Richard Flanagan “Kitsas tee sisemaale”, Varrak (2016)

Siin raamatus on koos päris palju asju, mis selle ilmselt tunnustustväärivaks teevad (noh, Bookeri auhind või nii). Esiteks vast selle ajaline ulatus – inimelu oma algusest kuni lõpuni välja, kuigi võib siiski julgelt öelda, et tegemist on raamatuga Teisest maailmasõjast. Sõda on midagi, mis toimub inimestega. Ning sellest vaatepunktist ei ole sõja eellugu mitte üksnes see, millisel riigil olid millised ambitsioonid ja kellel kus sõjaväge ja milliseid suuri poliitilisi leppeid sõlmiti, vaid sõja eellugu on ka sünd, lapsepõlv, armumised, kaotused, isiklikud ambitsioonid ja isiklikud kokkulepped … see kõik on midagi, mida sõjapöörises sumav inimene enesega kaasas kannab. Samuti ei saa sõda otsa hetkel, mil üks poliitiline osapool tunnistab lüüasaamist, vaid see on midagi, mida inimesed kannavad eneses elu lõpuni, mis on varjatud osa järgnevast rahuajast, mille kala ulatub järetulevaid põlvi pidi veelgi kaugemale läbi selle, milliseks see on vorminud selle põlvkonna vanemad ning milliseks need vanemad omakorda vormivad selle põlvkonna lapsepõlve jne. Samuti – tagasivaate kujunemine sõjasündmustele. Süütunne ja eneseõigustus. Karistamise arbitraarsus. Juhuslike kokkulangevuste tagajärjed, mis nagu alati jäävad pärast elu kitsaskoha läbimist painama, et kui oleks siis ometi natuke veel midagi teisiti teinud. Ning pärast – Sõjas langenute, sh sõjakurjategijate ja ka selle tohutute inimohvritega rajatud ja peagi hüljatud raudtee mälestuse pühitsemine Jaapanlaste poolt...

Teiseks, sõda mõnevõrra teisejärgulise liitlasväe koosseisus, kaugemal 'glamuursete' tähtsündmuste epitsentrist, kuid see-eest täie mõõduga tuima rühkimist, hävingut ja hävitamist võõraste külade vahel kauges riigis. Mis veelgi enam – kübeke lahingutegevust ja suremist on vaid sissejuhatus, selle raamatu sõda läheb veelgi kuulsusetumaks kätte, sest põhiline osa sellest möödub sõjavangina tööd rügades. Tõeline võitlus käib iga luukerekõhna sõjavangi organismis – kas õnnestub piisavalt kaua vastu panna düsenteeriale, malaariale, luuni mädanevatele haavanditele, porile ja hallitusele, erinevatele avitaminoosidele, aegamisi surnuksnälgimisele ja seda halastamatu kirkavibutamise taktis, sedamööda, kuidas viiakse ellu Jaapani Keisririigi utoopilist käsku rajada džungliraudtee Taist Birmasse. Austraallaste läbielamised Teises maailmasõjas oli minu jaoks midagi uut ja kuigi jaapanlaste kordasaadetud koletustest ikka üht kui teist teadsin, siis ilmselgelt on ka selles vallas soovi korral veel palju uut.

Üldiselt võib öelda, et tagasi Flanagan juba ei hoia. Värvikas, paatoslik, (melo)dramaatiline, traagiline, suisa seebiooperlikud saatuse keerdkäigud, armastuslood – tugevate ja kontrastsete pintslitõmmetega kirjutatud. Tegemist ei ole vaikse psühholoogilis-mõtliku katsega inimliku kannatuse piire läbi tunnetada, vaid tiheda põimikuga kohati klišeelikest, kohati mõnusalt leidlikest ja kahtlemata hästi kirjeldatud elementidest. Kui olin umbes poole peale jõudnud, tundus paatost ja mõnevõrra kulunuddramaatilisust ikka väga liialt saavat, aga see, mis sai pärast sõja lõppu edasi, seda muudkui tuli ja tuli, olin kartnud raamatut kenasti kodumaale jõudmise või millegi taolisega lõppevat … aga selle asemel saame teada, mis saab edasi jaapani leitnantidest, jälgime Dorrigo Evansi elu kuni selle lõpuni, ning veel nii mõnegi tegelase edasist elukäiku ja selline lai haare nii ajaliselt kui tegelaste poolest on kahtlemata väärtus omaette, samuti kõikvõimalikud informatiivsed aspektid džunlgiraudtee ja jaapanlaste poolse paljaste ja kondiklibuks nälginud ning tõbiste valgete sõjavangide orjatööga raudtee ehitamise osas – seega lugemist ei kahetse, isegi kui just isiklikus plaanis nii väga hullult nauditav või teist korda lugema kutsuv polnud. 

Lisaks kõigele on “Kitsas tee...” läbi põimitud jaapani haikudega – pealkiri on sama, mis Matsuo Bashō haikudega pikitud poeetilisel reisikirjal 17. sajandi jaapanis, kus ta asus teele mööda klassikalise luulega seotud paiku, olles juba piisavalt vana ja haigustele vastuvõtlik, et karta selle rännaku jäämist viimaseks, kuid võttes sellegipoolest ette tee nii luulemaastikele kui enese parema äratundmise ja selgema pilgu suunas. Samuti on justkui vahepealkirjadeks erinevad tuntud haikud ning juttu tuleb ka surmaluulest, ehk jaapani luule- ja budistlike või sujakunsti meistite poolt vahetult enne surma, oma viimase teona komponeeritud haikudest.

Mainitud on ka Kyūshū ülikoolis toimunud katseid ameeriklastest sõjavangidega, millest on kirjutatud Endō Shūshaku “Meri ja mürk”. Kui Endō mõtiskleb “Meri ja mürgi” alguses kihavat peatänavat ja inimesi vaadeldes sellele, kui paljud neist pealtnäha tavalistest ja rahumeelsetest inimestest on sõja ajal tapnud, vägistanud, nende tegudega ja veel kõikvõimalike koletustega praalinud, kuid nüüd kõnnivad siin meie seas ringi nagu täiesti tavalised kodanikud, siis võib öelda, et Flanagan kirjeldab muu-hulgas ka seda, kuidas see tavalise kodanikuna ringi käimine, karjääri tegemine ja usk enesesse kui heasse inimesesse võib toimuda... Sealjuures on veel muidugi ka märkimist vääriv iroonia karistuse arbitraarsuse ja rolli üle ühiskondlikus süsteemis. Darky Gardineri surm oli suuresti süsteemi hammasrataste vahele jäämine, nii ebaõiglane ja ebainimlik nagu see oligi. Kuid sarnaselt käib ka jaht sõjakurjategijatele, kus saavad poodud mingi hulk vähemtähtsaid tegelasi, kelle süüd ei vaevu keegi ülemäära hoolega kaaluma, sama moodi, nagu ei huvita hiljem karjääri tegevate endiste ohvitseride sõjaaegsed teod enam kedagi – ka sõjajärgne süsteem nõudis lihtsalt teatud hulka pooduid, karistatuid uue korra järgsetel alustel.

Boonusena on ka Austraalia õhustikku, Tasmaania saart, kohalikke taimi ja loomi, lämmatavat palavust, pingviin (küll sobivalt dramaatilisel kujul) ning metsatulekahju. Vangistuseajal mainitakse nii palju kordi äärmuslikku kõhnumist, mille tulemusena kannikatest saab pisut sõlmilist lihasnööri ja paljastunud pärak sealt vahelt esile punnitab, et saab ilmselt olema tragikoomilisel kombel element, mis kõige kauemaks meelde jääb. Kuigi, munakoore ja erektsiooniga stseen oli ka väga meeldejäävalt kirjutatud. 

Kõik need kontrastsed värvid, tugevad pintslitõmbed ja dramaatilised rohkem-vähem klišeelikud loojupikesed võiks ju muidugi olla ka lugeja indu jahutav faktor. Aga noh, haare ja mitmetahulisus ning Austraalia õhustik, nii palju kui seda oli, väärivad siiski tunnustust, mis puudutab seotust jaapani luuleklassikaga, siis ma isegi ei oska miskit arvata, aga mul on tunne, et jaapani sõjaväelaste mõtteviisi kirjeldus, kuigi ehk sarnaselt ülejäänud raamatule pisut jämedajoonne ja ilukirjanduslikult värvikas, siis ikkagi mingisugustele mõtteviisidele tähelepanu juhtiv ja dimensioone avav, koos Yasukuni pühamusse üles pandud veduriga korraga nii kriitiline kui ka valgustav. Eks see ole ikka see sama vana teema, et Jaapan on hea meelega rahusõnumi levitaja Hiroshima ja Nagasaki aatompommitamises kannatanuna, kuid vabandusi Keisririigi sõjakuritegude eest väga ei kuule, mille üheks suureks põhjuseks ongi ka see, et nii sõjas langenute perede kui muud, üsna võimsad ja suured tsiviilorganisatsioonid ei taha mitte, et hukkunutest ja võidelnutest võiks õilsalt keisri ja riigi eest elu andnute asemel häbiplekid saada. Ja no miks mitte siis juba ka haikud ja surmaluuletused, liiatigi kui palju tsiteeritakse ka inglise klassikat.

Lynette Maisoniga veedetud ööl oli tal voodi kõrval nagu alati, kus tahes ta poleks viibinud, raamat, sest keskeas oli lugemine talle uuesti harjumuseks saanud. Hea raamat, oli ta leidnud, tekitab tahtmise seda üle lugeda. Suur raamat paneb sind üle lugema su oma hinge. Sääraseid raamatuid oli vähe ja mida vanemaks ta sai, seda vähemaks neid jäi. Ta otsis ometi, veel üks Ithaka, mille poole ta oli igavesti teel. Ta luges hilistel pärastlõunatundidel. Öösiti ei vaadanud ta peaaegu kunagi raamatu poole, sest see oli talisman, õnnetoov ese – otsekui mõni perekonnajumalus, kes tema järele vaatas ja teda ohutult läbi unenägude maailma juhtis.

Tänaöise raamatu oli talle kinkinud Jaapani naiste delegatsioon, kes oli tulnud vabandama Jaapani sõjakuritegude pärast. Nad tulid tseremoonia saatel ja videokaameratega, nad tõid kingitusi, millest üks oli kummaline: jaapani surmaluuletuste tõlked, sündinud jaapani luuletajate surmaeelse luuletuse traditsioonist. Ta oli pannud raamatu tumedast puidust voodilauale peatsi kõrval, joondades selle hoolikalt oma pea järgi. Ta uskus, et raamatutel on kaitsev aura, et ilma raamatuta voodi kõrval ta sureks. Ta magas õnnelikult ilma naisteta. Ta ei maganud kunagi ilma raamatuta. (lk 30)

Khamsing Srinawk “The Politician & Other Stories”. Silkworm Books (2001).

Humoorikat, kurba ja tõsiseksvõtvat Tai maarahva (oletatavasti siis esmalt Kirde-Tai, kus autor üles kasvand; ja maarahvas, haha, see kõlab nii … maavillaselt. Aga samas, jällegi … ega’s see vesipühvliga rügamine ja ilma peale lootmine sarnaneb jällegi väga paljus hobuseadra taga higistamisele või jamsipõllu raadamisele ka) elust (märkasin ise ka, et ilma sulgudeta oleks see nelja ja poole realine lause alla rea pikk ja hõlpsasti kokkuloetav).

Autor on väidetavalt kõige kõvem sõna kaasaegse Tai lühiloo vallas (et siis kirjanduslik väärtus ka ilma maailmaavardamisboonuseta) ning nende kaante vahel on lugusid viiekümnendatest kuni üheksakümnendateni välja. Nii amerikaniseerumisest huumorivõtmes, kus suur valge ameerika kult tuuakse kohalike nirumate sigade tootlikkust parandama (tjaa, kas igasuguses sordiaretuse vallas ei olnud kah mitte väljamaa tõud nt Wabariigi ajal hinnas?) ja siis kirjanikul avaneb imetabane külahuumorlik võimalus perenaine huvi tundma panna, et kas siis nüüd see suur paks valge mees, kes külla saabus tuleb ehk ka tai rahva geenibaasi parendama … Üks märksa hilisem lugu on aga ettevõtlikust mehest, kel riigiteenistujana sissetulekut nappis ja kes siis bordelli püsti lõi, ent kui Ameerika sõjaväebaasid lõpuks Tais kodinad kokku pakkisid … no siis tuli vaesekesel taas end riigiametisse tagasi munsterdada.

On lugusid valimistega janditamisest ja kuningliku vere pühadusest. Sellest, kuidas vaesel inimesel on targem mokk maas pidada nii bandiitide kui võimukandjate läheduses, sest hambad võivad suust lennata mõlemal puhul. Taustal poputatakse pühvleid ja koeri, lapsed korjavad toiduks konni, pühvlisõnniku alt saab sitasitikaid ning üks lugu ongi sellest, kuidas näljaajal see mardikajaht sõprugi tülli võib keerata ,ning mida aeg edasi (lood on kirjutamise järjekorras), seda lühemaks lähevad vahemaad, kui ehitatakse paremaid teid ning päevapikkusest jalgsiteest saab mõnetunnine bussireis.

Vihmavesi, värske vihmavesi, mida külas majakatuselt koguda on peaaegu nagu koduaia õunad. Seda viiks heatahtlik memmeke pojale pealinna, sest kust sa sellist head värsket vett ikka mujalt saad? Khamsing on muidugi pigem sotsiaalse närvi ja peidetud kriitikaga vägevate ja nende tirelite suhtes. Külaelu poeesia ja ilmekas olustik pole enamasti eesmärk iseenesest. Ega’s ebausk ja lihtsameelsus tema silmis rohkem armu pälvi, kui korruptsioon ja ennastäisolemine. Üks hullus ja meeletus kõik. Tähelepanek ühest 60ndatel kirjutatud loost: “Sacred things don’t make men what they are; men make them up to keep hold over others.” (lk 60). Et siis kümnendi vaimule sobiv mäss autoriteedi vastu.

Viimases, 90ndatel kirjutatud loos, on muuhulgas stseen ebaseadusliku metsalangetuse laagrist, kus kahest khmeerist töölisest on jäänud vaid tühi telk ja hüljatud raadio. Teispool piiri teadagi, Kambodža ja punased khmeerid. Raadiost kuulatigi sõjauudiseid. Laagris kardetakse siis halvimat, kõik sõidavad minema … aga lugu pole muidugi üldsegi mitte sellest, vaid sellest, kuidas head budistid surijale võlgu andeks annavad, et ta ikka rahus lahkuda saaks ...

Ühesõnaga kena ja värvikas kronoloogiline pilguheit Tai ühiskonda ja selle kitsaskohtadesse. Loomulikult kaugel sellest, et olla ammendav ja tegemist on ajaloolise vaatega, sest kahtlemata annaks 2000ndate ja 2010ndate Taist rääkida palju uusi lugusid. Vahepeal toimunud demokraatlikud arengud Thaksini klubi eestvedamisel, sõjaväeline riigipööre ja uue majesteedi värvikas isik (mida loomulikult ei või türmiähvardusel käsitleda teisiti ilusas krüptilises võtmes … nagu siin raamatus näiteks kahtlustatakse üht koertegelast viitavat ühele sõjaväebossile ja paradiisilugu, mis hõlmab kärbseid ja sitalasu, usutakse ka viitavat millelegi … millelegi, mis on piisavalt krüptiline, et tont nüüd teab siis kindlalt, mis see on - ja hea muidugi on, kes teab, kas trellide taga oleks autor edaspidi nii viljakas jaksand olla) ja noh, kõik need ülejäänud asjad, millest kahtlemata aimugi pole, sest … Tai on ikkagi kaugel, mistõttu ongi muidugi hea mõte teda lähemale lugeda.

Rich Larson - You Make Pattaya (The Best Science Fiction of the Year 2, 2017)

Nagu antoloogia koostaja raamatu eessõnas kirjutab, on Larson kahe viimase aasta kõige parem lühijuttude kirjutaja (senikogetu põhjal sellega just ei nõustuks). See tekst… no rõhk on ehk välisel ehk siis tuleviku kujutamisel ja põneval tegevustikul; ei saa öelda, et teksti lugemine annaks midagi… hingele!

Lugu siis lähituleviku Taist (pole nii ulmeline kui Cockburni puhul), kus möllavad kõiksugu nutiseadmed, infot voolab vajadusel igast peeglist või prillist või mis iganes vidinast jne. Loo peategelaseks on kelm, kes erinevate skeemitamistega püüab koorida Pattayat külastavaid turiste. Nüüd aga selgub, et üks kuulus ärinaine on salaja tulnud siia puhkama - kelmile on selge, et eks siin seks on mängus ning ta plaanib oma lemmikprostituudi (naiseks opereeritud tehtud poiss, nö tavapärane lõbustustehnika) abil ärinaise sellelaadse tegevuse lindile salvestada, et siis hiljem selle eest lunaraha nõuda või kollasele meediale maha müüa. Kõik läheb nagu plaanitult, aga…

Ühesõnaga, lähitulevikku paigutuv kelmilugu, kus põhirõhk kõiksugu tehniliste vidinatega möllul ning muidugi tulevik ise… selline arendatum variant tänapäevast. Ei oska lubada, et niisuguse teksti lugemine just maailmapilti avardaks, on selline traditsiooniline põnevk.

Benjanun Sriduangkaew – Fade to Gold (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 8, 2014)

Ameerika (või briti saarte?) folkloorist Kagu-Aasiasse, vist tai folkloori manu. Seekord samuti kaks naisolevust, kes saavad lähedaseks – üks on sõdalaseks maskeerunud neiu, teine... kas nüüd just libainimene („krasue“?), aga mingi veider mütoloogiline olend küll. Loo jutustajaks on see nooruke naine, kes ihaledes kohalikku kuningannat astus meheks maskeerununa sõjaväkke... kuid sattus kõikehävitava kodusõja keskele (mistõttu tapeti ka kuninganna). Teel kodukülla kohtab ta seda naisolevust, ning üheskoos asuvad nad rändama, mille jooksul selgub kummagi olemus ja masendavad tulevikuväljavaated. Naise armumisest hoolimata mõistab neiu, et ta peab selle libaolendi tapma enne kui kodukülasse naaseb. Aga noh, need tunded... ja ühiskondlik ebaõiglus!

Tekst on küllaltki huvitav ja jäle (alles wikikrasuest sain aru, kuidas see olend õieti toimis). Kõik see kodusõjast laastatud maa, rahvakombed ja see... olend, kes öösiti kütab jahisaaki. Ning ühiskondlikud väärtused, mis peavad naisi traditsioonilisteks abikaasadeks. Ja jälle, see krasue... no see on ikka õõvastav.

D.J. Cockburn – Beside the Dammed River (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Lühilugu lähituleviku maailmast. Rikkam osa inimkonnast on hakanud tegutsema taevakehadel (ehk siis eelkõige kaevandama). Vaesem osa inimkonnast peab kohanema kliimasoojenemise tagajärgedega – temperatuurimuutusest tulenev merevee tõus (tulemuseks rannikualade kaotamine), põllumajanduse vajadused ja joogiveepuudus. Lugu leiab aset Taimaa kolkakülas, kus äkitselt teeb hädapeatuse üks veoauto. Peategelane, kohalik vanamees, pakub abi auto parandamiseks, paistab, et käigukastiga on mingi jama ning autot juhtiv noor tailane ja ta ameeriklannast ülemus ei jaga autost ega juhtimisest suurt midagi. Peategelane uurib, mis inimestega tegu ja mis neid siia kanti toob, annab ülevaate kohalikust eluolust – ehk siis kõrbestumine, mille on põhjustanud Hiina ehitatud tammid küla kõrval jooksva Mekongi jõe ülemjooksul. Veepuudus tulenev üldisem majanduse kuivamine.

Külalised tahavad hoida saladuses, mida nad veoautoga transpordivad, aga et vanamees näeks seda auto parandamisel niiehknaa, avavad nad katte. Kastis on asteroiditükk, mis kaevandamisel on lahti murdunud ja nii Taimaale kukkunud. Väärtuseks vähemalt viis miljonit. Mees mõtleb, et seaduse järgi peaks see Tai riigile kuuluma... aga mis seal ikka. Kui riik on nende küla unustanud, siis võib temagi silma kinni pigistada. Ta remondib auto sõidukõlbulikuks ja vaatab, kuidas lääne firma heaks töötajad seda salakaupa edasi tarivad.

Lugu, kus justkui suurt midagi ei toimugi, aga ometi muutub tekst leht-lehelt loetavamaks. Esimese maailma probleemi versus kolmanda maailma probleemid. Vanamees, kelle minevik on midagi enamat kui lihtsa külaelaniku oma. Lugu, mis saab erineva tõlgenduse nii vaeste külaelanike (näe, millised harukordsed võõrad on siia korraga sattunud!) kui läänlaste juures (mis veider vanamees ja millised elutarkused!). Inimlikud nõrkused nii ühest kui teisest vaatepunktist. Tõepoolest, loo algul kohe üldse ei osanud oodata, et siit võiks mingigi mulje tekkida.