China Miéville, Keanu Reeves: Mujalmaa raamat

See ei ole mõni neist raamatutest, mille alguses juba aimad, mis edasi saab. "Žanripiire lõhkuv" on muidugi absurd, on lihtsalt inimesed, kes ei arva, et žanrid üldse olemas on, ja selle raamatu autorite jaoks ei tundu olevat.

Väga tore. 
Alati rõõm selliste raamatutega tutvuda - neid pole sugugi vähe.

Raamat räägib - peamiselt - ühest ... mehest? 
Ütleme, et ta on mees.
Teda vaadeldakse läbi suure hulga vaatepunktide - ka tema enda omade, sina-vormis - vahepeal jutustatakse lugusid ammu möödunust, vahepeal teistest võimalustest, mis pole isegi möödas päriselt, vaid teise ajajoone osad - vahepeal ollakse looga umbes-tänapäevas, umbes-tuttavas keskkonnas. Sala-laborid ja "valitsus eitab kõike". 

Mees tahab teada: mis ma olen?
Inimesed (ja teised olendid) ta ümber tahavad teada paljusid asju. 
Mis ta on? Kuidas ta on? Mis on jumal? Kas ta on jumal? Kas on teisi temasuguseid? Kui palju nad omavahel sarnanevad, kui palju erinevad? Kas tal on perekonda? Kas ta suudab armastada? Mis on Surm? Mis on Elu? Mis on surm? Mis on elu? Kas vastandid tõmbuvad? Mis on halvim asi universumis? 
Oot, ei. See on juba minu mõte.
Sest mul on oma vastus ja kui üks tegelane kahe kolmandiku raamatu järel ütleb, et kõige halvem asi universumis on surm, ma hakkasin kohe põlgama nii teda kui osapoolt, mida ta esindas. 
Võimalik, et raamat oleks huvitavam, kui olla nõus, et võitlus surmaga ja elu eest on Hea ja Üllas tegu. Võimalik - ent see on niigi hea. 
Ka mulle. 

Lõpuks jõutakse välja sinna, et surm ja elu pole vastandid. Muidugi ei olnud see mulle üllatus, ent ikkagi meeldis mulle, kuidas selleni jõuti. 

See on ka põnev raamat, eks ole. See mees, kellest on juttu, on tapja. Ja pole midagi parata - surm on põnev. Surmamine on põnev. Surmale otsa vaatamine on põnev.

See on põnev raamat. 

Aa. Muidugi oli peategelane mu jaoks Keanu Reeves'i näoga. Miimikaga. Häälega. Missugune siis veel?

Reaktor
Digital Nerdland

China Miéville – Perdido tänava jaam III (2015)

Tore, et selline romaan on eesti keelde tõlgitud. Võõras, veider, kummastav, see on midagi muud kui tavakujutelm eesti keeles ilmuvast ulmest. Suveräänne maailm, milles käibivad klišeed on mõneti teistsugused kui tavapäraselt. Kui mõelda, et tegu on autori esikromaaniga (tegelikult küll eksin, seega...), võiks ehk öelda, et siia on väga palju kokku kuhjatud, see on barokne, see on tühjakskirjutamine. Aga noh, on autoreid, kes ka peale kõikehõlmavat esikromaani suudavad jätkata heal tasemel kirjutamist (eesti keeles on samalt autorilt veel üks romaan).

Miéville pole karakteriloomelt mingi dostojevski – küll aga pole siin tegemist tavapäraste positiivsete või selleks arenevate peategelastega. Nii Isaac kui teised teevad aegajalt üsna tarbetuid vägivaldseid tegusid (adrenaliin põhjas?), nad ei käitu kui positiivsed eeskujud võimalikele noorematele lugejatele. Nad lasevad end New Crobuzoni vooga kaasa kanda (muidugi, nad ongi osa keskkonnast ja multikultuurist), neil pole muid üllaid eesmärke kui isiklik heaolu või uudishimu rahuldamine (no samas eks tegelaste vahel ole ka sõprusealgeid). Eks võiks teha pisut totra võrdluse Ankh Morporkiga – kui seal hoobeldakse, milline kõva linn ja kui kurjad tegijad selles elavad, siis New Crobuzon ongi täidetud vägagi ahnete ja julmade isenditega ning sealne massiga manipuleerimine on päris õudustäratav.

Nagu öeldud, pole tegu traditsioonilise juturaamatuga – see on üsna häiriv ja pulbitsev romaan, mis paneb vahel kannatuse proovile. Kuid eks tulebki aegajalt lugemiskogemust ärritada, et mitte stampidesse nüristuda. Rutiin võtab võimalused.

“Enda kurvastuseks ja mitte üllatuseks nägi ta, et mõni kehadest hingas veel. Nad lebasid maas: kestad, tühjad anumad. Nad ajasid suust sülge välja, kusid ja sittusid oma viimaseid imbetsillistunud päevi või tunde veetes selles lämmatavas augus, kuni surid nälga ja jańusse ning mädanesid sama mõttetult, nagu oli nende elu lõpp.
Nad ei saa paradiisi ega põrgusse, mõtles Isaac rusutult. Nende hinged ei saa spektri kujul rännata. Nad olid ainevahetuse töödeldud. Nad olid ära joodud ja välja situtud, ilgete oneirokeemiliste protsesside poolt töödeldud ja kustutajakoide kütuseks saanud.” (lk 60-61)

ulmekirjanduse baas
reaktor

China Miéville – Perdido tänava jaam II (2015)

Miéville'i loodud New Crobuzoni maailm läheb üha kummalisemaks. Kui esimese raamatu puhul kurtsin, et kaanetutvustus jutustab asjadest, mis pole veel toimunud, siis nüüdseks on puudutatud kõiki tutustuses mainitud teemasid. Siiski on selgusetu, et miks on raamatul just selline pealkiri, seni on Perdido jaam üsna taustal.

Niisiis, plahvatab tegevus kui juhuslikult Isaaci kätte sattunud röövik nukkub ja osutub... kustutajakoiks. (Tekst võib osutuda üpris vastumeelseks neile, kes putukate maailmaga suurt tegemist ei taha teha.) Kustutajakoi on selline olend, millega ei taha pistmist teha ükski vägevam jõud – nimelt toitub see võigas olend alateadvusest, ja New Crobuzonis on peale inimeste tõesti lai valik erinevatest mõtlevatest olenditest. Kuid lisaks mõtlevatele olenditele on linnas veel neli vangistatud kustutajakoid, kellede eritisi kasutavad kriminaalid võimsa narkootikumi (hea nimi: unepask) tootmiseks. Ja Isaaci juurest valla pääsenud kustutajakoi vabastab laborist need neli liigikaaslast. Üheskoos asutakse linnaelanike... alateadvusi tühjaks imema.

Isaac ja ta sõbrad on hädas. Neid otsib linnavalitsus ja neid ajab taga see narkojõuk, kes kahtlustab Isaaci katses mõnuaineteturg üle võtta. Kurjategijad on võtnud pantvangi mehe putukarmukese, mis tekitab Isaacile üsna suurt meelehärmi. Kus häda kõige suurem... seda veidramad aitajad esile kerkivad (kes/mis võivad soovida omaltpoolt eiteamida). Ühesõnaga, tekib mitmeid võikaid olukordi ja heade võidutsemine näib enam kui kahtlane.

Eks autor on loonud üpris... võõrailmelise maailma ja bestiaariumi. Olemata mütoloogias asjatundja, ei julge arvata, kui palju on siin Miéville'i omaloomet ja kui palju on esindatud rohkem või vähem tuntud olendid, igatahes on moodustunud päris rüve maailm.

“Ja siis nägi Isaac midagi Barbile'i peanaha all võbelemas, punnitamas, siplemas ja värelemas nagu angerjas mudas, ta nägi naise silmade taga liikumist, mis ei olnud loomulik, ning nägi, kuidas lima, pisarad ja haavavedelik Barbile'i pea aukudest välja immitsema hakkasid, samal ajal kui eluka keel end ta meele sisse vingerdas. Ning enne kui Isaac põgenes, nägi ta, kuidas Barbile'i pilk tuhmus ja kustutajakoi kõht paisus, samal ajal kui ta oma janu kustutas ja naise kuivaks jõi.” (lk 198)

China Miéville – Perdido tänava jaam I (2015)

Et kirjastusele ei meeldi liialt pakse romaane avaldada, on originaalteos eestikeelses tõlkes jagatud kolmeks osaks. Nii on juhtunud, et raamatukaanereklaam räägib osaliselt asjadest, mida selles raamatus küll ei juhtu, aga loodetavasti teises või kolmandas osas jõutakse nende revolutsiooniliste sündmusteni. Igal juhul on tegemist huvitava sissejuhatusega sellesse päris kummalisse Mieville'i voolitud maailma.

Lugu on umbes selline. New Crobuzoni nimelisse linna saabub kõrbest pärit lindmees, kes otsib üles teadlase, kellelt ta siis palub endale uuesti lendamiseks tiivad teha. Nimelt on lindmehe tiivad maha saetud – karistus millegi eest, mida ta teadlasele ei avalda. Teadlane Isaac võtab töö vastu, sest selle eest on rikkalik tasu ja väljakutse ise... väga huvitav. Isaac on pooleldi vabakutseline eksperimenteerijast teadlane, kes teeb asju, mis võivad õige valgustkartvad olla.

Et tegemist on linnaga, kus elavad koos väga erinevad intelligentsed eluvormid, on Isaaci armastatuks putuknaine, kunstnik Lin. Nende suhe on enamvähem avalik saladus – kunstiringkondades aktsepteeritud, teadusringkondades mitte. Samaaegselt Isaaci kummalisele tööpakkumisele saab Lin tellimuse linna kuritegeliku maailma ühelt juhilt – see olend soovib, et Lin teeks temast elutruu skulptuuri. Aga et tegemist on... eripärase olendiga, on Lin ühtaegu hurmatud ja hirmunud, eks kahtlusi ka selles, kas putuknaine üldse ellu jääb.

Isaac uurib võimalusi, kuidas lindmehele tiivad taastada või ehitada – et lindmees saaks loomulikult lennata, mitte et korraks karlssonlikult põristada vms. Peale kõiksugu lendavate olendite uurimist jõuab teadlane järeldusele, et probleemi saab lahendada vaid... peale uue energia määramist ja kasutusele võtmist. Probleem siis selles, et selle nö kriisienergia kasutamine muudaks ühtlasi selle maailma toimimisvõtteid. Lisaks on teadlase kätte sattunud nende loomkatsete käigus üks imelik vagel / röövik, mis...

See on nüüd väga lihtsustatud ülevaade. New Crobuzoni maailm on täis erinevaid olendeid, nii on näiteks kergelt eemaltõukav kujutleda Isaaci ja Lini paaritumist. Või teisi olendeid, kes inimestega üheskoos elavad. Või muudetud inimesed. Jne, jne. Tuleb olla rahul, et saab tõlget lugeda – originaalis oleks üsna keeruline mõista kõiki selle maailma eripärasid, imesid ja veidrusi. Eks sellist teksti kutsutakse “new weird'iks”, kuid niisamuti võiks seda nimetada auru-, diisel- ja tuumapungi eeskujul fantasypungiks (milleks selline määratlus hea või loogiline oleks, ei oska öelda). Näis siis, kuidas romaan edasi areneb.

China Mieville "Embassytown" (2011)

   Viimasel ajal sellest autorist palju kuulnud, ostsin ühe ta viimastest teostest ja pidin pettuma. Lühidalt võib kujutuse anda selline võrdlus, et "kui Hyperioni saaga oleks kirjutanud Hubbard". Mis see siis on?
   Kaugel-kaugel tulevikus oleme avastanud palju võõrliike teistelt planeetidelt ja mingi ühendatud inimkond on see valitsev jõud. Planeetidevaheline reisimine on raske ja pikaldane ja ääremaa planeedid on niiöelda omavalitsused või kolooniad. Sellisel planeedil tegevus toimubki - see asub uuritud galaktika piirimail ja sealt leiti üks tulnukate rass, kes oskab kõneleda Keelt. Keel on mingi erakordne suhtlusvahend, mis inimestele mõistetamatu ja ka tulnukad ei saa aru, et inimesed on muud kui liikuvad lihatükid. Kui kogemata avastatakse viis Kõneleda, siis tehakse inimeste ja tulnukate vahel mingi leping ja inimesed elavad nendega kõrvuti linnades. Sealt ka raamatu tiitel.
   Tulnukad ei oska valetada. Inimesed omakorda on seal nendega sõpruses, ehk siis elatakse viisakas teineteise mittemõistmises. Tulnukate tehnoloogia on bioloogiline, ehk kasvatatakse maju, torne, relvi, süüa. Inimesed annavad neile jälle oma asju vastu. Asi läheb käima siis, kui inimeste valitsus tahab ääremaa planeedil oma korda luua ja saadab sinna uue Suursaadiku, kes peaks nende eludesse muutuse tooma. Üsna pea läheb aga kõik nihu ja lingvistiline apokalüpsis seab ohtu mõlema liigi elud.
   Peategelane jutustab asja minevikuvormis, ehk siis heietab lugu tagasi vaadates ja paljud kohad ongi sellised, et "siis ma läksin..." või "aga ma arvan, et tookord nägid vaid vähesed, et..." ehk siis nagu ei hakkaks paljusid kohti välja kirjutama, vaid võtab lühidalt kokku. Autor kasutab palju sõnu, mis on futu ja leiutatud tulevikusaaga jaoks, pluss on see tulnukate keel äärmiselt keeruline mida mõista.
   Tegelikult pole selle üle eriti mõtet nuriseda, et need tulnukad on imelikud. Kuidas saabki keegi kirjeldada äärmiselt mitteinimilikku tõugu olendeid? Nad on meile ilmselt nii võõrad, et meil pole võimalust neid ettegi kujutada. Selles mõttes julge ja detailne katse ja kindlasti pakub see huvi just filoloogidele... et kuidas mingi erakordne keel areneb ja kuidas teadvust mõjutab.
   Hea meel, et sai läbi. Plot ja idee olid kenad, aga see stiil oli tsipa igav.

China Miéville – Linn ja linn (2011)

Varrak teeb aegajalt tõlkeid uuemast ulmekirjandusest, mis jäävad sutt harju keskmiseks (õigemini küll fantaasiavärk – Robillard, Rothfuss, Brett, Pehhov), ent seekordne verivärske ulmeraamatu eestindus on küll vinge teos. Kui algul on esmamulje nagu loeks mõne briti moodsa krimisarja käsikirja (ja tõlketöö tundub sutt kahtlane), siis kõiksugu asjaolude paiskumine ja lagunemine osutub peagi... põnevaks, kaasakiskuvaks. Lugu on natuke raske seletada. Ühesõnaga, leitakse laip, kes muidu oli naine. Uuritakse-puuritakse, selgub, kes. Ja veel milline kes. Mnjah, ja nüüd tuleb öelda, et linn, kus lugu toimub, on omamoodi kaksiklinn, teineteist vihkav siiami kaksik, häguselt sarnane jagatud Berliinile või Valga-Valkale. Suletud maailm, kus imikust peale õpitakse igati ignoreerima teise linna eluolu – mis sest, et nende piirialasid ei eralda miski, kasutatakse samu tänavaid ja platse jne (eestikeelsed arvustused räägivad järjekindlalt paralleelmaailmadest). Ent vastaslinlased ignoreerivad teineteist. Mis veel hullem, lõplikku korda valvab Läbitung, kes/mis karistab korra vastu eksinuid kiirelt ja halastamatult. Läbitung? Mis see veel on? Keegi ei tea täpselt, aga noh, olemas ta on ja tapab üleliigset rõõmu. See kaksiklinn on omamoodi hullumeelsuse enklaav muidu normaalselt (või täpsemalt – teadatuntult) toimivas maailmas, lõpuks küsibki üks ameerika ärimeeski neilt linlastelt, et segi olete vä, keda kotib teie linnriigikeste jama. (Sisu jutustatakse kenasti siin ümber.)

“Võiks eeldada, et Ul Qomat külastav Besźi kaubik torkab seal silma, just nagu Ul Qoma oma torkaks silma Besźelis. Tõde seisneb selles, et kui keegi just esiklaasil lubatähte ei märganud, eeldavad inimesed, et sedasorti võõras sõiduk ei viibi nende kodulinnas, ja nii jääb see nägemata. Võimalikud pealtnägijad ei teakski, et oli üldse midagi näha.” (lk 141-142)

Nojah, et siis mõrv... mille muudab keerukamaks (ja uurijatele arusaamatuks) see, et laip on toodud öövarjus teise linna rulaparki. Ennekuulmatu! Võimatu! Aga juhtus noh. Politseiuurija asub, eks ole, uurima. Ja milline saladuste kuhil avaneb, millised petuskeemid ja mis kõik veel. Tuleb välja, et salaja tehakse linnades kõiksugu pättusi. Ühesõnaga, selline intellektuaalne ulme, täiesti loetav ka painajaliku kriminaalromaanina. Head on pahad ja pahad on pahad, aga paar lootuskiirt eksleb ikka ringi, mõni jääb ellugi. Tekstis leidub kõiksugu viiteid tänapäeva eluolule ja muidu viimase saja aasta Euroopa ajaloole. Jegorovi kaanekujundus on igati õnnestunud.  

speaker's corner

ulmekirjanduse baas
trakyllmaprokrastineerinj2lle
päevaleht
õhtuleht
tõnise lugemispäevik