Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk - Seitse saavad äratatud (Elekter meie vahel, 2025)

 

Muinasfantaasia külavanem Raakest, keda painab tema kohta käiv ettekuulutus, mille kohaselt on tal mingi seos seitsme ja nende äratajana. Ainult et … keegi ei taha naisele rääkida, millega õieti tegu on. Ning külatark … tema seab hoopiski Raakele lõksu ning kutsub öisesse Maavalda olendid, kelle hammustus mürgitab naise surmavalt. Külavanem pole mingi allaandja ning oma viimased tunnid pühendab selle seitsme ärkaja saladuse uurimiseks - ning see osutub veidi teistsuguseks kui arvatud.

Loo tugevus on ehk see muinasmaailm oma kõiksugu nõiduste ja erinevate olenditega. Ja no muidugi inimeste maailm, mis on oma nimede poolest küll õige läänemeresoomelik, aga pigem siiski pseudoskandinaavia maiguga. Päris värvikas külaühiskond, oma erinevate rollidega. Ja muidugi see haldjate ja vastsündinute teema, ma nagu otseselt polegi kuulnud sellisest ohverdamisest - jajah, omal ajal Spartas loobuti vigastest lastest, aga siin on rõhk muul (seda enam, et elu on niigi ohtlik ja keeruline ning inimesi hävib nii vägivalla kui haiguste tõttu).

Ja siis muidugi loo paralleeljutustus nende seitsme tegelikest äratajatest ja see ajapiima mütoloogia - natuke segaseks see jääb (või see ongi autorite taotlus?), otseselt midagi sarnast piimalikku ei torkagi pähe.

Michael Swanwick - The Dog Said Bow-Wow (2007)

 

Mitu aastat tagasi leidsin selle kogumiku ühest Tartu uuskasutuskeskusest ja on vast senini üks ootamatumaid leide niisugusest poest. Igal juhul, aega läks, viimaks sai raamat loetud - eks see olegi mitte kõige värskemate jutukogude ja antoloogiate võlu, et neid võib aastaid “soojas” hoida, siit-sealt lugeda ja siis vaadata edaspidi riiulis raamatu selga - kas võiks uuesti kätte võtta ja midagi proovida. Kuni viimaks siis kogu raamat läbi loetud saab.

Juttude tase on arvatult kõikuv, vähemalt pole tõeliselt nõrku või arusaamatuid tekste. Mingil moel on ehk tajutav, et autori tekstid on pigem … klassikalisema ulme kanti, või noh, tekstides pole tuntavalt kaasa tiksumas kaasaja angsti. Samas võib tunda, et autor katsetab ja pullitab üsna vabalt, olgu see siis teadusliku fantastika või fantaasiakirjanduse eri aladel.

Kogumiku tekstide keskmine hinne on 5,2, mis on küll igati hea keskmine.

• "Hello," Said the Stick • 7/10

• The Dog Said Bow-Wow • 4/10

• Slow Life • 5/10

• Triceratops Summer • 6/10

• Tin Marsh • 7/10

• An Episode of Stardust • 5/10

• The Skysailor's Tale • 4/10

• Legions in Time • 5/10

• The Little Cat Laughed to See Such Sport • 5/10

• The Bordello in Faerie • 6/10

• The Last Geek • 4/10

• Girls and Boys, Come Out to Play • 5/10

• A Great Day for Brontosaurs • 6/10

• Dirty Little War • 4/10

• A Small Room in Koboldtown • 5/10

• Urdumheim • 5/10

Manfred Kalmsten - Igavese talve piiril (Elekter meie vahel, 2025)

 

Kalmsteni varane erootika, ilmunud juba 2018. aastal Reaktori erinumbris Erektor. Eks seda tõesti lühikest teksti kogedes tekib paar mõtteuiukest.

Lugemist alustades mõtlesin, et ehk on tegu “Nukitsamehe” täiskasvanute uusversiooniga - jubeda sarvilise jõnglase asemel tuleb metsast korraks tsivilisatsiooni rüppe hoopiski üks imekaunis ja külm metslasnaine, kelle minajutustaja oma majja viib, et vastastikusel nõusolekul ühiselt ühtida. Või siis … ehk mingi äraspidine versioon “Lumekuningannast” (loo pealkiri, eksole)? Mets on piir, minategelane ei saa sinna minna (soerdid ja muud olendid ei saa niisamuti metsast / metsikust väljuda), aga naine kasutab lihtinimest oma vajaduste tarvis.

Või no kas tõesti siis mingi haldjalugu.

Et seksuaalakti on kirjeldatud üsna selgelt, tekib muidugi küsimus, kuidas see peaks olema füsioloogiliselt võimalik, kuivõrd naine on selline … läbinisti külm (või siis jääb libesti vms kasutus lihtsalt mainimata). Et noh, arvatavalt peaks just mehest peategelane kogema füüsilist piina nende intiimsemate tegevuste käigus (või äkki ongi tegu masohhismi kirjeldusega? Hetkeks on kirjeldus “trummeldavatest veretilkadest”). Ja noh, mida sa õieti higistad, kui su naha vastu hõõrdub üpris jäine keha (raudne tervis peab olema!).

Et siis lühike ja meelas tekst, mille üle ei võigi arutlema jääda.

ulmekirjanduse baas

Garth Nix - Sir Hereward and Mister Fitz Go to War Again (Year's Best Fantasy 8, 2008)

 

Fitzi ja Herewardi seeria avalugu ja oh üllatust, siin on siis selgelt kirjas, kes need kaks tegelast õieti on - Hereward polegi mingi seiklev rüütel ja Fitz miski suva maagiliseks pööranud nukk; neid on Herewardi lapseeast saati koos hoitud, et kasutada nüüd mittesobilike jumalate elimineerimiseks. Sest Hereward on järglane, keda õieti poleks tohtinud olla jne. Ja Fitz … teda on kasutatud sajandeid Herewardi ema organisatsioonis.

Nende järjekordsest missioonist õieti polegi midagi kirjutada (sest hoopis huvitavam on see tausta avamine, mis teeb järgnevate tekstide puhul mõndagi arusaadavamaks) - Fitz teeb oma koledat tööd, Hereward kohtub ihaldusväärse naisega ja tapab hulga selle alluvaid. Peale missiooni loodab rüütel saada hingetõmbeaega, aga ei … Fitz juhatab teda edasi - ja mitte veel järgneva loo sündmustesse.

““In the name of the Council of the Treaty for the Safety of the World, acting under the authority granted by the Three Empires, the Seven Kingdoms, the Palantine Regency, the Jessar Republic and the Forty Lesser Realms, we declare ourselves agents of the Council. We identify the godlet manifested in this city of Shume as Pralqornrah-Tanish-Kvaxixob, a listed entity under the Treaty. Consequently, the said godlet and all those who assist it are deemed to be enemies of the World, and the Council authorizes us to pursue any and all actions necessary to banish, repel or exterminate the said godlet.”

Neither felt it necessary to change this ancient text to reflect the fact that only one of the three empires was still extant in any fashion; that the seven kingdoms were now twenty or more small states; the Palantine Regency was a political fiction, its once broad lands under two fathoms of water; the Jessar Republic was now neither Jessar in ethnicity nor a republic; and perhaps only a handful of the Forty Lesser Realms resembled their antecedent polities in any respect. But for all that the states that had made it were vanished or diminished, the Treaty for the Safety of the World was still held to be in operation, if only by the Council that administered and enforced it.” (lk 260)

Andy Duncan - An Agent of Utopia (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu Utoopia eriagendist, kellele on tehtud ülesandeks toimetada Thomas More Londoni vanglast Utoopiasse. Tal õnnestubki vanglasse ning õigesse kongi jõuda, kuid More ei taha midagi kuulda Utoopiasse minekust.

Taga hullemaks, tänaval ootab teda mees, kes viib ta kohtuma More’i tütrega, kes peab Utoopia olemasolu absurdseks, aga pakub mehele tööd: et see tooks talle isa pea - peale seda, kui ta on hukatud, pannakse see pea teiba otsa ning Towerisse hoiatuseks. Ülesanne on igati ebameeldiv ja kui utoopialane viimaks õige pea kätte saab, ootab teda üllatus.

Teksti tugevus on tolle ajastu Londoni olude kujutamine, selline vastik ja jälk ja vägivaldne ja müüdav. Aga mis see tekst õieti veel annab (jajah, mõttemäng Utoopia teemal), ei oska küll öelda. Omal ajal räägiti päris palju sellest tekstist, aga nüüd ma küll sellest suurt vaimustuda ei suutnud.