Arthur C. Clarke - Viimnepäev (Täheaeg. Talv 1991, 1991)

 

Omamoodi eellugu Douglas Adamsi pöidlaküüdi reisijuhile ehk jälle üks viis, kuidas Maa hävineb … ja kuidas seda saanuks ära hoida (õigemini küll inimkonda päästa, Maa olnuks niiehknaa hukule määratud), kui ainus inimene, kes oli suuteline vastu võtma sõbraliku tulnukarassi hoiatust, poleks olnud nii purjus ja masenduses.

Ja noh, millal ikka on kasu ka kõige paremast tahtest head teha. Eks siin on ka musta huumorit, mis keskendub kommunikatsiooniprobleemi ümber, kus üks osapool tahab ja teist ei huvita. Senise Clarke’i kogemuse kohta harjumatult vaimukas tekst.

ulmekirjanduse baas

Arthur C. Clarke – Kogu maailma aeg (Hirmu vöönd, 1993)

Sulle pakutakse tellimustööd – varasta midagi ülimalt hinnalist ja sind ootab erakordne tasu. Normaaltingimustes võimatu, ent salapärane tellija pakub abiks seninägematut seadeldist, millega saab aega märkimisväärselt aeglustada. Hetke kinni võtta. Nojah, peale asjakohast demonstratsiooni võtab loo peategelane Ashton selle kuritegeliku afääri autu teostamise ette. Et aga kõik röövinimekirjas olevad Briti impeeriumi ajaloolised haruldused kokku tassida tellija valitud kohta, läheb Ashtonil vaja sobivat abilist – kuid selgub, et teised kuriteohuvilised ametikaaslased on niisamuti seotud aastatuhande harulduste rööviga, ja samamoodi kasutavad seda ilmvõimatut seadeldist. Aeg seisab, kokku röövitakse erinevaid väärisesemeid (millel pole omavahel just loogilist seost) jne.

Töö tehtud, pakub tellija Ashtonile kokkulepitud tasu, ent Ashton sooviks hiiglasliku tasu asemel hoopis seda laiade võimalustega ajapeatajaseadeldist. Tellija kõhkleb ja siis nõustub soovituga. Uudishimulik Ashton uurib seejärel röövide tausta ja selgub, et tellija on tulevikust (kui ka teiselt planeedilt?) ja aja peatamise hetkel toimus just Maal ülipommi katsetus (plahvatuse hetkel tekib tulevikus võimalus ajaga mängimiseks)... it's the end of the world as we know it. Ja Ashton jääb pidama üliaeglaselt kulgevasse ajahetke, temal on nüüd kogu maailma aeg. Enne kõikepurustava plahvatuselaine saabumist.

ulmekirjanduse baas

Arthur C. Clarke – Comarre'i lõvi (2011)

Elagu progress ja inimkonna arenemine, lõppegu sajanditepikkune enesega rahulolu, uurigem kõiksuse tähti, täiustugu maailmakord, olgu tehisteadvus inimesega võrdne. Selline on Clarke'i visioon 31. sajandi rahutust hingest, kes ei mõista seda paradiislikku olelemist, mis on kestnud juba 26. sajandist. Tehnika peab arenema! Insenerimõte on inimkonda edasiviiv! (Ausalt öeldes pole lugenud seda kuulsat paralleelromaani, ja seepärast siis puudub igasugune äratundmisrõõm.) 31. sajandi tehnika (nagu kujuteldud 20. sajandi keskpaiga ulmades) ei pane praegusel hetkel just vaimustusest oigama. Miks küll tekstil selline pealkiri, või noh, üldse. Ahjaa, nii robotid kui inimesed kui ka loomad on üksteisele lähedased (lk 52). Nii lõvi teebki, päästab inimese ja murrab üliroboti katki. Ja ülirobotite meisterdussaladused saavad vist valla.

“Väikesel robotil oli tabamatu külalise leidmisega tükk tegemist, enne kui suutis ta asukoha viimaks kindlaks määrata, sest Peyton liikus linna uurides kärmelt ühest kohast teise. Praegu oli masin peatunud väikese ümara ruumi keskel, mille seinu ääristasid magnetlülitid ja mida valgustas ainult üks torukujuline hõõglamp.
Roboti andurite kohaselt pidi Peyton olema kõigest mõne jala kaugusel, kuid selle neli silmaläätse ei suutnud temast märkigi leida. Segaduses masin seisis liikumatult ja vaikselt, välja arvatud mootorite õrn sosin ja relee juhutised lõginad.” (lk 32)

Orpheuse Raamatukogul on Fantaasia kirjastuse parim kujundus (nagu ka Täheaja viimastel numbritel). Kuigi mulle endiselt ei meeldi see esikaane küljendus, on vähemalt see pildiline osa enamvähem tore (kas kõigil neljal on Rostovi töö, ei mäleta). Kahju, et teiste sarjade puhul jätkatakse visuaalse maeiteamillega. See ei ole hea.

ulmekirjanduse baas

digital nerdland

Arthur C. Clarke – Kauge Maa laulud (2009)

Lugu sellest, kuidas kohtuvad kunagi eksperimendi korras Maalt väljutatud DNA sodipodist üleskasvanud inimühiskond ning sajandeid hiljem enne Maa hävinemist viimasel hetkel sealt põgenenud Maa endised parimad pojad ja tütred, kes teel oma tõelisse sihtpunkti võtavad õnneks vahepeatuda sel areneval planeedil. (Raamatu tagakaan annab tegelt selgema seletuse – et seemiklaevad ja robotsüsteemid ja kvantmootorid.)

Parem mulje kui esmatutvus Clarke'ga. Autor pole stiili mõttes just meisterlik väljenduja, aga noh, selline tõsimeelne teabeulme on mingis mõttes huvitav (heh, Clarke'i kaugemaks suguvennaks võiks olla Gastev – ainult et sir pole mitte nii morbiidne ja diktaatorlik). Huvitav optimism, et kunagi tulevikus on mõnel planeedil sealne (võrdlemisi väike) inimkond nii ühtne, et toimivad üheskoos (huvitav on see mõte, et konteinereid-seemiklaevu saadetakse Maalt võimalikule sobivale planeedile ja robotid hakkavad elusloodust (ja inimesi) omasoodu üles harima, hävitades vajadusel hälbeid – ehk siis Thalassa puhul tekkis mingisugune töötav inimasustus juba mitmesaja aastaga, tõeline fast forward), paradiisliku Thalassa elukorraldus meenutab pisut Nossovi Totu lugude päikselisemat (ja hulga frivoolsemat) poolt, seda kõike võikski nimetada loteriidemokraatiaks (lk 41). Endise Maa rändurid ja Thalassa püsielanikud tõid millegipärast pähe optimistlike sipelgate kujundi, muudkui sebivad ja naeratavad ja töötavad ja puhkavad, peas vaid võimalikud mured inimkonna ja seksi pärast. Raamat selle poolest tore, et Clarke pakub välja võimalikke avastusi ja arenguid ajavahemikus 21.-36. sajand – nii teaduses, religioonis kui kultuuris; nii mõndagi võimalust on huvitav peas mängitada. Vinge vahepala on see mereskorpionide omasoodu arenev tsivilisatsioon (järjekordne fast forward sellest, kuidas vee-elajad maa peale võiks ronida). Tekst lõppeb mõnusalt rõõmsa optimismiga, mis sobib kaunistama igat halli päeva.

Kui Clarke'i keelekasutus tundub tõlkes olevat üsna korrektne ja kirjakeelne või suisa ametlik, siis huvitaval kombel kasutatakse siin mitmel korral “kilomeetri” asemel kõnekeelset “kilti” - kas autorgi kasutab vastavat väljendit või on tegemist tõlkija mugandusega?

baas
lihtsad katsetused
filmifanaatik

Arthur C. Clarke – 2001: Kosmoseodüsseia (1999)

Kuidagi on õnnestunud edukalt vältida filmi nägemist, aga eks ikka kuulnud seda ja teist. Peale raamatu lõpetamist lugemise ajal tehtud märkmeid vaadates jõudsin järeldusele, et ei suuda ega viitsi neist midagi mõistlikku kokku kirjutada.

Esimene kokkupuude: “Teaduslik fantastika, pole just näide tippkirjandusest.”
Teine kokkupuude (lõpetades I osa “Ürgne öö”): “Raamatu algul olev konspekt inimeste arengust läbi aastatuhandete juhendab ehk mõnd lugejat loodetavasti mõne vähe teaduslikuma teose poole.”
Järgmine mõtteuid: “Raamatu ilmumisaja (1968) vaade võimalikku nüüdispäeva on pentsik, ei oskagi öelda, kas ja kuivõrd on heameel, et Clarke nihu ennustas (nt lk 74-76).”
Ohhoo-mõtteke: “Clarke'i Kuu kui teaduskoloonia, Heinleini Kuu kui karistuskoloonia (tõsi küll, Heinlein ei kirjutanud Kuu algusaja koloniseerimisest vaid hilisemast marginaliseerumisest).”
Meeleheitlikult unine järeldus: “See ei ole kirjandus, see on teaduslik fantastika. Sama palju kirjandus kui käesolev blogipostitus pretendeerib arvustus olema.”
Viimane sidrunist mahlade pigistamine: “Kui Hubbardil möllas pidev actioni tulevärk, siis Clarke'lt voogab populaarteaduslikke laamasid, ikka püüab kirjeldada ja põhjendada oma fantastilist nägemust – omamata Hubbardiga sarnaselt eriliselt ligitõmbavat kirjanduslikku väljendust (nagu juba mitmel korral öeldud). Võibolla probleem selles, et tegemist on projektiga, tellimustööga?”

Vot selline väheinspireeriv raamat.

baas