Friedebert Tuglas: Maailma lõpus

Mulle väga meeldib näha Tuglast fantaasiakirjanduse antoloogias - seda enam, et see jutt sobib sinna täpselt. Mida ma kogu aeg räägin: ulme ei ole eraldi "need imelikud",  kirjandus on kirjandus ja välja mõtlemine käib asja juurde. 

Lugu on poeetiline, intensiivne ja kardan, et kui ma mõned suuremad sisumärgid ette ära ütlen, kaotab see osa lugemismõnu. Vähemalt minuga oli küll nii - kuna ma teadsin, et Tuglas ei kirjutanud "fantaasiakirjandust", vaid kirjandust ja pealegi päris ammu aega tagasi, nii et ükski klishee teda veel ei kammitsenud ja mingit "nagu peab" ei olnud, ma üldse ei kujutanud ette, kuhu jutt loovib ja mis juhtub. 

Ent seda võib öelda, et lool on algus, lool on lõpp ja vahepeal kulgeb ta ettearvamatutes suundades. Ja et juhub võõrastele oma, omadele võõras, võib vist ka ära öelda. 

Eraldi punktina võib ilmselt ka ära tuua, kuidas ühegi tegelase, isegi minategelase isiksust ja hinge me tundma ei saa. Ainult muljed, tundumised, selle hetke palangud. 
Keel on mõnusalt vanamoeline, pisut kummaline. See annab ka juurde - "ummik" ei tähenda üldse seda, milleks me seda tänapäeval oletame. Näiteks. 

Ann Leckie - Nalendar (Lake of Souls, 2024)

 

Jätkub seiklus jumalatega, seekord on peategelaseks noor naine, kes põgeneb teda armukeseks sooviva mehe eest. Nii satub ta otsima laeva, mis viiks teda mööda Nalendari jõge põhjapoole, et naine saaks oma eluga uuesti alustada. Kuid enne laeva leidmist puutub ta kokku ühe sisalikuga. Kes räägib, sest ta on üks väike jumal. Jumaluke pakub tehingut: kui naine ta laevale kaasa võtab, leiavad nad kiiresti sõiduvahendi. Jumalatega asjaajamine on teadagi … petlik. Nad jõuavad kokkuleppeni, et nad ei tee lepingut, vaid ainult selle küsimusega on nad koos. Tulebki sobiv laev (vastavalt sõiduplaanile).

Reis venib ning selle jooksul kuuleb naine üht lugu vanast kuningasoost, kes tegi jumalaga lepingu, aga mõtles siis võimupiir veelgi enam laiendada kui lepingu raames lubatud. Tulemuseks see, et kuningate varandus olevat uppunud Nalendari jõkke … ja vaid kuningasoo esindaja selle täielikult kätte (sest lisaks varandusele on seal …).

Nagu selgub, on jumaluke vägagi huvitatud varanduseni jõudmisest, sest seal on midagi temale kuuluvat. Ta veenab naist, et see aitaks teda (naine on pärit mere äärest ja hea sukelduja) ning peale varanduse leidmist saaks naine loomulikult ilmatuma rikkaks. Laeva kapteni imestuseks naine soovibki keset pärapõrgut laevalt maale minna; laeva tagasiteel korjataks teda üles. Laev lahkub. Naine ja jumaluke kuulevad korraga seal pärapõrgus hobuste hääli …

Eks see jumalate teema meenutab pisut Hannah Kaneri maailma, või noh, kas Kanerit on kuidagi inspireerinud Leckie proosa, ei oska küll öelda. Igal juhul, jälle üks hea fantaasialugu, vähe lihtsamas mõõtkavas kui avalugu. Jumalatega lepinguid sõlmida ei tasu – nende sajandite ja aastatuhandete kogemused lihtsalt tõmbavad sul naha üle kõrvade. Kui sa just ise pole …

Maria Galina: Lauto ja kõik seesugune

Fännfiktsioone Jaskieri elust olen ennegi lugenud, tõsi, mitte raamatukaante vahelt. Ka Essi on seal vahel tegelane olnud nagu siingi. Mõni haldjaneiu samuti, isegi Toruvieli nimi tuleb tuttav ette - kuigi see võib ka juhus olla.

Ighatahes tegeleb lugu sellega, millised on inimesed ja selle näitamiseks sobib katk imehästi.

Mul on hea meel, et autor ei kirjutanud konkreetselt lahti, miks rotid uimased olid või mis just juhtus, andis ainult kirjelduse ja Jaskier/Tulikas tegi oma järeldused oma peas, ilma et meid oleks tüüdatud sellega, kuidas ta otsad kokku viis. Sest lugeja tegi seda ju samuti ning kuigi ma võibolla rikun nüüd kellegi elamust tekstist, nii suur osa sellest on tegevuses katkuhaige linna eluga enne hukku, et vast mitte palju.

Tekst on sugestiivne - piisavalt mõjus, et mul endalgi tekiks lugedes veider ebareaalne tunne, nagu oleksin kuskil mujal ja tegelik elu toimuks kuidagi teisiti, kusagil teises universumis. 

Järeldused on ka selged, lihtsad ja loogilised. 
Tegelikult tehakse peamine järeldus ära juba enne suure häda algust: inimesesi ei või iial teada. Nad lihtsalt ongi ettearvamatud. 

Alice Zeniter - Kes neid jõuaks lahuta (2024)

 

Päris provokatiivne tõlkevalik, aga Maria Esko puhul ei üllata see kuidagi. Romaan kui selline on huvitavalt kirjutatud (ja tõlgitud), aga et kajastades Y-generatsiooni muresid (nagu võiks sedastada tõlkija ja autori vestlusest, mis toodud ära järelsõnas), siis jääb minusugusele X-generatsiooni saurusele vähe kaugeks mõned teemad. Või noh, samas on siingi saamas uuesti reaalsuseks immigratsiooni probleem - mis pole küll veel kuidagi võrreldav Lääne-Euroopas toimuvaga (jajah, Houellebecq).

Lugu siis kahest noorest, kes lapsest peale sõbrad olnud - alžeeria juurtega Prantsuse kodanikust neiu ja Malist pärit noormees, kes aastakümneid Pariisis elanud ja kes nüüd tahab ajutise elamisloa alandavast taotlemisest vabaneda; näiteks siis abielludes oma sõbrannaga (neil puudub küll igasugune seksuaalne tõmme - nad on vaid väga head sõbrad) ning nelja aasta möödudes oleks võimalik täisväärtuslikuks kodanikuks saada. Neiust peategelane nõustubki aitama sõpra abieluga - ta isegi on pärit segaperekonnast ja lapsepõlvest saati kokku puutunud rassismi erinevate varjunditega. 

Ühesõnaga, segunevad õige mitmed teemad - lihtsalt naisena üleskasvamine multikultuurses ühiskonnas, sisserännanute probleem ja selle poliitiliselt lahendamise püüded nullindatel (romaan ilmus 2010), vasakpoolsus ja poliitiline aktiivsus (vaesed eesti lugejad), suurlinnakultuur, koguni II maailmasõja ja Alžeeria iseseisvussõja ja 1968. aasta tudengimässu järelkajad. Ja eks leiaks veel mõndagi.

Teksti vast parim osa on keelekasutus (õigemini selle vahendamine eesti keelde), mis on siis pigem kõnekeelne või vahel koguni tõelise sisekõne loogikaga - kui et siis enamvähem korrektne kirjakeel. Ja noh, see mõjub mõistetavalt.

Eks seda raamatut võiks oma provokatiivsuses võrrelda Pihelgase “Lõikejoonega" (kus on küll hoopis kogenuma naise maailm) või ka Tagaqi “Lõhkine hammas” (mis on küll hoopis mütoloogilisem) romaaniga. Või ka meelde tuletada Guerini “Visa hing” ja selleaegse prantsuse ühiskonna olukord. Ja eks taustal heliseb ka Guattari “Kolm ökoloogiat” utoopiad.

Maria Galina: Punased hundid, punased haned

 See lugu on pühendatud autori lapsepõlve raamatutele.

Ta on minust küll umbes 20 aastat vanem, aga sääraseid raamatuid olen ka mina lugenud, istudes kapi ees, kus minu ema aegsed lasteraamatud kuhjadena unustuses seisid. Ma olin lapsena suur lugeja ja mul polnud mingeid piire ega muresid ideloogiate või liigse kommunismiga. 

Just selliseid lugusid mäletan, kus looduseuurija Moskvast väikesesse Siberi külla läks, kohtus sealsete inimestega, oli vana kordnik, kes jahipüssi nähes kohe rõõmustas, olid kohalikud lapsed, targad ja innukad suure linna kohta kuulma, algkooliõpetaja oli vähe teistsugune ainult - ma ei mäleta ühtegi asumisele saadetud haritlast. Aga muidugi sobib ta sinna keskkonda nagu valatult. 

Maria Galina on võtnud sellise mullegi tuttava lasteraamatuloo ja kirjutanud lahtisemaks. Kohe päris-päris lahtiseks. Kordniku juures elab tüdruk, pika patsi ja vaikiva suuga - häh, muidugi on see tema lapsnaine. Mehed metsast võtavad, keda tahavad.
Innukas ja sõbralik poiss kohalikust koolist viib su, kuhu tema tahab, mitte kuhu sina tahad.
Ja tegelikult ei ole mitta uurija Moskvast see tark, kes kõike teab, vaid kohalikud tunnevad kohalikku eluolu oluliselt paremini. 

Muidugi on see lugu puhas ulme - ja ometi ja ometi. Ma olen selliseid lasteraamatuid lugenud kümneid. 
Äkki avalikult jutustatud loo taga oli vahel just nimelt säärane tõde?
Võiks ju olla. 

Maria Galina: Dagor

 

William Somerest Maugham tuli meelde. Idamaad, lõunamaad - üks eksootiline kant puha. Džungel ja mõistlik kristlik vaimulik, erinevate huvidega rännuseltskond, kohalik, kes teab rohkem, kui välja näitab ja veider haigus - noh, et veider haigus on pisike rinnust väljaulatuv mehike? Pisiasjad-pisiasjad.

Väga traditsiooniliselt kõlav aafrikaseiklus ikkagi ju. 

Olulisel kohal loos on erinevad kibemagusmõrud armusuhted ja näitamine milleks ikkagi inimene võimeline on, kui püüab seda, mida (keda) ihaleb. Kes tegi, miks tegi, kui palju tegelikult tegi ja mis on teise inimese projektsioon? 

Ent mehike rinnus annab kõigele veel lisadimensiooni - kui palju on tõeline? Kas saab olla, et tõelisus on ka näivus? Kas on üldse vahet?

Muidu ütleksin, et suurepärane lugu, ent ma arvasin lõpu ära juba esimese kolmandiku peal. Mõtlesin veel, et no ei, autor ju ei teeks nii, saladused ootavad paljastamist, mis on preestri patt, kas ta ... 

Ja siis näidati, et mhmh. 
Kusjuures tegelikult ei sõlmu otsad isegi elegantselt ja kõikeseletavalt kokku, pigem osasid asju lihtsalt ei seletata ja jääb sellega.
Juhtus vot nii.
Üldiselt ei ole mitteseletamine mu silmis pahe, ent seekord tundsin, et autor läks kergema vastupanu teed. 
Aga kõik muu on väga hea: keskkond, tegelaste korraga traditsioonilisus ja samas mõistetavus, ning kuigi loo naised omavahel eriti ei räägi, on nad vähemalt olemas ja isiksustega. 

Ann Leckie - The God of Au (Lake of Souls, 2024)

 

Kolmas osa sellest kogumikust on siis romaanile “The Raven Tower” eelnenud lood, ja see esimene tekst on küll päris hea fantaasiakirjandus. Ehk lugu jumalast, kes sai Au saare ainujumalaks, ja mis sellest edasi sai.

Kaua aega tagasi kodukülast venna pussitamise pärast põgenenud mees kohtus jumalaga, kes pakkus talle tehingut - ta aitab mehel tagasi ja võimule saada, kui mees tunnistab vaid seda jumalat ning laseb hukata kõik need, kes jumala ülemvõimu ei tunnista. Tõepoolest, selle jumala omakvõtmise ja ohverdamiste läbi ta jõud üha suurenes ning saarerahva elujärg aina paranes; kuni polnud enam jumalale kedagi muud ohverdada kui vaid heaoluühiskonna reeglite rikkujaid.

Kuni saarele maabus kuue laevaga teiste saarte kirju väljaheidetute kogukond, kes aastakümneid meredel seilanud ja omale kohta otsinud. Esimesel ööl kaotavad nad 12 liiget ning seepeale arvatakse, et saare jumal (sest muid jumalaid nad ei märka) on õige tugev ning see kirju kogukond otsustab seepeale tuua ohverdusi sellele jumalale - et kas siis tulemuseks lepitus või selle kogukonna võimalik häving. Peale ohverdusi ja sellele järgnenud pidustusi ilmubki Au jumal ning pakub neile ootamatut tehingut …

Selline on siis esimene kolmandik jutust ning järgnevas tuleb veel küllaga kõiksugu eetilisi dilemmasid ja fantastiliset. Hakka või soovima, et poleks seda “The Raven Tower” raamatut ära andnud, omal ajal ei jätnud see kõige sügavamat muljet ning riiulisse on ometigi ruumi juurde vaja.

Maria Galina: Hüvasti, mu ingel

 

Kui inimestega koos elaks maal veel üks intelligente rass, tiibadega nagu inglid, tehnoloogias tugevad, kunstis nõrgad, kahesoolised ning meist tugevamad, mismoodi see oleks?

Või kas nad on tugevamad?
Või kas nad on hirmsamad?
Kas nad on ... kas inimesed on tegelikult hirmsamad?
Kes pigistab keda kõvemini? Aga kas õnnestub? 

Põhimõtteliselt on see lugu ka sellest, kuidas rass (liik) ei määra midagi, oluline on indiviid. 
Vist.
Ja sellest, mis on saatus ja mis on üksikisik.

Lugu on põnev, nii Venemaa kui Nõukogude Liidu ajalooga mängiv ning laia haardega. Naisi on tegevuses pigem vähe, aga natuke on- (Ma viimasel ajal loen kõike selle pilguga, et kas naistel üldse on kirjaniku maailmas mingi muu roll kui sünnitaja ja söögitegija oma). Kõigil neil vene perekonnanimega meestel on veidi keerukas vahet teha. Ametite ja konteksti järgi tegin. Väga ei seganud, sest lugu haaras kaasa ja peamiste tegelaste nimed olid meeldejäävad ja selged.

Loos on esinatud isegi mingid pahad ja mingid head, ent kuna sündmustik teeb sõlmi ning pole üldse sirgjooneline, pole üldse kerge aru saada, kes on kes. 

Lõpplahendus on inimlik. Igas mõttes.

Maria Lee: Stereomeetria

 

Kõik need maha tõmmatud read jäävad kummitama. 
Vaatan neid ja täpselt - mhmh - just nii. Korralik inimene, korralik luuletaja tõmbaks need maha, pole vaja mingit uusaususe lapsikut maailma, teeskleme, et sedasi ei ole, teeskleme, et sedasi pole vaja öelda ... aga äkki on just see väärtuslik? Just see ausus ja ehedus? Äkki ei ole vaja kirjutada hästi kaude ja korralikult, nagu Päris Luuletaja?

Oi, mulle meeldib. 

Mulle meeldib ka värk fontidega - et luuletus mahuks leheküljele, tuleb ta vahel oluliselt väiksemas kirjas trükkida. 
Ja vahel - vahel ei ole vaja.
Nii hea on sedasi tervikut näha ja tajuda. 
Iga pisiasi loeb.

Muidu - jaa, mulle ikka meeldib. Selgelt rohkem, kui riime pole, isegi teksti sees - sest Maria Leel riimid ei ela, vaid lihtsalt kukuvad kuhugi ja niimoodi ma neid ei armasta. 
Aga ega ta enamasti riimis kirjutagi. Ja see luule, need värsid elavad mu jaoks, elavad moel, mida on natuke hirmus tunnistada. 
Ma saan liiga hästi aru. Kuidas sa oled ise, ja üritad üritad üritad mitte minna ära ja katki, sest olla mina pole ju midagi erilist. Kõik on minad. Igaüks. Sina oled endale mina, minasid on maailm tulvil. Ei tohiks ju iseenda all katki minna, kui midagi erilist ei olegi?!
Ja ikka minnakse ...

Alibi

Jah me pidime kohtuma
mul oli aku tühi
ta tuli teatrist ja
tulistas ennast pähe

jooksis autole ette

ja lendas

katuselt traataeda

ainus vihje et see oli

nõnda planeeritud

ta oli natuke liiga ilus

ainus vihje mis jäi

et see polnud päris

kujutlused on meie needus

ta tuli teatrist

ja mul oli aku tühi

Loteriis varem

Sirp

Narine Abgarjan: Simon

 

Raamat naistest. 
Simon - Simon on ka tegelane. Aga läbiastuv, suhteliselt kõrvaline ja lihtsalt tead, et kõik, mis on halvasti, saab natuke parem, sest mingil hetkel tuleb naise ellu Simon. 

Juba esimesest loost saati oli see selge. Ja halbu asju naiste elus ikka jagus. Kõik naised, kellest juttu, on väga erinevad ja nende tragöödiad sama erinevad. Kõik on, kusjuures, arusaadavad - ent nii erinevad, kui üldse annab. Lugu liigub läbi paksu nõukogudeaja Armeenias sujuvalt ja seda väga millekski pidamata Liidu lagunemise ja pärastiseni. Mingil määral on tunda, kuidas võõras maa, võõrad kombed. Söövad aga matsunit ja peavad kodus kitsi, mais kasvab ja mooruspuuviin on käepärast. 
Väikelinna kombed ja kõik tunnevad kõiki veel lisaks.

Samas on inimesed, kellest juttu, tuttavlikud. Teame selliseid kohutavaid kurje vanaemasid ja parteibossidest molkusi, ilusaid tarku tüdrukuid, kelle ümber kohutavad olud, nii et kui nad pagevad vaid pihutäie neurooside ja unehäiretega, on see tõestuseks, kui tugevad nad on, ja ilusaid tugevaid naisi, kes ei palu kunagi midagi, aga võtavad, mis tahavad. Teame lastetuse valu ja lasterikkuse väsimust, teame armastust, mis on nii tugev, et elab üle reetmiste, teame, kuidas kiindumus kuhtub.
Teame headust, teame külma isekust, teame, kuidas vahel võidab pea südame ja vahel vastupidi ja vahel polegi mingit võitlust - kõik on selge.

Kõik on tuttav.
Muidugi on just selles raamatu tohutu võlu: ta võtab inimeste elud ja teeb neist lood. Ning nendesse lugudesse toob Simon päikest ja helgus. Ning et ta samas liiga helde ja armsana ei näiks, vaid ise ka inimene tunduks, on veel viimane peatükk.

Imetore raamat. 

Triinu raamatublogi

Sehkendamine

Sirp, Andra Teede

Eesti Naine

Lugemissoovitus

Michael Swanwick - Girls and Boys, Come Out to Play (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Kolmas  lugu Darger ja Surplusi seiklustest ning üha paremaks läheb - mitte et tegu oleks üle harju keskmise tekstiga, aga iseenesest võiks mõelda sarja edasi lugemise asjus. Kui eelmiste tekstide puhul zoofiilseid armulugusid (mis küll tekstiajas pole midagi eriskummalist) ja sai imestatud, et kuhu Swanwick niimoodi edasi jõuab … siis seekord ollakse Kreeka maakolkas, kus muuhulgas elutsevad nümfid ja saatürid.

Ja muuhulgas on seal Uus-Zimbabwe teadlased, kes katsetavad seal kloostris jumalate loomist - mis muidugi tekitab kelmipaaris huvi, eriti kui nad kogevad läbi küla kulgenud Dionysose rongkäigu hullutavat mõju. Kuid teadlased ja mungad ei piirdu vaid Dionysosega - nende eesmärk on juhtida jumalate abil rahvamasse vajalikus suunas, seega luuakse ka teistsuguseid mõjutusvahendeid antiiksete jumalate näol. Kui Dionysos on ikka inimliku välimusega, siis teised loodavad jumalad on cthulhulikud kombitsalised.

Igal juhul, järgmine katse rikastuda  võiks toimuda Bütsantsis.

“Afterwards, staring at the burning monastery from a distance, Darger murmured, “I have the most horrid sensation of déjà vu. Must all our adventures end the same way?”

“For the sake of those cities we have yet to visit, I sincerely hope not,” Surplus replied.” (lk 229)

Ann Leckie - The Creation and Destruction of the World (Lake of Souls, 2024)

 

Radchi maailma kuuluv loomismüüt, mida ei oska küll kuidagi seostada senise Radchi-kogemusega. Ehk jumalad on tekitanud maailma ja sealt edasi vastavalt oma tujudele siis kalad, loomad, linnud ja inimesed.

Loo peategelane on ema, kes elab ajal kui kõikvõimas tuulejumal on vihastanud inimeste peale ning muutnud osa inimesi kaladeks ning allesjäänud inimestel sünnivad järglastena kalad. See ema ei pea oma last kalaks (kes on küll kala mis kala) ja ta läheb lapsega otsima tuulejumalat, palumaks inimeste säästmist. Lõpuks leiabki tuulejumala asupaiga, temani jõudmiseks tuyleb ronida inimeste südametest koosnevast mäest üles. Ema palub ja laulab tuulejumalale, see leebubki ja pakub, et ta kas päästab lapse või inimkonna. Ema palub mõtlemisaega ja läheb nõu küsima erinevatelt olenditelt, mida õieti vastata. Peamine nõuanne on, et ära usu jumala häid kavatsusi …

Tegu pole just darvinismi vaimus ilukirjandusega, igatahes minu jaoks on teaduslikust fantastikast asi kaugel. Ja noh, mis seos on siis õieti Radchi maailmaga … kuigi tõepoolest tegu on religioooni represseeriva vahendina kasutava maailmakorraldusega. Igal juhul, nii järsult erinev tekst paneb vähe kukalt kratsima.

Maria Lee; Äramõte

Kui ma mõtlen oma lemmikluuletuse ja lemmiluule üle, siis selgelt noored naised kirjutavad nii ja sellest, millest ma aru saan. Kusjuures see ei ole üldse aina armuhala ja meeste kummalisus, inimsuhete valu ja teistmoodi valu, ei. Maria Lee näiteks kirjutab sõjast ning vägivallast, ta kirjutab unest ja unustamisest, ta kirjutab ... nojah, suhetest. Ja iseendast, kuidas ta ei mõista end, ei tunne vahel ära, ta nimi on kummaline, ta on haige, ta on ... ja kõik selle tunnen ma ära.

Isegi kõik kujundid räägivad minuga - vastupidi olukorrale, kus ma vaatan luuletust, vaatan  kujundeid ja ei saa üldse aru, mida nende abil öelda tahetakse. 

Maria Lee kujunditest saan aru tundetasandil, mingisuguses "see on nii tuttav!"-adumises. 

On see noor naine olemine? Ma olen noor olnud, see on tõesti tuttav.

On see neuroeriline noor naine olemine? Sest see ma olen ka olnud, samuti tuttav. 

Vahepeal riimid, vahepeal mitte, vahepeal pildid - pildid on head - vahepeal varjukujud. 

Nii tuttav. 

Ja muidugi on  kohv.

Ja muidugi on sigaretid.

Kas see on teatud sorti noorte naiste keel?

Viimane luuletus on kõige parem ja toob meelde Robert Kurvitza Halli.

Loteriis varem

Egokulturism

Jaan Rannap: Tuukerkoer Torru ja teised loomad

 

Alustuseks ütlen, et "teised loomad" on palju paremad kui "Tuukerkoer Torru". Nad on realistlikumad, põnevamad, ma usun neid, aga Torru lugusid ma ei suutnud uskuda. 

Ega nad halvad ole. Kuna raamat algab tuukerkoer Torruga, lugesin temast kõigepealt, ning kuigi ma sisust midagi ei mäletanud - kunagi varem olen ka lugenud - oli mul üsna kohe selgus käes, miks ma raamatule Goodreadsis kolm tärni andsin. Kolm tärni ehk "meeldis". Kutsu on nunnu, üheksakümnendate õhkkond veidi ülepaisutatud, aga no olgu. Mälestused ikkagi. 

Kuigi on ebausutav, kuidas senise koerapidamiskogemuseta Jürgen on kümnekuuse Torru pea täiuslikuks teenistuskoeraks treeninud ja koer seejärel võimsalt sekkub iga Jürgeni või tema omanduse pihta suunatud agressiivsuse osas ning alati võidab, no olgu, no olgu. Ta on ju armas. Ja Jürgen ka. Ning Jürgen saab tänu Torrule rahamuredest priiks ning palju sõpru ja jee. 

Veidi liiga muinasjutt, aga üheksakümnendad - neid on harva kirjutistes, mida ma loen, kirjeldatud. Meeldiv nostalgia. Liiga unistav, "oi-ma-tahaks-sellist-koera", ent samas ikkagi tore.

Siis sai tuukerkoera osa läbi ja tulid teised jutud ning korraga mõtlesin ma, kas kolm tärni ikka vähe pole. Need teised jutud teistest loomadest võtavad kaks kolmandikku raamatust enda alla ning on nii palju paremad. Jaan Rannap oli ju päriselt hea kirjanik. 

Need tema kirjutatud inimesed olid korraga nii palju usutavamad kui Jürgen ja Loore. Üheksakümnendad olid nende jaoks alles kauge tulevik, nad mõtlesid muudest asjadest. Kel oli sõdurisinelile viisnurga märk sisse kulunud, kes tahtis Siberisse kulda kaevama minna, kes oli polaaraladel haltuurat tegemas. Võibolla on meeldivuse asi selles, et aega enne üheksakümnendaid mäletan ma vähe ning tšukside ja vepsalaste lood saidki mulle tuttavaks koos teadmisega, et väikerahvad on tähtsad, väikesed kultuurid põnevad, olen väikesest saati teadnud, kuidas  liikde sissetoomine saatanast, ja Rannap räägib ses raamatus asju, mida ma tean ja usun. Kui ta teebki meeste mõttemaailma või elu kirjeldades vigu, ma ei märka neid, sest mäletan seda ajastus nii vähe ja meeste pähe üldse ei näe. 

Aga tegelikult arvan, et pigem kirjutas ta need vanemad lood ise uskudes ja nähes, mismoodi elu toimib, mismoodi on. Aga tuukerkoer Torru lood tulid juba väga väljaspoolt, mitte kogemuse toel, vaid selle pinnal, mis eemalt paistis, kuidas elu tundus olevat. Ja üheksakümnendatel oli ta juba vana mees ning see aeg oli talle võõras ja veider. Tuli sealt tausta võttes pisut võõrik veider lugugi, mis siis, et koeraliik vana tuttav.

Olgu, meessugu oli talle ka tuttav. Mehed ja poisid mõlemad. Naistest Rannap ei kirjuta. Mõned libisevad läbi meeste tegevuse, sest mehed vahel puutuvad ka naistega kokku ja mõndele koguni meeldivad naised väga, aga naine on tema lugudes ikka Teine, pooleldi märkamatu. Kõik "Tuukerkoer Torru ja teised loomad" loomtegelased on ka isased, ainult kala on emane.
Piisavalt kaugel inimesest, et teda kuidagi tõlgitavaks pidada. 
Naissugu ei ole küllap Rannapile arusaadav olnud.

Muidugi need realistlikumad, ehtsamad lood ei lõppenud alati õnnelikult. Sest elu ei ole selline. Ses osas oli tuukerkoer muidugi meeldivam - lastele mõeldud muinasjutt lõppes rõõmus ja rahus. Elu aga - elus ei või iial teada. 
Täiskasvanutele mõeldud lood on midagi Ernst Seton-Thompsoni stiilis lausa. Iial ei või teada, kuidas lõppeb, aga kui kurvalt, siis ikka väga kurvalt. 
Võibolla ka sellepärast ei meeldinud Goodreadsis mulle "väga"? Sest mulle ei meeldi kurb olla. Aga ma kurvastan, kui lool on kurb lõpp.
Siiski - head lood vajavad reklaami. Vist tõstan hinnet. 
Sellest hoolimata, et kogu kokkupanijad kirjastusest TEA ei ole üldse aru saanud, mida ja kuidas oleks hea teha. "Tuntud nimi ja igal pool on loomad, läheb loosi!"

Michael Swanwick - The Little Cat Laughed to See Such Sport (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Sarja teine lugu on nagu kompaktsem - nojah, enam pole vaja tegelda tegelaste ja maailma tutvustamisega jms. Nagu eelmises loos lubatud, saabuvad Darger ja Surplus Pariisi, et kasvatada oma rahalist jõukust.

Nad leiavadki (no meie mõistes) ekstsentrilise abielupaari, kus surnud mees tahab endast märki maha jätta. Kelmid pakuvad, et nad teavad kadunud Eiffeli torni asukohta … see asub Seine’i jõe all.

Abielupaari teine osaline on vägagi võrgutava välimusega naine, kes aga Surplusile sugugi ei meeldi. Nagu ta viimaks Dargerile seletab, on tegu hoopis kassiga. Ja nagu peagi mehele selgub, tegu on õige amoraalse kassiga, kelle seltsis veedab Darger õige sensuaalseid tunde. Ning selgub seegi, et tegelikult pole abielupaar üldsegi nii kergelt õnge võetav … kuid eks neilgi ole oma pingekohad.

Tuleviku Euroopa, kus meie maailm on mattunud õige sügavale kultuurikihi alla; tegelased küll räägivad kadunud minevikust ja selle artefaktidest, kuid see on vast meie jaoks lähituleviku kirjeldus. Kui eelmises osas oli Surplus zoofiilses suhtes, siis nüüd Darger. Näis, kuidas sarja kolmandas jutus sellega õieti edasi minnakse.

Manfred Kalmsten - Tapjaprints (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Teksti puhul võiks ehk kahtlustada omamoodi eellugu jutustusele “Götterdämmerung”; igal juhul on siin Odin, kel on haldjaid vaja oma maailmalõpuvõitluseks - kuid kõik haldjad pole vaid oma traditsioonide orjad, mõnigi neist tahab enamat kui kastiseisus lubab; või siis näeb seda, kuidas neid traditsioone kasutatakse vähe ebaõiglaselt oma poliitilise agenda ajamiseks. Peategelasest haldjas on oma ühiskonnast vägagi dramaatiliselt väljunud ning nüüd aastaid hiljem joob ennast põhja. Kuid viimaks jõuab temani haldjate oodatav karistus …

Iseenesest kammerlik lugu, mis leiab aset kõrtsitoas, kuigi tagasivaated on vägagi dramaatilised ja kaugel kammerlikkusest. Eks kerget tuska tekitab see haldja põhjajoomise kirjeldus, kuidagi traditsiooniline lähenemine või nii. Või oligi see just rõhutamine, kui lame allakäik; eks haldjasugused võiks unustust otsida ka maalähedasemate viisidega. Aga jah, romantika. Ja eks selle loo puhul võib taas küsida, kus siin õieti see hopepunk on, kuivõrd loo lahendus võiks seda teksti pigem siduda “Götterdämmerungi” maailmaga?

loterii

ulmekirjanduse baas

Laura Loolaid - Kiirituskuu sõnnik (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Selle antoloogia vast omapäraseim maailm, ehk postapokalüptiline vaade Maalt, mis on igati radiatsiooniga rikutud ja kus elavad selletõttu olendid, kes loonud oma ühiskonnad. Varasemast ajast on mingil moel säilinud tehnikat, mida saab kasutada, mingil moel on side … orbitaalparvega.

Lugu jutustav minategelane on igati tegus olend, võ noh, mutant. Eks temagi otsi lahedamat elu ja nii tekib tal plaan nende mutantide kindlusest välja minna, sest seal eemal olevat väärtuslikku sõnnikut - kui muidu otsitakse võimalikult kiirgusvaba orgaanikat söögimaterjali valmistamiseks, siis see sõnnik on vägagi radioaktiivne ja vajalik muuks otstarbeks. Nii ta oma sõbra Fantaga saabki end kindlusest välja nihverdada ning otsingu käigus avanevad mitmedki saladused, muuhulgas pikkade inimeste kohta.

Mutantide maailm on üsnagi eemaletõukav ja mõneti õudustäratav, aga eks see olene vaatepunktist. Igatahes sobib enamvähem kõik orgaaniliseks alusmaterjaliks, ja et mutandid elavad pidevalt näljapiiril, siis … Võibolla ehk võinuks teksti viimased lõigud mitte nii … hopepunkid olla, saanuks sellest veel mõjusama teksti.

Vaatan, et olen senini Loolaidi tekste igati positiivselt hinnanud, vast peaks sellel autoril rohkem silma peal hoidma.

loterii

ulmekirjanduse baas

Triinu Meres - Plahvatus Le Gynil (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Meresi kohta harjumatult sirgjooneline lugu - tekstil on selge moraalne konflikt ning lahendus, mis võiks algatada midagi head. Ei tule ettegi, kas autor on varem sellist kosmoseooperit kirjutanud - peale teist komeeditabamust peab laev lahkuma uuritavalt planeedilt, sest noh, kuidagi tuleks oma elusid päästa. Ent selgub, et üks päästekapsel jääb puudu - ning kapten määrab, et üks meeskonnaliige peab läbima eesootava ussiaugu päästekapslita, mis on enamvähem surmamõistmine. Selleks valitakse üks humanoid, või noh, uue inimtõu bono esindaja, kel võiks ehk kõige enam ellujäämislootust olla. Omal ajal aretati bonosid inimestele teenriteks, kuid ajapikku on need üha enam iseseisvunud. Peategelane otsustab sellise ebaõigluse lõpetamiseks sekkuda.

Nagu öeldud, üsna selge seikluslugu. Mis on aga harjumatu, on see teksti lõpus asetsev üsna selge didaktiline toon, mis on vaat et kuskilt suhtlusõpikust üle võetud. See tundus küll autori senise loometegevuse taustal ootamatult lihtne lahendus - kuigi jah, eks nii saab moraalne konflikt igati selgelt esitatud. Ja eks tekst ole põnev ka.

ulmekirjanduse baas

Heinrich Weinberg - Mitmekihilisem (2024)

 

Weinbergi üheksa looga kogumik jaguneb üsna täpselt kolmeks - kõigepealt kolm fantaasia-Tallinna lugu, seejärel kolm tulnikateemalist teksti, lõpetuseks see Gatwicki ajasõlme kolm lugu. Kui üks lugu välja arvata (“Kõik üheskoos eraldi”), on kõik muud tekstid mingil moel Eestiga seotud, kasvõi peategelaste kaudu nagu Gatwicki lugudes. Ühesõnaga, igati eestilik ulme.

Tuleb tunnistada, et Weinberg pole selline autor, kelle tekste igal juhul jälgin; ta eelmine jutukogu on senini alustamata - noh, nagu nüüd veenduda võisin, siis ka ligi sajaleheküljelised tekstid on igati loetavad (ei julge pead anda, et ka kõik tema romaanid olen läbi lugenud). Kui selle jutukogu tekstide hindeid vaadata, siis on see üsna monotoonne (ja seda kuuepunktilist teksti lugesin ligi 4 aastat tagasi, ehk nüüd oleks lahjem hinne?), ja pole siin suuremat kirkust ega altminekuid; sellist antoloogiat või jutukogu polegi nagu siin blogis hinnanud.

Kui muidu öeldakse, et jutukogusid ei saa ühe ropsuga läbi lugeda, siis tervelt kuus teksti üheksast moodustavad siin kokku kaks maailma, see vaid kogumiku nö tulnukateemalised tekstid raamatu keskel kisuvad tähelepanu eri suundadesse. Ja eks nagu autor kuskil raamatus sedastas, talle meeldib lobiseda, nii ka ükski tekst pole tuim sisekaemus või vaevaline maailmaehitamine (erandiks ehk lõpulugu “Ikka ja alati”, mis tundub minu jaoks lati alt läbi jooksmisena).

Enda mõnusaim kogemus oli ehk see võrdlemisi kergemeelne fantaasia-Tallinn oma igasuguste päkapike ja haldjate jms - tegu ongi eelkõige meelelahutusega, kus peaaegu on unustatud teadusfantastiline lähenemine. Iseasi muidugi, kuidas teistele lugejatele võiks mõjuda niisugune selgem meelelahutus.

Raamat saadud kirjastuselt Lummur.

Karma võlg 5/10

Lahke mehe tasu 5/10

Helisev muusika 5/10

Vaikust ja rahu 5/10

Ringkaitse 5/10

Kõik üheskoos eraldi 6/10

Kes varju püüab 5/10

Mitmekihilisem 5/10

Ikka ja alati 4/10

ulmekirjanduse baas

Kristi Reisel - Vein Naanil (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Lõbus kelmilugu, kus veider koeralaadne olend Naffi tekitab üha suuremaid jamasid - kõigepealt oma elu päästmiseks, seejärel ühise üksuse nimel. Ainult et see üksuse teine pool on kriminaal, kes valmistas pikalt ette tellimustööd, milleks oli ühelt religioosselt planeedilt mingi väärtusliku eseme varastamine - milleks osutus sarkofaag (ja seda saatev munk).

Munk osutus … Ja sarkofaagis on … Sest noh, süüdimatu (?) Naffi teeb toidu ja üksuse nimel kõiksugu süüdimatuid tegusid, mis ta oma partneri vääramatult surmasuhu lükkavad.

Jällegi, ma ei ole kindel, kas ma seda teksti just hope- või lootuspungiks peaksin, pigem selline lustlik ulmeline seikluslugu, ja sellisena igati meelt lahutav. Eks moraalselt hallist alast tullakse viimaks välja, aga see pole just kivist vee välja pigistamine. Kuid nii või naa, tore lõbustav lugu.

loterii

ulmekirjanduse baas

Veiko Belials - Kübeke elutervet vihkamist (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Vähe vihane lugu noortest, kes on jäänud üksi võitlema mingi tundmatu jõuga. Viimane lootus, viimane lootusetus.

Õigupoolest oleks see tekst võinud olla antoloogia avalooks, või noh, avalöögiks. Lühike ja kiire selgitus sellest, mis võiks olla hopepunk ja jätta lugejale hamba verele - igatahes loo pealkiri iseloomustab vägagi kenasti lugu ennast ja tundub sellisena sobivat kogu antoloogia ühisnimeks. 

Eks nii lühikese loo ja nii paljude tegelaste puhul lähevad just tegelased vähe sassi (no välja arvatud muidugi Rille), aga autor vast tahtiski markeerida seda vastupanurühma suurust (või noh, õigemini väiksust). Ühesõnaga, minu mõistes on hopepunki üdi kenasti välja toodud ning selle taustal hulk niidiotsi, mis peaks lugejal esile kutsuma tõlgendusi.

ulmekirjanduse baas

Lüüli Suuk - Welwitschia Mirabilisi (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Eesti oma fantaasiakirjandust on ikka rõõm kohata. Käesolev tekst paigutub eksootilisse maailma, kus võimu nimel toimuvad intriigid ähvardavad maailma kõrbega kattumist.

Tekst mahutab endas parajat mastaapsust, mis kõik vaat et andnuks võimaluse romaaniks kirjutada: seosed kuningriikide hädade vahel, neljanda tütre needuse avamine, matriarhaat vs patriarhaat jne jne. Selle maailma avanemisega oleks vast saanud lahjendada mõnedes tegelastes aegajalt väljenduvat didaktilisust (noh, need Liivakeerutaja printsi õpetussõnad mõjuvad vahel veidi kandiliselt või nii).

Ühesõnaga, kui kokku võtta, siis tekst võinuks vabalt olla mitmeid lehekülgi pikem - või siis mitte nii laiahaardeline (kuigi, eks see ole nüüd vaieldav). Eks annab mõelda, kuidas seda hopepunki selle teksti puhul enda jaoks tõlgendada, minu meelest on tegu pigem traditsioonilise fantaasiakirjandusega.

ulmekirjanduse baas

Manfred Kalmsten, Kadri Kääramees: Kübeke elutervet vihkamist

Esiteks: väga hea, et selline kogumik olemas on. Lootuspunk vajab tutvustamist ja see raamat tutvustab kenasti.

Teiseks: Parimad lood on raamatu teises pooles. Ma üldse ei taha vähendada teiste heade lugude väärtust, ent kui lugeja tunneb, et ooh, see oli hea - aga väidetavalt läheb veel paremaks, ei ole see ju halb asi?

Kolmandaks: Siin on mitu juttu - nimeliselt ei hakka ära tooma, aga üle kolme - mis on head absoluuttasemel, mitte "eesti ulme kohta käib küll". Osad lausa nii head, et suu jääb ammuli. 

Neljandaks: lugusid on väga eriilmelisi. Mitte et teaduslik fantastika, postapokalüptika, fantaasia-imeulme on kõik esindatud jne - ei, seda kõike muidugi ka. Aga KIRJUTATUD on väga erinevalt. On mõtlikke sisekaemusi, on paljude tegelastega madinaid, on kõike seal vahel. On rõõmsaid reipaid lugusid, on selliseid, kus lootus vaid kauge taustaheli, on kõike seal vahepeal. Jah, suur jagu autoreid on lõppu puistanud rõhutatud "Läheb paremaks!"-emotsiooni. Ent osad ei ole ja see on tore. Värskendav ja mõjub ehedana. 

Viiendaks: tegu on peamiselt Hooandjas finantseeritud teosega, võiks nagu oodata kerget põlve-otsas-tegemise maiku. Kuid ei: väga professionaalne, väga kaunis, heade piltide, imekauni kaane ja korraliku toimetusega. 

Kuuendaks: see on uue raamatusarja esimene teos. Ausalt öelda saab raske olema sama taset hoida. Nõuab koostajatelt kõvasti kirge - selle raamatu puhul on seda kirge igatahes jagunud. 

Lood - valiku korral Loteriis lingin omaenda arvustusi, ent kõige puhul pole valida. Aga kui hiljem tuleb veel arvustusi, lisan linke, luban =)

Häli Kivisild: Harjusk

Miikael Jekimov:Läbilõigatud niidid
Kristjan Sander: Miljones päev

Artur Räpp. Maarja Kruusmets: Tume leek

Meelis Friedenthal: Õunapuu

Lüüli Suuk: Welwitschia Mirabilis

Veiko Belials: Kübeke elutervet vihkamist

Kristi Reisel: Vein Naanil

Triinu Meres: Plahvatus Le Gynil

Laura Loolaid: Kiirituskuu sõnnik
Manfred Kalmsten: Tapjaprints