Mohammad Salman - The Last Tiger (New Horizons, 2021)

 

Aasta 2087, India peaministril on mure - meedia, opositsioon ja reitingud ei hellita teda, nad ei pea teda samaväärseks teiste India ajalooliste suurkujudega. Uskumatu. Kõigele lisaks räägitakse, et India pole enam tõusuteel, veel hullem - ollakse pigem allakäigul. Peaminister mõtleb, kuidas oma populaarsust tõsta … aga ta valitsuskabinet ja nõuandjad on parajad tohlakad ning kõike peab ise mõtlema. Millele järgnevad siis uued läbikukkumised.

Ühes looduspargis avastatakse tiiger ringi kõndimas. Tiiger, mis olevat Indias väljasurnuks kuulutatud juba enam kui kümme aastat tagasi! Oleks vaid rahastust, et seda isendit rohkem uurida …

Ja peaminister leiab nii sümboli, millega enda populaarsust tõsta - poseerida koos viimase tiigriga, India sümboliga! Selleks tuleb küll kaitsealale minna ja valmistada ette kohtumispaik (ehk siis metsa maha võtta ja valmistada ette tähtsate külaliste vastuvõtt ja maha koksata tüütud puukallistajad jms), aga millist muljet avaldaks see maailmale, kui India peaministriks avaldataks pilt vägeva tiigriga. (Maailma meedia kajastab küll üsna õudusega neid ettevalmistusi.)

Ühesõnaga, mõru vaade lähitulevikule meie kaasaja arengute põhjal.

Daniel Vaarik: Vapilõvi

Pole päriselt elulugu. Lugu on ühe inimese presidendiameti viiest aastast.
Aga natuke on ikka muust elust ka juttu ning raamat räägib ikkagi Kersti Kaljulaiust, mitte presidendiametist üldiselt. Nii et on nagu elulugu ka.
Lühidalt peatutakse varasemal. Kes on need sõbrad, kes on jäänud, kuidas väikeste lastega toimetati. Sellised asjad. Samas  kohtumine Putiniga võtab terve peatüki, presidendiameti-välised asjad on kuid puistatud siia-sinna, mingit eraldi esiletõstu "Kersti Kaljulaid keskkoolis" või "Kersti Kaljulaid nõunikuna" või "mida ta energiaspetsialistina tegi" ei ole. 
Ei, pole ka peatükki "Kersti Kaljulaiu mehed".

Oli presidendiameti algusest - kuidas ta sinna jõudis, mismoodi parteid suhtusid, kuidas otsene algus pealt vaadata oli. Siis oli ta suures osas raamatust president ja tegi asju - ja siis korraga saigi see raamat läbi. 

Üsna ootamatult. 

Kuna mina olin elektroonilise versiooni tellija, sain iga kuu peatüki, tundus, et veel tükk aega saan - ja siis korraga sain kaks viimast koos ja need teatasid ühtlasi, et huhh, raamat valmis, ongi kõik.

"Sellest edaspidi" oli lause, mis raamatu alguses aina kordus, jättes mulje, et tulemas on maailmapalju juttu. 
Lõpuks piirnes asi ainult kümne peatükiga. 
Hmh. 
Jättis kerge lõpetamatuse tunde, sest kokku võeti lugu palju kiiremini kui algust tehti. Presidendiameti saabumisele ja esimestele otsustele, välisvisiitidele, kõnedele oli pühendatud mitu peatükki, viimastele ... mõnesid asju mainiti. Aga kuidas selle uuesti kandideerimisega ikka jäi? Mis värk oli Ojasoole 24. veebruari kava lavastada andmisega, kui Kersti Kaljulaid oli kirglik naistevastase vägivalla vastu võitleja ja siis ikkagi leidis, et võib "eraelulistel põhjustel" näitlejannat jalaga löönule sellise töö anda? Kelle kirju lehm? Ja kõik see triangel teemal "EKRE ei lase teda tagasi valida, keegi õieti ei pooldagi teda, ei tasu üritadagi" raamatust lihtsalt puudus. 

Aga samas anti päris hea pilt ikkagi. Sain teada asjust, mille kohta mul varem küsimusigi polnud. Ja mu ettekujutus Kersti Kaljulaiust ei muutunud - täienes, jaa. Sai hulga lisadetaile. Aga laias laastus jäi pilt "ei mingit jama, oleme otsekohesed - aga see ei tähenda, et lollid" reaalaladel kõvast naisest, kes sitaks sportlik ning isemõtlev, püsima. 
Mida mina tema puhul imetlesin enne ja imetlema jäingi, on korraga ühes inimeses valitsevad "no bullshit" ja "õiglane peab olema kõigi vastu, mitte ainult nende, kes meeldivad" hoiakud. Üldiselt on ühes inimeses esindatud kas üks või teine. Väga haruldane ja väga meeldiv oli näha, et Eestil on olnud president, kes need ühendas.
Naistelt nõutakse rohkem, näiteks see ühendus? 
Pärast Kaljulaidu nõutakse naistelt poliitikas veel eriti. Nii head presidenti polegi Eestil teist olnud minu meelest ja ta vedas lati ikka väga üles tulevaste jaoks.

 

Kuna mulle meeldib Kaljulaid, meeldis mulle ka seda raamatut lugeda. Ei taha ju lugeda inimesest, kes ei meeldi, palju-palju lehekülgi - mina vähemalt ei taha. Ning kui järsk lõpp välja arvata, tegi Vaarik head tööd - ta suutis püsida huvitav, hoida tooni korraga teadva, sõbraliku, aga mitte sõbrameheliku vaatleja omana ning vaatles ikka üsna mitme nurga alt.
Kokku: meeldiv. Tempokas, emotsionaalne, läbivalgustav.

 
Hea, et see raamat on. 

ERR

Joe Abercrombie - The Trouble with Peace (2020)

 

Võiks öelda, et triloogia teise osana on see romaan küll liialt särtsakas … sest lõpuks juhtub niivõrd palju olulisi sündmusi. Ja kolmandas osas peaks ootama järgmised vastasseisud, mis siin nüüd lõkkele lõid. Kui esimeses osas toimus nö vanemate ja järeltulijate võimuvahetus, siis nüüd jätkub eelmistest romaanidest veel viimaste teadatuntud vanemate eri viisil kadumine. Kuigi, on ka paar erandit - üks vanema generatsiooni tegelane lööb lõpuks ühe kaardilaua täiesti sassi; senini on veel elus Black Calder ja Caul Shivers, mis selle romaani sündmuste kontekstis on … ootamatu.

Romaani toon on läbivalt õige pahaendeline ja kui viimasel sajal leheküljel leiab aset suurem konflikt ja selle järelkajad, siis … ikkagi suudavad selle kokkupõrke tulemused õige üllatada. Aga jah, juba esimestest lehtedest on tunne, et ega kellelgi siin rõõmurikast pidu ees ootamas ole, ja eks eriti hullud lurjused saavad oma; samas pea viimase veerandini ma imestasin omaette, miks küll ometi selline kaanekujundus (sest tekst on nö rahuaegne poliitikategemine) … aga see tuli. Mingil moel tekitab see valitsev pahaendelisus hoopis nostalgia Esimese Seaduse avaraamatute järele, mil sai vähemalt kellelegi pöialt hoida (olenemata tegelaste ambivalentsusest, mis ajapikku avanes). Nüüd … on see pöidlahoidmine keerulisem, ka vähegi normaalsema mõttemaailmaga tegelased teevad ikka õige näruseid otsuseid. Kuningas Orso (kes on … nojah)? Või Savine (kes, noh, saab võimaluse oma unistuse täitumiseks)? Rikke oma uues rollis? Või siis … nojah, alati saaks valida ka vähemate tegelaste hulgast. Eriti küüniline lugeja võiks pöialt hoida muidugi maag-pankur Bayazile (oh, milline Gandalf ta küll oli esimese romaanis). Eks vaikselt hakkab tekkima sümpaatia Orso sisemaailmale, kui noh, vaat et süütuim sitapea (meenub, kuidas ma ta isa pidasin esimese romaani lugemisel mõnusalt mõttetult tegelaseks). Aga jah.

“By the Fates, when did he get so many enemies?

‘I tried to do the right thing,’ he murmured, striving to make sense of it. ‘Broadly. The best I could, under the circumstances. Tried to find … reasonable compromises?’ It would have made a feeble battle cry. Forth, men, to reasonable compromises!” (lk 407)

Kuivõrd Unioonis ja Põhjas said jõujooned jälle ümber mängitud, siis võib ehk huviga oodata, mida Styria selle peale teeb (mida pealegi püüti kiskuda Uniooni võimumängudesse). (Eks Abercrombie neljas romaan oli teatavasti Styria-aineline - peaks üle lugema!.) Ja muidugi proletaarsed-revolutsioonilised jõud, mis eelmises romaanis justkui laiali peksti, aga nüüd said hoopis korraliku militaarvarustuse … ning mille eesmärgiks paistab hoopiski Uniooni ja selle naabrite olemusliku probleemi kallale asumine - ehk siis Bayazi panga väljajuurimine. Millele vastuseismiseni pole seni ükski mässaja ega valitseja hakkama saanud. Ja no muidugi Põhi. Eks see huvitav ole, kuidas Abercrombie seekordse triloogia lahendab - mäletatavasti oli esimese triloogia lõpp õige destruktiivne. Seega eriliset lillepidu just ei ootaks.

“‘She clapped a hand to his head, twisted her fingers in his hair and dragged his face towards her. ‘Stop. You’re not just a warrior, or a leader, or a general, you’re a hero.’ Heroes are defined not by what they do, after all, or why, but by what people think they have done. ‘The cause is just.’ She would be a wonderful queen. ‘We have strong allies besides us.’ A circle of self-serving snakes. ‘We are going to win.’ They had fucking better. ‘And the people of the Union will win with us. They need us. They need you.’ It did not matter whether she believed it, only that she made him believe. She had to blow him up with hot air until he towered over the battlefield. ‘I need you,’ and she pulled him close, and gave him the softest kiss.” (lk 397)

Abercrombiele omaselt tabab lugejat õige mitmehäälne kildude, iroonia ja musta huumori paraad, neist esileküündivamad on ehk mõtted Orso, Rikke ja Cloveri sisemaailmast. Mis - nagu eelnevalt öeldud - tegelikult suurt ei mahenda pahaendelisust, pigem soodustab seda (ja need kolm tegelast … neil tasub silma peal hoida). Vast Verise Üheksaga samaväärne on Savine’i löömamees Broad, kes küll soovib head ja vaikset äraolemist pereringis, aga mis teha, vägivald on veres. Eks see esimesest kuuest romaanist tuttavate ühel või teisel viisil pildilt kadumine on lugejale veidi valulik protsess (kuigi jah, finaal, eksole), kuivõrd need uued tööstusrevolutsiooni kaasaegsed on veidi teistsuguste väärtushinnangutega (rohi rohelisem jne). Väheke saab mõelda ka sellele, et autor kommenteerib romaani kaudu tänapäeva ühiskonna mitmeid valukohti, seda eriti vähemuste asjus; muidugi on iseküsimus naiste positsioon niisuguses maailmas - neid on mitmes võimupunktis (Styria, Angland, Uffrith ning muidugi Savine), aga pigem hallide kardinalide kui otseste võimuesindajatena (eks Rikke peab astuma õige äärmusliku sammu, olemaks Suur Juht). Huvitaval kombel puudub Abercrombie romaanidest märkimisväärne naistevastane vägivald.

Loodetavast saab aasta pärast triloogia valmis.

“‘Downside was frowning at the Shanka corpses, weighing his axe and wondering where to start. ‘Never thought o’ myself as a man who fills sacks with heads.’

‘No one sets off in that direction,’ said Clover, puffing out his cheeks one more time. ‘But before you know it, there you bloody are.’” (lk 52)

Marju Lauristin “Punane ja sinine”. AS Eesti Ajalehed (2010)

Tunnistan esimese asjana ausa, et kuna raamat koosneb kahest osast – eluloo pool ja publikatsioonide valik, siis ma seda publikatsioonide osa pigem sirvisin diagonaalis. Seda nüüd mitte sellepärast, et huvitav ei võinuks olla – muuhulgas sisaldub siin ka sotsioloogilisi uurimusi eestlasest raamatuostjana või kirjanduskriitilist teksti Mati Undi kohta jne –, aga kõigesse siin maailmas alati süveneda ei jõua.

Ka kiirkäik läbi Eesti ajaloo, isiklikus, kuid siiski piisavalt asjade keskel olevas perspektiivis, on vahel samuti värskendav ja kasulik. Sümpatiseeriv on asjade kahe silmaga vaatamise mõte, koostöö ja dialoogi olulisus, väärtustele tähelepanu pööramine jms. Kahtlemata sobib selles raamatus sisalduv eluloojupp ka täiendavaks lugemiseks poliitikahuvilisele, näiteks Kalle Muuli raamatute kõrvale (üks intervjuu temaga on ka ära toodud), sest kõik see taasisesesvumise võimalikkuseks tegemine ning kaasnevad telgitagused on kahtlemata lisaks üldisele ajaloole ka praeguse Eesti poliitika algusaegadeks.

Lapsepõlvelugude põhjal jäin aga pikemalt mõtlema selle asjade maailma üle. Lauristin kirjutab, kuidas 50ndate lapsepõlve defineeris suuresti veel eestiaegsete asjade ja lapsemängude ilm, puhkepäevist küsimata hommikust õhtuni rakkes olevaid vanemaid asendasid vanatädid, kes olid samuti eesti- või suisa tsaariaegsed. Kuskil raamatus oli veel, üsna hiljuti, justnimelt sellistest vanadest naistest juttu, kes veel mõnda aega kandsid endaga seda vana maailma kaasas, oli see ehk “Lugusid vanast Narvast”? (Ahjaa, viimastel aastatel loetute seas oli ju ka too luutuberkuloosi raamat, ilmneb, et ka Marju Lauristin viibis lapsena pisukest aega Metsakooli sanatoorses koolis … sealt ma ikka mõnikord, kui on olnud pealehakkamist pikemat uitamist ette võtta, olen mööda jalutanud.)

Lauristini lugu algab aga üldsegi sugupuust ja siis sellest segasest 41. aastast, millest tänase päevani ei tea, ega pole kusagilt ka teada saada, kuhu tema isa, keda ta ise ei mäletagi, aga kelle nime ta on juba põhimõtte või trotsi pärast alles hoidnud ka läbi mõlema abielu, siis ikkagi sai ja maetud või jäetud on.

Ja mulle väga meeldis rõhumine koostöö vajalikkusele ning nn mõlema silmaga vaatamise olulisusele. See tähendab siis katset aru saada ja silmas pidada erineva kogemuspagasi ja nägemusega leeride/inimeste vaadet maailmale, ning seda võtta kui tõsiasja vms, noh, mida see ju alati paratamatult ka on. 

Kindlasti väga põnev ja valgustav on Sotsioloogialaborit ning ajakirjandusõpet puudutav osa. Nõukogudeaegne reaalsus on ikkagi midagi sellist, mille mõistmiseks praegusest ajast vaadatuna ON tarvis eraldi jõupingutust, et enese jaoks taasluua mingisugune arusaam taustsüsteemist. Siit raamatust saab selleks jällegi mingisugust aimu juurde. Uudislugude kirjutamise ja lugemise praktika – pealtnäha tähtsusetusse olmesse reaalse sisu sissepõimimine jms tuletas meelde seda Põhja-Korea kunstnikku (ärapõgenenu, siis, ja ma kuidagi ei suuda nime meelde tuletada), kes oma näitusel Lõuna-Koreas muuhulgas eksponeeris ka Põhja-Korea riigipea portreed ja mille peale külastajad olid nördinud, et mis propaganda see veel on. Aganoh, point oli, et suure juhi ja liidri autoriseerimata kunstiline kujutamine oli Põhjas surmaähvardusel keeratud ja sellise pildi eksponeerimine ja üleüldse maalimine seega hoopis äärmusrebel värk.

Lõpetuseks aga midagi elupõlistele raamatukoidele:

“Reiningutest oli maha jäänud tohutu raamatukogu: täielik Nobeli laureaatide sari, ilmselt kogu eestiaegse kirjanduse paremik. /.../ Umbes kümneaastaselt lugesin eestikeelses tõlkes Stanislavski mulle väga põnevana tundunud raamatut “Näitleja töö enda kallal” (ilmselt oli see kuulunud teatrimehe Reiningu lugemisvarasse) ja õppisin sealt hetkelise keskendumise ja täieliku lõdvestumise võtteid, milleks soovitati jälgida kassi käitumist. Meil oli majas kaks kassi, kelle peal sain seda õpetust kontrollida. Pidevalt aeti mind raamatute juurest ära, öeldi, et laps loeb endal silmad peast. Neljandas klassis saingi prillid. Esikus oli mul peegli ja salli alla peidetult üks raamat lahti, kempsus varjul teine ja söögitoas kolmas. Kui mind ühe raamatu juurest ära aeti, läksin teise juurde...” (lk42-43)

Triinu Meres – Kuigi sa proovid olla hea (2019)

Meresi raamatus kirjeldatud ühiskondlikku korda ei oskagi õieti täpselt määratleda. Oleks justkui matriarhaalne (kõik see trall tütarde ümber), kuid võimu teostajad on selgelt mehed – eks samas jutukogu matriarh Anno omakorda mitmel puhul rõhutab, et paljuski otsustavad (suunavad?) asju klannide juhtnaiste nö tagatoa kohtumised (samal ajal kui mehed ametlikult asju ajavad). (Ma nüüd ei julgeks mitte kuidagi kasutada seda vanamoodsat ütlust, et „naine on mehe kael“.) Meeste eesmärk olekski justkui võimalikult soodsalt naituda, et sellega Kuuevalla võimurägastikus võimalikult ettepoole nihkuda.

Teose põhiteemad on kokku võetavad Meresi debüütromaani pealkirjaga: „lihtsad valikud“. Kas süda või mõistus. Tunded või kord. Au ja südametunnistus ning sellega seostuvad eetilised probleemid (mille parimaks näiteks on vast Joonetiks saamine). Nii on kolmes tekstist kahe puhul tegemist eelkõige naistest peategelaste eetiliste küsimuste valikutega – kas järgida süda või korda.

„Minu vend usaldas mind, sest tema uskus minu uhkusesse.
Aga mina ei uskunud enam kellegi uhkusse, ma uskusin punasesse kuuma tuksumisse, soolamaiku, mehehigi lõhna ja pimeduses lausutud sõnadesse.“ („Sulavesi ja vereside“, lk 24)

Meresi naised on õpetatud korra järgijateks (mõlemal puhul ongi tegu oma klanni nö pärijatega), kuid mõlema ihad satuvad vastuollu klanni vajaduste ja normidega: kas siis väga vale abikaasa või sobimatu armuke. Tegemist pole pieteetide ühiskonnaga, aga kasvõi kõrvalsuhetega võiks klannivajadustega arvestada. Nagu avalõigus öeldud, kuidas õieti seda Kuuevalla ühiskondlikku korda kirjeldada – enamasti on see meeste lükata-tõmmata, aga samas võim ise teostubki läbi naiste. Tuleb muidugi meeles pidada, et kõik need kirjeldatud võimusuhted avalduvad selle raamatu maailmas läbi Kuuevalla eliidi, kogumiku ainus lihtrahvast pärit olulisem kõrvaltegelane on see uus-Joonet.

Autor heidab omamoodi kinda tavafantasyle, pakkudes nimiloos konfliktile lahenduse nii testosterooni kui ka testosterooni ja östrogeeni võtmes. Kui T-lahendus on igati harjumuspärane, siis TÖ-lahendus jääb minu jaoks utoopiliseks, muinasjutuliseks. Aga milles see T ja TÖ seisneb, ei saa siin kahjuks lahti kirjutada, see oleks finaali liigne avamine. Veidike segaseks jäi minu jaoks esimese ja kolmanda teksti seostamine – miks õieti Anno peret ähvardati? Kuninga liitmisintriigide tõttu? Või see Anno kunagine südamerõõm oligi siis …

Huvitaval kombel ei jäänud jutukogust meelde religiooniteemasid. Võin muidugi vabalt eksida, aga ei meenu ühegi preestriseisusest tegelase mainimine, või kõigevägevama tõsimeelne kummardamine. Ehk ka oli midagi, aga et see oluline polnud, jäi lugemistuhinas märkamatuks. Igal juhul, harjumatu lähenemine – samas, miks on minus see veendumus, et miski tuntavam religiooniteema oleks just harjumuspärasem? Ikkagi fantasy, või mis.

Meres on kiirelt avaldanud kolm proosaraamatut, mis üsna edukalt täidavad SFF põhiskaala – „Lihtsad valikud“ (SF), „Kuningate tagasitulek“ (SFF) ja nüüdne jutukogu (F). (Ja tänu jumalale, ükski raamat pole üleskasvamisromaan!) Minu jaoks vast teravamat arutlusmaterjali pakub enim vast käesolev raamat – vähemalt mina tunnen küll selle puhul mitmesugust kimbatust ja intriigi. Meres tundubki olevat eelkõige tegelaskeskne autor („mis paneb inimesed niimoodi käituma?“), samuti on oluline (eripärane) ühiskondlik kord („kuidas on võimalik tegelastel vastavates oludes opereerida; mida selline mudel ütleb meie kaasaja kohta?“). Mitte et tegevustik nõrgimaks küljeks on, lihtsalt need kaks aspekti tunduvad minu jaoks alati huvitavamad (ja kuhu on kadunud religioon, eksole?). Sest noh, lihtsad valikud ja „lihtsad“ valikud.

 „Anno naeris.
Ta ei olnud naerdes ilus, aga ta ei hoolinud, ei mõelnudki sellele enam. Alasti, Leitariga ihu ihu vastas oma voodi hallikasvalgetel linadel oli ta piisavalt ilus. Ta oli kuninga tütar. Tema puhul ei olnud ilu kõige tähtsam.
Ta oli Lõunavalla Anno, lastekandja, mõistus ja mõistuslikkus uurivates silmades, visadus vastu pidada, oskus oma tahet painutada, kõik sügaval luudes ja linas.
Ja peale selle kõige oli ta ka elus naine.“ („kuigi sa proovid olla hea“, lk 113)

kirjanduslik päevaraamat

ulmekirjanduse baas

sirp
reaktor

Patrik OuřednÍk – Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu (2018)

Huvitav kollaaž 20. sajandi läänemaailma käigust, mis muidugi nõuaks võrdluseks sarnast kirjavara eelnevate sajandite kohta (Egon Friedell?) … sest noh, autori kerglasest toonist ja vastuolusid genereerivast käsitlusest hoolimata avaneb õige ängistav lugu lähiajaloo käigust ja ideestikust. Algul on harjumatu, et tekst pole esitatud kronoloogiliselt, aga samas selline palavikuline visklemine loob huvitavaid paralleele. Tegemist on 2001. aastal avaldatud teosega, mis avab ühtlasi kenasti ja süngelt sissejuhatuse  21. sajandisse.

Tegu on siis Euroopa ja Põhja-Ameerika mentaliteedi uurimisega (nö europiidset Austraaliat pole vist mainitudki; armeenlaste ja juutide genotsiidi tõttu on orbiidil Türgi ja Iisrael) – eks olekski raske oodata kogu maailma kokkusegamist ja hoiab europotsentrismiga lugeja meelemõistust tervena. Kuigi tegemist on tšehhi autoriga, pole see tekstis kuidagi esil, no võibolla on ehk õhkõrnalt rohkem kaalu Kesk-Euroopa oludele (samas saab Balkan õige vähe tähelepanu). Igal juhul, pole siin kiidulaulu ei liberaaldemokraatlikele, autoritaarsetele või totalitaarsetele mõttevooludele – mitte et ajalugu oleks külmasõjalik staatiline vastasseis, pigem meenutab see orjanduslike ühiskondade toimimismudeleid, on see siis peidetud ideoloogiate või tarbimise värvidesse (mitte et ma oskaks seda mõtet kuidagi põhjalikumalt selgitada).

Võib ette kujutada, kuidas autori kergelt nihilistlik või irooniline käsitlusviis võib mõnegi moodsa või vanamoodsa mõtteviisi kummardaja harja punaseks ajada, kuid tegu on pigem mõtteeksperimendiga kui kanoonilisust taotleva kirjatööga. Ehk nagu Bardo Pond sedastab: „This Time (So Fucked)“. (Teemast välja: „Flux“.)

„Ja paljude uurimuste järgi oli sajandi olulisim sündmus antibeebipillide leiutamine, sest see lubas naistel ühtida siis, kui nad soovisid, kartmata rasedaks jäämist, ja see lubas neil saavutada seksuaalset sõltumatust ja seeläbi ka majanduslikku sõltumatust, sest nad said edukamalt kandideerida igasugustele tähtsatele ametikohtadele, ja nad ei minestanud enam, kui nägid hiirt, sest nad lakkasid järk-järgult allumast meeste naiste kohta loodud stereotüüpidele. Sotsioloogid ütlesid, et traditsiooniline naisemudel on Lääne ühiskonnas pöördumatult kadunud, sest naised, kes olid aastasadu allutatud looduslikule elukorraldusele, astusid antibeebipillide abil lepingulisse elukorraldusse. Ja naiste emantsipatsioon on tegelikult pealesunnitud vabaduse paradoks, sest naistel on üha rohkem vastutusalasid ja kohustusi, ja ka seda, mida varem tajuti suure sotsiaalse saavutusena ja naiste privileegina, nagu öiste vahetuste keeldu ja emapuhkust jmt., tajuvad naised tänapäeval omamoodi rõhumisena.“ (lk 12)

„Ja arenenud maades asutati majapidamisi, mida kutsuti talumuuseumiteks või taluloomaaedadeks, ja linnainimesed sõitsid sinna vaatama, kuidas näeb välja hobune või lammas või lehm või kana, sest pikkamisi kadusid linnamajapidamises peetavad loomad. Aga vähemaks jäi teisigi elusolendeid, mäkrasid ja öökulle ja rohelisi konni ja liblikaid ja mardikaid teedel, ja ökoloogid ütlesid, et selles on süüdi keskkonnareostus ja pestitsiidid ja heitgaasid jne. Ja mõned ökoloogid ründasid öö varjus meditsiini- ja farmaatsiatööstuse uurimiskeskusi, kus tehti loomkatseid, ja lasksid vabadusse ahve ja küülikuid ja hamstreid ja koeri ja madusid ja kärnkonni. Ja üha rohkem inimesi arvas, et loomi tuleb kaitsta, ja asutas looduskaitseseltse ja vahel tõmbasid inimesed selga karu või tuuletallaja kostüümi ja avaldasid linnatänavatel meelt jahimeeste ja härjavõitluste ja teaduslike loomkatsete vastu ja ütlesid, et loomade tapmine on ebainimlik. Mõni nendest oli taimetoitlane ja sõi porgandit jmt. Jahimehed ütlesid, et nemad lasevad loomi, et kaitsta traditsioone, ja moodsas maailas on traditsioonid olulised. Ja aasta-aastalt üha sagedamini laskis mõni jahimees metssea pähe maha oma kaaslase ja teised jahimehed panid siis rahad kokku ja ostsid tema lesele uue pesumasina või muud taolist, mis majapidamises marjaks ära kulub.“ (lk 57-58)

„Kommunistlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud romaane tööliste elust, sest nad tahtsid näidata, et olla tööline on parim asi, mis ühe vabamõtlejast inimesega juhtuda võib, või nad kirjutasid inimestest, kes algul vaatasid töölisklassile põlglikult ülalt alla, ent siis mõistsid, et tööliste seas valitseb rõõmus elevus ja tahtsid ise ka saada tööliseks või vähemalt töötava intelligentsi esindajaks, et aidata töölisi oma uute ja julgete mõtetega. Seevastu demokraatlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud vabamõtlejatest, kes mässasid autoriteedi ja kehtiva korra vastu ja tahtsid säilitada oma vabadust, hoolimata võimalikust konfliktist ühiskonnaga. Ja tekkisid loomeühendused, milles noored kirjanikud katsetasid uusi kirjutamisviise ja eksperimentaalseid meetodeid väljendamaks, et maailm on absurdne.“ (lk 66)

ekspress
trakyllmaprokrastineerinj2lle
laiapea

Susan Sontag – Vaadeldes teiste valu (2008)

Ilukirjanduse lugemisele vahelduseks Sontagi essee fotograafiast ja selle võimalikust mõjust vaatajatele; tekst keskendub eelkõige sõjafotograafiale. Kunst või antikunst, muidugi autentsuse ja vaatenurga ja eelkõige tõlgenduse küsimus. Ega mul tsitaatidele polegi suurt midagi lisada, illustreeriv foto pärineb minu „mälupangast“, mis assotsieerub mulle lootusetu väsimusega (huvitav, ma oleks seda fotot näinud nagu vähe tumedamates toonides; Sontag arvatavalt noogutaks resigneerunult).

„Meid ümbritseb lakkamatu kujundite voog (televisioon, digitaalne video, kino), ent mäletamise puhul pääseb sügavamalt mõjule foto. Mälu teeb stoppkaadreid, mälu põhiühik on üksikpilt. Informatsiooni ülekülluse ajajärgul pakub foto kiiret moodust millegi mõistmiseks, ning kompaktset vormi selle mällu talletamiseks. Foto on nagu tsitaat, maksiim või vanasõna. Igaüks meist talletab mällu sadu fotosid, mis meenuvad ainsa hetkega.“ (lk 24)

„Fotode eeliseks on kahe vastandliku omaduse liitmine. Objektiivsuseproov on neile kaasa antud. Samas on fotol tingimata oma vaatenurk. Nad on reaalsuse jäädvustus – ümberlükkamatum kui tahes erapooletust verbaalsest kirjeldusest –, kuna jäädvustuse tegi masin. Ning nad on reaalsuse tunnistajad – kuna keegi on need fotod teinud.“ (lk 27)

„Kuid reaalset õudust suures plaanis vaadata on nii piinlik kui ka vapustav. Vahest ainsad inimesed, kel on õigus vaadata pilte nii ekstreemset laadi kannatustest, on nood, kes saaksid nende leevendamiseks midagi teha – näiteks kirurgid sõjaväehaiglates, kus pilt tehti – või inimesed, kes võiksid neist õppida. Meie ülejäänud oleme vuajeristid, soovime seda või ei.“ (lk 40)

„Üldjuhul on avalikkusele eksponeeritud fotodel raskelt vigastatud inimkehad pärit Aasiast või Aafrikast. See ajakirjanduslik tava pärineb sajanditepikkusest traditsioonist eksponeerida eksootilist – see tähendab koloniseeritud – inimest: aafriklasi ja kaugete Aasiamaade asukaid demonstreeriti nagu loomaaialoomi etnoloogilistel väljanäitustel, mida kuueteistkümnendast sajandist kuni kahekümnenda sajandi alguseni korraldati Londonis, Pariisis ning teistes Euroopa pealinnades.“ (lk 65)

„Ent kujutised eemaletõukavast võivad ka ahvatleda. Igaüks teab, et raskest liiklusõnnetusest mööduvate autode kiirust maanteel ei aeglusta pelgalt uudishimu. Paljude jaoks on tegu sooviga näha midagi õudset. Sääraste soovide nimetamine „haiglaslikeks“ vihjab iseäralikule hälbimusele, kuid sääraste vaatepiltide kütkestavus ei ole iseäralik, ning on sisemiste piinade igikestvaks allikaks.“ (lk 84)

„Kuni tunneme kaasa, tunneme ka, et me pole kaasosalised kannatuste põhjustes. Kaasatundmine proklameerib meie süütust ning samuti impotentsust. Ses osas võib see olla (hoolimata kõigist headest kavatsustest) häbematu, ehk isegi ebakohane reaktsioon. Loobumine osavõtlikkusest, mida pakume neile, keda piirab sõda ning verejanune poliitika, ning mõtisklemine selle üle, kuidas meie privileegid on sama olulised kui teiste kannatused, ning võivad – viisidel, millest me ehk eelistame mitte mõelda – olla nende kannatustega seotud, nagu mõne jõukus võib vihjata teiste viletsusele, on ülesanne, milleks valusad, liigutavad kujutised pakuvad vaid algtõuke.“ (lk 90)

päevaleht

Yukio Mishima „Pärast Banketti“. Eesti raamat 1969 (182 lk), tlk Agu Sisask.

Olen jõudumööda lugenud eesti keelde tõlgitud jaapani kirjandust enam-vähem tõlkimise järjekorras, käesolev siis nimekirjas kaheksas. Ja kui aus olla, siis mõnes mõttes oleksin nagu ühe väga pika fantaasialoo kaheksanda köite juures, sest kuigi erinevad nii stiilid kui vaatenurgad, siis taustaks rullub mosaiigikillukeste kaupa lahti ühe päris riigi aja- ja ühiskonnalugu kirjanike silme (ja elude) läbi ... Seekord siis umbes 1950ndad Jaapanis, Tokios.

Peategelane Kazu on end vaesusest ja rentslist ülestöötanud 50-aastane naisterahvas, kes jõudnud jõuka restorani/peomaja omaniku ja perenaise staatusesse on eluga vägagi rahul, arvamata, et ta veel enamat võiks tahta. Ta teeb tööd, mida oskab ja armastab, omab täielikku vabadust oma asjade korraldamisel ning tema imetleda ja jalutada on restorani imekaunis ja hoolitsetud aed. Ent siis juhtub, et üks määrdunud ja kulunud kraega vanas ülikonnas vana saadikukõbi äratab temas naiselikud tunded („Kas tal siis tõesti pole kedagi, kes tema eest hoolitseks?“) Tegelikult näeb see mees muidugi siiski ka igati aristokraatlik ja väärikas välja, et ma ei levitaks siin eksiarvamusi, et särgikaelus määravaks sai.

Kuramaaž on selline parajalt jaapanlik – Noguchi tegeleb enamasti vaikimise ja tähtsust täis olemisega ja Kazu peab siis aga jutukas ja ahvatlev olema. Seda, kui kaunis ja veetlev Kazu hoolimata oma aastatest on, mainitakse ja kirjeldatakse mitmelgi korral ent ülemäärased intiimsused pole ei kombeks ega sobiks ka kirja panna, ma arvan. Näidatakse ka abielu varjupoolt ja seda, et naine olla polegi alati nii tore – ikka võib oodata, et saad mehe käest riielda, kui tollele ikka miski väga ei meeldi, võib peksagi saada ja koduaresti võidakse panna. Kazu ei lase end sellest kõigest küll vähimalgi määral heidutada, nii need ilmaasjad juba käivad. Ja kui Noguchi valimistel kandidaadina üles seatakse, siis on kumbki abikaasa kirega oma asja juures. Kazu paneb mängu kogu oma raha, energia, ande ja organiseerimisoskuse, et mehe kampaaniat läbi viia (sealjuures muidugi riskides riieldasaamise ja muuga, sest ega’s Noguchi seda kõike ometi piisavalt väärikaks peaks) ja Noguchi pühendub esinemistreeningutele ja kogu hingejõust oma veendumustesse uskumisele.

Kogu see valimiste kampaaniatrall on jällegi ülimalt ... kodune. Sest, noh, näib, et juba viiekümnendate lõpus oli Jaapan (Ameerikalikule) demokraatiale küll täie rauaga pihta saanud ja need universaalsed põhimehhanismid on tänini igalpool ikka samad. Kazut tabab lõpuks ka valgustus selles osas, millist rolli ja tähtsust omab RAHA. Arvata võib, et Mishima tagamõte selle kirjeldamise juures oli ehk tülgastus kogu selle autu käitumise osas, ent praeguseks oleme kõik juba sellega harjunud ja nagu näha siis ega tollalgi õnnestunud „pööblit“ enam vanade väärtuste juurde tagasi meelitada – ma kahtlustan, et kui lihtrahvale hääleõigus anda siis ei kipu nad kuidagi aristokraatliku korralduse suunas tagasi hääletama ;)

Üheks oluliseks taustmotiiviks Kazu abiellumise juures on väljavaade saada pärast surma kenasti koht perekond Noguchi hauaplatsile, sest muidu poleks temal kui üksikul perekonnata naisterahval lootustki heasse kohta maetud saada ning keegi ei käiks tema hauda samblast pesemas ning ohvriande toomas. Nt konfutsianistlikust mõtteviisist lähtudes on see vägagi oluline punkt! Ning ka Kazul ei ole see mingi ekstravagantne kiiks vaid täiesti valiidne mure.

Lõpuks jääb lugeja otsustada, et kumb on kaalukam kas karjäär ja rahuldustpakkuv maine elu või igati väärikas hauakoht, mille eest tulevased põlved hoolitseda saavad. Võimalik, et tänapäevase lugeja ja Mishima seisukohad lähevad lahku, aga võimalik, et ka mitte. Sest see lugu põhineb päristegelastel – autor kaevati tollase Jaapani eksvälisministri Hachiro Aruta poolt eraelu puutumatuse rikkumise eest edukalt kohtussegi ja puha. Väidetavalt olevat see avaldanud summutavat mõju satiirižanri arengule Jaapani kirjanduses...

Ja eelarvamustest – mul võis ju seoses autori hilisema dramaatilise enesetapuga eelarvamusi olla, aga raamatu lõpust võib lugeda, et „Praegu elab Yukio Mishima Tokios.“ Mul tekkis nüüd tunne, et olen eksinud ajarännu reeglite vastu ja inimest tagasiulatuvalt tema surma tõttu diskrimineerinud ... nii vist ei ole ilus?