. Aga ta andis oma parima ja kott sai pakke täis.
Jõululaupäevaks oli kõik valmis. Kui õues pimedaks läks, pani kass mantli selga, sidus habeme ette ja sikutas kingikoti õlale. Siis läks ta ukse taha ja koputas.
“Jaa, palun! Sisse!” kostis vastuseks.
Kass marssis tuppa. Kuusepuul põlesid küünlad ja laud oli täis piparkooke ning mandariine. Isa, ema ja Joosep istusid diivanil ja põrnitsesid külalist jahmunult. Nii pisikest jõuluvana polnud nad veel mitte kunagi näinud.
Kass ei hoolinud pererahva üllatusest, kargas toolile ja hüüdis:
“Tulin kaugelt põhjamaalt, põhjapõdrad saani ees! Kas siin peres häid lapsi ka on?”
Joosep noogutas ettevaatlikult pead.
“Tore!” kiitis kass. “Kohe hakkame kinke jagama!”
Ta võttis kotist esimese paki.
“See on isale!”
Isa tõusis püsti, luges salmi ja sai kingituse kätte. Ta harutas selle kiiresti lahti.
“Mis asi see on?” küsis ta imestunult.
“See on puhas liiv,” seletas kass. “Sinna peale saab pissida.”
Isa oli väga juhmi näoga, aga tänas siiski viisakalt. Kass koukis kotist teise paki.
“Nüüd on ema kord jõuluvanale salmi öelda!” teatas ta.
Ema astus lähemale ja laulis jõululaulu. Kass võngutas mantli all saba.
“Tubli tüdruk!” lausus ta. “Ole lahke, see kink on sulle!”
Ema tegi paki lahti. Selle sees oli surnud hiir. Ema hakkas karjuma ja põgenes kööki. Koer, kes oli sinna kinni pandud, et ta jõuluvana peale haukuma ei hakkaks, pääses lahti, tormas elutuppa ja kargas kassile kallale.
“Ma olen jõuluvana!” karjus kass, aga koer ei kuulanud. Kass hüppas kuuse otsa ning põgenes õhuakna kaudu aeda.
“Aga mina ei saanudki kinki!” kisendas Joosep. “Appi! Jõuluvana, tule tagasi!”
Õnneks koputati just sel hetkel jälle uksele ja saabus päris jõuluvana ehtsa kingikotiga. Nii et kokkuvõttes laabus kõik päris kenasti.
Aga kass lõõtsutas samal ajal aias, raagus tikripõõsa all. Vares keksis lähemale ja silmitses kartlikult punase mantliga looma.
“Mis sa jõllitad?” küsis kass. “Tere tuleb öelda!”
“Tere, hernehirmutis!” ütles vares.
“Ma ei ole hernehirmutis, ma olen jõuluvana!” turtsus kass. “Kas sa pole enne jõuluvana näinud?”
“Ei ole,” tunnistas vares häbelikult.
Kassil hakkas rumalast linnust kahju.
“Jõuluvana toob headele lastele kinke,” ütles ta. “Näed, siin on sinu pakk. Palun!”
Ja ta ulatas varesele Joosepi jaoks mõeldud kingi.
Vares nokkis paberi puruks. Paki sees oli heeringapea. Varesel tuli suurest rõõmust pisar silma.
“Suur tänu, jõuluvana!” tänas ta. “Mul oligi kõht tühi!”
“Võta heaks,” vastas kass. “Häid jõule!”
Talle tundus nüüd, et jõuluvana olla on siiski päris tore.

03 mai, 2013

André Breton – Nadja (2013)

Kirjandus kirjanduse pärast ehk siis autor arvab, et loomise jaoks on võimalikult palju lubatud (eriti kui selle tulemusena on võimalik loorbereid lõigata). (Nojah, eks õnneks on olemas enesetsensuur, mis ei lase valimatult kõike paberile paisata.) Breton paistis niisiis hüplevat kahe kirjutuslaadi vahel – ühelt poolt automaatkirjutus (kõik mis ütlen, võib osutuda tähenduslikuks) ja teiselt poolt kirjanduslikkus (ma olen stiilne, minu kirjutatu on mingil moel ülev). Tekstijoobumiseni jääb niimoodi jõudmata, kalkuleeritus nõuab oma.

Ja eks omaette küsimus on, kui eetiline on vaimsete probleemidega inimesi tagant õhutada või neilt inspiratsiooni otsida. Ootamatud ja teistsugused vaatenurgad ja lähenemised on lahedad, ainult et kui sina oled ajutine külastaja sellises maailmas, siis teine elab seal, tema jaoks on see tõelisus, mitte üks võimalik lähenemine teiste hulgas.

Ei oska kuidagi vaimustuda sellisest tekstist, eks see on pigem näide ühe ajastu otsingutest, midagi nostalgilist ja iganenut. Samas kui üks hiljuti ilmunud LRi bulvariromaan oli päris nauditav (või siis – harjumuspäraselt kirjanduslik, vähenõudlik pateetika?), siis see praegune näide klassikast on kui mineraalvesi.

02 mai, 2013

Lew R. Berg – Vaimudejõe viirastused (Eesti ulme antoloogia, 2002)

Willard ja ta turvamehed teevad vahelduseks midagi õilsat – vabastavad teadlaste käest vangistusest ühe humanoidse isendi, keda muidu oodanuks kõiksugu katsetamised jne. Ja pahad teadlased (ehk Willardi tööandja projekti teostajad) jäävad pika ninaga (eks see hämmastav ole, milliseid jamasid see tööandja muudkui korraldab).

Tegevus siis toimub Amazonas pärapõrgus, kuhu saadetakse teadlaste ekspeditsioonilaeva remondi turvamiseks Willardi kamp. Kõik on rutiinne kuni öösel tabab jõelaeva mitu veidrat vahejuhtumit – keegi või miski ründab laeva, aga millega täpselt tegu on, ei saagi turvamehed aru (aga üks laborant käitub kahtlaselt!). Laev remonditakse liikumisvõimeliseks ning sellega jõutakse tagasi kohalike külani, kes võtavad neid väga vaenulikult vastu, süüdistades laevnikke jõevaimude vihaleajamises – no mida, arvab Willard. Järgneb öö ja korraga ründavad laeva kaimanilaadsed kahejalgsed, kellele tulirelvade kuulirahe ei avalda erilist mõju. Petterünnaku tagajärjel langeb jõevaimude kätte pantvangi Willardi üks semu, ning selgub, et laeva trümmis on vangis jõevaimude kaaslane... Willard otsustab teha karuteene kaasaegsele teadusele ehk vabastab selle trümmis paikneva harukordse kahejalgse. Jõevaimud (kel on niisiis mõistus) vabastavad vastu inimese. Õpetusiva, et semude eest tuleb seista!

“Willard ei uskunud küll eriti relvakonflikti tekkesse, kuid täielikult ei saanud seda võimalust kõrvale jätta. Eriti kui asi tõepoolest külarahva jumalatesse puutub, usutülid tekkisid võrdlemisi kergelt isegi tsiviliseeritud rahvaste juures, siinsed elanikud olid aga üsnagi vähearenenud mõttemaailmaga ning kummardasid oma metsikuid jumalaid. Kokkupuuted tsivilisatsiooniga õpetasid neid küll kasutama tulirelvi ja bensiinimootoreid, kuid polnud märkimisväärselt arendanud nende maailmavaadet. Vähemasti jäi Willardile selline mulje Larseni ja Migueli juttudest, kes tundsid kohalikke olusid temast märksa paremini.” (lk 269)

01 mai, 2013

Aleksandr Maisurjan – Teistmoodi Brežnev (2013)


“Ilusalong “Teisene Värskus”. Kiilaspäisusest vabanemine L.I. Brežnevi meetodil: kammida kulmud üle pea.” (lk 335)

Selle teose lugemine tekitas segadust – et mis raamatuga tegemist on? On see humoorikalt kriitiline eluloo ülevaade või siis kogutud kokku endise nomenklatuuri kiidulaul Brežnevile ja ta ajastule, romantiseerimine ja kultusele vaikselt õhutamine? (On need ohtrad tsitaadid üldse reaalsed? Ühtegi viidet allikatele pole.) Ei saanudki lõpuni aru, igatahes oli tunne nagu käinuks mõnes absurdses unenäos, kus nagu saab nalja ka, aga muidu on kergelt staatiline masendus sellest inimlikust ja toredast Brežnevist, kes oli nii sõbralik ja vaimukas inimene... Küll kihutas autoga, küll ujus tunde või kogus vanaaegseid raamatuid – ning juhtis vennalikult Nõukogude Liitu, tüüris maailma rahule ja kindlusele lähemale (ei saanudki aru, et ta oleks üleüldse midagi halba teinud, polnud tal probleeme teisitimõtlejate ega idaeurooplastega; stagnatsioon (seda sõna raamatus vist ei kasutatudki) kui selline oli rahustav). Brežnev polnud just vaimuhiiglane, ent hiilgav kohaneja ja rahvamees. Andropovist ja tema võimuvalmidusest on siin juttu, aga mis tont see Tšernenko on, kes üürikeseks nõukogude liidriks sai? On vaid jutte sellest, et Brežnev oli temaga sõps, aga mida see Tšernenko veel tegi?

Piltidel on kadunud peasekretär ikka ehtne vene töll (nojah, milline parteijuht ei näe välja nagu töll?). Natuke veider valik tõlkeraamatuks, ehk on süüdi mu pikad juhtmed.

“Vennalikud suudlused said omamoodi Brežnevi “firmamärgiks”. Ta oli tõesti üheks selle uue traditsiooni isaks. Näiteks on esimese Brežnevi-aegse parteikongressi (1966) materjalides otse öeldud: “Seltsimees Brežnev... embab, suudleb.” Mitte kõik Kremlis ei olnud sellest uuest kombest vaimustuses. Tšekist V. Kevorkovi sõnul ei suutnud tšekistide peamees Juri Andropov “kuidagi leppida Brežnevi ajal levinud rituaaliga, et mehed pikalt teineteist huultele suudlevad”. Andropov oli paljutki omandanud 1920. aastate õhkkonnast ja oli seda meelt, et need suudlused levitavad nakkusi. Eravestlustes oli ta nördinud ühe Kremli külalise käitumisest:
“Kujutage vaid ette! Lennukist tuleb maha täiesti haige inimene, nina tilgub, silmad vesitsevad, ta on üleni higine, aga ronib kohe suudlema! Noh, vabanda, ütle, et oled tõbine... Ja üldsegi, mis kuradi pärast peaksid mehed üksteist musitama? Ma pole kogu elu jooksul nii palju naisi suudelnud kui nende päevade jooksul mehi. Tõepoolest vastik vaatepilt...”” (lk 146-147)
 postimees