Ilmar Särg – Pika patsiga politsei (Looming 7, 2018)

Selliste lugude avaldamine lugupeetud kirjandusajakirjas paneb väheke kukalt kratsima, kirjanduslikust väärtusest on raske mõelda, ehk võiks omapäraks pidada teemat – milline näeb välja hobimesiniku tihe tööpäev, kui mesilassülemid võivad hoole alt minema lipsata.

Loo teine külg on tutvumine värskelt ametit alustanud politseiametnikuga, kes seda hobimesinikku tahab kiiruse ületamise eest karistada, aga seeasemel läheb kaasa vaatama, kas mees tõepoolest kiirustab mesilaste manu. Esialgsest rangusest hoolimata osutub neiu vahvaks kaaslannaks, seda muidugi ka pikemas perspektiivis.

Eks võiks mõelda, et tekst on mingil moel muhedalt kirjutatud, ja tegemist ikkagi mesindusilukirjandusega (kuivõrd takkajärgi selgus, et autor tegeleb samuti hobimesindusega), kuid niisuguse teksti koht oleks pigem kuskil jutukogus kui kirjandusajakirja esindusvalikus. Ent küllap on see maitse asi.

Viņa Jie-Min Prasad - Fandom for Robots (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)

Lõbus alternatiivajalooline lugu robotist nimega Computron, mis hakkab fännama kaasaegset animet … ning seetõttu hakkab omapoolselt looma fännikirjandust. Ainult et tegemist on robotiga, siis loome tehnikaosa on vägagi kompetentne, aga inimtegelase kujutamine järjekindlalt puine.

Computron on 1950. aastatel loodud tehisintellektiga robot, mille koht on nüüdseks robotite muuseumis. Eks ta on tore kurioosum, mida külalistele näidata, aga noh, ega ta just ahhetamapanevat tulevärki korralda, vastab vaid monotoonselt külastajate valitud küsimustele. Kuni üks külastaja pöörab Computroni tähelepanu sellele, et ta sarnaneb ühe hetkel populaarse animesarja tegelasele. Robot asub netist järele uurima, millega tegemist on, ning … huvitav on (muidugi, tal puudub võime huvitavat tajuda). Veelgi huvitavam on näha, kuidas sarja andunud fännid kirjutavad foorumites ja kodulehtedel fännikirjandust, mis on samas roboti käsitlemisel õige käpardlik. Computron käärib omalt poolt käised üles.

Ühesõnaga, lõbus jutuke roboti ja inimeste suhetest. Või kuidas inimesed kujutlevad või unistavad … mis punktuaalselt võttes on õige käpardlik.

Yoon Ha Lee - Extracurricular Activities (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)

Lugu Shuos Jedao noorusest, kui ta Keli ridades järjekordset „mission: impossible“ värki korda saatis. Et romaanitriloogia ajaks oli Jedao 400 aastat „vangistuses“ olnud, siis saab kena vaate impeeriumi varasemale olekule.

Jutt siis sellest, kuidas Jedao on määratud uuele ametikohale kuskil teisejärgulises kindlusjaamas, kuid nagu selgub, on see muidugi kattevari impeeriumi salajasematele tegutsemistele. Nii saab ta ülesandeks päästa naaberimpeeriumis vangi langenud (või noh, nende saatus on selgusetu) spioonilaev. Naabrid on muidugi samasugused kommete ja reeglite friigid nagu impeerium, nii on siis siin tekstis päris palju nö kultuuride kokkupuutest ja suhtlemisprobleemidest.

Kuid esmatasandil on muidugi Jedao korraldatav päästemissioon, mille puhul tuleb kasuks vägagi Shuo riukalik koolitus. Nagu ikka, pole lõpuks asjad nii nagu loodetud, aga – Jedao on teadagi karm vend. Muidugi mitte nii julm (nagu hiljem legendides), et tapaks rohkem kui vaja.

Loost selgub muuseas, et Jedaol on nõrkus mehelike võlude järgi, seniste romaanide põhjal pole senini otseselt silma torganud meie lemmikkindrali niisugused meelisklused (muidugi, impeeriumis kehtiv perekonnakord kui selline … on mõneti laialivalguvam mõiste kui tänapäeval). Et sündmused leiavad aset enne Jedao tippu tõusmist, siis impeerium on siin veel seitsmeharuline, kuid „Ninefox Gambitis“ oluline Liozh ei leia samas kuidagi mainimist. Siingi leidub mitmeid viiteid hereetikute tegemistele, samuti on Jedao osaline mõneski nö riigivastases vestluses – ühesõnaga, mees on järjekindlalt liikumas sinna, kus ta kõige eredamalt lõõmama hakkab.

Tore lisandus Lee maailmale (peaks teise lühijutu uuesti üle lugema, mõistmaks, kuhu see pusles õieti paigutub); tekst on ülal Tori lehel.

Mehis Heinsaar “Härra Pauli kroonikad”. Perioodika AS (2001).

Kahtlemata on tegemist seda liiki tekstiga, mille puhul võib vajalik olla tavapärasest hoolikam sobiliku tähtede seisu jahtimine. Üks kord lugesin suure püüdlikkusega peotäie algust, tähed tantsisid silmade ees, sõnad veerisin kokku, kirjavahemärgid olid ka, aga mida võtta või jätta, ei tea. Teine kord, aga põimisid härra Pauli juhtumised end nõtkeks unenäokangaks, mida hoiab koos ootamatute seoste sisemine loogika, varem loetud lood ja ajad, ning kaleidoskoobimustritena virvendavad sisemised tõed, millest ei oska mitte arvata, kas mõtled ise lüngatäiteks välja või ongi see kõik ikka nii mõeldud.

Tunne on, et need on sedasorti lood, mille tarbeks tuleb sõnu võtta vähem asjadena ja rohkem sõnadena, sest minna iseenese sees laiuvas tühjas toas põhja ja lõunasse, itta ja läände on TEGELIKULT väga loogiline, kui taibata leppida mõttega, et kui on sees, siis võib olla ka tuba ja kui midagi otsida, siis ikka kõigist neljast ilmakaarest. Või midagi sellist.

Näib, et kõik, mida mõte pähe toob on kenasti ära joondanud üks stiilikompass, mis võimaldab heegeldada teksti ühes magusas tasakaalupunktis pärisvõimalikkuse ja seosvõimalikkuse vahepeal (kes küll teab, mida ma sellega täpselt mõtlen) ning sõnade argiste tähenduste kõma võimaldab samas südamerahus luua mulje, et sel ajal, kui parajasti sügavamat äratundmist või leidlikumat struktuuri ei toimu, käib möll sellegipoolest täie hooga ja täpselt nii nagu vaja. Ja ülesehitustest rääkides … Kui laitmatult annab kirjutada alla poole lehekülje pikkust lühijuttu? Sama laitmatult, kui mitmekümnelehelistki.

Kummalisel kombel tabasin end lugedes ka realt rikastavatelt meeldetulekutelt - härra Karma, Telefonilood, Tont nr 5, ma ei mäleta enam kelle lugu mehest, kes tartu tänavanurkadel mitmeks jagunes, et õhtuks jälle kokku koguneda, härra Ööbiku lood (mis mulle küll kunagi põrmugi meeldinud pole), Margarita jne … Eks sellised asjad kaasne muidugi nii ehk naa enamike lugemiskogemustega.

Mõned nopped:

“Aga härra Paul ei tahtnud saada tõeliseks inimeseks. Ta tahtis saada selleks, kes ta on. Ja just nimelt seetõttu sai tema lemmikmänguks edaspidi peitus.”

***

“Ja kaaren lennutas oma salli nüüd uhkelt üle õla. “Nimelt on kord aastas, just täna, Oktoobrimaal Külalise päev, ja see, et Külaliseks valiti sind, on eelkõige minu teene.”
Seepeale jäi kaaren omakorda solvunult vait.
“Ah soo -- nojah, sel juhul palun ma eksituse pärast muidugi vabandust,” laususin punastades, “olen tõesti väga meelitatud.”
Paistis, et selles piisas. Igatahes asetas pika salliga lind oma tiiva nüüd sõbralikult mu õlale ja õhkas: “Milline suurepärane melanhoolia siin valitseb, eks ole?”
“Jaa, tõesti, väga mõnus kurbus, “vastasin ma ja me kahlasime läbi päevakõrguse lehevaiba silmapiiri poole nagu sõbrad ennemuiste.””

***

“... ent konstaabel Marcellot ja doktor Üsegeid tema vastas enam polnud.
Oli kaks naeratavat skeletti.
Ühel skeletil oli seljas sinine, teisel valge munder.
“Huvitav, mis neid küll nii endast välja ajada võis,” mõtles härra Paul…”

Natsuo Kirino “Välja”. Ersen (2016).

Vastu ootusi kujunes sellest raamatust täiesti nauditav minipuhkus keset sügisstressi. Jällegi on tegemist nö tagurpidi krimiga, kus kuritegu teps mitte päevavalgust ei otsi ja vaevalt, et leidub lugejat, kes loos figureerivatele politseiuurijatele kaasa elaks. Lugu on tempokas ja tihe, tegelastel on täpselt parasjagu liha luudel (kui sobilik väljend siinkohal), kuid mitte mingit ülemäärast sentimentaalsust. Lõpuks võidab vist … südikus, nupukus, intuitsioon, teatavat liiki suuremeelsuski.

Lugejal lastakse välja vaadata kõigi peamiste tegelaste silmadest. Neid ei laota just otseselt puuduste ja vooruste järgi ritta, inimesed on terviklikud oma paratamatuses (või vastupidi), kuid pisikesed kainestavad kommentaarid juhivad aegajalt tähelepanu ühele või teisele, mida tegelane ise enese juures võimetu märkama on, kuid mis ometi tema saatust ühes või teises suunas tüürib.

Öötöö, tee vabriku parkimisplatsilt tootmishooneni, kord pimeduses kord hommikuvalguses, kord pimeduses, kord … Taustal hüljatud ja tühi betoonkarkass, võserik. Argielu pahupool, viletsad ja vanad majad, voodihaiged ja väikesed lapsed, nii lõpuni võõrdunud perekonnad, kus kõigist oleks järgi justkui iseenesesse peidetud kestad. Kui miski, millest on tunne, et see võikski olla tõeline mina on peidus sügaval hämarais koopas ning tuleb välja ainult millegi sellise peale, mis on väga kaugel teispool normaalsuse piiri.

Raamatu kaas küsib peibutavalt, “mis juhtub, kui lähed üle piiri … ”? Aga mõnes mõttes näib, et tegelikult ei ole piir ka siin enam üksainus kindel joon või tegu, olgugi, et raamatu on just sellele märgilisele algusele ning sellest tulenevale üles ehitatud. Kui nii võtta, siis näib, et kõigi tegelaste elud on juba üle mingi piiri, kui nii võtta, siis ongi omamoodi romantikat avastamises, et milliseid piire veel annaks ületada ja äkki võib aina ületades ja ületades lõpuks kuhugi paremasse kohta välja jõuda? Ega asjata pole pealkirjaks “Välja”. Kui piirid on ületatud, siis võidab lõpuks see, kes iseenesega rahu teeb.

Et siis selline sünge õdukrimi. Tasub meeles pidada, et 50 miljonit jeeni võis olla midagi poole miljoni euro kanti heal juhul. Mitte, et 1997. aastal, mil see esmaavaldati, me veel midagi eurodest teadnud oleks. Piire, millest üle astudes võib paremasse paika jõuda (või siis hoopis halvasti lõpetada, kes teab) leidub siin raamatus tavainimestelegi. Enamasti pole ju nii drastilisi meetmeid vaja, äkki piisab sellestki, kui otsustaks ühel mitte enam õhtusööki teha. Või hoopis ületaks vaikimise nähtamatu müüri ning teeks midagi veelgi hirmutavamat, kui mõrv või laibatükeldamine – vokaliseeriks siiralt oma mõtteid ja vaataks teisele inimesele silma? Siin raamatus muidugi päris NII keeruliseks ei minda. Jäägem lihtsa rappimise ja igapäevase leiva juurde.

Kaanekujundus pole minumeelest teps mitte see, mis ta olla võiks.

August Gailit "Toomas Nipernaadi". Hea lugu, 2014.

Üldiselt on mul hea meel, et mul (ilmselt tänu kunagisele filmikogemusele) Nipernaadi vastu senini kerge vimm on olnud (piinlik lugu küll). Et, noh, muudkui õhatakse teda taga ja ülistatakse erilist rändurihinge. Kõlab nagu selline tüüpiline retsept, et keegi käitub tegelikult suht halvasti, aga kuna ta on nii diip, siis ikka ohime hardalt ning hoiame pilpa peal … Muidugi peaksin nüüd filmi ka ikka uuesti vaatama. Ilmselt olin toona üsna õrnas eas ja ei mäleta suuremat, äkki olen filmigi suhtes ikka täiesti ebaõiglane.

Hea meel on mul aga seetõttu, et nüüd avanes võimalus seda raamatut täiesti esimest korda lugeda ja päris mõnus oli. Esiteks muidugi keel, eksole. Nii palju sõnu! Ja kui palju mahlakaid väljendeid! Teiseks nagu väike reis külaelu kosmoloogiasse. Käisin just hiljuti Vabaõhumuuseumi mööda ringi ning kõik need madalad tared värskelt silme ees aitasid kohe dimensiooni luua. Laudatäis lehmi võib tõesti olla unelmate rikkus. Kolmandaks olid need muidugi lihtsalt niisama hästi kirjutatud lood, igaüks nagu eraldi maailm, killustatuna füüsilistest vahemaadest, mida tavainimene naljalt ületama ei kippunud. Nii Nipernaadi lendav kujutlusvõime kui kogu jutustamisstiil üldiselt on eredalt tulevikku kandunud argise elu-olu mässinud sellisesse muinasjutukangasse, et loe nagu legende. Mis omakorda toob neljandani – lugude jutustamise ja kujutlusvõime vägi ja võim, tänapäeva mõistes justkui omamoodi arutlus, et mis on (sotsiaalselt) konstrueeritud ja mis päris ja kuidas need kaks asja elada aitavad ja lasevad, ning mida esimese ja/või teise kohendamise läbi teha annab või ei anna. Ja kas juba mainisin, et kõik see on tõepoolest ütlemata osavasti kirja pandud?

Igal juhul on Nipernaadi rännukihk, ehk midagi sellist, millega, enamik inimesi mingil määral samastuda oskab. Kes siis ei tahaks, võimalusel, näha ja teada kuidas teistes kohtades ja teised inimesed elavad? Kui saaks imekombel olla kord siin ja seal mõnda aega justkui omainimene ning siis jälle edasi kõndida. Eks aita seda teha raamatud, või võib seljakoti selga visata ja mööda maailma hooajatöid tegema siirduda – kuidas kellelegi. Ning mis võiks selle vastu olla, kui õnnestuks aeg-ajalt maailma ka pisut paremaks kohaks teha või siis jällegi tekkinud segadusest käed puhtaks lüüa ning uue koha poole teele asuda … Mõelda vaid, kui inimesed eri paigus taipaks veel ka rändurit kohase südamlikkusega vastu võtta, siis oleks ju suisa lust ja rõõm. Ent muidugi inimesed on tihtipeale umbusklikud ja ebasõbralikud, eks siin aita jälle pisut osavat jutuvestmist…

Kahju, et ma ei viitsinud häid ütlemisi välja kirjutada. Või teisalt, ehk siis loeksin siiani, kõrval virn kaustikuid. Las olla siis mõned, mis on.

***

“Hoiab ligi nagu krõmpsluu” (või umbes nii, huvitav, miks krõmpsluu ligi hoiab?)

“Säärane hädapasun, surnumatja, kiunuja! Suur mees, aga ise kössi vajunud, kitsas selg kui haagiots vastu taevast. Süda pehme kui savist, silmad tilguvad kui räästad.”

“...saatuse ja vurlede vastu on inimlaps võimetu, seepärast tuleb nendele võitluseta alistuda. See päästab üleliigsest ärritusest ning energiakulutusest; vannu alla ja katsu nagu tigu jälle teisest kohast edasi tungida.”

Janar Ala - Oma rahva lood (2018)

Ala võiks eesti kirjanduse kaanonisse paigutuda kõigest ühe looga: “Peremees ja kana”. Aga et aru saada, miks see lugu nii hea on (seda saab lähemalt uurida Vikerkaare lehelt), tuleb muidugi läbi lugeda kogu kaante vahele mahtunud tekstikorpus. Ja mitte et see korpus mainitud loo kõrval sõnumõistmatult halb oleks, lihtsalt … ühes tekstis on alasus kõige paremini marineerinud. Raamatus on nii rohkem või vähem õnnestunud tekste, minu maitse jaoks on vast löövamad eelkõige lühemad tekstid: pikematega läheb vahel jahumiseks ja kangutamiseks, mis on ehk rohkem nauditavamad Ala talendi austajatele.

Omaette ooper on raamatus esinevad autori tudengipõlve nägemused, eks ääriveeri olin samuti samal ajal ülikoolis ning see Ala ja ta sõber … no nad olid kahekesi kuidagi silmatorkavad. Totakad semiootikud. Ühes väiksemas seltskonnas kutsusime neid kahte Tiku ja Takuks - noh, need Disney oravapoisid, mis soome telekas olid saanud niisugused nimed. Et siis kaks tüüpi, kes vähe kummalise ettemanatud naeratusega igasugu üritustel ja kohvikutes sebisid ning muudkui naeratasid ja sosistasid. Väga kahtlane. Ehk oli see üleolev suhtumine sellest, et olime vanemad ja omaarust elukogenumad. Ja kas nüüd sellest pidi rääkima. No aga TÜ vana kohvik … oli see vast rauge koht, eksole.

Ühesõnaga, Ala tekstid meenutavad raamatule kaassõna kirjutanud Mart Juure loomet. Mõlemad võivad rahulikult terve raamatu täis jaurata ning pärleid neist ikka leidub. Juur on küll vähe teistsuguse natuuriga kui Ala - Otepää tulevane aukodanik võibki jääda satiiri pritsima (“Pikkeri” aluspõhi?), samas Luua-tüüp on inimlikum, isiklikum (lutsulikum?). Ja mõnigi tragikoomilisena näiv lugu võib mõjuda üsnagi koomuskivabalt (nt “Jõulupäevik 2014”). Tõepoolest, tumedamatel hetkedel liigub Ala õige kaamoslikel radadel. Mis on muidugi heaks ja huvitavaks vahelduseks autori “kultuuri(aja)kirjandusele” (Juure päris tabav määratlus).

Mitte et ma “Ekraanirituaalidest” suurt midagi mäletaks.

Võibolla Ala ongi segu Juurest, Sauterist ja veel millestki. Aga see pole parim lahterdamine.

päevaleht

raamatutega

müürileht

vikerkaar

looming

Madeline Ray - Montreal, 2014 (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)

Sfinks on sattunud elama Montreali. Selline tore linn, multikultuurne ja pole nii maniakaalne kui eelmine elukoht New York.  Tolerantsed inimesed ei pane sfinksi nii väga imeks – jah, ta sööb inimesi, aga niimoodi kenasti avalikkuse silme eest eemal. Ja pealegi, sfinks on kohalikule ülikoolile omamoodi maskotiks, ehmatab vahel esimese aasta tudengeid ja kasutab raamatukogu.

Sfinks on elanud üksteist tuhat aastat ja näinud kõiksugu tsivilisatsioone ja ei saa öelda, et tal just põnev elu oleks. Kõigi nende tuhandete aastate jooksul pole ta kokku puutunud just paljude inimestega, kes teda intrigeeriksid – no ja eks küsimus ole ka selles, et nii pika eluea puhul on üks inimene kui üheööliblikad. Aga siis kohtab ta noort naist … kes püüab teda analüüsida Maslowi püramiidi järgi. Sfinks küll seletab, et ta on ainus omasugune olend ning seetõttu puudub tal kasvõi igasugu seksuaalsed frustratsioonid (ning ülikooli raamatukogus uurimise järel võib ta väita, et Maslow’ püramiid on nüüdseks üldse iganenud teooria), kuid naine ei jäta jonni ning sfinks ei söögi teda ära.

Omal moel lahe lugu antikmütoloogia ja tänapäeva kokkusegamisest. Tekst pole just ülemäära tõsine või filosoofiline, aga selline kokkumiksimine on päris mõnus: tegu pole just Gaimani „Ameerika jumalate“ laadis paatosega – sfinks on selleks liialt eraldiseisev, et mingite jumalate panteonidega sidet omada (nagu ta ise väidab – ta oli olemas enne jumalate aega). Miks loo pealkiri just selline on, küllap on sel oma põhjus.

Michael Swanwick - Starlight Express (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)

Kibe romantikalugu mehest, kes armub tähtedevahelisse turisti, ent see naine osutub … noh, eks see ole üks selle jutu saladusi. Aga jah, on siis Maa-nimeline planeet kuskil kaugel tulevikus, mis elab läbi mandumist. Seal on Roma nimeline linn, kunagise impeeriumi pealinn, kus muuhulgas asub kunagi ehitatud tähtedevaheliseks reisimiseks mõeldud portaal – aga mida enam ei osata kasutada ega ka välja lülitada. Igal juhul, Roma kohalikud ja külastajad kasutavad seda lahkumiseks („future suicide“) – astud selle portaali energiavoogu ja enam pole sinust jälgegi.

Kuid ühel päeval astub sellest portaalist välja valgesse riietatud naine, kes vaatab arusaamatuses seda uut asukohta. Keel, mida ta räägib, no sellest ei saada aru enne kui ta viiakse iidvana hiiglasliku tehisolendi juurde, kes/mis tõlgib selle naise juttu. Nimelt tuli see naine kuulsat Romat külastama … millegipärast sattus sellesse allakäivasse kolkasse. Loo peategelaselt kohalikku keelt õppides räägib naine oma eelmistest reisidest, ja no … igati tundmatutes kohtades käis. Ja kui selle kaunitari lugu hakkas ametivõim lahti harutama, selgus mõndagi kurvapoolset. Kuid mees, tema on ikkagi armunud. Kuniks sedagi.

Esimesel lugemisel jättis tekst vähe suvalise mulje, sellise, noh, vanameistri mitte just löövaima loona, teisel lugemisel avanes tekst paremini, omal moel magusvalus armastuse ja allakäigu kirjeldus. Kõik, mis kunagi oli, valus meeldetuletus olnust. Niisugune kaunisulme. Swanwick on loo teket kirjeldanud ajakirja veebilehel.

Karen Joy Fowler - Persephone of the Crows (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)

Mõistulugu surmast ja üleloomulikkusest. Fowler on siin eelkõige väga hea hetkede salvestaja – kuidas kümneaastane Polly koos vanematega külas on, mis juhtub enne autoõnnetust ning sellele hiljem järgnenud kodust ärajooksnu elu. Teravad ja ilmekad lõiked tüdruku ja ta kaaslaste eludesse.

Samas ei saa öelda, et need rohkem või vähem dramaatilised hetked samavõrra hingeminevat lugu moodustaksid (või noh, see Persephone töötlus ei hakka minu peal tööle?) – muidugi, võib mõelda, et olulisem on „silmale nähtamatu“ jms. Või noh, see elu tühjajooksmine ongi … lugejale võimaliku veskikivi kaelariputamine või nii. Eks need Fowleri lood on minu jaoks paras loterii, retseptsiooni skaala pendeldab kõiksugu kõrgustel, seekordne peatub kuskil keskel.

Tiit Aleksejev – Tõlkija I (Looming 7, 2018)

Kahju, et Aleksejev ei leia kuidagi aega oma ristisõjaromaanide jätkamiseks, seeasemel siis see nägemus Adrian Virginiusest. Tulemuseks on õige poeetiline sisselõige selle pastorist tõlkija ja partisani hingeuidangutesse, ta armuvalusse ja mõttesamblikesse. Eks võib mõelda, kas Martata võinuks Aleksejevi nägemus olla nii palavikuline (nagu need ristisõjaromaanid, eksole). Kujuteldav ajajärk oli muidugi äärmiselt masendav, ei tea, kas enne või pärast Põhjasõda on Eesti aladel niivõrd hull olukord olnud (äkki Liivi sõda? Teine maailmasõda vaevalt nii rängalt rahvastikku rappis).

Natuke paneb kukalt kratsima, miks on pealkirjas „esimene“ ära märgitud – kas see on esimene osa laiemast panoraamist? Igal juhul, teksti lõppedes nagu ei oodanudki, et nüüd on see lugu … kokku tõmmatud. Aleksejev paistab olevat väga ilukirjanduslike kalduvustega autor, tema puhul miskit nullstiili või räpasust-rohmakust ei leia. Tema kangelased on poeetilise siseeluga, lennukad oma ängis ja otsingutes. Aga eks sellist head kõrgstiili on ka eesti kirjanduses vaja, vastukaaluks nii mõnelegi teisele viljakale … ponnistajale.

Adrian Virginiuse eluloost on muuhulgas kirjutatud Postimehes (1943. aastal) ja Keel ja Kirjanduses (2009.aastal). Ütleme nii, et Aleksejev on mõndagi romantiseerinud – mis on muidugi iga autori õigus.

„Jesaja ütleb, et vihm ja lumi tulevad taevast alla ja kastavad maad, teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba. Ma arvan, et ta ei olnud kunagi lund näinud. Tõelist talve, seda, mis elu enda alla matab, mis ei ole sigimine, vaid üleelamine. Asju tuleb õige nimega nimetada. Ja õige nimega saad sa neid nimetada ainult siis, kui oled nad läbi elanud. Elu ei alga tekstist, ta suubub sellesse. Ja ainult siis on võimalik midagi tõelist kirjutada. Jumala kirju tõlkida.“ (lk 919)

Andy Weir: Artemis

"Põnevusromaan lähitulevikust".
Nii oli raamatututvustuses kirjas. Isegi raamatupoe riiulil oli "Artemis" "põnevike" hulgas.

Jah, muidugi on see põnev raamat, aga kuna tegevus toimub kuu peale rajatud linnas Artemis, võibolla ei ole taoline "põnevik"-kirjeldus KÕIGE pädevam? Aga noh, sõna "ulme" ON paljude lugejate meelest pelutav, nad ei taipa head kirjandust selle alt otsida (ääretul veider minu arust) - võibolla oli mingi mõte "Artemise" turundamisel mitteulmekirjandusena?

Olgu, see selleks. Oluline:
hakkad lugema ja minavormis peategelane pageb, tema skafandrist lekib õhku, kaaslane pakub talle võimalust enda hapnikku kasutada, ent peategelane keeldub, sest ei taha teise õhuvoolikut samuti katki teha, nagu tema oma juba on.
Kuskil ei vihjetki soole, aga lugedes juba mõtlesin, et see on nii väga justnagu-mees minategelane, et ta tõenäoliselt on naine.
Tänapäeval vähegi nutikad kirjanikud on saanud aru, et naised pole mitte "ka inimesed", vaid on inimesed.
Mul oli õigus.
Minategelane on naine.

Lugesin ja nautisin tohutult. Samamoodi, nagu peategelane on inimene oma ajaloo, oma puuduste ja plussidega (kompetentne, alati on rõõm lugeda tegelasest, kes ei "sattu" ja kel "vastu ootusi ei õnnestu", vaid kes teab, mida teeb), on realistlik ja "nagu päris" ka teda ümbritsev keskkond. Ma ei tea, kas kirjanik mõne tehnilise-teadusliku detaili vast märkamata jättis, aga  mina ei tuvastanud midagi. Plahvatused ei tekita vaakumis heli, nõrk gravitatsioon lubab rahulikult üle diivanite karata ja mitmesajakiloseid kandameid tassida, ilma hapnikuta on raske keevitusaparaadis süüdet tekitada - nauding on lugeda nii, et ma usun.
Ja kuna ma usun, usun ka, et Keeniast sai kuupealse linna alusriik, et majandusloogika klapib, et see kõik on võimalik.
Ainus, mis tekitas mus ebamugava "nii ikka ei peaks"-tunde, oli, et paari tuhande elanikuga linnakeses ei tunta pea kõiki kohalikke nägupidi ja sissesõitnud on idetifitseeritavad juba selle kaudu, et neid pole kunagi nähtud. Ent see on nii pisike asi, et autor saab andeks.
Ta ilmselt ei ole kunagi väikelinnas elanud, ei tea, kuidas see käib.

Ja muidu on PÕNEV. Üks jama viib teiseni, järest suurem skaala, järest suuremad summad - ja Jazz, too minategelane, üritab seda kõike ära hallata, pihus hoida, kuidagi ära kasutada. Ka tema enda motiivid saavad tasapisi selgemaks, miks ta teeb, nagu teeb - puhas rõõm.
Selle raamatu lugemine tegi mu päevad helgemaks.
Soovitan.

Padjaklubi
BAAS
Päevaleht
Reaktor

Robert Silverberg – Surnute seas sündinud (Märkmeid eel-dünastilisest ajastust, 2018)

Kui selle kogumiku eelmised lood polnud just erilised ohhoo-elamused, siis see tekst on inimlikult võttes õige ängistav (noh, võibolla see pornofilmi stsenaarium kobas samuti hinge ängides). Silverberg võtab siin ette üksinduse teema. Mis on kahe inimese lähedus ja kas armastus on ikkagi miskit väga erilist. Ei ole, annab autor mõista, lõppude lõpuks oleme kõik vaid oma nahas ja ihades kinni.

Jutt siis sellest, kuidas lähitulevikus (Silverbergi mõistes 1990. aastad) on jõutud niikaugele (kuidas, jääb õieti selgusetuks), et teatud tingimustel on võimalik surnuid üles äratada. Tulemuseks pole miskid ligased zombid, vaid igati viksi välimuse ja olekuga olendid, kes/mis saavad vajadusel väljenduda inimkeeli – ehk siis igati inimsarnased, aga mitte siiski inimesed. Inimeste maailm neid ei huvita, nad elavad oma ühiskonnas ja ajavad … igavikulisemaid asju (sõltuvalt vaatepunktist jne). Inimesed on nende jaoks „soojad“.

Nojah, kus on ülesäratamine, seal on ka inimesi, keda see puudutab – nagu selle loo peategelane Klein, kelle abikaasa Sibylle, on nüüd mõned aastad surnute seas olnud. Mees tunneb naisest puudust, ta tahab temaga rääkida ja koos olla, kuid surnul on Kleinist ükskõik, ta ei soovi mehega kohtuda – tema on nüüd uues maailmas, minevik on midagi muud, mis teda õieti ei puuduta (omaette teema on, mis neid ülesäratatuid huvitab – nad on vägagi, ee, väljasurnutes kinni). Nii püüab mees talle ligi saada, minnes talle järgi kohtadesse, kus ülesäratatu oma seltskonnaga viibib. Nagu öeldud, ahistamine kestab juba mitu aastat ning ülesäratatud peavad viimaks omapoolse sammu astuma.

Tekst on õige tumeda meeleoluga (lähedase ja armastuse kaotamine pole vast kunagi rõõmu äratav?), või noh, suisa masendavas toonis. Lugejana justkui mõistad mehe valu (no kes poleks enda mõistes armastust kaotanud), aga samas mõistad, ega sellele tema valule unelmate lahendust pole võimalik juhtuda. Ja nii see tekst liigub oma rõõmutu lõpu poole.

„Klein otsustas mitte vastata. Ta tunnistas küsimust õrna noogutusega ja pöördus Sybille’i poole. Mingil imelikul põhjusel tundis ta end oma aastatepikkuse südameihaluse täitumisel rahulikuna. Ta ei tundnud naise läheduses midagi, ei paanikat, ei igatsust, ei lootusetust, ei nostalgiat, ei midagi, nagu olekski ta päriselt surnud. Ta teadis, et see rahulikkus tuli teda valdavast absoluutsest õudusest.“ (lk 337)

ulmekirjanduse baas

Tobias S. Buckell - Shoggoths in Traffic (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)

Nagu pealkirjast näha, siis selle loo puhul on tegu Lovecrafti pärandi käsitlemisega tänapäevases võtmes. Et siis kaks noort kihutavad varastatud autoga Ameerikamaa maanteedel, kannul arvatavalt väga vihane auto viimane omanik koos oma kambaga. Noorte eesmärgiks on siis suure vaevaraha eest auto endisele omanikule tagasi toimetada – kui nad muidugi peaksid pärale jõudma, kuna see auto on segatud narkojõukude vahelisse jõukatsumisse.

GPS juhatab nagu juhatab, kui korraga pakub alternatiivset teed, millega autovargad saaksid pooletunnise edumaa tagaajajate ees. Aga sel uuel teel on korraga justkui teesulg üles pandud ning üks vanem tsiklimees vehib tee ääres … kuni temast veoauto üle sõidab. Noored otsustavad rängalt vigastatud tsiklimehe lähimasse haiglasse toimetada (sest noh, ei saa jääda politseid ootama … pealegi sellise kurikuulsa autoga). Sõidu ajal ärkab tsiklimees üles ning palub lähima silla juures peatuda, et see õhku lasta (tõepoolest, ta külge on seotud mitmesugust lõhkeainet). Nagu selgub, pole ta segane terrorist, vaid võlur, kes peab peatama Cthulhu tegelastel siia dimensiooni murdmast. Pabinas autovarastel on nüüd ees keeruline valik.

Et siis selline americana Lovecrafti koletiste seltsis. Kui see võlur-tsiklimehe teema juttu sisse tuleb, muutub tekst omamoodi kõhenaljakaks, nimelt on mehel selgitus, miks GPS vahel imelikke teid pakub – asi on mustrites, mida need jumalused tahavad moodustada maanteevõrgu ekspluateerimise abil! Ja et nad saavad manipuleerida GPS-seadmetega, siis mis veel juhtuda võiks, kui maanteed peaks vallutama isesõitvad autod … Hulga lahedam kui teine eelmise aastal ilmunud tähelepanu äratanud tekst.

Rein Raud „Kell ja haamer“. Mustvalge Kirjastus (2017).

90ndad, need olid ju alles eile, mis sellest, et vahepeal on paarkümmend aastat märkamatult mööda tiksunud. Ajaga on üldse kummalised lood, et teda ei olevat sellise objektiivse ’neljanda mõõtmena’ ühest küljest päriselt olemaski, et on inimese väljamõeldud nähtus nagu armastus vmt, aga samas ega enamik meist elu ilma aja mõisteta ikka ette kujutada ei oskaks kah (nagu ilma armastusetagi vms). Ja nõnda siis ongi ajaga ilmatuma tore mõttes mängida, et mis siis, kui ta olekski päriselt ja veelgi enam, rohkem nendele reeglitele alluv nagu mälestused meie mõtteis ja vähem nagu kiretu ühisnimetaja kõigi osakeste liikumise vääramatule kulule, mis erinevail inimese tajutavail viisil märgatav ja kellaga mõõdetav on.

Samuti on teatavasti rohelisem see rohi, mis teispool aeda on või kauguses terendaval mäeküljel sinetab. Kauged maad ja kaugelt toodud asjad on kohapealse argisusega võrreldes ikka suisa imeteo väärilised ning ka ajalise distantsi taha jääv täidab paugupealt romantilise hardusega – muuseumis mitme aastatuhande tagust prügi (sest, noh, enamasti on väljapandud asjad ajaga ikka kahjustada saanud ja pole mitte arutu oletada, et omal ajal keegi selle pragunenud poti juba alustuseks hütitagusesse jäätmehunnikusse oli läkitanud) imetledes mõtled ikka, et näe ... mis tunne võis küll olla tol ammusel ajal sellist asjakest meisterdada, sellega igapäevatoimetusi askeldada (ja siis oli veel maa puhas ja rikkumata ning inimene oskas loodusega harmoonias elada ja ... ) ning egas Eesti mõisates asjata möödunud aegade hiilgust (ja kummitusi) otsimas käida. Ja noh, kirjasõnast pole mõtet kohe rääkidagi ... mida vanem tekst, seda iidsemad tarkused ja ...

Mõtleksime siia juurde veel natuke ka mängu ja päriselu piiride ning seostega mängimist ning hakkabki juba vaikselt Kell ja haamer kokku tulema. Muidugi, ega kõik see nüüd ammendav ka ei ole – imetlesin siiralt seda ajaloolist ja ruumilist haaret, mida ilmselt sama mängeldes just paljud autorid järgi ei tee (ega muidugi ei peagi), aga mis ikkagi oluline osa sellest, mis lugeja nähtud vaeva eest saab. Aegu ja tegelasi, mille vahel hüpelda võib olla palju, aga läbilõige aegadest ja oludest ei oleks ilma selleta jälle nõndaviisi mõeldav.

Öeldakse, et see raamat on eelkõige ikkagi ühe paiga – Undivere mõisa lugu, ja eks ta küllap täpselt nii ongi (tegelikult on seda muidugi ka otsesõnu öeldud, lk 35). Koht ja selle saatus on see, mis jääb keskseks ja mine sa siis võta, kas seda peaks lugema imetlusväärseks, sest mis meist inimestest ikka järgi jääks, kui me kaotaksime võime ühiseid artefakte indiviidi põgusast õnnest kõrgemale seada, või siis on ikkagi natuke õõvastav ka, et vaese Ottoga nõnda pidi minema, kõik vaid mingi kaheldava väärtusega vuuduu nimel, sest tänapäeval (vähemalt teoorias) üritame ju ikkagi mõelda, et inimelul pole hinda ja maja on ainult maja ja sellisena asendatav ja nii edasi...

Lõppkokkuvõttes aga läks ikkagi nii, et ega neist tegelasist, nii mitmekesine kui see punt ka ei olnud, lõpuks ühestki suuremalt hoolinud. Ja maailmgi jäi natuke kaugeks, kuigi kogu see aegadeülene intrigeerimine, unustatud linn, ürgne daam ning kalamehed on koos Kella ja haamri ning kaugemaareisidelt kogutud kraamiga piisavalt külluslik supp, milles võiks ridamisi amööbe endale jalgu või tiibu kasvatada, et kuivale maale ronides rahvast naeru, intriigide ja õuduste peale vaheldumisi kahvatama ning hirnuma panna. Et kukele need Ameerika jumalad (või misnan’d olidki). Mõtlen, et too kõiketeadjast saatusehäälest jutustaja vist ikkagi hästi ei passinud mulle. Kas on maitse rikutud (nagunii on) või siis tahab kodukeelne jutuvestmistraditsioon meelelahutuse aspektist ikkagi üksjagu kriitilist lähenemist. No vähemalt seksi ja vägivalda oli (minupoolest oleks võinud küll vähem ka olla. Aga no eks ’ta ise teinud oma valikud’ (umbkaudne tsitaat) või kuidas nende valikutega siin fatalismide ja sotsiaalsete konstruktide segadikus täpsemalt nüüd ongi või miks valikuid teeb alati see kannataja pool, muu on lihtsalt loodusseadus) ning stiilide vaheldumine ajastuidpidi oli jälle, eriti ideepoolest, vägagi nauditav.

***

„Aga praegu ütleme nii, et ma käsitlen mängu kui süsteemset katset haarata tegelikkust. Lapsed mängivad läbi olukordi, mida nad loodavad või kardavad – tinglikult kodu või sõda –, täiskasvanud jälgivad hokit või palli mängivaid sportlasi ja hoiavad pöialt oma meeskonnale, kah mõnikord sõja asemel. Mäng aitab meil nii hakkama saada sellega, mille eest pole pääsu, kui ka leppida sellega, mis meil puudu. Mäng aitab meil seista tegelikkusega vastamisi. Muidugi mitte iga mäng. Ma ei räägi siin hasartmängudest.“ (125)

„Nimelt on ta esitanud, ehkki arglikult ja mitte päris lõpuni välja arendatult, mõtte aja ületamisest. See pidavat olema võimalik, kui inimene suudab oma sisemise rütmi täielikult ühitada selle ajaga, mis on tema jaoks loodud, nii et nad tuksuvad-tiksuvad koos, sest siis, nagu ta väidab, on iga hetk ühtlasi iga teine, ning sild nende vahel avatud, kui vaid vaim on piisavalt lahti sellel kõndimiseks. Igaühele, kes sellesse punkti jõuab, on kättesaadav uus võimalus, ehk siis väljavaade käituda ja olla teisiti, kui ta seni arvas end käitunud ja olnud olevat.“ (254)

Bruce McAllister – This is for You (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)

Järjekordne lühitekst, seekord kolm lehekülge. Võrreldes Prelliga … ohhoo, on see alles jutuke. Poiss naaseb Maale, et koolis edasi käia. Tuleb teine kuskilt nati veidralt planeedilt nimega Pitipek ja on selline rohenahaline, sest ta bioinsenerist vanaisa disainis ta erilisemaks jne. No ühesõnaga, tuleviku värk. Poisile meeldib seal koolis üks Maa-tüdruk, aga teretamisest asi kaugemale ei edene. Poiss otsustab siis teha tüdrukule kingituse ning valmistab maali, nagu ta koduplaneedil Pitiketil noormehed teevad. No maal kui selline … vähe edasiarenenum kui praegu tehakse:

„„It’s a painting,“ I said and gave her my best smile. I hadn’t given a girl that smile since Pitipek – since Clare. „I made it with an oil paint you get when you mix the resin of darmiath tree with the right minerals on Pitipek – lithium, the hematitics, unstable metamorphs. You’ve got to grind them up with a mortar. The paint has a charge. It makes you tingle. Some scientists think the minerals, if arranged right, can affect space in weird ways – quantum ways. That’s why the painting sparkles and looks like it’s moving …““ (lk 337)

Tüdrukule see „interaktiivne“ maal meeldib, ikkagi talle tehtud. Ja edasi läheb nagu läheb.

Ütleme nii, et need kolm lehekülge on väga osavalt ära kasutatud. Esimesel kahel leheküljel mõtled, et mida vanamoodsat ulmet ja mida ma raiskan aega siuksele värgile, ja siis viimane lehekülge läheb horroriks. Hea lugemiselamus.

Lettie Prell – Emergency Protocol (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)

Tegemist vast lühima tekstiga, mida olen seni 21. sajandi aasta parimate ulmejuttude antoloogiates kohanud – kaks lehekülge. Tegemist siis juhisega robotitele, kui ohuolukorras peaks tööle hakkama kaugjuhtimine. Mis siis võib mõjuda tehismõistusega olendile väga häirivalt … aga see kõik on vaid nende endi huvides.

Justkui omal moel vildakas (taas)sünniprotsess. Raske on selles loost suurt midagi kokku kirjutada, ongi lihtsalt kaks lehekülge instruktsioone, kuidas selle ülevõtmise käigus võiks käituda ja millistest reaktsioonidest („fight or flight“) hoiduda. Üksikloona jääb vähe mittemidagiütlevaks, suuremas tervikus võiks olla kena detail.

C. S. E. Cooney - Though She Be But Little (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Cooney’lt selge pettumus, aga ehk jääb loo võlu keele oskamatuse taha pidama, või polnud hetkel erilist püsivust sürreaalsemate maailmade jaoks. Lugu kui selline … no eks see üks õudukas ole oma hirmude ületamisest või nii. Või midagi.

Aga eks iga autor tahab vahel nö segast panna ja paistab, et Cooney on niiehknaa keskmisest mängulisema proosa kirjutaja, ning eksperimenteerimine on igas žanris värske vere tootja. Igal juhul, nii Strahan kui Horton on selle oma valikusse võtnud.

Peeter Raotma - Olen luuletajast hoor (2007)

Vahel mind ikka paneb imestama, millise hooga erinevad inimesed end kirjanikeks või luuletajateks kuulutavad. Et nagu … mida see annab? Eesti keeles võiks kasutada kirjainimese nimetusena “autorit”, on siis tegu Krossi või nö harrastusluuletajaga, kes siis kirjutavad ja vahel avaldavad paberil või netis mitmesuguseid lühemaid või pikemaid proosa- või luuletekste (vahepeal, kui ajalehti tihedamalt lugesin, võeti sealgi kasutusele “kirjaniku” nimetus nende puhul, kes arutluslugusid avaldasid - nende puhul on küll vast tegu toortõlkega ingliskeelsest sõnast “writer”?).

Niisiis, autor Raotma on avaldanud üpris irriteeriva pealkirjaga luulekogu, kus ta muuhulgas käsitleb seda, mis on see, keda kutsutakse luuletajaks. Kas ja kui palju on siin ühist autori ja luulemina mõtetega, ei oska nüüd määratleda; küllap on autor tahtnud eelkõige kõiksugu rahvalikku nalja visata vms - aga nagu öeldud, see on minu kui lugeja arvamus (sest ükski autor ei saa ometigi … nii lamedalt mõelda?). (No saab küll.)

Eks kogu raamat on selline iroonilis-humoorikas ärapanemine, mis rõõmuga kompab halva maitse piire ja mida valitud seltskonnas on kindlasti mõnus tarbida. Autor loodetavasti andestab, et ta teosest vaid paar lauset on, aga lihtsalt … no tuli üks uitmõte pähe.

LUULETAJA ON KUI HOOR -

teda väisab vana, noor.

Ise valida ei saa,

keda tahan karata!

Amet aus ja elu lust,

pole otsest kohustust

iga päev end pakkuda,

anda kõigil lakkuda.

Vahel tunnen tüdimust,

saba sorus, meel on must.

Aga üles end ei poo,

amet AIDS-i küll ei too!

(lk 7)

Veiko Belials - Vihmaste õhtute nukrus (1993)

Tõeline ugrisügisluule, kõigile neile, kes tahavad tunda seda tunnet kui … inimesteta mets on sügise kaamosest tinane (kui muidugi ei toimu sügisraiet). 

Sügis on tulekul.

Taas koolnukrampi kangestuvad võrad

ja järvesilmad katab valge kae

Külm kurja käega taevasse lööb mõrad

mustkunstnik suve kastis pooleks saeb

(lk 41)

Ahervared

Vean peo mööda pehastund palke

käte külge jääb aegade nõge

Kes teab

ehk kunagi kohtume

seal teiselpool Toonela jõge

(lk 15)

Jõulud

Taas langeb valgeid helbeid

neist õues õitseb õhk

Su laudast viimse kana

on öösel murdnud tõhk

Sa seisad süda kurgus

ja vaikselt pured huult

Ja väljas langeb helbeid

ja külmund linde puult

(lk 51)

Harlan Ellison – Hea naise viimane päev (Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames, 1999)

Juhtub nii, et nohikust mehele tekib võime tulevikku näha. Mitte et sellega nüüd raha ja kuulsust kokku ajaks, tema käib ikka oma tööl ja elab edasi vaikset elu. Üks hetk ta saab teada, et kahe nädala pärast leiab maailm oma otsa. Mees avastab nüüd, et pole seni naisega armurõõme jaganud ning soovib nüüd enne maailma lõppu esmakordselt seda teha. Ainult et … tavaline külgelöömine ei õnnestu ja vägistamiseks ei leia ta lõpuks julgust. Lõpuks mõistab, et raha eest saaks prostituudilt vajaliku kogemuse kätte. Ja nii siis juhtubki, et sel viimasel õhtul teenib üks prostituut oma teenete eest ootamatult suure tasu.

Loo võlu kui selline ongi vast selles, kuidas autor seda … peategelast käsitleb. Ta pole just antikangelane, vaid pigem nagu … ebasümpaatne kallerdis (noh, kindlast plaanist ja ettevalmistavast tööst hoolimata ta siiski ei hakka vägistama, eksole – ta hakkab kartma). Väike inimene, kes on omadega õige untsus; ehk mõni unustusehõlmas poissmees ongi sellise … hingeeluga, aga loodetavasti mitte. Eks vast tol ajal mõjus epateerivalt prostituudi kui hea naise kujundiga mängimine (kuivõrd ega Ellison halasta loo ühelegi tegelasele), praegu see vast suuremat tähelepanu ei ärataks.

ulmekirjanduse baas

Kristjan Sander “Valguse nimel”. Fantaasia (2003).

Sel meile tuttavlikul lombakil ja vildakil ärakorraldatusel koos kuulekusnõudega on jätkuvalt võime pakkuda ainest omalaadsele idabloki roostenukrusele. Planeetki on selline vihmane ja ududest läbi-imbunud, justkui üdini trööstitu, ent samas võimaldab see kõik ka justkui õilsat joomakultuuri (mida sa ärgas hing ajastu ahistavate asjadega ikka peale hakkad, mõnes teises olustikus läheks vaja juba pikemat selgitust ja isiklikumaid tagamaid (lehvitused kõigile traagilise eraeluga ja alailma kohutavaima kurjusega silmitsi seisvaile maailmapäästja-detektiividele)) ning vastupanu pühadust paralleelselt isikliku ellujäämise paratamatu selgrootusega …

Õdusat on siin vähe, kuskil jalus ei tolgenda ühtegi Kaljamit ja keegi ei käi vannis, mis ongi äkki selles mõttes oluline, et kuigi see olustik meenutab teate küll, Strugatskeid, eks, siis kirjutatud on ikka ajal, mil tollest teisest ajast, millest inspiratsioon võetud, on järel kõdu, lagu ja riismed … sissepehkinud katustega silikaattellistest piirivalvurite punkrid, juba enne valmimist hüljatud kolossid, välja torgatud silmadega viiekordsed majad keset metsi, noored kased katusel … Mulle tundub, et seda kõike on siia ja nii mõndagi teise sama autori teksti üksjagu sisse imbunud. Tõe huvides tuleb muidugi tunnistada, et pisut (retro)lohutust sigarettide, hapukurgi ja kange musta tee ning kamraadluse näol siiski jagatakse ja nii lõppkokkuvõttes ju nagu läheks ikka hästi … vähemalt nende vahetumate ohtudega.

Sellises maailmas ja ühel võõral planeedil on siis atmosfääris miskit, mis võiks olla kas keemiliselt struktuurilt või siis mõjultki suguluses hallutsinogeense gaasiga Longstead 42, mis Tont nr 5 nimelisel taevakehal suurt pahandust põhjustas. (Päris nii lõbusaks kui Lillatriibulise õgardi seltsis küll ei lähe). Ehk siis natuke ka mõlgutusi metropoli suhetest koloniaalperifeeriatega (või äkki Moskva suhetest ekvenkidega või midagi sellist) ning põhimõtteliselt saigi kompott valmis.

Oleks ainult tahtnud pikemalt, põhjalikumalt ja laiema haarde või suurema sügavusega helpida. Isiklike ja kollektiivsete huvide teemalist suppi. Strugatskilik vaib ja Kristjansanderlik jutustusoskus kruvib paratamatult üles ootusi, mida lihtsalt hea puänt ja leidlik idee enam lõpuni ei rahulda.

Nick Wolven - Confessions of a Con Girl (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Lugu lähitulevikust, kus kõik on mõõdetav suhtlusvõrgustikes toodetava big data abil; muuhulgas sedagi, kas sa oled ühiskonnale kasulik või kahjulik liige. Jutt siis sellest, kuidas on nö kasulikust tüdrukust kasvamas ühiskonnale kahjulik neiu – seda hoolimata mitmetest kursustest, mida talle kui lootustandvale noorele antakse. Mitte et ta oleks mässaja vms, lihtsalt … asjad kukuvad välja nii.

Eks selline üleskasvamis- ja hoiatuslugu ole, mis otseselt millegagi ei üllata, küll aga viitab kenasti sellele, kuhu ühiskond võib liikuda nö eliidi tasandil (kuhu siis tavaühiskond oma mugandustega järgi loivab). Omal moel kirjutatud justkui Agu Sihvka kübermaailma tingimustes.

Johannes Kivipõld – Põrge (2018)

Omamaine ulmeromaan autorilt, kellest ma pole varem midagi kuulnud - niisiis päris intrigeeriv lähe lugemiseks. Teksti võiks pidada pigem YA kirjanduseks, arvatavalt nii mõnigi tõsiulme lugeja kirtsutaks nina siinse noorusliku tuhina peale – kuid tõepoolest, raamatu adressaadiks võiks olla pigem nooremapoolne seikluslikkusest lugu pidev lugeja. Mis muidugi ei võta ega anna raamatule kui sellisele mingeid lisaväärtusi või miinuseid.

Loo raamjutustus on kahest noorest – Sofia ja Mihkel – kes satuvad kogemata sellise sündmuse keskmesse, kui omamaise leiutaja Aadi surma järel jahivad tema leiutist (Eesti?) jõustruktuurid – sest noh, neil on soov omastada seade, millega saab külastada paralleelmaailmu; see võimaldaks paremini kaasa aidata riigi turvalisusele või heaolule (või noh, see on muidugi ametlik seisukoht). Ainult et see võimalike dimensioonide külastusmasin (ehk „peegeldi“) on sattunud leiutaja lese Viive mahhineerimisel noorte valdusse. Ja mitte ainult – koos masinaga saabus nende ellu ka pisike troll Veljo, kes pärit teisest dimensioonist ning kelle eesmärgiks on teenida masina omanikke.

Kuid julgeolekuorganid … need on halastamatud ning Sofia ja Mihkel satuvad niisuguse surve alla, et satuvad leiutaja kombel niisamuti paralleelmaailmadesse seiklema – kahjuks küll nii õnnetult, et noored armastajad kaotavad teineteise. Ja et paralleelmaailmu on tohutult (kui nüüd kasvõi meelde tuletada Baxter-Pratchetti romaane), siis nende taasühinemine näib enam kui võimatuna - mis muidugi annab kõvasti hoogu, et sellest jubedast olukorrast pääseda, nad peavad ise käised üles koorima ning omapäi teadusilma sukelduma, et siis omandatud teadmisi praktikas kasutada (armastus annab tiivad, eksole).

Nagu kobavast kirjeldusest näha, siis … tõsiulme jaoks paistab see lugu vähe lihtsate lahendustega (omal moel võiks anda plusspunkte selle retroliku ehitusega dimensioonivahetaja eest). Kuigi seda ei täpsustata, paistab tegevus toimuvat (paralleeluniversumi?) Eestis. Juhhei. Lisaks jutustab Kivipõld seda lugu vähe keerulisemalt kui punktist A punkti B, kasutades raamjutustuse puhul niisugust metafiktsioonilist võtet nagu lugu loos – ehk siis Sofia-Mihkeli kui ka masinaleiutajapaari Aadi-Viive lood on põimitud eri aegadesse ja koguni fiktsioonilisuse astmesse. Autor pole küll veel teab mis vilunud keelekasutaja (eriti raamatu esimeses pooles on mitmeid tüütuid mõttekorduseid, mida võinuks ehk toimetada; romaani teine pool läheb vähe kiireks), aga samas viskab Kivipõld aegajalt (loodetavasti mitte pahaaimamatult) mitmesuguseid süüdimatuid võllanalju (no samas võib see tõesti lugeja enda interpreteering olla) – mis on muidugi alati plussiks (võiksin stiili mõttes siia lausesse veel sulge lisada (aga ei viitsi)).

Kuivõrd ma pole YA kirjanduse just suurem austaja, siis ei saa öelda, et see lugu olnuks mulle just südamelähedane (ja ega ajarännud ja paralleelmaailmad pole ka õieti mu teetassikeseks). Ent samas niisugune uus autor … näis, kas ja mida ta võiks edasi kirjutada, kas näiteks jätkab tõsiulme tirriteerimist või noortekirjanduse kündmist või mõne kolmanda või neljanda võimalusega. Peaasi, et sel puhul autor ennast ise liialt ei piiraks.

„Kasti peale oli asetatud valge tikitud linik, selline, mida tavaliselt ikka vanaemad kipuvad vabadele pindadele sättima, umbes samamoodi nagu kassid sirtsutavad, et oma territooriumi märgistada, laotavad vanaemad tikandeid.“ (lk 8)

„“See ei ole võimalik,” suutis Mihkel viimaks öelda, ühe käega endiselt Sofiat hoides ja teisega kramplikult kääre surudes, “Ma kas näen unenägu või oli selles pastas midagi… kanade antibiootikumid?”“ (lk 43)

„„Mis te minuga teete? Palun laske mu käed lahti, mul on väga valus. Ma kardan,“ lalises Sofia läbi ninast voolanud tati. Muidu oli ta täitsa ilus tüdruk, aga nutmisest punaste silmade, sorakil juuste ja ilamärja näoga nägi päris eemaletõukav välja.“ (lk 132)

ulmekirjanduse baas

Henn-Kaarel Hellat - Vanad fookused (1974)

Igati optimistlikud ja krutskilikud luuletised, vahel tõesti polegi vaja kogu oma hingevalu ja maailmaängi poeesiaks tampida. Saab vajalikust rääkida … keeruga. (Oeh, see eesti protoulme.)

Lihtsus

Mis oli enne, kas keel või keelepaelad?

Hambad arenevad kõige hiljem

ja lagunevad imeruttu.

(lk 19)

Keskhommikul kord uhkes õhulossis

üks Tuhkatriinu ärkas, nägu mossis.

Mis mõnu oli öisest imeballist?

Kuldkingi pole. Ilmsi on kalossid.

(lk 31)

Karikakrad kas

üksmeelselt ütlevad ei,

kui seda nõuad?

(lk 40)

Minu naljakalt nukra armastuse laul

Ma ei karju,

ma ei harju,

ma ei erutu,

ma ei peruta,

ma ei tingi,

endalegi ei kingi,

ei palu armu,

ega talu armu,

eks katsu arvata,

mis ma teen

sinu ja endaga!

Võtan oma südame,

inimlikult ujeda,

masinlikult tuksuva,

peidan ta põllule

suure kivi alla.

Istun ise kivile,

haaran turjale

kaks tonni südamevalu

(olen rohkemgi talunud,

ent sellest piisab).

Taevas kiiskab.

Kaen pilve ja päikest.

Ja kui kostakski äikest -

ega mina värise,

mu tunded ei kärise,

seal ma asjatult aega ei veeda …

Ära sinagi reeda

salavalu

suure kivi all.

(lk 47-48)

Robert Silverberg – Grupp (Märkmeid eel-dünastilisest ajastust, 2018)

Tegemist võiks olla pornofilmi päris dramaatilise stsenaariumiga – noh, et tulevik ja polügaamia on norm ning niisuguseid polügaamseid suhteid võimaldab küberseksi kasutamine, kus kahe inimese paaritumist kogevad samal ajal juhtmetega ühendatud grupiliikmed maailma eri otstes. Ja nii seitsmel päeval nädalas (ja ega siis vahekorrad piirdu vaid grupisiseselt, vabal ajal tee mis tahad kellega soovid), iga päev sooritab uue jagatava etteaste järgmine paar. Paarituva mehe ja naise emotsioone kogevad siis vastavalt grupi mehed ja naised.

Aga et tegemist võiks olla pornofilmi dramaatilise stsenaariumiga, siis peategelane vastab korraga, et tahaks lemmikpaarilist vaid endale hoida, temaga koguni grupist lahkuda – mees peab seda armastuse märgiks. Naine nii ei arva. Mees püüab üha dramaatilisemate sammudega naist ümber veenda … aga jah, järgneb katastroof. Ent et tegemist võiks olla pornofilmi dramaatilise stsenaariumiga, siis katastroof saabub õige higises ja erutavas vormis jne.

Nagu kirjeldusest näha, dramaatiline värk! Mis siis see armastus olla võiks ning üksikisiku vabadus ja piirid ning vähemus ja enamus ning mis kõik veel. Nagu ikka, jutt pole just selline, mis paneks 2018. aastal „ohhoo!“ ütlema, aga poisikeselikust vaatepunktist on selline võimalik pornofilmi dramaatiline stsenaarium … no natuke lööv.

ulmekirjanduse baas