David Moles – Chitai Heiki Koronbin (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Mammutiantoloogia kaanekujundus on ehk inspireeritud sellest loost? Et noor neiu ja miski monstrum-masinavärk. Muidugi pole antoloogiast palju tekste lugenud, aga millegipärast tundub kokku kõlavat.

Ehk siis lugu noorest neiust nimega Maddy, kes osaleb erilises löögirühmas, mis võitleb Maal kanda kinnitanud võõrliigi vastu. Mis see võõrliik täpselt on, ei saanudki aru, igatahes käsutavad need hiiglaslikke ja eripalgelisi roboteid, mis teevad... kurja. Ja nende käes on laialdased maa-alad, mis inimasustuseks kõlbmatud jne. Ühesõnaga, maalased võitlevad ÜRO juhtimisel mingi üsna seletamatu Võõra vastu.

Niisiis, kangelanna kuulub noorte lahingugruppi, mille juhtida on omakorda hiiglaslikud robotid (mechad?), millega võõraid tagasi lüüa. Veider ongi see, et just sellised noored neiud ja noormehed saavad täita lahinguülesandeid, nö täiskasvanute lahingutehnika (tankid, lennukid jne) lakkab funktsioneerimast võõrastega kokkupuutel (miks see nii on, jääb saladuseks; mingi seos on arvutimängudega). Ega selline maailmapäästmise surve noorele inimesele head tee, kel on endalgi muresid oma mineviku ja seksuaalse suunitlusega.

“They say the laws of physics are different in the zones, that that's why people who stay in the zones without the drugs get sick, why the living things that come out of the zones die so easily and the machines are so hard to kill. It doesn't, to Maddy's mind, adequately explain why those machines can only be stopped by teenagers with giant robots, but it's a fact that tanks and planes didn't do so well, so maybe it's true; and whatever's going on in the zones it's fucked up Maddy's GPS along with everything else.” (lk 411)

Ühesõnaga, on selline ulmelise sõjatehnikaga emolugu, kus jääb vähemalt minule paljugi hämaraks (ka esmatutvus Molesiga jäi... hämaraks). On justkui palju pinget, ent see ei hakka suurt tööle, autori loodud kangelanna on kuidagi sodipodi. On selline poolpainajalik maailm, ent peale Võõraga näost-näkku kohtumist ei muutu mulle selle maailma tagamaad ikkagi selgemaks. Või noh, kas peakski.

David Moles – Finisterra (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

Et siis... on selline gaasiplaneet... mille ülemistes kihtides hõljuvad saared... mis on tegelikult elusorganismid... no sellised hiiglaslikud... ja noh... ei tohi need allapoole vajuda, sest siis ootaks ees saartel elavaid erinevaid organisme hukkumine... gaasiplaneet ikkagi... Seal maailmas tegutsevad nii Maalt pärit inimesed, maailmaruumis sündinud (modifitseeritud?) inimesed, tehisintelligentsiga “värgid” kui ka erinevad tulnukarassid... noh, niimoodi segunenult, on häid ja pahasid tegelinskeid...

Ja, ee... tegelt neid elavaid saari ei tohiks segada, või veel hullem, tappa, sest noh, ökosüsteemile mõjub halvasti... või midagi. Sest üleüldse paistab see süsteem olevat tehislik, kellegi/millegi loodud... Aga noh, loo kangelanna satubki palgatöö käigus ühe sellise saare tapmisele... mis omakorda tooks kaasa pea kahekümne tuhande seal elava inimese hukkumise... Kes küll pärinevad igasugu kriminaalidest jne, aga no ikkagi... Ja et noh, kuidas siis kangelanna sellises olukorras käituma peaks, kas siis vastavalt südamele või soovidele.

Kui nüüd kristalselt aus olla, siis väga palju toimuvast aru ei saanud, et kes kus millega lendas. Sai nagu lugu ette võetud, et inglise keeles lugemist harjutada... aga alustuseks sutt keeruline tekst... või nii. Ja et ikkagi miski auhinnaline lugu ka. Eksole.

ulmekirjanduse baas