Mo Xiang Tong Xiu: Deemonliku tee suurmeister 3

Huvitav, missugused katused Hiinas olid? Lagesid ilmselgelt ei tuntud. 

Esimesed kaks raamatut olid mulle piisavalt võõrad ja nõudsid nii paljuga harjumist ja leppimist, et ebaloogilisused ei jäänud silma. Võibolla neid polnudki. Või noh - kui sedavõrd palju võluvõimetega seotut toimub, võibolla ei torkagi silma?

Kolmandas raamatus ma juba imestasin, KUI hea peab olema inimese muusikaline mälu, kui ta kohe esimese kuulmiskorra järel suudab veatult järgi mängida pala, mida on kord kuulnud. 

Ei, ma saan aru küll, et Wei Wuxian on imeinimene, kes suudab enam-vähem kõike, ent pani mõtlema. 

Või et katusekivide vahelt tuppa piilujad (vt mu esimest küsimust) näevad ja kuulevad kõike detailselt, tabavad pisikesi ilmemuutusi ja väikesi liigutusi. 

Samas - ja see olgu kohe öeldud - raamat oli põnevam kui eelmised. Läks kiiresti, kogu aeg oli huvi, mis edasi saab. Seda hoolimata tõsiasjast, et mälestuse seest kasvas välja järgmine mälestus ning esialgse põnevuse juurde üldse ei jõutudki. Mineviku põnevused oli piisavalt põnevad.

Võib ka olla, et mulle pakuvad suuremat huvi muud suhted kui armu omad. Selles raamatus tõusid viimaks esile suhted Wei Wuxiani sünniperes, nii vähe, kui ta neid mäletabki, kasuõe ja kasuvennaga, kes tegelikult sama ehedad õved kui bioloogiliselt seotud, isade ja emade põlvkonna omavahelised. See kõik oli läbi põimitud lugudega elavatest laipadest ja nende käitumisloogikatest (põhimõtteliselt zombied, keda saab karjakaupa kutsuda või peletada), võitlusest türanliku klanniga ja kuidas sellelgi olid mõned ausad ja lahked liikmed, ent peresuhete läbi raamatu jooksmine oli märgatav.

See tegi raamatu korraga armsaks ja hirmus huvitavaks.
Aga mis siis ikkagi sai Nie Mingjue peast?! Kuidas see asi laheneb?

meeldib lugeda

Mo Xiang Tong Xiu: Deemonliku tee suurmeister 2

Teadmisest, et raamatu lõpus on nimekiri tegelastest, nii et ma lugedes tean, kes on kes, muutis "Deeemonliku tee suurmeistri" teise osa lugemise väga meeldivaks. 
Esimese osa voorused - kiire tegevus, põnevad mõistatused, mille juures ühe saladuse lahendamine viib järgmiseni, kaunid noored mehed ja nende koomiliselt armsad segased tunded, on kõik alles. Aga seekord sain ka mugavalt järgi vaadata, kes on kes!

Tõsi, päris kõigi olulisemate tegelaste kohta infot polnud. Ent ma sain aru, kes on Lan Wangji, ning et  Lan Wangji ja Hanguang-jun on sama isik. Jiang Chengi ja Jin Lingi eri isikud olemisega oli ikka veel raske leppida, kuid iga kord, kui nime jälle üle kontrollisin, jäi see paremini meelde. 

Seevastu olin ära unustanud olulised sündmused. Kurb lugu Changi klanniga? Ah? Ma peaksin ilmselt teadma? 
Häguselt oli meeles, et mingi eriti hea ja üllas tegelane ise endal silmad välja koukis. Aga miks? Ja paha tegelast ei mäletanud ma üldse. 

Nii et teatud määral oli mulle sündmuste jälgimine isegi huvitavam, kui oleks lugejal, kes mäletaks, milles asi. Ma ei tahtnud ainult teada, mis peale Kurba Lugu Chani Klanniga juhtus, vaid ka seda, mis see Kurb Lugu oli. 
Aga muidugi emotsionaalselt kaasakiskuvam oleks raamatuid nii väikese vaheajaga lugeda, et südnmused meeles. Kuigi võibolla püsivad teise raamatu sündmused mul paremini mälus, sest nüüd ma ka tean, mis tegelane midagi teeb! Emotsionaalne side kohe tugevam.

Juba esimeses raamatus oli märgata, kuidas selle autor ei ole rumal. Ta puistab pisikesi tähelepanekuid maailmakorra kohta ning ei topi neid sugugi alati ei peategelase frivoolsesse ega mõne teise üllasse ja ennastohverdavasse suhu. Seekord ütleb tegelane, kes iga mõõdupuu järgi negatiivne, mõned nii terased ja läbinägelikud laused, et lugejana jäingi nende üle mõtlema ning tõdesin, et tal on ju ... õiguski?

Võib olla julm ja õel ja ikkagi tekitada empaatiat. 

Kuidas kõik loo osad korraga kokku hakkasid kõlama ja terviku moodustasid, oli ootamatult kaunis. 

Xue Yang sarjas

See raamat oli hea meelelahutus, hea meelelahutus, hea meelelahutus - ning puudutas siis korraga mu hinge. 
Mis midugi ongi meele hea lahutumise jaoks hädavajalik.,ent juhtus siiski ootamatult.
Ja imeilusates meestegelaste imeilusast tundeelust polnud veel üldse juttu olnudki!

Muuhulgas sain täiesti kogemata teada, et elus näitlejatega seriaal, mille nimi inglise keelde tõlgituna "Untamed" on, kuulub samuti "Deemonliku tee suurmeistri" erinevates meediumides esindatuse alla. Need tegelased "Untamed" sarja piltidel võtsid mu juba aastaid tagasi hardalt ohkama. Nii ilusaid (homoseksuaalseid või heteroseksuaalseid või biseksuaalseid või aseksuaalseid) mehi ei tohiks isegi kujutelmades olemas olla!

Enne raamatu teist osa - "Deemonliku tee suurmeistri"-lugude kümnendat, eesti keeles on ühe raamatus üsna mitu osa - tuli siiski omajagu armutundeid ette. Ent tundub, et Hiina kirjanik ei ole üldse kinni lääne kommetes armuasju tõsisel toonil kujutada. Need üksteise huulte riivamised või purjuspäi sõnakuulelikult voodissepugemised on kõige kerglasem ja lõbusam osa raamatust.

Autor on välja mõelnud ka suurepäraselt jutustamiseks sobiva loitsu - "Empaatia". See tähendab teise hinge täielikku lugemist ja tunnete jagamist ning võimaldab jutustada pikki lugusid lugude sees, nii et nende teadasaamine Wei Wuxiani ehk peategelase poolt pole ebausutav ega veider. Lood, mida läbi elatakse, samas kaitstud positsioonis ja kõrvalt jälgides, on huvitavad. Kasuks tuleb seegi, et meil lastakse näha võimekate ja ausa südamega isikute mälestusi. 

Kellegi ebameeldiva pähe sattumine ilmselt nii tore kogemus ei oleks. 

SEE on Wei Wuxian sarjast

Nautisin sedagi, kuidas autor ei ole mänginud ainult Wei Wuxaniga meetodil "ta polegi nii paha  vist". Neis empaatia-lugudes on tegelase negatiivsus samuti osaliselt valestiarusaamise, osaliselt põhjendatuse, osaliselt kas-üldse? alla pandav ning see tekitas toreda ajupingutamisvõimaluse. 

Nojah. Mõned asjad läksid ikka segamini, kohati oleks dramatis personae asemel olnud abiks ka "ennemalt tegi ta seda, see on SEE vend", ent ikkagi tore raamat.
MIS JÄI VÄGA PÕNEVAL KOHAL POOLELI!

Hea, et mul järgmine osa kohe kapist võtta on =)

Meeldib lugeda

Mo Xiang Tong Xiu: Deemonliku tee suurmeister

 

Täiesti teistsugune raamat, kui ootasin. 
Minu ettekujutuses pidanuks see teos olema "Kössitava tiigri, varjunud draakoni" tüüpi, hästi eepiline ja valus, loodetavasti ka hingestatult ilus lugu. 

Ha faking ha.

Kui mingi läänes tuntud teosega võrrelda, oli see kõige sarnasem Bartimaeuse lugudega. Lugupidamatu naljalembene jutustajahääl kodanikult, keda kõik hirmus kurjaks peavad, aga kes tegelikult on nalja-, joogi- ja meelelahutuselembene hästi pragmaatiline isik. Jah, ta teeb vahepeal mõningaid kurjaks peetud tegusid, ent meieni jõuab sellest peamiselt jutustajahääle seisukoht, milleks on: "Kõik need teod on suureks puhutud, sisaldavad nüüd kümnekordselt verd ja õudust, mida neis tegelikult polnud, ja ausalt öelda, oleksin ma tahtnud niimoodi tegutseda, poleks nad mind iial alistanud."

Raamatu sees teeb ta head. Otseselt.

Lisaks on tal arusaamatult vägev täpiline eesel, kes hoolitseb deus ex machina ja ohtra lihtsa huumori eest, ja tublisti noorusmälestusi.

Enne nende noorusmälestuste lukku sidumist sain juba aru, mis on selle raamatu suurim miinus lääne kultuuriruumist lugejate jaoks: on täiesti võimatu meelde jätta, kes on kes.
Lisaks sellele, et tegelaste nimed on ühetaolised, kui umbes sama funktsiooni loo sees kannavad nii A Ding kui A Tong, ei jää üldse meelde, kumb on kumb, tähtsamatel tegelasel on veel laialt teada hüüdnimi ja lugupidamisega öeldud nimi ja familiaarse pöördumise nimi ja midagi veel (s.t. ma tean, et neid oli vähemalt neli, sest ühel juhul kutsub peategelane vestlusparterit nelja erineva nimega, oodates, et ta vähemalt ühele neist reageeriks). Nimed ise on alati vähemalt kaheosalised ja Jin Cheng ei ole üldse sama isik kui Jin Ling ja kui ma üritanuks kindel olla, kes nüüd just kes on, ma ei jõudnuks lugemisega üldse edasi.

Mingil hetkel loobusin raamatut tagasi lappamast ja isikute tegevusse sekkumise hetki otsides kindlaks tegemast, kes siis ikkagi kes on.

Õppisin ära peategelase kaks peamist nime ning ülejäänud tegelaste puhul jäin lootma tundele, mida kirjeldatakse. Umbes et kui üks isik on kaunis, alati rahulik ja hirmus jäik, nii sünnis, et ajab oksele, ilmselt see on see tüüp. Ja kuna tal on muidu väga tema moodi vend, kes aga malbem ja sõbralikum, ilmselt too on too tüüp, sest ahah, sama nägus, ahah, oluliselt leebem, klapib.

Ausalt, ma arvan, mingi dramatis personae raamatu alguses oleks lugejale väga abiks.

Lisaks - vähemalt noorusmälestustesse uppumise episoodis - leidsid aset mingid ilmselt kultuurispetsiifilised asjad, mis lugedes üsna arusaamatuks jäid. Tähendab, Lan midagi on peategelasse armunud, aga nii püha, vaga ja jäik, et ei tee ühtegi arusaadavat liigutust selle selgitamiseks. Näib tõenäoline. Aga kas need asjad, mida ta teeb, oleksid tegelikult hiinlase jaoks "aa, selge" või sama "võibolla neh, võibolla mette" kui lääne lugejale? Kas märgid on selged või on peategelase arusaamatus kohane? Pole aimugi.
Ent kuna mulle meeldis raamatu kerglane rõõmus toon ja kõik need imekaunid mehed kõditasid mu vaimusilma meeldivalt, lugesin muudkui edasi ja hirmus hädas siiski ei olnud.

Imekaunid mehed? Poole raamatu peal oli naised tegevusse sekkunud üsna vähe ning nende kirjeldamisel ei olnud äärmine kaunidus kordagi jutuks. "Üsna ilus" oli parim, mis neile osaks sai. Seepärast on pidev kahtlustus, et keegi on "varrukalõikaja" (ehk homoseksuaalne, termin pärit sellest, kui üks hiina keiser lõikas oma rüült varruka maha, sest tema meesarmsam oli sinna peale magama jäänud, aga tal oli vaja lahkuda, nii et äratamise asemel ta lihtsalt vabanes varrukast) väga loogiline ja üllatusin iga kord, kui peategelane teise mehe erakordset ilu imetles ja siis täiesti muretult ja aseksuaalselt muude asjadega edasi tegeles.
Tundus, et no mida, selgelt talle mehed ju meeldivad =)
Ainult ta ise arvas, et naised. Isegi flirtis nendega veidi. Selle Lan Misiganes'i nähes ka.

Kui tegevus kirjeldamisel olevasse ajahetke tagasi hüppas, läks mul natuke aega, et meenutada, mis üldse sel käesoleval hetkel toimus. Eriti kuna enamiku tegelaste nimed polnud lihtsalt sarnased, vaid täpselt samad - lihtsalt nad olid nüüd 13 aastat vanemad.

Dramatis personae, palun! Koos seletustega, kes nt Jin Guagshan nooruses oli ja kes hiljem! Väga vajalik!

Oleviku-saladus on tegelikult huvitav. Esiteks on saladusel mitu kihti (mis ma pean tegema? aga mis tapab? Aga miks tapab? Aga kes selle lahti lasi?) ja igaühe lahendamine on tore. Teiseks on kõik need saladused tegelikult ka huvitavad. Lugeja investeerub.
Mis EI ole tore: saladuste selgitustes tuleb mängu veel 24 meeldejäämatute nimedega tegelast ja 2 enam-vähem meeldejäävatega, sest ühe nimi on Xin Midagi ja see on ainulaadne, ja teise kohta on nii mitu korda öeldud, et ta on õel ja julm, et jäi ka meelde.

Armulugu taustal, ikka peategelase jaoks märkamatu, muutub järjest toredamaks. Kuna tükk aega pole ühtegi teist Lani-nimelist tegevusse sekkunud, saab ka teise poole nime selgeks ja nii ... päriselt: "nii nunnu!"

Tahaks Lan Millelegi pai teha. Tahaks Wei Wuxanile (kirjutasin mälu järgi peategelase nime, sai peaaegu õige, jee mina) pai teha. Aga Lanile tahaks kohe VÄGA.

Olles jõudnud leheküljele 312 avastasin raamatu lõpust dramatis personae.

KURAT!!!

No aga 10 lk pärast ma ei hakka enam uurima, kes on kes.
Las jääb.
Ja lõpp on tore =) Lastekamp, kuigi veidi ebausutavalt täpne oma mängus, oli võluv.

Loteriis varem
Loetud raamatud
Lugemissoovituse blog

Mo Xiang Tong Xiu - Deemonliku Tee Suurmeister (2025)

 

Kirjastus Fantaasia on alustanud üsna tänuväärse tegevusega: nimelt on võimalik toetada Hooandja kaudu mõne nende raamatu väljaandmist (eelkõige siis sarja Kaarnakirjas puhul). Põhimõtteliselt on siis võimalik endale ette tellida raamat pea omahinna eest (ja noh, igavene au ja kuulsus, kuivõrd saad raamatusse märgitud koos teiste toetajatega - muidugi on võimalik ka anonüümseks jääda). Muuhulgas oli siis võimalik toetada selle raamatu avaldamist.

Esmapilgul ütleks, et kaasaegne hiina fantaasiakirjandus (koguni kõrgfantaasia?), aga tõlkija Helina Ravasoo on seda täpsustanud kuuluvaks sellisesse žanrisse nagu danmei - “mis keskendub romantilistele armastuslugudele ja meestevahelistele romantikale.” (lk 319). Noh, mina võtsin siiski fantaasiakirjanduse pähe, see meestevaheline romantika on küll üks kandev liin, aga seda võib võtta ka kui peategelase Wei Wuxiani üht järjekordset veiderdamist: kuivõrd peategelase vaim satub peale tagasikutsumist ühe sellise geimehe kehasse. See ei häiri Wei Wuxiani kuidagi, kuivõrd enne tapetuks saamist oli ta üks kurikuulsamaid kultivaatoreid (huvitav termini valik ikkagi). 

Ja nii satub ta otse tegevuse keskmesse, kui tuleb rinda pista geimehe pahatahtlike sugulaste ja neid kiusavate vaimudega - ja muidugi selgub, et tegu pole lihtsalt (selle maailma mõistes tavalise vaimudest vabanemisega, vaid põhjused ulatuvad kultivaatorite klannide minevikku ja ka Wei Wuxiani enda erinevatesse vägitegudesse. Aga mis täpsemalt mida põhjustab, seda siis seeria järgmistes osades, raamat katkeb enamvähem poolelt sõnalt.

Romantilise poole pealt on siis suhtlemine Wei Wuxiani vastandi ehk ülisuperaatelise kultivaator Lan Wangji’ga, kes üsna kiirelt tabab ära selle grimeeritud geimehe tegeliku sisu. Ja neil on varasemast keeruline ajalugu … Kuid nüüd on ühine eesmärk.

Kui hiina teaduslikku fantastikat on tõlgitud päris palju inglise keelde (ka eesti keeles on ilmunud Cixin Liu kuulsaim triloogia), siis fantaasiakirjandus on vaeslapse osas (ahjaa, on üks kuulus wuxia) ja mulle oleks see vast esimene kogemus kaasaegsest kirjandusest. Mõneti on see harjumuspäratu: aga on see siis autori, peategelase või žanri eripära, ei oska kuidagi öelda. Ühesõnaga, sellise üsna muretu Wei Wuxianiga tuleb harjuda. Üheltpoolt kurikuulus kultivaator, kelle hävitamine on selle maailma lähimineviku suursündmus, teiselt poolt üsna kergemeelne tüüp, kes naudib lollitamist. Suurema osa romaanist käis ta üsna närvidele, aga kui ära harjuda, siis päris triksterlik tüüp oma tegemistega - ja mis saladused siin veel võiks paljastuda, eksole.

Selles suhtes päris hea vaheldus angloameerika fantaasiakirjandusele (midagi sellist ebastandardset on ehk Michael R. Fletcheri romaan “Beyond Redemption”, aga selle olemus oli hoopis midagi muud); eks sealgi on kirjutatud hiinalikku fantaasiat (nt Barry Hughart “Linnusild”, K. Arsenault Rivera “The Tiger’s Daughter”, kahjuks lugemata Ken Liu silkpunk seeria). Ja eks see hiinalikkus on nagu on, ikka eksootika, inimene kui selline pole just Euroopa valgustusaja väärtustest lähtuv, vähe teised traditsioonid.

Paistab, et äsja on ilmunud juba 2. osa.

R. S. Benedict - My English Name (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Päris veider ja mõnel moel häiriv tekst. Mingisugune olend (mis täpsemalt, jääb selgusetuks; tõlgendajad peavad enamasti tulnukaks) võtab endale (järjekordse) inimese keha (kuidas, jäävad detailid õnneks täpsustamata) ja hakkab niimoodi kaasaegsel Hiinamaal inglaseks. Ja noh, selliseid võõraid kasutatakse seal heal meelel ära, eriti kui selline inglane on viisaka välimusega (erinevalt reaalsetest õllekõhtudest). Sobib nii reklaamideks, ärikohtumiste kaaslaseks kui ka keeleõpetajaks. Peamiseks töökohaks saabki inglise keele õpetamine (eks ta isegi peab oma keeleoskust kohandama).

Et ta on … selline olend, ei saa ta olla nö 100% inimlik - ta kannab inimnaha ülevõtmise tõttu oma kaelal alati salli (sest muidu), ta nahk on liialt õrn, et inimestega lähemalt suhelda, söömise-joomise etendamine on päris keeruline (sest see tuleb kuidagi sisemusse vastu võtta, hoiustada ja siis uuesti välja saada, enne kui see jõuab kahjustusi tekitada).

Aga selline kena mees äratab tähelepanu, muuhulgas ta tööandjal, kes sooviks arendada õpetajaga mõnd homoseksuaalset suhet (ise on ta muidugi abielus jne). Ka olend tunneb tema suhtes läheduse või armumise tunnet, mis, noh, muudab olukorra segasemaks. Seda enam, et mõne aja pärast tunneb olend, et ta inimkest hakkab kasutamise tagajärjel lagunema.

Oeh, päris segane ja omal moel kaasahaarav tekst. Ja see kaasaegse Hiina olude kirjeldamine (autor on olnud seal sellelaadne keeleõpetaja). Ja see lõpuni selgusetus, mis olendiga õieti tegu on. Omal moel horror.

Amy Tan: Köögijumala naine

Raamjutustus on suhteliselt tänapäevasest ajast (esmatrükk 1991) ja selle raamjutustusega öeldakse veidi ka ära, et ülejäänud romaani jutustaja pole 100% pädev ja usaldusväärne.
Aga siiski piisavalt usaldusväärne, et enamasti räägiks tõtt vähemalt selle kohta, mis juhtus temaga, mida ta tundis, mismoodi asjad näisid tollal ja võibolla natuke ka tänapäeval. 
Jutustaja on niisiis elus ja me teame juba raamjutusest, et ta on kolinud Ameerikasse, tal on lapsed ja ta oli abielus jutlustajaga. 
Meile antakse enne ajaloolise romaani algust (ausalt, eelmise sajandi algupool on juba ajaloolise romaani aines küll, kui juttu tuleb Hiinast, mis kultuuriliselt nagunii nii avastusi täis ja võõrapärane!) veel üht-teist teada, ja terviku peale mõeldes: hästi anti. Et mingeid fakte lugejana tead ette, aga kui need siis tasapisi konteksti sobituvad, on neil hoopis teine maik ja tunne nende taga teine. Vahel veidi teine, vahel täiesti teine ning see mäng on võluv.

Enamik romaani tegevust leiab niisiis aset Hiinas teise maailmasõja päevil. Enne ja pärast seda samuti, aga rõhuga maailmasõja aegadel.
Ausalt, ma polnud tegelikult kunagi - ja ma mõtlen muidu igasugustele asjadele - mõelnud Hiinast kontekstis II maailmasõda. Et Hiinal oli lennuvägi. Et kohe pärast sõda tuli kommunistlik riigipööre, aga enne seda elati ikka päris iidsel feodaalsel kombel, isegi kui maaomadi asemel oldi näiteks tehaseomanikud. Et aadellik hani kultuur lasi vaestel rahulikult nälga kõngeda ja samas pandi palju rõhku viisakale kõnepruugile ja kõige täiuslikult tegemisele, põhimõtteliselt teadsin. Ja et tegelikult on igal pool ja igas ühiskonnaklassis igasuguseid inimesi ning kuna Hiinas on inimesi NII palju, on igal pool igasuguseid inimesi mitte lihtsalt palju, vaid ka äärmuslikke on palju, adusin ainult teoreetilisel tasemel. Aga seda raamatut lugedes elasin sisse maailma, kus kõrvalekalded on korraga ülipisikesed stiilis: "fui, tal on käe ümber seotud ainult kahekeeruline pael, kõik viisakad inimesed kannavad kolme või nelja keerdu!" kui hiigelsuured "ta peksab, vägistab, röövib, petab, on argpüks ning türann korraga", aga neid erinevusi koheldakse põhimõtteliselt ühtmoodi. Umbes üks tase. 
Ma sain aru - aga veidi hirmus oli lugeda ikka. 
Samas mitte nii hirmus, et oleks olnud liiga masendav, liiga ränk. Goodreadsis inglisekeelsete arvustuse seas, mida oli umbes 5000 või nii ja ma lihtsalt lugesin paari suvalist, torkas kohe silma, kuidas osadele lugejatele oli raamat "liiga masendav" ja "üheplaanilised tegelased" (mida paganat sa ootad, kui enamus raamatut on minategelase jutustus sellest, mida tema koges?!) ja no - pfff, Lääne-Euroopa ja Ameerika inimesed on ikka nõrgad =D 
Raamat ning lugu on just väga inimlikud, väga ausad (välja arvatud, et jutustaja ei ole PÄRIS usaldusväärne, eks ole) ja mitte kunagi nii üle võlli, et ma ei suudaks enam kaasa elada ja tunneksin, et eih, võõras liiik, mitte lihtsalt kultuurierinevused. Ei! Sama liik! Natuke nii - natuke naa mind mudida, teistmoodi see ja too, teistmoodi kasvatus - ja võinuks keegi tolle minategelasega sarane minust kasvadagi!

See raamat meeldis mulle. Raamjutustus on ka põnev, tegelased EI ole üheplaanilised (päris lõpuni olin ikka segaduses tädi Heleni-Hulani osas, et no - on nagu päris sõber, ja samas asjad ei klapi ju?!) ning soovitaksin lugeda küll. 
Lihtsalt vbla mitte valimatult igaühele. Selgelt peavad inimesele näiteks naised meeldima, et seda raamatut nautida. Kõik need, kelle jaoks naine raamatus võib olla vaid "see üks kellegi armuhuvi-ärataja", võivad eemale hoida ja kiljuda, kui kaant näevad. 

Kiiksu lugemisarhiiv
Eda Ade
Lugemissoovituse blog
Kultuuritarbija 60+
Raamatutega
Ekspress
Siiliste raamaturiiul

Han Song - All the Water in the World (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Han Song pole just lugemiseks just mugav autor, ja eks see tekst on oma poeetilise lähenemisega õige … pead valutama panev. Ja kas tegu ongi fantaasiakirjandusega, kui selline tekst ilmuks mõnes teadusliku fantastika kogumikus, ei paneks see küll kulmugi kergitama.

Sest noh, teksti keskmes on vees elav võõras eluvorm, kes/mis otsib uut kodu. Ja kui see olend peaks sattuma merre või ookeani, siis … ta leviks ja kasvaks ja võtaks kogu Maad katva ookeanimassiivi enda valdusse. Ning head aega senine ökoloogia.

Lugu ise leiab aset 5.-6. sajandi paiku Hiinas, kus üks keisri heaks töötav õpetlane uurib muuhulgas vee omadusi ja esitab endale küsimuse, kas Maad kattev vesi võiks olla ise elusorganism (miski Gaia teooria?). Ta satub Kollase jõe juures õige eriskummalise tiigi juurde, ning selle kaldal elav erak räägib sellest õige kummalisi lugusid.

Iseenesest üsna huvitava atmosfääriga tekst - see Hiina eluolu ja õpetlase mõttemaailm - aga see läheb õige müsteeriliseks kätte ja autori mõttekäigud jäävad minu jaoks vähe hämaraks. Või noh, hiinalik värk?

Cixin Liu - The Village Teacher (Hold Up the Sky, 2021)

 

Kurblooline lugu Hiina kolkakülast, kus kõigist raskustest hoolimata püüab õpetaja oma kooli lastele teha selgeks reaalteaduseid. Aastakümneid on tal kestnud võitlus laste harimise eest (sellest siis vastuolud külaga, mistõttu kohalikud pigem takistavad laste harimist), kuni viimaks peab mees alla vanduma vähile. Aga veel surivoodilgi seletab mees lastele füüsikaseaduseid.

Juhtub nii, et surivoodi ümber kogunenud lapsi tabab tulnukate infopäring - kui planeedi asukad on universumi mõõtkava järgi küllalt intelligentsed, jääb planeet hävitamata. Kui on algelised, siis see pühitakse eksistentsist - nimelt peavad need tulnukad ehitama nö kosmilist Hiina müüri, et takistada nendega sõjajalal olevaid tulnukaid neid edasi ründamast. Selleks tuleb muuhulgas selline tühermaa nagu Linnutee milleks musta augu sarnaseks muuta.

Õpilastel pole muidugi aimu, miks neile selliseid küsimusi esitatakse.

Tekst jagunebki justkui pooleks - esimene pool kui üks naturalistlik kirjeldus kolkaelust ja sealsetest vaevadest, ja siis teine pool kui hoomamatu ulatusega sõjategevuse kirjeldus, kus Linnutee on tõesti üks suvaline täpike. Eks sellest väike paralleel Douglas Adamsi “Pöidlaküüdi reisijuhiga”, aga sealne plaan Maa hävitada kiirtee tarbeks … no Liu paneb ikka grandioossemalt.

Xueting Christine Ni - Sinopticon. A Celebration of Chinese Science Fiction (2021)

 

Kolmas hiina nüüdisulme antoloogia (varem koostanud siis Ken Liu: “Invisible Planets” ja “Broken Stars”), mida olen lugenud - siinne valik on küll tekstid, mis on esmakordselt inglise keelde tõlgitud. Ja tegu pole Liu-järgse põhjakaapega, see on kindlasti üle keskmise tõlkeantoloogia, kus pole ühtki teksti, mis paneks hambaid valutama (ei ühtegi kolme, samas ei ühtegi seitset kah). Võrdluseks lugude keskmised hinded: “Invisible Planets” 5,1, “Broken Stars” 5,4 ja “Sinopticon” 5,4.

Kõigis kolmes antoloogias on kolm ühist autorit: Tang Fei, Ma Boyong ja Hao Jingfang. Valiku poolest sarnaneb käesolev raamat rohkem “Broken Stars” valikuga: mõlemas on märgatavalt rohkem autoreid kui Liu esimeses antoloogias “Invisible Planets”, ning peale eelnimetatute on neis kahes teoses veel viis ühist autorit (Gu Shi, Han Song, Anna Wu, Bao Shu, Regina Kanyu Wang). Seega on siin on viis nö tundmatut autorit, keda pole kummaski Liu valikus (Nian Yu, Wang Jinkang, Zhao Haihong, A Que, Jiang Bo).

Siia pole kaasatud mitmeid kõige tuntumaid tõlkeautoreid (Xia Jia on küll kirjutanud eessõna), tekstid on viimasest kolmest kümnendist, kusjuures üheksakümnendate kaks teksti pole üldsegi keskpärased. Võrdluseks, Liu tõlgetest varaseim pärineb 2004. aastast, enamus pigem 2010. aastatest, seda eriti “Broken Stars” puhul, mis puhul seda võiks pidada nö kõige kaasaegsemaks neist kolmest antoloogiast. (Järgmisel kevadel peaks Tor avaldama veidi teistsuguse rõhuasetusega hiina ulme antoloogia; käesolevast antoloogiast oleks seal esindatud neli autorit).

Kui teha julgeid üldistusi nii väikese valiku pealt, siis ajaliselt tundub, et varasem angloameerika-mõjuline tekstiloome läheb aja möödudes üha omakultuurilisemaks, kasvõi juba nimede kasutus läheb vabamaks ja tõlkija reaalused viited või iga teksti järelsõna annab huvitavaid viiteid.

Tõlkija järelsõnad iga loo järel ongi pigem huvitav lisamaterjal, sest noh, tegelikult võib lugeja vastavalt oma kogemustele midagi muud välja lugeda kui seal pakutud tõlgendused. Mis on vaid hea.

Ega see hiina buum saa kaua kesta, aga noh, ei oska veel öelda, mis võiks asemele tulla. Üks pooleliolev India poolsaare antoloogia pole just vaimustust äratav; Aafrika ja selle diasporaa tekstide puhul ikka see küsimus, et kui palju see eristub angloameerika toodangust; ah, Lõuna-Ameerika ...

Gu Shi: The Last Save 5/10

Han Song: Tombs of the Universe 5/10

Hao Jingfang: Quankun and Alex 5/10

Nian Yu: Cat’s Chance in Hell 6/10

Wang Jinkang: The Return of Adam 6/10

Zhao Haihong: Rendezvous: 1937 5/10

Tang Fei: The Heart of the Museum 5/10

Ma Boyong: The Great Migration 6/10

Anna Wu: Meisje met de Parel 4/10

A Que: Flower of the Other Shore 6/10

Bao Shu: The Absolution Experiment 5/10

Regina Kanyu Wang: The Tide of Moon City 6/10

Jiang Bo: Starship: Library 6/10

Zhao Haihong - Rendezvous: 1937 (Sinopticon, 2021)

 

Veidi üllatav valik nüüdisaegse hiina ulme esindamiseks, umbes nagu eesti ulme võiks seda olla Maniakkide Tänava “Pika musta mantliga mees”: ehk siis see tekst pajatab noore hiinlase ja jaapanlase ajarännust Nankingi veresauna. Hiina neiu läheb selleks, et salvestada midagigi õilsast vastuhakust hiinlaste poolt; jaapani poiss saadetakse selleks, et hiina neidu takistada (või noh, et ta ei pöörduks salvestistega tagasi).

Aga jah, olukord, mis neile avaneb, lööb mõlemal emotsionaalselt jalad alt. Ning jaapani noormehel … temal avanevad silmad, milliseid õuduseid küll ta esiisad hiinlastega tegid. Kuid silmade avanemisest ei piisa, et nüüd see hiina neiu sealt päästa.

Niiet jah, omal moel selline vähe ideoloogiline või rahvuslik tekst. Muidugi, sellise ulatusega massimõrva ei saagi unustada või vähendada, lihtsalt et … vähe ootamatu näide ulmekirjandusest. Muidugi, eks igal kirjandusel on oma rahvuslik külg - mis noh, ei pruugi just kõige uuenduslikumalt mõjuda. See, et tegu niivõrd hiinapärase tekstiga, eristab seda üsna selgelt antoloogia seniloetud tekstidest, kus muidu on üsna ameerikalike nimedega tegelased jms.

Nellie Bly „Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma“ (2021)

Üks hea kerge õhtulugemine enam kui sajandi eest aset leidnud ümbermaailmareisimuljete näol. 72 päeva ümbermaailmareisiks võiks tänapäeval tähendada ju üsna põhjalikku ja ohtrat ringiuitamist kõikvõimalikes maailma paigus, vaheepisoodidena mõned lennureisid jmt, Nellie Bly aga veedab lõviosa oma reisist otse loomulikult erinevate aurikute pardal ookeane ületades.

Eriliselt mõnus selle lugemise juures ongi muidugi just see ajaline distants – tagasivaates mõnevõrra romantilisena tunduvad pikad laevareisid vahepeatustega sadamas (võib muidugi arvata, et teise klassi piletiga toimuks see ehk vähem romantilistes tingimustes), rongikupeedes luku taga istumine, möödanikku vajunud olustikud, ja otse loomulikult toonased ühiskondlikud normid. Ihuüksi pikk reis ette võtta on toona ühe daami jaoks veel üsna erandlik samm ja kirjeldusist aimdub ka natuke seda üldist konteksti – nimelt pole asi lihtsalt sündsuse või õpitud abituse küsimus, vaid üldisemalt suhtumise ja infrastruktuuriga seotud. Nellie vastus küsimusele, et kuidas siis nüüd naisterahvas niimoodi ilma saatjata saab? ei sisalda mitte mühatust, et miks siis ei peaks saama, vaid pigem optimismi, et küllap ta juba endale sõpru ja seltskondlike normide kohaselt abivalmeid meesterahvaid leiab, kes üksi reisivat daami mitte hooleta ei jäta, ja tõepoolest - reisival härrasrahval ja teistelgi džentelmenidel on seltskondlikku jõudeaega piisavalt, et etiketi kohaselt daamide heaolu ja meelelahutuse eest seista.

Ka kõikvõimaliku tänapäevase poliitkorrektsuse või postkolonialismi valguses on näha üht-teist omaaegsest vaimsusest ning normidest, alustades kergelt tujuka ning elegantselt hüpliku huviga suhtumisse kõigesse kohalikku, sh matuserongkäik, kui lõbustusse, või ekskursioonid hukkamispaika koos detailsete piinamisviiside kirjeldustega ja pidalitõbiste külla Kantonis, mille soovi korral näha saamine on elementaarne (tõsi, ega igasse templisse ta sisse ei saa, kui keeldud räpasel põrandal jalgu lahti võtmast või tahad naistele keelatud kohta),  lõpetades meelelahutuslike põikamistega teise klassi reisijate juurde, et nende muusikalistest etteastetest osa saada. Autori hääl ja kirjeldused on tänu tarmukusele, optimismile ja detailsetele tähelepanekutele siiski pigem sümpaatsed, eks tänapäeva lugejale ehk pisut jahmatavalt julmad või snooblikud hetked on lihtsalt heaks meeldetuletuseks, et ka minevikuromantikal on oma varjupooled.

Mina lugesin muidugi erilise huviga vahepeatust Yokohamas. Tundub, et kui kirjeldatakse Jaapani naisi, siis vist tegelikult küll põhiliselt geišasid, sest kui palju ta nende tavaliste tütarlastega siis ikka kokku puutus; värvikas ja meeldejääv on ka surnupõletamise kirjeldus, mis ei ole küll tema enese nähtud vaid tuttavalt kuuldud loo ümberjutustus. Ning juba siis näib olevat üldine kõneaine see, kuidas sealmaal kiirelt ja nutikalt lääne tehnoloogiaid üle võetakse, mis, nagu ka kohalike puhtusearmastus, pälvib kirjutaja heakskiidu. Samas ei hoidu ta loomulikult tagasiteel Jaapanlasest reisija koomiliste maneeride üle nalja heitmast. Ja eks see oligi toonaste läänes käivate Jaapanlaste jaoks üks valukoht – kirjanik Natsume Sōsekigi kirjeldab oma Londonis viibimise ajal oma ränka võõras olemise kogemust, alates aasiapärastest näojoontest, mis 20. sajandi alguse Londonis kahtlemata hoopis teistsugust tähelepanu või siis eiramist pälvisid kui tänapäeval, ja lõpetades esteetikatunnetuse ja kultuurikihtide nihkesolekuga.

Aurikutest veel, et nendel reisimine oli kahtlemata terve omaette maailm. Siinkohal saab muidugi kirjelduse esimese klassi reisija vaatevinklist, kus ülimat nördimust põhjustab vilets toit ja laevapersonali viisakusetus, äramärkimist pälvivad kõikvõimalik kajutite paiknemise, umbse õhu ja muu taolisega seotud ebameeldivused, loomulikult ka merehaigus. Ning ääretult oluline esimese klassi reisija jaoks on soetada endale isiklik lamamistool ja lasta see laevale toimetada, et oleks võimalik selles igati seltskondlikult sobivalt jõude olla. Jah, pole ju autorist, kui fenomenaalsest ajakirjanikust ja hiljem ka töösturist ja leiutajast põhjust uskuda, et tegemist poleks usina tööinimesega, kuid sellegipoolest hõngub kuidagi sellist ehtsat ülemklassilikku vaimsust, mis briti ajastudraamasid meenutab, kus kõikvõimalikud väikesed ebamugavused, menüüpeensused, ümberriietumised ja tuuletõmbused palju kära ja kõneainet pakuvad, nõnda veendunult kirjeldab Bly ühe hotelli tugitoolide mugavust ning nende käetugede laiuse ja lauani jääva vahemaa ideaalset pikkust, mis võimaldab kõige pingutusevabamas jõude oleskelus viibides ääretu mugavusega ajuti laualt mõnd viinamarja suhu noppida.

Lõpetuseks ei saa kahtlemata mööda külaskäigust Jules Verne’i juurde, mis toimub küll üsna reisi alguses ja on omal moel ka suisa naeruväärselt põgus, sest ei oska Verne’id inglise keelt ega Bly prantsuse keelt ja aegagi kohtumiseks on väga napilt, ent seegi hüpe aja ja ruumi taha tolle kuulsa prantslase majakesse, elutuppa ja töökabinetti on otse loomulikult elevusttekitav maiuspala. Isegi kui ma siinse ümbermaailmareisi inspiratsiooniks olevat raamatut „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“ lugenudki ei ole (arvestades Verne’i viljakust, siis ehk on see andestatav).

Ahjaa, ning reis kõigest ühe sumadaniga (millele lõpupoole lisandub küll siiski paar kimpsu kompsu ja elus ahv) ning üheainsa kleidiga on igati sümpaatne. Nellie Bly võitleks ka kindlasti funktsionaalsete taskute külluse eest naisterõivastel!

Kui me laevale tagasi sõitma hakkasime, oli laht väga tormine. Hiiglasuured lained pillutasid vihaselt meie väikest paati, nõnda et mu saatja põskede puna hääbus ja ta kummardus ükskõiksel ilmel üle paadiparda. Tahes-tahtmata kõrvutasin merd koketse naisega, nii ükskõikne ja hoolimatu oli see tunnete vastu, mida ta inimese rinnas tekitab. Hulljulge hüppega maandusime laeva trapil, sest söepargase õõtsumine aitas suurendada ummiklainet, mis ähvardas meid neelata. Vaevalt olime tekile jõudnud, kui anti pargasele käsk eemalduda; kui see oli tehtud, hiivas laev ankru ja asus teele. Peaaegu otsekohe tekkis pardal tohutu ärevus. Umbes viiskümmend räbalais tõmmut meest tormas pööraselt tekil ringi, avastades, et sel ajal, kui nad trümmis söekotte sättisid, oli nende pargas koos kaaslastega ära sõitnud ja lähenes kiiresti kaldale. Sellele järgnes kohutav vada, kätemurdmine, juustekatkumine ja eemalduvale pargasele järele hõikumine – kõik asjata. Algas tõus, ja see oli väga tugev tõus, ning pargasel olijate jõupingutustest hoolimata kanti seda ühtesoodu maa poole.

Kapten leevendas kulide hirme lubadusega, et nad viiakse ära lootsilaevaga. Me kõik kogunesime vaatepilti kaema ja see oli naljakas! Kuna puksiir oli laeva külge seotud, üritati mehi alguses käiku aeglustamata pardalt maha saada, aga pärast seda, kui üks mees oli ohtlikult sukeldumise ja supluse osaliseks saanud ja meri ähvardas puksiiri enda alla matta, oli laev sunnitud käiku aeglustama. Mõned kulid libistasid end trossi mööda alla, kaaslased haarasid neist kinni ning tõmbasid märjad ja hirmu pärast näost valged mehikesed puksiirile. Teised läksid alla mööda redelit, millelt oli lootsipaadini viis jalga. Need, kes olid juba pardal, haarasid rippuva mehe paljastest jalgadest kinni, samal ajal kui too meeleheitlikult redeli külge klammerdus, kartes, et haare lõdveneb, ja laskis lahti alles siis, kui laevaohvitserid ähvardasid ta maha lükata. (lk 87-88)

Istuda vaiksel tekil, pea kohal ja ümberringi ainult tähine taevas, kuulata, kuidas vesi laeva vööri suudleb, on minu meelest paradiis. Võidakse rääkida inimeste seltsist, päikese hiilgusest, kuupaiste mahedusest, muusika ilust, aga andke mulle korvtool vaiksel tekil, kus maailm oma murede, lärmi ja eelarvamustega jääb kaugele ning päikeselõõsa, kuu külma valguse katab öö mustjas tihedus. Laske mul puhata voogavast merest kergelt hällitatuna sametiselt pimedas pesas, ainsaks valguseks tähemüriaadide mahe vilkumine pea kohal vaikses taevas; mu muusika on suudlevate vete sosin, mis jahutab pead ja rahustab pulssi; mu kaaslaseks on mu enda unelustes unelemine. Andke mulle see ja mu õnn on täiuslik. (lk 114)

Barry Hughart – Linnusild (2009)

Kahtlemata üks selle aasta mõnusamaid lugemiselamusi. Juba raamatu alguses tekkis selline hea oh-elevus ning väikse pettumuskartusega sai edasi loetud, aga ei, kõik jätkus ühtviisi külgetõmbavalt; võlurmolkus Li Kao on jätkuvalt teravvõluv (kuigi kahjuks kaine) ning loo jutustaja Kümnes Sõnn jätkuvalt siiralt matslik looduslaps ning ülejäänud tegelasgalerii jaburalt metsik ja vägivaldne ja hull ja armas ja petlik jne jne jne. Mänguline, riivatu, üleannetu kelmiromaan või kerglase loogikaga muinasjutumaailm? Tekst a la “Stoppard meets fantasy meets hipikirjandus”.

Tegelastega võib juhtuda misiganes ja lugejana selline aloogiline mürgeldamine ei mõju üldse kahtlaselt; näiteks ehitavad tüübid aastal 639 õhusõiduki ning lendavad sellega rahumeeli nähtamatu ämbliku eest ära ja vaiksemal hetkel saavad veel kaljutipust möödudes sealt lund janu kustutamiseks kahmata. Vahva. Hea, et pole tõsist pretensiooni esineda mingi libahiinaliku tekstina. Hugharti jutustamisviisis on selline mõnus kommete või ajaloo kommenteerimine, teatav äraolev või õlakehitusega osundamine mistahes hullule olukorrale. Hämmastav, et kirjastus ei nõustunud tõlkija valikuga raamatu pealkirjaks, mis on tekstitruum kui “Linnusild”. Huvitav, kas järgede tõlkimine on samuti plaanis?

[kontekstitu viide - i like your shoes]

Igal juhul, sarja “Sündmuste horisont” vast seni parim väljaanne.

baas
raamatumaailm
industrial snowflake