Gene Wolfe - Queen (Year's Best Fantasy 2, 2002)

 

Tekst, mille sissejuhatuses tsiteeritud Michael Swanwicki järgi on see töötlus Neitsi Maarja teemal ehk siis ka vääritul rikkuril on võimalus taevasse saada - kui ta vaid viimaks ise mõistab selle vajadust. Nojah, ise ma poleks sellise tõlgenduseni jõudnud, eks see ole küsimus kultuurikihi paksusest (umbes sama mõte tekkis Barbara Rodeni lühiteksti lugedes).

Kristlikud väärtused on muidugi sellised, et “käige mu sõnade, mitte mu tegude järgi”; või õigemini siis “las lapsukesed väänavad mu sõnu nagu seda neile võimu nimel kasulik on”. Või midagi sellist. Mille tagajärjeks on muidugi see, et raske on uskuda ühegi religiooni siirust. Eksole. Aga jah, eks ikka eksisteerib paar inimest, kes justkui kannaks neid ideaale, mis peaks usule sisimas kuuluma. Kuid see on muidugi illusioon.

Ehk siis Wolfe oma kõrgustes.

Gene Wolfe - Bea and Her Bird Brother (Year's Best Fantasy 7, 2007)

 

Kui eelmise loo puhul võis mõelda, et mis žanriga võis selle teksti puhul tegemist olla, siis selle jutu puhul see ei tundu oluline - hea teksti puhul on see ükskõik, peaasi, et midagi puudutab.

Bea külastab haiglas oma haiget isa. Arvatavalt pole isal palju aega jäänud, ja korraga hakkabki mees jutustama minevikust. Enda ja Bea minevikust. Tuleb välja, et Bea polegi adopteeritud, isa ongi … isa. Aga milline isa ja milline pärisema. Ja Bea päris vend. Naine mõtleb, et isa on elupäevade lõpuks päris ära pööranud, räägib linnurahvast ja Bea ja ta venna munast koorumisest. Ja kui ta isa nõudmisel jõuab tagasi oma varasemate mälestusteni, siis … need on teistsugused kogemused.

Viis, kuidas Wolfe lugeja kohe ühte irratsionaalsesse maailma kisub ja kuidas tütar püüab seda tervemõistuslikult interpreteerida (sest vanemad inimesed ju võivadki …), see on ikka päris lööv. Ning selline raju juurteleidmine (kuivõrd raju saab olla kahe inimese vestlus haiglas), see on ikka päris hull värk. Omamoodi nagu veider versioon “Magnolia” filmist.

Tihti tundub, et Wolfe’i tekstide mõistmiseks jääb midagi vajaka, ja siis on korraga sellised … piitsanähvakad.

Gene Wolfe - Build-A-Bear (Year's Best Fantasy 7, 2007)

 

Kergelt sürrealistlik lugu vallalisest naisest, kes loodab kruiisil mõnd normaalset meest kohata, aga seeasemel on nüüd sügavalt pettunud sellest laevast ja endast. Järjekordse päeva meelelahutusvaliku hulgast võtab ta endale mängulooma loomise kursuse, ning kursuse juhendaja nõuannete järgi laseb ta endale valmistada suure roosa mängukaru - mis on ühtaegu armas ja ähvardav.

Ja nagu õhtusöögil kohatud meestega ja nendega hilisemal suhtlemisel selgub, on sellist roosat ja maskuliinset mängukaru vägagi vaja.

Tekst algab kui mingi jabur satiir ja keerab lõpus ühtäkki päris vastikuks horroriks, ning takkajärgi jääb ebamugav tunne - mis see nüüd õieti oli, mida autor selliste käikudega õieti saavutada tahtis. Nagu ikka, žanriliselt on keeruline seda teksti lahterdada, pigem võiks seda pidada õuduskirjanduseks või teaduslikuks fantastikaks.

Gene Wolfe – Josh (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)

Pere peab linnast ära kolima. Vanemad ja poeg. Üksik maja metsas. Kaugel. Vanemad lähevad enne asjade lahtipakkimist lähedal asuvasse linna. Poeg jääb ootama. Öösel keegi justkui seisaks ta toas. Kes ei vasta ja kaob. Keegi justkui jälgiks teda aknast. Päevad mööduvad ja vanemaid ei tule.

Tulevad hoopis kaks rändajat. Poeg oleks varem naist telekast justkui näinud. Naine soovib poisi juurde jääda. Rändajast mees pole nõus naist ära andma. Puhkeb vägivald ja laibaõgimine.

Jätkan vaikselt tutvumist Wolfe (lühema) loomega ja seekordne lugu on tõesti … üpris õõvastav. Noormehe päevikusissekanded liiguvad sisemise loogikaga aina sügavamasse sohu; tegu pole arvatavasti just vaimselt tavaliste parameetritega noormehega, ja kui palju on tema kirjeldustest nö kliiniline maailma kirjeldamine, ei julgeks küll öelda.

Või noh, lugu saab ka selles võtmes, kus maailm ongi õudne – mitte siseilm.

Gene Wolfe – The Magic Animal (Wizards, 2008)

Wolfe esitab õige veidra loo kuningas Arthurist ja võlur Merlinist, aga seda siis väänatud vaatenurgast (jajah, viimasel ajal on midagi sarnast loetud nii Aldissilt kui Gaimanilt). Ehk siis tüdruk, kes oskab loomade ja lindude ja elajate keeli, satub ratsaõnnetuse tagajärjel maagilisse metsa, kus teda oodataksegi: et ta näppaks ühe poisi ja tooks selle haldjate juurde õppima (kellest võiks siis omakorda kasvada Merlin).

Tekst on jutustatud auklikult, lisaks ajalistele aukudele (ühtaegu liigutakse ajas edasi, ent tagasi – sest tüdruk on tänapäevast ning Artur-Merlin teadagi vähe müütilisest ajast) peab lugeja poole lause pealt kohanema teemamuutustega. Kiusatus oleks seda pidada unenäoliseks tekstiks, kus tavaloogika korrastatus peab alla vanduma loo (?) stiihiale (kui see on nüüd kuidagi arusaadav mõte?).

Teksti mõistmisel on minu jaoks probleemiks muidugi see, et senini on puudunud suurem huvi Arthuri ja püha Graali jms vastu, mistõttu jäävad loo finessid minu jaoks tabamatuks. Aga see unenäoloogika ja narratiivne stiihia, see on tegelikult hea vaheldus tavapärastele lugemiskogemustele. Eksole.

Gene Wolfe - Against the Lafayette Escadrille (The Time Traveller's Almanac, 2018)

Wolfe pole teadagi lihtne autor ning seegi lugu ei kulge just tavaloogiliselt. On üks ameeriklane, kes võttis pähe üles ehitada I maailmasõjaaegne sakslaste Fokker. Aega võttis, aega sai, vajalikud lennukiosad sai originaaljooniste järgi valmistatud jne; vaid va kütust ei saanud sellist nagu tol ajal kasutati (noh, aga kahtlemata olekski sellega ohtlikum lennata). Aga lennuk lendas; nagu ennemuiste kui oli vaja rinda pista inglaste või prantslaste või itaallastega.

Aga ühel sõidul nägi saksa lennukite flotill midagi oranži vastu liikumas. Lähemale jõudes selgus, et tegu on Konföderatsiooni õhupalligondliga (või kuidas seda nüüd eesti keeles nimetataksegi), kust kaunis naine neile vastu lehvitas. Peategelane annab neiule oma Fokkerist märku, et olgu mureta, nemad tema õhusõidukit ei tülita. Kuid lennukil oli kütus lõppemas ning ta pidi tegema põllul tankimiseks peatuse. Ent peale seda taevasse naastes ei näinud ta enam seda gondlit ei nüüd ega järgmistel päevadel.

Oleks tal vaid originaalkütust olnud!

Tekst on jutustatud kuivas ja asjalikus toonis ning mis siin on terve mõistusega vastu võetav … eks see ole maitse asi. Elagu postmodernism ja uus laine! Ja noh, igal juhul parem kui 21. sajandi Wolfe’i lood (õõk ja õõk).

ulmekirjanduse baas

Gene Wolfe – Queen (The Year's Best Fantasy & Horror 15, 2002)

Kena looke paradiisist ja omakasust. Noh et, kui elad õiglast elu, siis su päralt on taevariik. Ja kui oled teinud väärituid või ebamoraalseid tegusid, siis pead pingutama, et ka taevariiki saaks. Noh, kristluses saavad vist viimaks kõik sinna paradiisi, ükskõik milline oled. Või kuidas seda piiblit mõistagi.

Eks Wolfe’i puhul võid oodata, et autor püüab sind salamisi pahviks lüüa, või noh, jätta kauemkestvat muljet, et mida ma nüüd just lugesin. Eks selle loo puhul … ka nagu ootad, et ehk tuleb nüüd ka midagi ootamatut, midagi, mis pööraks nö ilmselge kõveraks. Aga ei, tekst kulgeb ikka sinna, kuhu see paistab juba poole pealt kulgevat. Eks seegi ole ootamatus.

ulmekirjanduse baas

Gene Wolfe – Bloodsport (Swords & Dark Magic, 2010)

Täielik vastand Abercrombie loole – kui üks pulbitseb vahetust tegevusest, siis teine ulbib poeetilises ja müütilises voos. Midagi toimub, midagi on, maailm on selgelt mütoloogiline, tegelased kui kujud legendidest. Niipalju kui olen mõistnud, on Wolfe mitmekülgne autor, küllap selline tekst on nö jõuproov: “võin ka niimoodi kirjutada”.

Lugu ennast ei oska kokku võtta. Et on noor rüütel, kes valitakse turniiril esinema. Ühel esinemisel saab ta tappa nö amatsoonilt – selline elust suurem naine, keda on aretatud võlurite poolt. Need naisolendid on ühtlasi kuninganna käepikendusteks? Ühtlasi on need seotud sellise taevakehaga nagu Kuu. Igal juhul (või midagi), peagi ründavad riiki vaenlased, ning peale võitlust peab rüütel mahapõlevast linnast põgenema. Mõne aja pärast kohtub ta selle monstrum-näitsikuga (kes küll on välimuselt rüütlile lummav), koos hakkavad nad sissetungijate vastu võitlema. Rüütel on naisest sisse võetud, naine vist niisamuti. Viimaks, peale võitlusi (kus neid ei taheta enam?), siirduvad nad mägedesse salajasi paleesid otsima – sest naine tahab nii. Ja nii edasi, kuni see segane lugu jõuab oma legendilaadse lõpuni.

Peale Abercrombie vägivallapahvakut on sellist irreaalset mõistulugu üsna piin lugeda. Kõik need poosid ja aimatavad tähenduslikkused, ei jaksa ega mõista süveneda, isegi emakeelsena lugedes kaoks kannatus õige pea. Või äkki o tegemist autoripoolse irooniaga niisuguse pühaliku fantasy suhtes? Või kuidas seda teksti nüüd mõistagi.

ulmekirjanduse baas

Gene Wolfe – Majake rannal (Pilet Utoopiasse, 2007)

Wolfe'i tekstidest on raske midagi kirjutada, liialt kavalad on need. Nii ka seekord, algab kõik lihtsalt, see lihtsus pöörab tumedamaks, seejärel keerab täiesti ära ning lõpus on üleüldine metamorfoos; jutu algne hallus käänatakse lynchilikuks vaikseks painajaks. On rannamajake, on külm ookean, on poiss ja tüdruk, kes on omavahel võrdlemisi intiimsed. Ja ookeanil on vist laev, või ei ole. Hommikul on tüdrukul kadunud, ja tema otsimisest väsinud poiss läheb politseisse. Ei midagi, soovitatakse valmis olla laiba kaldale uhtumiseks. Laev kas on ranna lähedal, või siis mitte. Tüdruk on kadunud. Poiss kahlab ookeani ja ujub selle tontliku laevani, kus kedagi pole. Või siis lõpuks on seal härjapõlvlane, või ei ole? Poiss nõuab temalt (kellelt?) tüdrukut tagasi. Salapärane mees (härjapõlvlane?) naerab ja pakub viimaks poisile tehingut: saad tüdruku tagasi, aga 20 aastat pead siis teenima mind. Või on ta tulnukas? Poiss nõustub. Kes tagasi ujub? (Üks oluline detail jäi eelnevalt märkimata!) Jutt kui veider painaja, nagu on, aga nagu nihkes.

ulmekirjanduse baas

Gene Wolfe – Sõda jõulupuu all (Pilet Utoopiasse, 2007)

Jõulud, see kena aeg, põhjustab aegajalt kinke. Vahel on uued asjad toredamad kui vanad. Ja seda näiteks mänguasjade puhul. Nii ka siin jutus – vanad ja toredad mänguasjad otsustavad võidelda värskelt pakitud uute ja toredamate mänguasjade vastu, enne kui perepoeg need puu alt avastada jõuaks. Aga võta näpust, saavad uutelt kannidelt haledalt tappa ja mõnigi neist leiab otsa mõnusalt praksuvas kaminatules. Poisi küsimuse peale, et kuhu vanad mänguasjad kadusid, vastab ema et... Saa nüüd täpselt aru, mida see ema just õigesti selle lausega mõtles. Lapsena oleksin väga hirmunud.

ulmekirjanduse baas

Gene Wolfe – See on väga puhas (Aphra, 2005)

Mis juhtub siis, kui oled vaevaga kogunud portsu raha ja lähed bordelli, et seal võimalusel robotnaisega lõbutsemiseks kulutada? Kui veel viimasel hetkel natuke loodad, et äkki on bordellis hinnad tõusnud ja sa võid siis seeasemel raha kulutada uue pintsaku või Grassi romaani ostmiseks? Ja kui ikkagi lähed ja seksid nagu oskad ning seejärel tunnistad tehisnaisele, et see oli esimene kord, ee, sellise naisega olla? Ja seepeale selline naine ütleb, et ära enam kunagi siia tagasi tule, see mõjub sulle halvasti? Tegemist on remonditavat tehisnaist asendava pärisnaisega? Kui hull on selline petmine? Mida küll noormees tunneb?

ulmekirjanduse baas

Gene Wolfe – Kerberose viies pea (Aphra, 2005)

Huvitavalt ebamoraalne tulevikumaailm – müüakse turul orje, kaubeldakse laste ja noorukitega, õilmitseb lõbumajandus ja gladiaatorivõitlused; sealse moraali kohaselt on kõik siiski tasakaalus ja ekspluataatorid ei kobise, neil on kloonimised ja inimeksperimendid, robotid ja mälusiirdamised. Lugu kui sellist on raske ümber jutustada. On kaks venda, kes elavad koduses vangistuses. Neile antakse kõva haridus ja ajapikku lastakse tutvuda välismaailmaga. Ning ühel päeval tutvuvad nad oma isaga, kes laseb poisse ühekaupa tuua öistele ülekuulamistele, mil uurib nende teadvust ja olemust näiteks narkootiliste ainete manustamise abil. Mis põhjustavad loo jutustajale tõsiseid mälukaotusi jms. Lõpuks on poisid nii vanad, et saavad saatjaga väljaspool maja rohkem ringi liikuda, ning nende seltsi ilmub tütarlaps, kelle isa omakorda loodab tütart ühele vendadest abikaasaks või lõbunaiseks müüa – sest vendade isa on respekteeritud ja rikas mees, kes peab lõbumaja eliidile jne. Nojah, lõpuks puhkeb kloonimise- ja geneetikasegadus, kes on kes ja mitmendas astmes kes. Ja aborigeenid!

“Teadsin siis ja tean ka praegu, et inimene, keda ma armastasin, suri hulk aastaid enne minu sündimist ja mina suhtlen vaid tema koopiaga, kelle olemus rajaneb üksnes matemaatikaseadustele ja kes vaid originaali imiteerides reageerib inimkõnele ja -tegevusele. Ma ei mõista siiani, kas teadvus, mis Mr Millionil on, annab talle õiguse rääkida kogu aeg “ma mõtlen” ja “ma tunnen”. Minu pärimise peale ütles ta, et ei tea ka ise vastust sellele küsimusele, sest võrdlusmomendi puudumisel ei suuda ta hinnata, kas ta enda mõtlemisprotsessid esindavad tõelist teadvust või mitte ja mina omakorda ei suutnud otsustada, kas tema vastus esindas elava hinge sügavaimat veendumust või oli see vaid minu küsimuse poolt esile kutsutud fonograafiline reaktsioon.” (lk 167)

ulmekirjanduse baas

Gene Wolfe – Doktor Surma saar (2012)

Wolfe kirjutab ebamugavusest või häirivusest. Iseenesest pole lugudes suuri emotsioone või actionit, jutt kulgeb enamvähem rahulikult ja kuskil sinus juurdub punguv paine, mis siis tekitab ebamugavust, eksole. Tegelased on üpris vaoshoitud hoolimata sellest, et nendega juhtub eba- või üleloomulikke asju – no mõnigi neist tegelastest on samas natuke peast soe. Tegemist pole jutukoguga, mis vaid kitsalt ulmelugejatele, mitmelgi puhul leiaks siit näpunäiteid veidrama või õõvastava proosa kirjutamiseks. Kuigi jah, ise Wolfe'i fänniks just ei hakka.

Avalugu on lugejanohikust poisist, kellel segunevad reaalne maailm ja pulpajakirjade fantaasiamaailm. Kes keda? Doktor Surm jagab tarkuseivasid. “Tsikuraat” on veider lugu abielulahutusest ja tulnukate avariist ja lumetormist ehk endine füüsik leiab ärisoone ja väikse naise. Lõpulugu räägib igikestvast romantikast, kus keskealine mees saab viimaks naituda noorpõlvearmastatuga, kes oli vahepeal teadmata kadunud ehk “abielus” tulnukaga. Lõpp hea, kõik hea ehk meie seas kõnnivad olendid, kes...

ulmekirjanduse baas