Võimalikud maailmad: Vihik. eesti kirjanduse seltsi ajakiri nr 13/14: talv 2008

Chaneldior "Vanamehed":

"”Kas te väidate, et demagoogia õigustatust tõestab reeglina situatsioon ise? Kui nii, siis te eksite. Seda teete vaid teie ise. Ja nüüd, jättes mainimata kõik need räpased valed, mis maailm me ümber endis hoiab ning üksikute piksenooltena meie sekka paiskab, tuleb lõpp sellele loole. Ma tapan teid ära.”
„Kuidas te julgete?” pahvatas võõrustaja shokeeritult.
„Väga lihtsalt! Võtan püstoli ja tapan teid ära! Teil juhtub ju kodus olema mõni püstol või revolver?”
„Ei sugugi.”
„Sel juhul peksan ma teid ahjuroobiga pähe ja näkku. Esimene tabamus lööb teid oimetuks. Te kukute näoli vastu põrandat. Ma võin siis otsustada kuklasse peksmise kasuks, või virutan teile jalaga koguni vastu molli, olles eelnevalt teid ümber pööranud. Oi, ma tahaksin näha teie nägu siis! Aga võib-olla turgutab teid hoopis mõni sügav torkehaav? Kuidas oleks ühe kõvera vardaga teie kõhus? See purustaks kindlasti teie veresooned ja maksa, võib-olla ka mao ja kopsud, rääkimata südamest ja sooltest. Te jookseksite verest tühjaks, mu härra! Ärge olge siin nii roosiline midagi. Kui tahan, peksan teid taburetiga. Või nüpeldan selle mugava diivaniga, kus te parasjagu istute. Ehk kuluks teile ka üks karastav bensiinivann ja tikutuli selle otsa?! Oi, te kärssaksite nagu elajas. Oo, kuis tahaksin ma näha teie nägu siis. Kõik need doktorikraadid, kõik need teaduslikud publikatsioonid – kas kaitseksid need siis sind? Oo ei. Need vedelevad seal hunnikus, laua peal ja koguvad tolmu. Needki põletan ma ära. Enne sülitan nende peale! Jah, justnimelt, sülitangi, ja nuuskan. Hahaa! Millised oleksid teie väited selle vastu kui ma tükeldaksin teie laiba ja puistaksin selle sõnnikuhunnikusse laiali? Või kuidas klassifitseeriksite te situatsiooni, mis seisneb teie vananenud liha gulinaarses kasutamises? Ehk maiustaks sellega teie toakoer, kelle ma juba enne tualetis käies peldikupotti uputasin. Ma tegin seda salaja! Ta on ju tshihuaahua, koerluse hale näide ja täielik paroodia. Rebisin küljest tema jäsemed ja viskasin ta kempsupotist alla. Siis urineerisin rahus. See koer ei urisenudki mitte. Ma ütlen teile – see ………. See oli ülearu. Kuidas te ometi võite olla selline elajas?”
„Te olete hull!” kõlas vastus.
Ja kaks vanameest jäid mõttesse, vaadates õhus laiali valguvat sigaisuitsu nende peade kohal. Selle lõhn oli magusam ja samblasem kui tavaliselt." (lk 20-21)

Ajakirjast endast saab pisut aimu siit.

(Juuresolev pilt on 2004. aasta nr. 7 Vihiku esikaas)

Mark Kurlansky – 1968 - aasta, mis raputas maailma (2009)

Kaasakiskuvalt kirjutatud ülevaade 1968. a. sündmustest ja nende mõneti stiihilistest seostest, õõvastav on lugeda Ameerika lõunaosariikide rassismist, või noh – üleüldisest rassismist. Töllide osakaal ei vähene. Ameerikakeskne vaatenurk toimunule (autor ise oli sel aastal 20. aastane ja ehk ka mõneti osaline aktsioonides osaline – kuigi raamatust seda välja ei loe), ent õnneks pole Kurlanskyl klappe silme ees, teatud kriitiline vaatepunkt kõigi osapoolte suhtes. Üliõpilasprotestide lai levik läänemaailmas seotud sellega, et arenes televisiooni edastamise tehnika ja muutus uudiste edastamine (pildile saab see, kus rohkem actionit) – inimesed “ahvivad” seda, mida värskena mõjuv televisioon neile näitab (lk 15). Hea vaatepunkt nüüdisaegse meediamaailma tekkimisele.

“Samal ajal kui konventsionaalsed mõtlejad olid seisukohal, et tehnoloogia loob rohkem vaba aega, hoiatas Marcuse, et see hoopiski vangistab inimesed ebaoriginaalsesse maailma, mis on täiesti vaba loovast mõtlemisest. Ta hoiatas, et kuigi tehnoloogia näib teisitimõtlejat aitavat, kasutatakse seda tegelikult protestide summutamiseks. Inimesed uinutatakse enesega rahulolusse, mis aetakse segamini õnnega. Kaubad ja teenused muudavad inimkonna kasutuks ja võimetuks tõeliselt mõtlema. Meedia laienes, ent see võttis omaks aina vähema variatsiooniga ideid. Tänapäeva inimesed, kes klõpsivad läbi 80 või isegi rohkem telekanalit ja leiavad sealt vähem vaadatavat kui ajal, mil neil oli üksnes neli valikut, võivad hakata taipama Marcuse'i nägemust tehnikaajastust, mil inimestel on rohkem valikuid, ent nendel valikutel puuduvad märkimisväärsed erinevused. Kui elame külluseajastul, mil tehnoloogia on teinud üksikisiku erakordselt tõhusaks, miks kulutavad inimesed siis veelgi rohkem aega töötamisele ja miks on nii suur osa tööst mõttetu, selle asemel et olla stimuleeriv?” (lk 141)

Kõige avastuslikum minu jaoks oli Mehhiko sündmused, ei tule ette, et sealsest veresaunast oleks varem midagi kuulnud. Ka tollased Poola sündmused jäänud kuidagi tähelepanuta. Võin eksida, aga 1968. a. rahvusvaheline elu-melu seostub eestlastele vast eelkõige Praha kevade ja Pariisi rahutustega, ses suhtes annab see raamat hea tausta nt Illuminatus! raamatule, kust mujalt saab ikka lugeda Chicago kongressist ja muust Ameerika jamast.

Kaanel on teadatuntud supipurk, aga Warholist (ega ka Velvet Undergroundist) pole sõnagi.

Siiri Konks – Väikesed asjad (2009)

“Vaikus on haruldus. Relikt. Nagu kallis loodusvara. Vaikus on ime. Tekib eimillestki, koosneb eimillestki. Kingib sulle erilise hetke ja kaob ei tea kuhu. Hiilib sisse koputamata ja lahkub uksi prõmmimata. Mõnikord jätab jälje meelele ja keelele.” (lk 23)

Korralikult teostatud raamat, mõnusad trükišriftid. Mõttekesed elust ja olemisest. Justkui kinkeraamat – sobiks küll emale või mõnele vanemale daamile kinkimiseks. Pole just kirjanduslik tippteos, aga hingestatud kirjutamine on ikka midagi, mida on tore tajuda.
“Kohe päris ehtne vana vokk – ülemöödunud millenniumist, mitte mõni ise tehtud, hästi tehtud tänapäevane suveniir.” (lk 65) – ülemöödunud millennium oli arvatavalt 1.-10. sajand, seega see vokk peaks olema tõesti... vana.

“Laisalt niriseb kohviports kruusi ja leivakäärud saavad oma apetiitse katte. Kirjuma kui tavaliselt. Tugitooli embuses on mõnus istuda. Raadiole täna sõna ei anta ja telepurk pilti ette ei saa. Tuleb mõni mõte. Ja läheb oma teed. Mõni jääb pikemaks pidama mõnda kaugemasse ajukäärdu. Aega on. Lõputult.” (lk 110)

cybernature

Manivald Kesamaa – Sepp see kutsus sellid kokku (1980)

KASVAB KARVAMÜTS JA KRAE

Eks seda tea ju igaüks,
kus kasvab krae või karvamüts -
naarits, pehme, soe ja hea,
rebane, va kavalpea!

Neil kauges taigas kodupaik,
kus suured puud ja lumevaip.
Et näha neid, võiks sõita sinna.
Kuid milleks Siberisse minna?

Kolhoosis meil nii suur on farm.
Neil loomadel seal läigib karv.
Kõik naaritsad ja vaderid,
kel ehtsad on tõupaberid.

Me ema on seal farmis kokk.
No on vast naarits maiasmokk -
head liha, kala andku köök,
täis vitamiine olgu söök.

Siis silmad säravad kui söed,
loom puuris lausa vurri lööb.
Neil käpad vastu puuriust,
>meid vaatlevad täis imetlust,
kui öeldes:

“Lapsed, meid ainult kae,
ei sulle saa meist müts või krae -
oleme ju liiga kallid.

Eks sobi rohkem teie eas
kraeks palitul või mütsiks peas
vaid jänkujussid koduhallid...”

(lk 31-32)

peta

Peeter Urm – Väikelinna šerif (2001)

Kenasti kirjutatud keskmine eesti romaan, ei ole just midagi, mis eredamalt omasuguste hulgast esile tõstaks; kiiksust jääb puudu, et olla midagi maitsetut. Lai tegelaskond, nõukogude aja lõpp ja selle reaaliad. Mõneti “harju keskmisest” teistsugune on tegelaste galerii – on nii eestlasi, venelasi kui eesti-vene vanemate järeltulijaid. Noor segaperekonnast pärit piirkonnavolinik Harri Basov laveerib ühtviisi lahdealt mõlemas kogukonnas, ausalt öeldes ei saa arugi, et eesti- või venekeelne keskkond raamatus kuidagi erineks (noh, kas peakski?). Huvitaval kombel on seal maakohas äärmiselt katkised peresuhted, ikka lahutatud vanemad või üks vanematest siit lahkunud – nagu katkiste lapsepõlvede paraad.

Raamat lõppeb kuidagi poolikult – aga võibolla ongi sel järg olemas?

elukiri

Scott Adams – Dilberti printsiip (2001)

Raamatut ennast ei tasugi lugeda, koomiksid on igati toredad nagu ikka. Aga noh, tähenärijana sai tekstiosa samuti läbi loetud, ja sealt torkasid silma mõned tõlkemugandused (no nende pärast jäingi teksti lugema, oleks teadnud, et nii vähe neid koguneb... poleks vast viitsinud), mis hetkeks panid kukalt kratsima (blast from the past, öeldakse vist ameerikakeeli). Muidugi on selge, et tõlge ei saa olla nö sõnasõnaline, raamat on kirjutatud eelkõige ameerika lugejatele ja sealsest kontekstist lähtudes.

“Ta raiub järeleandmatult vastu, et tol hetkel oli see loogiline, vägistades niiviisi loogikat rohkem kui Pavarotti viibimine Push-Upi kontserdil.” (lk 17) – oijah, kunagi tõesti eksisteeris Eestis selline põnev muusikakooslus, ALO tv'd vaadates ehk saaks mälu värskendada.

“Kui sa tead paremat lahendust kui see, mida su ülemused tahaksid, siis väldi seda nagu Tiina Pargi luuleõhtut.” (lk 177) – Park on luuleõhtuid korraldanud või ise luulet lugenud? Pole aimugi.

“See on täiskasvanute versioon Põuavälgu meeskonnast, ainult ägedad vormiriided ja vahvad mälestusmärgid ei kuulu mängu juurde.” (lk 210) – kas on alla 30. aastaseid inimesi, kes teavad sellest midagi? Mina igatahes mäletan oma kooliajast vaid häguseid jutte mingist roomamisest ja granaatide loopimisest, milles pidi osalema mõni vanem lähisugulane.

“Mõnikord lipsab sisse tõesti võimekas kiilaspäine firmajuht nagu Peep Aaviksoo, otsekui põllumajandussaavutuste näitusele eksinud missikandidaa. Kuid see on haruldane ja mina seostan seda peamiselt asjaoluga, et need firmajuhid on nagu teinimissid. (Vaadake lähemalt Peep Aaviksoo soengut, ja te hakkate uskuma, et ta käib igal hommikul stilisti juures.)” (lk 315) – hmm, huvitav valik tuntud kiilaspead esindama, ju siis eelkõige lähtuti firmajuhi ametist.

“Praeguses ärimaailmas peetakse töötajast, kes astub uksest välja kell viis õhtul, vähem lugu kui Aleksei Budõlini nimelisest lastepäevakodust.” (lk 325) – vot see jääb mulle hämaraks, mida põnevat küll tegi hilisem olümpiakangelane sajandivahetuse paiku, et tõlkija teda sellises kontekstis kasutab.

Agatha Christe - Saladuslik reisija (1991)

Alustada tuleb tõdemusega, et käesolev on esimene ja loodetavasti ainuke Christie raamat, mis mulle üldse ei meeldinud. See on segane, keeruliselt jälgitav, tegelased ei jäta elusat muljet, alguse saanud viited ja teemad ei leia lõppu, liiga palju jääb lahtiseid otsi ning lõpplahendus ei ole mingi lahendus, vaid kogu raamatule iseloomulik lihtsalt järgnev, eelnevatega nõrgalt seotud episood. Lisaks kõigele ei haaranud see teos enda külge, ei tekitanud huvi, ei veetnud minu aega meeldivalt ära, ta oli tüütu ja segane ning ebavajalik.

Teema oli poliitiline, tegu salaplaanide ja vandenõudega, sügavuse tekitamiseks oli sisse seotud kirjanduslikke motiive, viiteid, tuntud fraase ja sentenseid. Esiteks oli romaani teemaks ülemaailmne uusnatslik revolutsioon, keegi võitles selle vastu, ilmselt oleks võinud kahtlustada, et keegi oletatavatest headest peategelastest ka selle poolt, aga raamat lõppes hoopis uue teemaga ehk teadlaste maailmaparanduslik töö, tõstatades nõrgalt eetilisuse küsimuse, aga nagu öeldud, episoodiliselt, kaduvalt ning väga põhjendamatult ja kaootiliselt seotult eelneva raamatu teemaga. Ja vabandust, aga esitatud dialoogid kõlasid naiivsetena, täiesti ebareaalsete ja kunstlikena oma lihtsakoelisuses. Ausõna, lugedes muutus süda neist halbustest nii raskeks, et pani valjult ohkama. Olgu, oleks veel väga palju negatiivset selle teose kohta välja tuua, kuid kas sellel on mõtet? Ei. Sest põhjendan nii…

… raamat on kirjutatud aastal 1970, st siis, kui autor oli 80-aastane. Võib-olla ei ole ilus nii ühekülgset seletust anda, aga tegelikult on üsna tõenäoline, et kõrge iga ei mõju just kõige vaimuergutavamalt ning viljakamalt sidumaks loometööd loogilisusega. See raamat on hoopis midagi muud kui tegelik Christie. On lihtsalt hämmastav ja ühtlasi masendavseda kõike märgata.

wikipedia

Riku Immonen – HD-mehe seiklused (2009)

“HD-mees nuttis, nagu vaid keskealine mees nutta võib, ehkki oli sisimas inseneri õhkulennanud bemari pärast salamisi õnnelikki. Siis hakkasid mälupildid esile voogama. Lapsepõlvesuved, kui teistel olid võrrid ja HD-mehel polnud. Elufilm jooksis silme ees: jalgrattakuller suurtükiväes, süütuse kaotamine 31 -aastasena, laste sünd, negatiivne isadustest, abielu, ühes riieldud mesinädalatega Viking Linel, naine põgeneb Lõuna-Aafrikasse, naine naaseb Lõuna-Aafrikast, lõplik harmoonia, lahutus, lähenemiskeeld ja hooldusõiguse äravõtmine.” (lk 46)

Raamat pole just huumori kõrgpilotaaž, vabandan, kui ei saa aru võimalikest siseringi kildudest. On naerukohti, aga üldiselt klišeelik tekst – et kuidas keskealine mees keskeakriisi lahendab (peategelane pole just maailma säravaim isend). Idee järgi siis tegemist irvitamisega keskealiste wannabe tsiklimeeste enesetõestamisest (sisutühi heaoluühiskond, mis muud). Lugedes tekkis tunne, et kas tõlge lonkab või autor pole suurema kirjutamise andega. Soome släng on jäänud tõlkes väga soomelikuks (nojah, samas pole mul tsivilistina suurt aimu siinsete tsiklimeeste žargoonist), nt Vuorinen sai paremini eesti keelde “kodustatud”. Hea pähkel on peategelase ingliskeelset kõnelemist endale mõistetavaks teha (siin ehk tõlkija suurt ei muutnud soomekeelset originaali?), sellist pidžinit just igapäev ei loe.

Aga noh, vennasrahva raamatuid ikka tore lugeda.

“ - Mi repoorn Marlon Brandy. Mii nüü vailt van.” (lk 91)

Dmitri Petrjakov – Kaarli Golem (2009)

“Andmed “vereimpulssi” kiirgava seadme olemasolust Eestis jõudsid grupini DN 1942. aastal, vahetult pärast selle katsetuse läbikukkumist Usbekistanis, kus sealse psüühilise energiavälja deformeerimise ja kooldumise asemel Euraasia suunas 1930. aastatel paindus väli miskipärast ootamatult tugevalt hoopis vastassuunas. Selle tagajärjel toimus agressiooni energeetilise punkti motiveerimatu introvertne pingestumine ja algas Teine maailmasõda.” (lk 82)

No teadagi, Wiedemanni raamatu järel oli huvi selle raamatu vastu võrdlemisi suur. Petrjakov loob (fiktiivse?) ajaloo selle Tõnismäe kandi müstilisest olemusest. Kui ilukirjanduslik või kui palju teatavat müstikapõhist maailmavaadet see raamat püüab olla, ei oska mina arvata (üks ajalehetekst nimetas seda otse ilukirjanduseks – ei tea, ei oska arvata, mida autor mõelda võis). (Töö juures käib aegajalt üks tavareaalsusest erinevas reaalsuses elav inimene, asjad, mis teda kõigutavad, võiks mulle heal juhul tunduda naljakatena või halval juhul nii idiootliku kui hullumeelsena – aga las tal siis olla selline reaalsus, alati võib mõelda, et tegelikult elan mina mingis fiktiivses maailmas vms.) (Mitte, et ma nüüd seaks kahtluse alla Petrjakovi vaimse tervise – lihtsalt et inimesed võivadki maailma mõneti erinevalt tajuda.)

Raamatu võiks jagada kolmeks – natuke ajuvabad osad on muinasaegse Iru tseremoonia ja natside okupatsiooniaegne tegevus Eestis; mõneti anekdootlik nõukogude tippjuhtide tegevus; kui tegemist on lihast ja luust tegelastega (mis suuresti kattub Wiedemanni raamatuga) on tekst huviga loetav. Järjekordne tükike Eesti alternatiivajalugu, seekord siis müstikute, illuminaatide, repressiivorganite jne keerises. Autor võinuks tekst natuke kobestada, praegusel kujul on see mõneti kirvetöö.

Muud ei oskagi sedastada, kui et olen selle raamatu läbi lugenud.

pilte esitluselt

Inge Ojala – Keelatud vili (2005)

“Kuhu külas kiiret? Kiirronge ei käinud ja metrood polnud ka plaanis ehitada. Kas puistad kanadele terad ette pool tundi varem või hiljem, pole kellegi asi. Või teisisõnu – see on sinu ja kanade omavaheline kokkulepe. Muidugi, kui oleks pastor, saaks kõik asjad lahendada operatiivselt ja asjalikult. Saaks tõe kätte.” (lk 9)

Maakogudusse saabub üle pika aja noor pastor perega ja paneb sõna otses mõttes külaelu keema. Meelad tundedraamad nagu mehhiko seebis, aegajalt vajutakse teiste meeste-naiste embusse või suisa juhtub abielurikkumisi. Kui nüüd jäi mulje kui mingist satanistlikust orgiast kuskil Eestimaa kolkas, siis niisugune raamat see siiski ei ole. Tegemist on kristliku romaaniga ja tegelased usuvad üldiselt jumalasse. Aegajalt juhtuvad moraalsed apsakad on lihtsalt armastusevajadus või lähedusepuudus. “Tahtsime kõike paremat, aga välja kukkus ikka nii nagu alati, nagu üks töllpoliitik on öelnud. Kui algul ei saa lugemisega rea peale (no mida, selline kristlik jama!), siis pärast ei saa pidama (mida paganat seal veel juhtuda võib?). Deus ex machina lõpplahendus üllatab ja ei üllata ka.

Raamat on kirjutatud lihtsas ja arusaadavas keeles, ehk suisa mingil moel rahvalikult – niivõrd kui kristlikus romaanis võimalik. Illustreerivad näited elust on vürtsitatud jumalausuga. Tegemist on nagu reaalse elu kulissiga – autor loob oma nägemuse järgi maailma, mis mulle tundub tühja, õõnsa, potjomkini külana – soov näha maailma nagu see olla võiks (õnneks toob autor välja nii head kui halvad küljed), aga see mõjub ebausutavalt, noh, kristlikuna või moraalilugemisena. On ka üksikuid groteskseid hetki – nt naine ostab vibraatori ja erootikapoe montöör proovib/seadistab kohapeal seadeldise sobilikkust, nii naine kui montöör saavad orgasmi (lk 48) – jumal teab, miks selline labasus oli vaja sisse tuua (jajaa, tänapäeva ühiskond on üldiselt hukas jne). Kui järele mõelda, siis on raamat omamoodi põnev ühendus didaktilisest ja tiirasusest, põimumine ja lahknemine.

Veidruste hindajatele kindlasti meelepärane raamat. Ja naistekate lugejatele samuti.

“Jah, aega peatada ei saa. See hetk, mis praegu on, saab sekundi pärast minevikuks, seda enam tagasi ei saa. Niimoodi tulevikule vastu minnes ja iseennast minevikule kaotades me elamegi siin maailmas. Ja kui me ükskord kaome, siis räägivad meist ainult meie teod. Kui räägivad. Võib ju elu ka nii ära elada, et meid unustatakse kohe. Millised teod on need, mida mäletatakse ka aastate pärast? Ilmselt on need südamest tehtud armastuseteod. Armastus ei hävi ilmaski, armastus on tugevam kui surm, armastus on... Jumal. Jumal on armastus. Aegade lõpuni.” (lk 136-137)

Om mani padme hum.

Milan Kundera - Eesriie (2008)

Kundera seitsmest esseest koosnev hiljuti eesti keeles ilmunud raamat keerleb üldjoontes samade teemade ümber kui tema eelmine esseekogumik pealkirjaga "Romaanikunstist", kuid käesolev on oluliselt põhjalikum ning kaugemaleminev. Kafka, Cervantes, Goethe, Hašek jt toodud kirjanduslikud näited on kummalisel kombel varasema raamatuga üldjoontes samad. Lugenult Kundera esseeraamatuid ilmumise järjekorras, on märgata, et kahe teose vahele jäänud aja jooksul on autori mõtted vähe muutunud, küll aga kinnistunud, juurdunud ning seega leidnud uute kaante vahel parema ning selgema sõnastuse.

Kundera teemapüstitused ning küsimuseesitused eeldavad ennekõike edasist arutlemist, küsimist, kuna romaaniolemuslikud, maailmatunnetuslikud, inimhingelised jms teemad mõjuksid vaidlustamatu vastuse saanult samuti kui elu mõte, milleks konkreetselt on näiteks 42. Tuleb tunnistada käesoleva kirjatüki edasist laiskust ja loidust, mis Kunderat ainult tsiteerib ning tema ideid kokku võtab, ning seda kõike põhjusel, kuna julgust püstitatud teemadele midagi juurde lisada pärsib lisaks tühisele viitsimatusele ka tunnetatav ebakompetentsus, ning ühest üle saamine, teise rumal eksponeerimine kindlasti midagi paremaks ei teeks. Ka vaatamata teadmisele, kui segaselt mõjuvad raamatust väljakistud tsitaadid, jäägu kõik nii. Niisiis, nii arutles Kundera:

"Kunstiteose lahterdamiseks eksisteerib kaks elementaarset konteksti: kunsti rahvuslik ... ja rahvusülene ajalugu ... Geograafiline vahemaa viib vaatleja kohalikust kontekstist eemale ning lubab tal omaks võtta maailmakirjanduse laiema konteksti ehk ainsa lähenemise, mis suudab esile tuua romaani esteetilise väärtuse, see tähendab, olemise senitundmatuid aspekte, mida antud romaan on suutnud lahti mõtestada, või uuenduslikku vormi, mis on oskuslikult leitud." (lk 37-39)

"Kuidas defineerida "provintslikkust"? Võimetusena (või keeldumisena)näha oma kultuuri laiemas kontekstis." Provintslikkust on kahesugust, suurte ja väikeste rahvaste oma. Suurtele rahvastele piisab täielikult oma kirjandusest; väikerahva jaoks on maailmakultuur aga võõras, ligipääsmatu, kauge, millel on vähe ühist nende rahvuskirjandusega. "Väikerahvas sisendab oma kirjanikule veendumust, et ta kuulub ainuüksi kodumaale. Kui kirjanik heidab pilgu kodust kaugemale, liitudes oma ametivendadega kunsti rahvusülesel territooriumil, peetakse teda oma rahva suhtes pretensioonikaks ja üleolevaks. Ja et väikerahvaid tabab pahatihti olukord, kus kaalul on rahvuse püsimajäämine, võivad nad seda hoiakut kergesti moraalselt põhjendada." Väikerahva jaoks on kirjandus rohkem rahva kui kirjandusajaloo asi. Kundera tsiteerib Kafkat: "See, mis suures kirjanduses juhtub madalamal tasemel ja loob struktuurile väheolulise keldrikorruse, toimub siin kirkas päevavalguses; mis seal tekitab korraks põgusat huvi, tõstatab siin ei rohkem ega vähem kui elu ja surma küsimuse." Ning edasi Kundera järeldus: "Rahva omanditunne oma kirjanike suhtes avaldub kitsama konteksti terrorismina, mis kahandab kogu töö tähtsuse vaid rolliks, mida see kodumaal etendab." (lk 40-41)

Suurrahvaste provintslikkus on tekkinud üldiselt samadel põhjustel: "võimetus (või keeldumine) vaadelda oma kultuuri laiemas kontekstis." Selle nähtuse näiteks toob Kundera nimekirja prantsuse vaimse ladviku hinnangu prantsuse kõigi aegade kümnest silmapaistvamast raamatust. Nimekirjast selgub, et kohalike haritlaste jaoks on olulisimaiks teosteks hoopis teised, kui prantsuse kirjandust hindava välisvaatleja jaoks. Oma riigi kirjandust hinnates jäävad esteetilised väärtused riiklike kõrval teisejärgulisteks. Esteetilisi väärtusi on raskem tajuda kitsamas kontekstis, isegi juhul, "kui tegu on ühe suure rahva uhkusest pakatava kontekstiga". (lk 42-45)

"Ajalugu iseeneses, oma liikumiste, sõdade, oma revolutsioonide ja vasturevolutsioonide, rahvuslike alandustega ei ärata kirjaniku huvi mitte kui objekt, mida maalida, hukka mõista või tõlgendada, kirjanik pole mingi ajaloolaste toapoiss - kui ajalugu teda huvitab, siis sellepärast, et ta on justkui prožektor, mis pöörleb ümber inimeksistentsi ja heidab valgust selle ootamatutele võimalustele, mis rahuaegadel, kui Ajalugu paigal seisab, ei leia aset, jäädes nähtamatuks ja tuntamatuks." (lk 68)

"Mida tähelepanelikumalt, visamalt me jälgime tegelikkust, seda paremini näeme, et see ei vasta ideele, mis inimestel temast on. Kafka pilgu all paistab see üha meeletumana, üha mõistusetuma ja tõepäratumana. Oma pika innuka pilguga tõelisele maailmale ületas Kafka, ja teised suured kirjanikud pärast teda, tõepära piiri." (lk 73)

"Iga romaan, mis on kirjutatud tõelise kirega, pürib üsna loomulikult kestvaks esteetiliseks väärtuseks, see tähendab, väärtuseks, mis on võimeline elama kauem oma autorist. Ilma sellise ambitsioonita kirjutamine on küüniline: keskpärane toruluksepp võib olla rahvale ju kasulik, kuid keskpärane kirjanik, kes teadlikult toodab kaduvaid, tavapäraseid, konventsionaalseid ja seetõttu mitte kasutuid, vaid koormavaid, kahjulikke raamatuid, on põlastusväärne." (lk 90)

"Üritage ... rumalust määratleda! Mis asi see rumalus üldse on? Mõistus suudab paljastada peene vale taha reeturlikult pugenud kurja. Kuid silmitsi rumalusega on mõistus võimetu. Seal pole midagi paljastada. Rumalus ei kanna maski. See on lihtsalt olemas, täiesti süütult. Alasti. Ja defineerimatu." (lk 120)

Eyris Tamres – Võitlus kolmainsusega (2009)

“Miks teha tööd pideva teadmisega, et inimene firmas, kes peaks sind igati toetama ja aitama luua vajalikul määral kasumit omanikele, tegutseb selle kõige vastu ainult seetõttu, et sinu persoon talle ei meeldi, kuna ta lootis sinu tööle tulles saada endale tark alluv.” (lk 146)

Kui on olemas olmeromaan, siis selle raamatu puhul saab rääkida kontoriromaanist või suisa tööstusromaanist, tõsi küll, juhi vaatepunktist, mitte lihttöölise või spetsialisti omast. Raamat kirjeldab vaoshoitult pingelist igapäevaelu ühes trükitöödega tegelevas firmas. Spetsiifilised seletused trükitööde problemaatikast (ma loodan). Tegelaste omavaheline suhtlemine on ametlik, minimaalselt omapärane, justkui mõnest juhtimise käsiraamatust. Keskealine Mirjam kui töötamise masin, enda pühendamine firma tootlikkuse tõstmisele, hoolimata mõnede töökaaslaste intrigeerimisest ta vastu. Tung, vajadus end teostada uuel töökohal ja olla firmale (Firmale?) kasulik. Minimaalselt viiteid töövälisele elule, kui, siis töökohaflirt (pere pole just rahul Mirjami pikkade tööpäevadega). Stress põhjustab tervisehädasid. Kõik see kirjutatud lühikeste peatükkide kaupa kolmandas isikus.

Sürrealistlik kogemus on seda ilukirjandusena lugeda, tehnilised andmed kui literatuursed kujundid. Või on see omamoodi mälestusteraamat? Raamatu siiras väljendumine paneb vahel väiklaselt mõtlema, et kas tegemist pole nalja või irvitamisega esitatud ainese üle. Võibolla on see raamat justkui tagasitegemine oma endisele töökollektiivile? Et vaat kui hea ja tubli ma olin, ja teie keerasite mulle käru. Ei tea, pole aimugi. Tõeliselt ootamatu lugemiskogemus. Ja miks vahib raamatu kaanelt vastu silm?

Robert Shea, Robert Anton Wilson – Illuminatus! Silm püramiidis (2008)

“”Millest te, kurat võtku, õieti räägite?” küsisin ma, mõeldes, et olen mingis hullus sürrealistlikus filmis, uidates järjepanu telepaatiliste šerifite, omasooiharate palgamõrtsukate, nümfomaanidest nais-vabamüürlaste ja psühhopaat-piraatide seltskonnas vastavalt kahe happefriigi ja marslasest humoristi varem valmiskirjutatud stsenaariumile.” (lk 109)

Minu jaoks on see raamat küüniline irvitamine igasuguste vandenõuteooriate üle ja see on mõnus. Hea meelelahutus ja ajugümnastika. Kuigi tõlkija lubab eessõnas maailmapilti nihutavat mõju (lk 6), julgen küll arvata, et see lugeja peab ikka tikk-takk-tokk olema, kes raamatu sündmustest midagi tõepärast leiab. Aga noh, inimesi on erinevaid, whatever floats your boat. Igal juhul, avatud meeltega lugemisel on elamus ehk garanteeritud.

Ma ei tee nägugi, et suudan raamatu tegevustikku kronoloogiliselt ette kujutada. Erinevate põimuvate jutustuste vood, mille sidususest saab ehk aru tervet triloogiat lugedes (kuulu järgi on triloogia teine raamat trükivalmis). Peatükkide algusleheküljed on tavaliselt hämarad, seejärel vallandub tavapärane selle raamatu, hmm, tegevus ja assotsiatsioonid, ajas visklemised. Teistkordsel lugemisel sai nii mõnesti kohast ja tegevusliinist paremini aru, aga ikkagi jäi ette kohti, mille puhul tekst ületab mõistmise piirid:

“Kui Jeesus esimest korda kukub, võib seda lugeda kummi punkteerimiseks ning Simon kasutab oma rehvide juures õhupumpa, ent LSD veereservuaari viskamise ohtu loetakse veaks ning seetõttu sunnitakse nende meeskond pisargaasi, nuiade ja sama multiversumi teisest ajarajast valla päästetud Capone'i jõugu automaatrelvade abil kolm ruutu tagasi. Kaasaegse kosmose lõi palju rohkem pigem Willard Gibbs kui Einstein, ning tema tingimusliku ehk statistilise tegelikkuse kontseptsioon, risttolmeldatuna Shannoni ja Wieneri termodünaamika teise seadusega, viis informatsiooni määratlemiseni tõenäosuse negatiivse pöördfunktsioonina, muutes Jeesuse nuiadega tümitamise Chicago politseinike poolt lihtsalt üheks neist asjadest, mis sedasorti kvanthüppe puhul aset leiavad.” (lk 288-289)

Raamat on äärmiselt ajastu- ja ameerikakeskne. Ehk siis põhimõtteliselt oleks hea, kui lugeja tunneks eelmise sajandi 60.-70. aastate olusid ja muidugi Ameerika ajalugu – kõik need presidentide mõrvamiste müsteeriumid, Watergate, kodusõda, poliitilised rühmitused jms. Ütlen ausalt, et viited tolleaegsetele kõiksugu tegelastele (kes ei ole enam nö esikaanekangelased, endised 15 minuti kuulsused) on pigem arusaadavad ameeriklastele või gringofiilidele, mitte minusugusele kõigest-natuke-midagi tüüpi lugejale. (Tausta leiab sellest raamatust.) Selles suhtes jääb raamatu üks kiht suuresti avanemata, ent ikkagi on raamat huviga jälgitav, liigne sõnavaht ehk annabki mingi mõnusa pudrud-ja-kapsad tunde (näiteks jube mõnus on lugeda tõsiseid klassikalise muusika arvustusi – terminitest jms aru ei saa, ent tunned, et kirjutatud on hingega, inimestel on öelda midagi, ja siis lihtsalt lähed kaasa selle tekstivooga, naudid autori enda kirjutusviisi – fännina soovitan lugeda Tiiu Levaldi ja Toomas Velmeti tekste Sirbist).

““Mina ei rikkunud rahu,” teatasin ma. “Ma rikkusin sõda.” “ (lk 239)

“Silm püramiidis” jaguneb omakorda kaheks alaraamatuks. Esimene on naljakam ja napakam, teine on selline “mehed-käärime-käised-üles-ja-hakkame-tööle”, tegelased on kistud salaseltsidesse ja senituntud maailm avaneb neile teise nurga alt. Kui esimeses osas nakitseb Central Parkis orav, siis teises osas teeb imetajategusid delfiin Howard. Teksti ilmestavad tegelaste kohatud assotsiatsioonide välgatused muudavad raamatu igati naljakaks (“ühemehebänd” lk 155 jms), George Dorni tegevusliin oli minu jaoks kõige lõbusam (iseenesest vildak viis raamatut hinnata – kas oli lõbus, kas sai nalja; see on nagu kinos filmi vaatamine, kus publik peab vajalikuks sotsiaalselt naerupahvatada ka suvalistel hetkedel), õunatrukkimine ruulib, Hagbard pole Hagard. Erinevad kõrvaltegelased vilksatavad siin ja seal, ei imestaks sugugi, kui triloogia järgmistes osades oleks uued peategelased. Siinkohal ei hakka spekuleerimagi meelemürkide võimalikust mõjust selle raamatu kirjutamisel, on mis on (Vaino Vahing andis kunagi huvitava intervjuu teemal meelemürgid ja loomine, tema järeldus oli, et pilves/purjus kirjutamine jms pole kunstiteose loomisele kasuks (oleks vaid võimalik seda intervjuud uuesti leida) ja ta põhjendused tundusid igati, hmm, põhjendatuna). Kui esile kerkis Atlantis, meenus üks pooleli jäänud raamat (ei, tõesti ei viitsi seda uuesti kätte võtta) ja selle elust suuremad arutluskäigud. Autorid on pakkunud ka ühe võimaliku tõlgenduse ühe vilksatava kõrvaltegelase suu läbi:

“Autorid on täiesti ebakompetentsed – stiilist ja ülesehitusest pole haisugi. Teos algab krimiloona, lülitub siis ulmeks, seejärel hakkab jändama üleloomulikuga, ning sisaldab kõige üksikasjalisemat teavet kümnekonnal kohutavalt igaval teemal. Ning ajaskaala on Faulkneri ja Joyce'i vägagi pretensioonika jäljendamise tõttu täiesti segi paisatud. Mis kõige hullem, sellesse on, ma olen kindel, ainuüksi müügi edendamiseks lisatud kõige räigemaid seksistseene, ning autoritel – kellest ma pole mitte kunagi kuulnud – jagub piisavalt piiritut maitselagedust, et toppida sellesse ühepajarooga tõelisi poliitilise figuure ja teeselda tegeliku vandenõu paljastamist.” (lk 313, vt ka 109)

Lõpetuseks mõned juhumõtted.
Mitmel pool mainitud muudele selle raamatuga suguluses olevatele teostele tekkis endalgi pähe paar paralleeli – nt Robbe-Grillet “Kondikava revolutsioonile New Yorgis” ja Ellise “Glamorama”, miks mitte ka mõni Pelevini romaan. Need seostusid eelkõige mingite ahhaa-hetkedega, mis vilksatasid peas raamatu lugemisel (millegipärast seostus see kõige tugevamalt Robbe-Grillet raamatuga, kuigi nüüd seda lapates hakkasin küll kõhklema sarnasuses).
Huvitav, kas “Pom Poko” film sai inspiratsiooni pesukaru Vana Vanaisast (lk 202)? (Ei, ei saanud.)
Raamatu kirjastamine tundub natuke hullumeelsena – ei kujuta ette, kes peale käputäie lugejate selle endale ostaks, riiulikaunistajaks on vast liialt veider tükk (aga ehk leidub inimesi, kes peab seda ekstravagantseks? Keegi, kes tahab ilgelt vinge olla). Aga noh, pole tegelikult aimugi.
Veider, et järgmise juhuslikult lugemiseks valitud raamatu kaanel vahib vastu silm, ei pannud enne tähelegi. Kas tõesti...? Kas see ongi... fnord?

Olen taas kokku keevitanud ühe arusaamatu lugemiselamuse.

“Ta võttis oma kurnava kahekümne nelja tunnise tööpäeva talumiseks amfetamiinipõhiseid ergutitablette, mistõttu ta maailmavaade kippus olema veidi paranoiline, ning ta võttis rahusteid, et mitte liiga palju muretseda, mistõttu ta osavõtmatus oli vahetevahel peaaegu skisofreeniline; aga enamasti võimaldas kaasasündinud salakavalus tal säilitada õhkõrna sidet tegelikkusega. Lühidalt oli ta paljuski sarnane Ameerika ja Hiina liidritega.” (lk 65)

rada7 artikkel
baas
õhtuleht
kes-kus
lihtsad katsetused

Ilkka Remes – Ürgöö (2007)

“Palun lugejaid ja ka oma tööülesannete tõttu romaanist “Ürgöö” kirjutajaid, et nad oleksid nii lahked ja ei jutustaks loos aset leiduvaid sündmusi ette ära, vaid jätaksid uutele lugejatele leidmisrõõmu.” (lk 388)

Okei!

päevaleht
dekkaripäivät

Leo Kunnas – Gort Ashryn I (2008)

“ “Tahtsin vaid öelda, et kolm tapetud last on ühele sõdurile võimas ja arusaadav emotsionaalne sõnum. Kakssada viiskümmend tuhat või kolm miljardit või seitse miljardit hukkunut on vaid statistika, kuid statistika – see pole midagi enamat kui kõigest faktid lahinguarvutile meeldejätmiseks, sel pole emotsionaalset mõju,” selgitasin oma seisukohta. “Või kui siin sisaldubki emotsionaalne sõnum, siis on see paraku sedavõrd tugev, et inimaju keeldub juba puhtast enesealalhoiuinstinktist seda vastu võtmast.” (lk 46)

“Lihtsameelne kirjutusviis,” mõtlesin endamisi.
Ütlen ausalt, et eelnevalt oli üsna suur skepsis selle raamatu suhtes, olles lugenud Kunnase eelmiseid raamatuid. Aga noh, parem kui arvasin, usutavalt mõjub tehnikajutt ja põhjalikule fooni loomisele tuleb au anda.

Raamatu peategelaseks on kõiketeadja kapten Anton Irv VIII, kes saadetakse koos teiste omasuguste militaarkloonidega järjekordsele missioonile. Kui “Skismaatriks +” tegevus toimus 23.-24. sajandil, siis Kunnas purjetab veelgi kaugemale – 30. sajandisse; citius, altius, fortius. Raamatus endas otsest, olevikulist tegevust ei toimugi, Kunnas loob suurt sõjateatrit, viib lugejad Irv VIII mälestustesse senielatud militaarsest elust, tutvustab ta aateid ja tõekspidamisi, andes sõna lahinguarvutilegi.

Romaani võib tinglikult kolmeks jagada: esimesed 6 peatükki, peatükid 7 ja 8, ja 9. peatükist raamatu lõpuni. Esimese osa nimetasin lugedes tinglikult “metakunnastamiseks” - Kunnas jutustab ümber Kunnase raamatut “Viiv pikas sõjas”, seda aga tuleviku kosmosesõdade kontekstis. Ülevaade võitlusest ühe mittehumanoidse võõrliigiga (lk 98 on raamatu illustraator joonistanud pildi neist võõrliigi tegelastest, igatahes üks neist näeb tagantvaates välja kui erekteerunud peenis) ja kuidas nendega toime tulla ning kuidas muuta efektiivsemaks sõjaväelist väljaõpet. Otsest tegevust ei toimu, on ainult enamvähem dramaatiline dialoogi/monoloogi vormis jutustamine toimunust. Ja seda nii 150 lk. Teises osas (romaani puhverala) tullakse korraks nö maa peale tagasi, tekst püsib noh, olevikus, tutvumine kosmoselaeva ja selle tehnikaga, on nagu oodata, et midagi võiks juhtuma hakata. Valmistutakse eelolevaks missiooniks ja sellega seonduvad mured, seekord siis 50 lk (õigemini küll 8. peatükis algab vajumine mälestustesse). Kolmandas osas toimub taas kaevumine ulmemälestustesse, seekord annab Kunnas ülevaate Irv VIII noorpõlve armastusloost ja selle mitmesugustest tagajärgedest (tõsised militaarhuvilised vast öögivad paaris tundehellas kohas). Ja seda nii 200 lk. Romaani lõpus saab teada, et kohe-kohe peaks juhtuma midagi väga drastilist ja dramaatilist. Muidugi on raamatu selline kolmeks jagamine puhtalt meelevaldne, igas osas on nii mõndagi andunud militaarfännile kui ka armunäljas ulmepepule, Kunnas laob järkjärgult tekstile kihte peale, algsest esimese osa ülimilitaristist avaneb aina uusi tahke.

Ühe lausega on kokku võetav seekordne lugemisprobleem – jutustamise põhjalikkus tapab loomingulisuse. Dialoogides tegelased ei räägi vaid jutustavad, peavad loengut. Isegi armusuhe on kui järjest paukuv infopomm, poiss ja tüdruk ei räägi, nad valavad teineteisele infot kaela (jumal teab, võibolla autori arvates on tulevikuinimesed lihtsalt teabepulgad, andmevoogude kandjad). Mõneti robotlik. (Või oleks see üks tahk sterlingliku inimeste vormimise/kloonimise teemaga?) (Sarnaselt Sterlinguga on siingi raha mõõdupuuks energia.) Flirt tuntud ajalooliste nimedega (Einstein, Žukov, Nimitz jne) annab tekstile omamoodi kiiksu juurde. Rohkem eesti nimega kloone ei kohanud kui ainult peategelane ise. (Hetkeks jäin mõtlema, et kui ristata Kunnas maavalla Harglaga, tuleks üks igati veider autor, huvitav, kas ka hea?) Raamatu illustratsioonid on noh, startrekilikud, ei oska arvata, kas see eelmainitud peenis on juhuslik või katse huumorit lisada.

Niisiis, I osa on algus, pikk ja põhjalik sissejuhatus millessegi – kas on nüüd oodata mõned tuhanded lehekülgi teksti arvatavast suursündmusest? See ei tundu inimlikult võimalik, tavaliselt avaraamatuga kirjutatakse end üsna tühjaks, arvatavasti järgmised osad pole ehk nii põhjalikud. Pead ei anna. Banzai.

raamatunarkar
baas
speaker's corner
segane maailm
my book bubbles

Bruce Sterling – Skismaatriks + (2008)

“Üle Lindsay voogas õrnalt Roheline Ekstaas, kirvendav uudishimulaine. Roheline Ekstaas oli uusim igavusevastane rohi, imestuse biokeemiline alus selle keerukaks põhiolemuseks kokku võetuna. Piisavalt suure Rohelise Ekstaasi annusega võis inimene oma käejooni tohutult huvitavaks pidada.” (lk 225)

Juba mitmendat raamatut järjest tunnen, et keskendumine on päris puudulik, kõige hullemad on öised lugemised, järgmine päev lihtsalt ei mäleta loetut ja pead uuesti peatüki või kaks läbi veerima. Peaks puhkama või nii, aga ei saa, hetkel on uudishimu lugemisjärge ootavate raamatute kohta, jälle ports paksu ulmet.

Üks keskendumispuudulikkus on vist selles, et ulme puhul eeldad automaatselt meelelahutust, mitte seda, et peaks raamatuga aktiivselt kaasa mõtlema. Stereotüübid, mis muu. Kui aus olla, siis raamatu algul tekkis soov lugemine pooleli jätta, polnud my cup of tea ja niisama läbi seilamiseks tundus tekst liialt tihe olevat. Ent siiski jätkasin, et masohhistlikult ikka raamat lõpuni läbida. Ja noh, kuskil romaani teises pooles käis nipsatus ja tegevus muutus endale huvitavaks.

Algul tekitas segadust suisa peategelase nimi Lindsay, harjunult pidasin seda naisenimeks ja nii tekkis mõningaid kummastavaid lugemishetki (sest noh, unustasin, et tegemist on mehega). Iseenesest on Lindsay üsna traditsiooniline kangelane/peategelane – inimene (niivõrd kui selle romaani mõistes on tegemist, ee, mõistusliku kahejalgsega), kes on osaline suures ajaloos, kes teeb ajalugu; mitte mõni väike mutrike masinavärgis, ehk siis sterlinglik kosmosepraht. (Eelmisel aastal käis peal väike tuhin lugeda maailmasõdade ülevaateid, ja siis kujutleda seda massi, mis lihtsalt suuremate strateegiate pärast surma saadeti, see on kuidagi mõistusele hoomamatu.) Harjumatult laiahaardeline sündmuste käsitlus, iga intriig ise võiks omaette raamatu moodustada (kuigi ulmele vist ei olegi omane realistlik/modernistlik süvanokitsemine, nemad tahavad Suurt Lugu jutustada, ülevus või madalus ja/või koomilisus ja tegevus vs karakteri ja argitasandi lahtikirjutamine – ma ei ütle, et see on alaväärtuslik lähenemine). Raamatu lõppu lisatud lühilood ongi päris head lahtikirjutamised sündmustest, romaaniga võrreldes nö mikroskoopiline vaade mõnele tolle ajastu hetkele.

Hea, et tegelastel pole mingeid idioodinimesid (noh nojah, Lindsay...), ei pea nende kallal hambaid ega head maitset murdma. Lemmikkohaks oli vast Kitsunest moodustunud elav hoonekompleks, oleks Freudiga tuttav, püüaks igasugu paralleele tõmmata. Aga noh, mõte ise – naine suurem kui elu, temas elamine, tema lõhnade-hõngude tajumine – ühtviisi eemaletõukav kui ka kinky. Meelalt perversne. Kindlasti saab see raamat eeskujuks mõnelegi uuele ulmekatsetajale.

Arvatavasti oli see raamat tõlkijatele paras pähkel, kõik need erisugused terminid. Keelevõhikuna tundub, et loodi nii mõnigi uudissõna. “Sündmuste horisondi” seerial paistab olevat veidralt ülepingutatud kaanekujundus, kuigi selle kaan on parem kui Veskimeesi oma.

“ “Noh,” mõtles eestseisja järele, “võib-olla ka mitte. Kui ökoloogiaga jamama hakata, siis on raske pidama saada. Ma lasksin selle kassi nahast ühe ribakese Rõngaste Nõukokku saata. Neid tuleb kloonida terve geeniliin. Hiirte pärast, teate. Väikesed söödikud vallutavad kõik kohad.”” (lk 210)

baas
mr costello