Susanna Clarke: Jonathan Strange & härra Norrell

Kolmes köites terviklik romaan. 
Või noh - selle kaanepildiga, mis siin näha, ühes köites. 
Mina lugesin eelmist eestikeelset väljaannet, mis kolme eri köitesse jagatud. See jagamine ei tee raamatule teenet, sest tegu on looga, mida ei tohiks katkestada. "Jonathan Strange ja härra Norrell" on terviklik nii suurel määral, et alguskolmandikku keskmise kolmandiku ja vaimustava lõputa ei saa lugeda sama sõnumit kandavana ega isegi sarnasena kogemusega, mille saab kogu lugu lugedes ja tunnetades.
Või lugedes lõppu ja keskpaika alguseta.
Rääkimata ainult keskpaigast.

See jagamine samas rõhutab, KUI erinevad on raamatu osised, KUI väga on vaja tervikut, et saada kõik. Osad on vähem kui nende summa.
Samas: isegi osadeks jagatuna on tegu hea raamatuga. 

Susanna Clarke teeb seal kõiki asju, mida loovkirjanduse õpetajad keelavad teha: ta kirjeldab, mitte ei näita. Ta ei väldi klišeid, vastupidi - tema tegelased on sageli niivõrd "nojah, sellised need (ülemteenrid, raamatukoid, head naised, inglased, hulkurid) ongi", et mõjuvad peaaegu karikatuuridena. Samas on tegelasi palju, nad sattuvad mingil hetkel lukku, siis kaovad sealt, siis naasevad, et öelda kolm lauset, ja mingit "asjade lihtsana hoidmist" ei toimu EI tegelaskonna ega loo enda võtmes. 
Sest lugu on on NII hea, NII ebatraditsiooniline, nii väga palju enamat, kui lugeja ootab, et ükskõik, kui väsinud ma olin, ükskõik, kui palju mul muid asju teha oli, IKKA neelasin viimase osa paari päevaga - ning samas, eks ole, ma ei lugenud seda kõike esimest korda, ent ma ei mäletanud, millest lugu tegelikult on.
Liiga ootamatu ja ebatavaline. Mitte "aa, see on see mudel, poiss kohtab tüdrukut ja siis kaotab ta ja mida ta siiis teeb" või "aa, kuningriik tuleb võluunest äratada" või "juhtus mõrv ja nüüd uurime, miks ja kuidas". "Jonathan Strange'i ja härra Norrelli" lugu täiesti uus. 

Mul oli meeles, et meeldis väga, Strange'i ja Norrelli isikud ja isiksusetüübid, elluäratatud daam, et toimus sõda Napoléoniga, et oli haldjamaa ... aga mitte enamat. 
Nii et sain teist korda hulluda ja imet näha. 

See teine kord tuli veel suurema vaimustuse ja imetlusega kui esimene. Sest vähemalt oli mul meeles: "NII. HEA. Ühegi hinnaalanduseta hea," ja mulle on oluline raamatu kohta ette teada, et mulle meeldib.

Susanna Clark lõhub rõõmuga neljandat seina. Pöördub lugeja poole. Muheleb tegelaste üle nii avalikult, nagu vaid autor teha saab, ega lase lugejal unustada, et see teos on kellegi kirjutatud, talle jutustatakse lugu. Tekstis on ohtral allmärkusi, mille peamine eesmärk on lugejat lõbustada otseselt loole mittevajalike detailidega, taustal info, et see maailm on päris, maailm on sadades kordades keerukam ja laiem kui vaid ühe loo jaoks valmis mõeldu, ja proua Clarke annab tundeid ja tunnetust edasi kõigega: stiil, sõnastus, sõnavalik. 
"Keep it simple" ja "ära kasuta keerulisi väljendeid, kui saab ka lihtsamalt"? Hei, mulle JUST meeldib teada saada , et sõna "helgastus" olemas on ja mida see tähendab!

Võibolla ei ole tegu mu lemmikraamatuga. Tunded on, pinevus on, põnevus on, ehedus on, aga et samas on nii palju stiili ja eemaltvaatamist, ei ole lugemiskogemus päris nii toores ja vahetu, et mind tallakumeruseni vapustaks ja kananahe ihule tooks. 

Aga see on kahtlemata kõige paremini kirjutatud raamat, mida nimetada oskan. 

BAAS

Loterii
veel Loteriid
ja veel 
ja veel veidi

Ekspress
Tõnise lugemispäevik
Bukahoolik
Sõber raamat

Sarah Gailey - I Remember Satellites (Someone in Time, 2022)

 

Ajarännak, mis siis kirjutab ümber Wallis Simpsoni ja Edwardi ja George VI teemat. Nimelt tahetakse tulevikus olla kindlad, et Briti troonipärijaks oleks noorem vend, niisiis saadetakse tulevikust naisagent võrgutama esimest troonipärijat - kuna ta esineb lahutatud naisena, ei saaks avalikkuse vastuseisu tõttu troonipärija lahutatud naisega abielluda.

Agendil õnnestubki mehe pea segi ajada ja kindlustada, et see püsikski troonilt eemale (selleks tuleb küll olla elu lõpuni abielus selle ebameeldiva mehega - see on üks halb tööots). Aga … õukonnas sehkendades kohtub agent teise agendiga, kellega tal oli mitmeid aastaid tagasi kuum suhe, ja nüüd tekib küsimus, et … kuidas edasi. Noortel naistel on moraalne ja eetiline probleem - nad ei tohiks mingil juhul suhelda, et mitte segada üksteise missioone. Kuid … olla edasise elu vaid abielus selle printsiga on ka valus.

Omamoodi irooniline tõlgendus Briti kuningakoja asjus (muidugi pole see üksüheselt üle võetud). Seekord siis naistevaheline armastus. Vandenõuteoreetikutele võiks see kogumik ehk meeldida, juba päris mitmes ajaloo solkimise lugu. Mis küll oleks võinud tegelikult juhtuda!

Betty Rowlands „Mõrv mäeharjadel“, Eesti Raamat (2020)

Briti krimi, kus peategelaseks Melissa Craigi nimeline romaanikirjanik. Sarnaselt näiteks Agatha Raisini lugudele, läheb pool auru ümbruskonnale ja inimsuhetele. Käesolevas loos on Melissa tulnud oma hea sõbranna Irisega tolle hea sõbra musjöö Bonardi koolituskeskusse (Lõuna?) Prantsusmaal. Kusjuures, vist väga põhjalikke looduse ja ümbruskonna kirjeldusi ikkagi siin polnud, aga igal juhul on tegemist mägise kandiga väiksemate külakestega (võinoh, linnakestega, sest kui on juba poekesi ja ööbimiskohti, eksole). Musjöö Bonardi koolituskeskuse juurest läheb vana rada üles mäkke, hunnitu vaatega platvormile … ja loomulikult leitakse laip. Ja siis veel üks. Ühesõnaga, selline hilisõhtune lugemine väsinud peale vms.

Melissa Craigi trumpideks näib olevat avatud meel ja tundlik suhtlemisstiil ning huvi paiga ajaloo vastu – huvitava kokkusattumusena on see nimelt Lõuna-Prantsusmaal toimuv briti krimiromaan, kus asja lahendamisega on seotud kamisaare (ja II maailmasõda) puudutav ajalootaak ning kus mõrva lahendamisega tegeleb briti krimikirjanik, kes valmistub kirjutama briti krimiromaani, mille tegevus toimub Lõuna-Prantsusmaal ning asjasse puutuvad kamisaarid…

Pool auru lähebki aga suhetele ja suhtlemisele – on kohalik külahull, kelle usalduse peategelane muidugi võita oskab ning veel mitmedki tegelased, nagu kohalik politseiuurija ning üks kohalik ajaloouurijast daam ja koolituskeskuse naistöötaja, kellega Melissa usalduslikke vestlusi peab, mis ühtlasi tingib nii temapoolse juurdluse algatamise kui ka selle eduka lahendamise. Sealjuures tegutseb ta õige pisut ka vanamoodsa asitõenditejahiga ja natuke on juttu ka alibitest, aga intuitsioon ja emotsionaalne plaan ning huvi mineviku ning erinevate inimeste vastu on muidugi vaieldamatult need omadused, mida Melissa läbi esile tõstetakse.

Kõrvalliinina käivad mõningased romantilised probleemid ja püüdlused; lisaks sõbrannasuhetedraamat. Õhus on ka kunst, sest sõbranna Iris on kunstnik ja muuhulgas käiakse mingeid maale vaatamas ja arvustamas. Kuskilt käis läbi ka omapärane tolerantsustunnistus stiilis, et „geid on väga sõbralikud inimesed, mul on mitu gei-sõpra vms“. Ja eks see kohalik külahull Ferdinand oli ka muidugi omamoodi „õilis metslane“, kellest päris sotti ei saanudki, et kui ta ajuti nii segi oli, kuidas ta siis ikkagi nii hästi funktsioneerida sai, et majapidamisalaseid vaidlusi pidada ja poes käia ja külalistega bussi juhtida ja … Aga ega ma muidugi ei tea ka, mul pole mitut sellist sõpra, ja eks see mingi Lõuna-Prantsusmaa mägipiirkond nagunii selline poolmetsik paik on…

(Ahjaa, need kamisaarid on seal paikkonnas tähenduses protestandid, kes seisid vastu katoliiklastele või midagi taolist. Ja teise maailmasõja ajal peitis kohalik kogukond, toetudes kamisaarliku sissitegevuse traditsioonile, gestaapo eest põgenikke, mis muuhulgas tõi kaasa ka reetmisi ja ülekuulamisi ja hukkamisi ja muud taolist, mis võiks ka olevikku ja põlvkondade taha pikka vimma edasi kanda.)

Fernand oli täiesti silmist kadunud ja Melissa jaoks avanenud teine võimalus pageda, kuid ometi järgnes ta kõhklemata mehele. Ta oli kindel, et Fernand ei plaani kurja, ning ta hirm hakkas taanduma, selle asemel tõstsid pead elevus ja ootusärevus. Teda juhatati paika, millest olid kuulnud paljud inimesed, kuid näha olid seda saanud vaid üksikud tagaaetavad hingelised.

Ta jõudis kohta, kus Fernand oli silmist kadunud, ja ukerdas ümber rahnu. Otse ta ees oli kitsas, napilt meetrilaiune karniis. Temast vasakul oli kaljuserv, mille all polnud võimalik püsti seista. Paremal ootas kukkumine tühjusesse.

„Ärge vaadake alla. Tulge minu juurde!“

Hirmust peaaegu tardunud Melissa pööras suurte raskustega pilgu kaljuservalt kõrvale. Fernand kükitas kaljuseinas olevas lõhes, naisest pisut kõrgemal ja vähem kui kolme meetri kaugusel. Kogu Melissa keha vappus, kuid tema poole sirutuva pruuni käsivarre nägemine ja mehe hääle enesekindel kõla andsid talle julgust. Ta hakkas kaljuseina vastu liibudes tasapisi mehe poole nihkuma, ise palvetades, et pinnas ta jalge all vastu peaks. (lk 85) 

Terry Pratchett - Rahvas (2020)

 

Romaani võiks nimetada utoopiaks - milline oleks parem maailm, kui inimesed elaksidki … enamvähem arukalt (ja teadust austades) ja oma (kultuurilistest) eripäradest lähtuvalt (sest utoopiline ühiskond ei saa tegelikult olla ühe latiga löödud). Pratchett lähtub (sõltuvalt oma päritolust?) koloniaalpärandist, nii on siin nö kokkupõrge 19. sajandi Briti impeeriumi ja Vaikse ookeani pärismaalaste vahel, mis lõppeb siis (kuivõrd tegu on positiivse programmiga) nö utoopiliselt, mõlemad maailmad (ehk siis eelkõige muidugi väiksem osapool) säilitavad oma eripärad, ent rahumeelsel viisil laenavad teineteisele mõndagi - pärismaalastele teadust, impeeriumile mõistvust. Nagu autor järelsõnas rõhutab, on siin tegu ühega paljudest alternatiivmaailmadest (nö hilisem Pikkmaa?) - juba põhjus, miks hakkab impeerium korraga Vaikse ookeani saari läbi kammima, on vähe … utoopiline,

Lugu siis sellest, kuidas Vaikse ookeani üht pisikest saarestikku tabab ilmatu tsunami, mis tapab enamvähem kogu elanikkonna (järelkaja 2004. aasta jõulutsunamile?). Oma harjal veab laine ühe brittide laeva saarele ning peale laeva metsa kukutamist jääb seal ellu vaid üks neiu - ja saarel endal on järel vaid üks noormees, kes peab nüüd tsunamijärgselt maa laipadest puhastama. Neiu ja noormees tutvuvad ning tasapisi tilgub ümbruskonna saartelt veel üksikuid ellujääjaid. Noormehel tekib paratamatult küsimus: miks nende jumalad lasid tema rahval niimoodi hukkuda, mis jumalad need siis õieti on? (Tema endaga hakkavad kohalikud vaimud rääkima, mis käsivad siis end kummardada jne.) Neiu peab nüüd hakkama end ületama ülesehitavas pärismaalaste ühiskonnas - kuidas teiste eest hoolitseda, kuidas süüa valmistada jne. Ent ta avastab peagi, et neil pärismaalastel on vägagi üllatav ajalugu (millest kohalikud ei mäleta küll midagi).

Et Euroopas möllab tappev taud, osutub selle neiu isa (trooni pärilusliinis tervelt 138. kohal asuv sugulane) korraga impeeriumi troonipärijaks, kes tuleb kiiresti üles leida, enne kui näiteks prantslased hakkavad nõudma Briti kuningatiitlit (jajah, Saja-aastane sõda jms) (trooni hooldajad on omamoodi segu sir Humphreyst ja James Bondist). Raamatu lõpus need kaks maailma kohtuvadki … ja ei juhtugi midagi hullu, pigem positiivset.

Kuigi on rõhutatud, et tegu on Pratchetti täiesti eraldiseisva romaaniga, võiks seda kergelt siduda (lähtuvalt sellest paralleelmaailma kontseptsioonist) hilisema Baxter-Pratchetti Pikkmaa romaanitsükliga, kuid siin muidugi Pratchett tahabki kirjeldada üht nägemust, kuidas meie maailm võiks toimida paremini. Autorile omasel moel see katastroofidest toibuv saar kõige õudsam koht võimalikest ning tegelased on omal moel head ja kohmakadki, mistõttu romaani lõpp pole ka täielik klišee - muidugi, sel maailmal on ka kokkupuude nö euroopaliku kurjusega, kuid niisugune eluviis peabki alla jääma.

Ühelt poolt on see üpris igav (või noh, vanamoeline) romaan, samas selline soe, positiivne lähenemine on hea vaheldus. Ning leppimine jumalatega on kah midagi väärt. Ja tuleb välja, et Eestiski on näidatud romaani dramatiseeringut.

“Tumedad, läbitungivad silmad püsisid veel natuke aega Daphne näol, siis tundus, et ta oli mingi proovi läbi teinud.

“Sa oled väga tark,” lausus vanamees häbelikult. “Ma tahaksin ühel päeval sinu ajud ära süüa.”

Etiketiraamatutes, mida vanaema oli Daphnele peale sundinud, päris selliseid juhtumeid ei käsitletud. Rumalad inimesed muidugi ütlevad ka lastele: “Sa oled nii armas, et tahaks kohe su nahka pista!”, aga kui seda ütleb sõjamaalingutes mees, kellele kuulub rohkem kui üks pealuu, ei tundu see jamps enam nii naljakas. Viisakate kommetega neetud Daphne leppis sõnadega: “Väga kena teist nii öelda.”” (lk 318-319)

ulmekirjanduse baas

Kazuo Ishiguro “Kui me olime orvud”. Varrak (2019).

Ishiguro raamatutega on seni ikka olnud nii, et iga järgmine oleks teistest justkui hoopis teistsugune aga samas sellegipoolest kuidagi äratuntavalt ishigurolik. Eks selle muljega passib ka kirjaniku komme erinevate žanrivormidega katsetada. “Kui me olime orvud” oleks justkui detektiiviromaan, aga olgem ausad, seda on ta siiski pigem hoopis mingitel muudel eesmärkidel, kui selleks, et tõepoolest ihust ja hingest krimimüsteeriumitega lugejat õdustada. Sellegipoolest õnnitlesin ennast, et olin sattunud paralleelselt “Sherlock Holmesi memuaare” lugema, sest Christopher Banks on oma suurte ja oluliste, juhtumitega, mille tegelikust sisust lugeja vähimatki teada ei saa, luubiga vehklemise ja kogu maailma ähvardavale kurjusele vastuseismisega, mille võtmeks tema vanemate kadumise lugu, omamoodi Holmes kõverpeeglis. Eks selle kohta on põhjalikus ja sisukas tõlkija järelsõnas muidugi üht-teist ka välja toodud.

Täheldasin, et “Kui me olime orvud” on kirjutatud järgmisena peale “Lohutuseta jäänuid” (või siis “Lohutamatuid” ehk “The Unconsoled”). Tolle unenäo-loogika järgi kokku pandud teksti kohta on autor ise ühes intervjuus öelnud, et see jäi siiski nagu päriselt lõpuni viimistlemata. Ja nüüd oli mul lugedes suure osa ajast poolenisti tunne, nagu jätkuks siin mingil moel eelmise raamatu teemad – ikka suhted vanematega, lõputu mitteküündimise ja tunnustuse püüdmise teema, silmipidi oma lapsepõlves ja rahuldamata jäänud vajadustes kinni olemine, mis tingib omakorda võimetuse ise järgneva põlve jaoks olemas olla; vaikimine suhtepingete vormine, lapsepõlve ootamatu esilekerkimine ning see pidev kappamine mingi pealtnäha suures mastaabis väga olulise ülesande suunas … aga mis siis on lõppude lõpuks see, mis TEGELIKULT loeb? Arvata võib, et mitte lõputu tagasi vaatamine ja tähtsat tööd rabades tuulte püüdmine. Selles mõttes lõppeb “Kui me olime orvud” ootamatult helgelt.

Nautida võib ka kummastavalt ebakindlat jutustusviisi. See ekslik mälu ja lõputu subjektiivsus, millest ei pääse ükski jutustaja – Ishiguro tekstis on see pandud üsnagi omalaadselt läbi kumama. Sedamööda, kuidas Christopher jutustab, kas lapsepõlvemälestusi või noorpõlvemälestusi või nii-öelda olevikkugi, tabab lugeja teda ikka, ennast kobamisi parandamas, jõudes jutustamise käigus järsku kindlale veendumusele, et mõni mälestus oli siiski teisiti, kui ta alles natuke aega tagasi oli kirjeldanud või siis avaldades imestust mõne noorpõlvesõbra väljaütlemise osas, mis tema enda mälestustega ei kattu või siis kirjeldades minevikus toimunud stseenigi nõnda, et lugejal tekib kahtlus, kas mitte Christopher ise end mõne pettekujutelmaga ei varjutanud ja hoopis teiste tegelaste reaktsioonid on usaldusväärsed. Harv pole ka sündmustest jutustades oletada, mis täpselt oli juhtunud, millised võisid olla täpsed sõnad, kas võis olla, et neid öeldi häält tõstes jms.

Kummatigi rullub kõige sürrealistlikum osa (mis jällegi meenutab mulle “Lohutuseta jäänute” lõpujanti, kus maestro jalga saetakse) keset ajalooliselt korrektset lahingumöllu Shanghais vahetult enne teist maailmasõda. Imperialistlik Jaapan tungib peale, Hiinlased sõdivad vastu ja selle kummitusliku õuduse keskmes on karikatuurne tähtsusega missioon.

Paratamatult ei saa lahti tundest, et midagi unenäolist ja painajalikku on ka siin toimumas – mis, muidugi iseenesest, sobib ühel teisel tasandil sõjataustaga laitmatult, sest küllap on see üks painajalikumaid asju, mida inimene kogeda võib.

***

Preili Givens silmitses mind pilku pööramata ja ütles siis: “Teil on õigus, härra Banks.” Ja lisas: “Aga ta hakkab teist puudust tundma, härra Banks, kõigest hoolimata.”

“Jah. Jah, küllap vist. Aga, preili Givens, kas te ei mõista?” Ehk tõstsin ma siinkohal koguni häält. “Kas te ei mõista, kui karmiks on olukord muutunud? Kogu maailmas on tõusmas maru. Mul tuleb minna!” (lk 159)

Keith Roberts “Kiteworld”. Penguin Books (1988)

Siin raamatus on siis sedasorti post-apokalüps, mida võib vast õigustatult pidada külma sõja mõjutusteks. Mitte, et raamatus seda otsesõnu mainitud oleks, aga oletatavasti on (kunagi piisavalt ammu) toimunud tuumakatastroof alal, mida võiks pidada Briti saarteks ja tulemuseks on olukord, kus saastunud alad koos mutantsete (inim)eluvormidega, kes on sinised ja läbipaistva pealiskihiga, nõnda, et siseorganid olla näha ja kes lisaks kummalisel kombel, vähemalt osaliselt, on tõelise universaalse altruismi ja armastuse kehastused … või vähemalt selliselt on tõlgendatavad raamatus aset leidvad põgusad kokkupuuted.

Aga tuulelohemaailm ise on selline aurupungilik fantaasia (minumeelest kuskil oli ka öeldud, et seda raamatut võib võtta kui varast aurupunki), kus riigis valitseb totalitaarne kirikuvalitsus ning käärivad pinged erinevate usulahkude vahel – nn Konservatiivid, Kesktee (mille filosoofia on selline chill ja sügavamat olemust ning kahetisusi otsiv ja otsapidi budistlik) ja hiljem tõstab pead äärmusrühmitus. Riigiusu võimu kindlustab otseloomulikult kaua elus hoitud hirm lendavate deemonite ja kõndivate deemonite (mutandid) ning deemonlikku hingust toovate tuulte eest. Hirm, koos riiklikult sanktsioneeritud ohutisteäriga – see tähendab, et kõige selle halva eest aitavad kaitsta otseloomulikult vastavate maalingutega tuulelohed, mida on oluline võimalikult palju ja pidevalt lendamas hoida – lendavad deemonid siis ei julge või ei taha tulla. Eks erinevates maanurkades on nonde müstiliste lendajate rahustamiseks muidugi veel võtteid, näiteks puhke-eendid korstnatel (et neil ikka hea tuju oleks, siis nad tänutäheks ei tee kahju või midagi) jne.

Raamat ise koosneb reast erinevatest lugudest erinevate peategelastega – ühiseks nimetajaks on sama maailm ja seotus nn Loheväega – organisatsiooniga, mis kirikliku eeskoste all tegeleb tuulelohejaamade mehitamise ja lohede lennutamise ja lohejõul õhupallikorviga taevasse lendamise ja asjadel silma peal hoidmisega ja … ning loomulikult on lisaks lennutajatele näiteks vaja ka niisama ametnikke ja teenistujaid ning loomulikult on olemas ka merevägi ning loomulikult peavad kõik esmalt läbima vastava õppeasutuse ning loomulikult on neil kõigil tüdruksõpru, õdesid, emasid, femme fatalesid, perekondi jms. Ahjaa, mere kohal nähakse ka kummalisi hõbedasi kiile vahel ning laevad käivad suisa (troopilistel) maadel, kus ka ilma lohesid lennutamata elu püsib – selline demoraliseeriv ja jumalavallatu info loomulikult pole tavainimesele mõeldud.

Erinevate lugude meespeategelastel kipub olema lisaks lohendusega seotusele ja ideoloogilistele ning moraalsetele konfliktidele lohendusega ka ühel või teisel viisil kummalisi ja komplitseerituid suhteid naissooga, mis üldjuhul hõlmavad eesrindlikku seksuaalse aktiivsuse perioodi (midagi teismelisele meeslugejale?), ent ometigi kipuvad asjad ühel või teisel viisil lörri minema... Mässu tõsta ja alla jääda saab siin ka – küll süsteemile, küll omaenese ihadele ja hirmudele, küll kasuisakujule...

Ahjaa, aurupunk. Mina isiklikult pole aurupungile kunagi PÄRISELT pihta saanud, aga see selleks. Igal juhul on siin raamatus esmalt küllap tubli annus tuulelohefantaasiaid (see on ehk olnud mingitel aegadel olnud üks poisikeste meelismeelelahutusi) ja siis ka pisut õlist mehaanikat ja tehnilisi kirjeldusi lohejaamadest ja lennutamise üksikasjadest. Masinasõpradele boonuseks on ühel peategelasist suisa auto ja veel parem auto, mida aegajalt putitada ja läikima lüüa annab (jaa, üks neist unelmate kaaslannadest on kahtlemata ka autosõber).

Kõik lood on üksteisega ka tugevamalt või lõdvemalt seotud, mis on iseenesest päris kena.

Lõpplahendus on aga jällegi täpselt selline nagu kõik internetiarvustused lubavad – kiire ja lambikas. Selline võinuks olla siinkandis umbes naivistlik kujutlus nõukogude liidust pääsemisest vms ja sellest aspektist on tegelikult ju isegi täiesti huvitav loetule tagasi mõelda. Kogu see hirmumajandus ja tuulelohekummardamine ning see kummaline ennastohverdav ja kõikvõimas imedemaa armastus seal teisel pool piiri (nii üldistatult öeldes, ei saa ju päriselt ka kõike ära rääkida, äkki keegi loeb – ikkagi Penguini Classic Science Fiction ja puha).

“The restlessness returned, on the long coach journey home. The others laughed and chattered, roared out bawdy songs, engaged in rumbustious games of cards, He sat apart, turning over in his mind what the dominie had said. Was it then possible to decorate a concept? Pile spires and pinnacles on it, till it towered in the mind as Godpath towered over Middlemarch? And a simple obvious truth was lost? There seemed to be some relevance to him; to his feelings for Mannings for the Kites. For Tan. But the link, if link there was, eluded him. He grappled with the notion; but try as he might, it endlessly slipped away.” (lk 105-106)

M. C. Beaton „Päev, mil tulid tulvaveed“. Tänapäev (2016), tlk Ragne Kepler.

Teiskordne kohtumine Agatha Raisiniga osutus isegi mõnevõrra sümpaatsemaks, kui esimene, mitte, et ma esimeselegi korrale midagi väga ette heitnuks. Jätkuvalt meeldivad mulle väga selle sarja kaanepildid.

Seekordse loo ajal siis ujutab ümberkaudsetes külakestes üle, huvitav, ma ei viitsi praegu otsida, aga ei ole ju võimatu, et lugu ongi kirjutatud näiteks pärast seda üht suurte üleujutustega suve, mil brittide häda ja õnnetus meiegi uudistes tähelepanu pälvis. Sümpaatse lisaboonusena külastab Agatha Robinson Crusoe saart ja kirjandushuviline võib sealt tolle fiktiivse kangelase prototüübi ning tolle saare kohta üht-teist kõrva taha panna.

Agatha suhted uue naabriga, sõbralikud krutskid pastoriproua poolt, ning tema ebakindlusest tulenev okkaline tujukus koos südametunnistuse ja tegeliku heasoovlikkusega (pildinäitusele kaasa aitamine oli temast ju ütlemata kena) oli sedapuhku päris sümpaatne kombinatsioon. Mis mõrvalugu puudutab, siis pisut jääb minu jaoks kuivaks see tegevusepuru – juhtumiga seotud tegelastega on see häda, et jätavad väga ükskõikseks ja ka lahenduse kulg on palju edasi-tagasi sebimist. Aga samas on siiski tegemist kena meelelahutusega ja igati asjatundlikult koostatud mõrvalooga. Mina ise jäin aga mõtlema, et Agatha elu ju kulgeb läbi terve selle sarja (muuhulgas käib ilmselt läbi ka terve müriaad uusi naabreid ja/või kaaslasekandidaate (läbisegi vanade kandidaatidega)) ja huvitav, kas M. C. Beatonil oli ka selles osas mingi lõpp välja mõeldud või jääbki see nüüd teadmata?

Rosemary Sutcliff: Kuningas Arthuri triloogia

Disclaimer: selles arvustuses kasutan sina-vormi mina-vormi asemel!

Hakkad lugema ja loed ja loed ja loed esimese osa, mis võtab ligemale pool raamatut, läbi.

Ahhaa, mõtled. See on umbes nagu "Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused", ainult et veel vähem tõepärane. Inimesed viibivad alailma ühes lossis, aastaid ja aastaid, aga niipea, kui nad sealt eemale sõidavad (JÄLLE!), sattuvad nad tundmatutele teedele, nõiutud lossidele, kummaliste kommetega kohtadesse, komistavad imelistele telkidele, kus sees magavad kolm kaunist emandat, neil on "seiklused" söögi alla ja peale ning autor ei ponnista, et pisimatki elulisust anda. Need on müüdid ja muinasjutud ju.

Ainult naised on enamasti kas päästmist vajavad või "need pahad", kes kõike kurja põhjustavad. Kuningas Arthuril on kolm vanemat (pool)õde ja oi, kus neist on jama.

See juba mainitud ning väga meelde tulnud Robin Hoodi raamat on selgelt neist lugudest vormi ja ainest saanud, ilmselt sündinud autori pahameelest, et kõik lahedad asjad juhtuvad aadlikega, kas normaalset päritolu meestel pole siis seiklustele, naiste austamisele ja vendlustundele õigust?
Kirjutan raamatu, kus ei ole vaja kuningas või rüütel olla, et lahe oleks!

Nojah, aga "Kuningas Arthuri trigloogias" ikka on oluline kõrgest soost olla.
Kuigi selle autor on omakorda selgesti Howard Pyle'i raamatut lugenud, mõned asjad, mida tegelased ütlevad ("laseksin parema meelega oma parema käe maha raiuda!") on samad ja mõneski kohas on teemal "meie, mehed-vennad ühes!" sõnastused sarnased.

"Kuningas Arthuri triloogia" esimeses osas juhtuvad imed, nagu oleks see igapäevane, kõik on helge ja rõõmus, läheb hästi ning kui lood ei oleks nii rõvedalt seksistlikud, võiks lasteraamatuna kõne alla tulla, eks?
Vahel harva on süngemat nooti ka, aga ainult korraks, seikluste alguses võid juba aimata, et kõik laheneb (kuigi mitte alati, kuidas just laheneb, mõned lood on päris terased) ja noh - otseselt lugemine ju raisatud aeg ei ole, kuid kui välja arvata kultuuriharidus kuningas Arthuri lugude tundmaõppimisel, ega siit midagi leia, mida lugev inimene poleks juba mujalt saanud?
Ja too lugev inimene on ilmselt müütide põhiosaga kursis, on kuulnud, kes on Tristan ja Iseut (Isolde), et Lancelot võitis alati ning ...

Raamatu teine osa pöörab nagu  veel ... päris ära. Korraga paastuvad ja palvetavad kõik, kristlikkus, mida esimeses osas oli mainitud, aga vähem kui haldjarahvast, vana rahva kunste ning et meile võõras pole ei kuri ega hea, vallutab lood, on nende algus ja lõpp, lahendus ja vastus. Olgu, see on mõneti arusaadav, sest teise osa näol on tegu Püha Graali lugudega ning et Graal üldse mingi oluline ese oleks, peab kristlus oluline teema olema.
Aga SIISKI.
Lisaks ilmub keegi Sir Bors, kellest varem pole midagi kuulda olnud, Sir Percival (kes on tegelikult päris sümpaatne, kuigi väga püha Fransiscuse moodi) ja Sir Galahad, kes on nii jäle oma veatuses, et võtab kohati värisema, ja nad võtavad sisuliselt raamatu üle. Mingid verinoored mehed, keda ma õieti ei tunnegi, kuigi 240 lehekülge on loetud!
Natuke - aga NATUKE - on aimata, et ega Galahad autorile ka eriti meeldi. Üks väga armas tsitaat Sir Gawainilt (kes on läbi raamatu kõigi kolme osa meeldiv ja lahe tegelane): ta ütleb tülgastusega:  "Mulle meeldiks enam, kui mehed, kellega koos ma ratsutan või kellega ma võitlen, oleksid lihast ja verest."

Aga siis saab teine osa otsa ja sa oled täiesti ette valmistama kolmanda osa jaoks, mis on Päris Raamat. Korraga ärkavad kõik seni natuke skemaatilistena tundunud suhted ja tegelased ellu. Muinasjuttudest saab päris jutt. Sa näed hingesügavikke, mida varem aimata lasti, ent kuhu autor ei kaevunud, vaid lihtsalt möödaminnes pillas, et seal, muide, on asju. Loed ja ... jaaa, tead küll ju lugu, tead enam-vähem, mis juhtub, aga see on siiski nii elus ja päris ja valus, et haarab su endasse üleni ja üdini.
Guenever ja Arthur, Lancelot ja Orkney-velled, isegi arusaamatu Sir Bors - korraga on nad kõik mitte aimatavalt, vaid PÄRISELT inimlikud.

Raamatu päris-päris lõpp ei olnud isegi masendav. See oli raske ja leplik, täpselt sedasi oli raskust ja leppimist doseeritud, et lugemise lõpetanud, jääb kaunis tunne sisse.

Selline raamat siis, mõtled, ning isegi ei tea, kas oled rõõmus või kurb.
Selline raamat siis.

Kruusatee

Neil Gaiman - "And Weep Like Alexander" (Trigger Warning, 2015)

Päris tore lühilugu mehest, kelle tööks on leiutiste kustutamine. Nii on ta kustutanud inimeste mäludest kosmoselennud Kuust kaugemale, lendavad autod, vähiravi ja mis kõik veel. Kõik vaid selleks, et oleks … teadatuntud kord; poleks täiendavaid segadusi, mis muidu iga uue asja kasutuselevõtuga kaasneb.

Päevatööst väsinult tuleb ta kõrtsi istuma ning jutustab viskiklaasi kõrval teistele külastajatele oma kangelastegudest. Külastajad kuulavad teda viisakalt ja peavad meest vähe opakaks. Tema leiab, et nüüd on ta elutöö valmis ja rohkem ei pea midagi kustutama, kõik võimalikult kahjulik (omaette ooper, kuidas ta kahjulikkust määratleb) on inimeste mäludest pühitud. Seepeale jäävad kõik vait, otseselt ei oska niisugust suurustlemist kuidagi kommenteerida.

Siis heliseb kellegi telefon. Külastajad hakkavad telefonidega jändama, vaatavad netist … uudiseid ja säutsuvad ning järjekordseid enekaid. Leiutajate kustutaja … ärkaks justkui senisest rahulolust.

Gaimani puhas kuld, järjekordne näide, kuidas tavainimesed satuvad pahaaimamatult millegi täiesti pöörase tunnistajaks … ja kas see neid neid kuidagi eriti kõigutabki. Elagu briti huumor.

ulmekirjanduse baas

Kazuo Ishiguro „Mägede kahvatu terendus“ (Tänapäev, 2000)

Ishiguro on ikka nii kurblik kirjanik, et raske kohe. Aga seda kurblikkust teeb ta muidugi tõelise meisterlikkusega. Mägede kahvatu terendus on laitmatu ja pisut ebatavalise ülesehitusega, hoiab väga nappide vahenditega pinget ja põnevust lõpuni välja ning lugeja ei pea kõige selle kätte saamiseks üldsegi väga pingutama – lugu voolab ise, sealjuures sügavust kaotamata. Et siis, üsna paslik debüüt tulevasele nobelistile, või mis.

Kui ma nüüd järele mõtlen, siis mulle hakkab järjest enam kohale jõudma kui väga Ishiguro ongi selline tunde-kirjanik. Igas raamatus, mida temalt olen lugenud on keskmes mingis mõttes olude ja tegelike sisemiste vajaduste vastuolu ja iga raamat on omal moel üdini südantlõhestav. Mägede kahvatus terenduses jääb ehk õhku rippuma küsimus laps vs ema, kuhu, kust maalt ja millise hinnaga teha valikuid ning samas, kas meil on üldse õigust eeldada, et vanem peab oma valikutes olema võimeline ja kohustatud täielikule isetusele või võiks ka küsida vastupidi, et kas on võimalik ära näha, mis ja milliseid haavu kellegi hinge jätab?

Mägede kahvatu terenduse Nagasaki on muidugi teksti visualiseeritud linn, aga sellegi poolest annab tervet linna tabanud trauma üüratusest, ehk seda teravamalt aimu just igapäevaelu taustale poetatud ääremärkused asjust, millest ülemäära mõelda ei maksa, sest elada on vaja. Konarlik ja porine ahermaa, vana pehastuv ja niiskuslõhnaline puitmaja, mudane jõeäär, solgine vesi ning vastaskalda halvaendeline mets ... see on lahtirulluva draama tõeline asupaik, justkui argitegevuste alla maetud hingemaastik, painav unenägu mis aina uuesti ja uuesti tuleb. Näib, et ka mälu ja mäletamise teema on Ishigurot algusest peale köitnud. Ja Mägede kahvatu terendus ongi otsast lõpuni üks üdini valus mälestus, mis on liiga ere, et sellele oleks iial võimalik otse silma vaadata...