C.K. McDonnel: See võluv mees

Endine standupkoomik kirjutab ulmekrimkasid ohtra huumori ja võigaste detailidega.

S.t. see ei ole raamatu sisu, vaid kirjeldus. Autor on endine stand-up-koomik. Raamat on enam-vähem ulmekrimka, aga väga huumoriküllane. Lisaks on meeldiv näha, kuidas kirjeldatud maailmas, maailmas, mis võiks olla meile päriselust igati tuttav, on kõik normaalsused normaalsed. 

Naisinimesed on täisväärtuslikud inimesed, omavahel sama erinevad kui mehed. On esindatud, ent mitte abusrdselt rõhutatud igasugu nahavärvid ja seksuaalsused - siin raamatus, muuseas, tegutseb ka neljavärvilise näoga isik. Keegi ei ole vähem inimlik isik seepärast, et ta on paks, neitsi või koristaja, haiseb või on loll ning ülbe. 
Ok, teatud rahulolematust on märgata meeste suhtes, kes vanguvad piiri peal, kust ühel pool on seksuaalkurjategijad ja teisel mitte kurjategijad, vaid lihtsalt mölakad, aga see on mulle kui lugejale väga arusaadav rahulolematus. 

Aa, raamatu sisu?
Sisu on, et igal pool ilmuvad välja vampiiritunnustega isikud, aga kõik teavad (võlurid, kohajumalad, koeraks muutunud inimesed, Kummaliste Uudiste töötajad, Rajajad, KÕIK), et vampiire pole olemas. 
Mis toimub?
Miks toimub?
Kas seda saab peatada? 
Kuidas?

Pean tunnistama, et mulle meeldis peaaegu kogu raamat ja peaaegu kõik liinid. Ahastuses kollane ajakirjanik. Peaaegu normaalse baarina näiva pealispinna tegutsevad suured maagilise jõuga sõdalased. Altari ette jäetud neiu. Endine politseinik ja tema poeg. Maagiliste juhtumitega tegelev politsenik. Cog ja koer Zeek. Kummalise Sõnumite töötajad. Isegi Hannah, peatoimetaja abi, kes oli vbla natuke liiiiiiiiiga nunnu ja vanilje, oli ikkagi sümpaatne. 

Aga see osa, mis tegeles ahnete ülbete inimestest meedia- ja kohtinguäppide hiidudega, jäi lahjaks. Ehitati üles suure teemana ja lõpuks selgus, et aa, üks firma asutajatest-omanikest on päris jobu ja teine tahab seda varjata. Nagu - me juba teadsime, et nad on ebameeldivad inimesed. Keegi ei saa niisugust firmat üles ehitatud, olemata vähemalt 70% mölakas. Kuid suur paljastus ja draama lõpus mitte ei andnud mulle: "Kõik on veel hullem, kui ma arvasin!" vaid "Aaa. Oot, teoreetiliselt võib ta siis ikkagi suht moraalne inimene olla muidu isegi? Issake. Seda ma küll ei oodanud."

Muidu: tore raamat. Selline, mis ununeb kähku, ent käsilolemise ajal pakub meeldivalt pingelist meelelahutust ning ei solva lugeja intelligentsi.

Hyperebaaktiivne

Karl Martin Sinijärv

C.K. McDonnell: Armastus kisub meid lõhki

Nii tänapäevane lugu, et isegi Briti Elisabeth II on surnud ja Charles juba kuningas. 
Toimub Inglismaal ja natuke on ikka veel - IKKA VEEL - tunda, et osade inimeste, nt autori, arust seal ongi maailmasündmuste keskpunkt. Otsustatakse maailma saatust, olgugi et otsustajad pole kuningapere liikmed.

 
Muidu on tegu igati armsa ja kaasaegseid vaateid pealtükkimatult, ent samas väga reaalselt väljendava teosega.
Te arvate, et inimarmastajalikke veendumusi pole vaja sõnaliselt väljendada, niigi selged? 
Ma ei tea, kuidas on üldiselt, aga mul läheb küll seest soojaks, kui tore äärmiselt pädev tegelane ütleb teisele, et too pole erakordne mitte oma üleloomulike võimete pärast, vaid et sedasorti inimene kui tema ongi imeline. Või kui teist lohutatakse, et halvad asjad, mis juhtusid, ei olnud tema tegu, tema oli töörist kurjas käes. 
Lisaks on gay-tegelased, palju naisi, kes on väga erinevad, palju mehi, kes on väga erinevad (kuigi tõsi on, et just meeste puhul mul tekkis mõnel korral "oot, kas see oli nüüd see või see teine?"-küsimus, sest kui nood kaks täitsid loos umbes sama rolli ja käisid enamasti igal pool koos, oli neid natuke raske eristada). erinevaid vanuseid ja isegi Tõeline Armastus. 

Mulle väga meeldis raamatu lai haare ja et väga tükk aega ei saanud isegi eriti aru, mitu liini nüüd käimas on või mis roll on sel või teisel tegelasel. Loo kulg ei olnud ettearvatav. Kui lõpus toimusid suured paljastused ja dramaatilised kokkuvõtted, oli see mõneti isegi pettmustäratav - mulle tegelikult sobis vaikne igapäevanokitsemine ja pisiasjade kirjeldused, tegelaste endapiltide "ah, mis nüüd mina" kujutamine ja et loo keskmes ja südames on kõige odavama nõmedusega tegelev ajaleht Kummalised Sõnumid. Nagu Nelli Teataja, aga rohkem esoteerikale pühendunud. UFOd, kummitused, vandenõud jms. Väike ja tobe - ja samas sattub väga väga oluline olema.   

Kuna tegu on sarjaraamatu kolmanda osaga ja ma ei ole varasemaid lugenud, võiks ju eeldada, et lugejana sattun segadusse, miks mingid asjad on nii ja mitte teisiti, miks ajalehe töötajad teavad ja teevad mingeid asju ja mis enesestmõistetavused nende elusid saadavad, aga ei. Mulle oli kõik täpselt nii arusaadav nagu suvalist raamatut lugedes. "Selle raamatu maailmas on nii."
Kõik, kogu keerulisus. Jah, kummitused ja jumalikud jõud, võlukunst, identideedivargused, kellegi peas elavad võõrjõud, isegi hirmsate hammastega kiviinglid (natuke teistsugused kui dr Whos siiski) on kõik olemas. Inimesed elavad ajalehetoimetuses ja see toimetus asub vanas kirikus.
Aga põhimõtteliselt ikkagi tuttav maailm. Briti klassikaline kolmerattaline auto ja klistiiridega puhastumine, kapid (need laiaõlgsed füüsilise vägivalla peale elavad mehed) ja politsei, normaalne.

Vbla on natuke liiga selgelt olemas head ja pahad. Jah, osad pahad sunnivad häid halbadele tegudele, kuid rindejoon tundub siiski üsna selge. 
Aga see on pisiviga, tore põnev raamat ikkagi. 

Postimees

Kar Martin Sinijärv