John Kessel - Fix That House! (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2020)

 

Lühilugu noorpaarist, kes ostavad endale lõunaosariikides asuva 1846. aastast pärit maja ning otsustavad selle taastada võimalikult autentselt. Mis on muidugi keeruline ülesanne: maja on eri omanike poolt kõvasti muudetud, pole saada autentseid ehitusmaterjale ning kuidas leida asjatundlikke (ja samas odavaid) renoveerijaid. Lisaks muidugi see, et maja on algselt ehitatud vähe teistsugustele vajadustest lähtuvalt kui tänapäeval asjakohane. Aga noor abielupaar otsustab siiski valitud teed jätkata; seda enam, et korraga on laps tulekul ja nii tore oleks lapsele pakkuda sellise majaga lapsepõlve.

Kuid lõpuks jäädakse ikkagi aja ja rasedusega jänni ning majapidamisse tuleb abiks ikkagi nais- ja meesori osta.

Ehk lugu põhinebki üsna ootamatul puändil, enamuse osa loost ei osanudki sellist alternatiivajaloolist suunda oodata, ikka mingi õnnelik pereelu ja rikkurite elustiilimured. Autor on kõige selle orjandusliku teema üsna osavalt ära peitnud ning alles lõpulõikudega lööb lugejal üsna korralikult jalad alt ära (sest noh, kui sul on orjad, siis saad neid ka kasutada). Meisterlikult teostatud.

Jaagup Mahkra - Doktor Hartley orjad (Täheaeg 20, 2021)

 

Mingis mõttes jätk eelmise jutuvõistluse “Riisirahvas” loole, seekord siis tegevuspaigaks Ameerika orjanduslik Louisiana, kus leiab aset üks õige koletu lugu: kas nüüd just zombimammutite laadis splätter, aga loo viimases kolmandikus hakkavad küll vastavalt gravitatsiooni seadustele soolikad voolama.

Sest noh, Louisiana soodesse on nimelt kukkunud tähelaev, mille eesmärgiks olevat olnud Aafrika elanike elujärje parandamine. Aga jah, nüüd on laeva juhtinud tulnukas hoopis teistsuguse isanda valduses, kel on omamoodi plaanid kauge külalise teadmiste kasutamiseks.

Loo jutustajaks on noormees, kes on saadetud õppima oma Louisiana sugulase farmi - et tegu on orjandusliku Lõunaga kuskil 19. sajandi esimese pooles (loo algul on mainitud 1811. aasta ülestõusu, mis orjadel veel häguselt meeles), siis muidugi loo jutustaja sisemaailm lähtub sellisest … orjandusliku Lõuna mentaliteedist ning kõiksugu rassismi on siin küllaga; aga see peaks olema nö vajalik ajastutruu õhkkonna loomiseks. Aga jah, korraks jõuab peategelane koguni orjuse needmiseni, sest just see aitab levitada Aafrikast toodud orjade primitiivseid uskumusi (lk 210). Ühesõnaga, Mahkra möllab hoolega portselanipoes.

Aga jah, loo splätterlikud stseenid on meeldivalt öökimaajavad.

“Hartley häärberi suur saal oli saanud kõige külalislahkemast kõige koledamaks kohaks, kus ma eales viibinud olen. Siin olid Hartley mehed ja külalised pidanud oma viimase lahingu sookuradite ja mustade reeturite hordi vastu. Ma libisesin mitu korda pahkluuni ulatuvas püdelas veres, vallandades seal aeglasi sültjaid laineid, mis veel pikalt loksuma jäid. Need saapad viskan ma ära, kui ma kunagi Louisianast välja saan, sest ma olen kõndinud rüveduses, mida pole võimalik maha pesta. Tagumistest akendest sisse paistva kooleva päikese punane valgus peegeldus põrandat katvalt karmiinookeanilt tagasi ning tegi oma kumaga saali tõeliseks lihunikutöö katedraaliks, mille seinu katsid matšeetede otsas rippuvad tardunud lihast pühakujud, verepritsmetest ikoonid ning tuuletõmbuses tasa õõtsuvad soolikatest vanikud. Ma hoomasin seda kõike tuimalt ja ammuli sui, sest mu võime tunda õõva või jäledust andis selle inimliku metsikuse templi imalatest surmaaurudest küllastanud läpatanud punases õhus lihtsalt alla.” (lk 206-207)

ulmekirjanduse baas

Herman Melville “Benito Cereno”. Eesti Raamat (2007)

1799. aastal seisis Duxburyst, Massachusettsist pärit kapten Amasa Delano oma väärtuslikku lasti vedava vaalapüügi- ja kaubalaevaga ankrus Tšiili pika ranniku lõunapoolses otsas, väikese asustamata Santa Maria saare sadamas. Laev oli sinna sisse põiganud, et vett võtta.

Teisel päeval, varsti pärast päikesetõusu, kui kapten alles oma koil lamas, tuli tüürimees alla tema juurde ning teatas, et lahte siseneb üks võõras laev. /.../

Kui kapten Delano laeva läbi pikksilma vaatas, ei näinud ta oma üllatuseks sellel lippu, kuigi kõigi rahvaste rahumeelsetel meremeestel oli tavaks sadamasse jõudes laeval oma lipp heisata hoolimata sellest, kas sadam oli tühi või oli selles kas või üksainus laev. Kuna piirkond oli asustamata, valitses selles seadusetus ning nende merede kohta oli tollal levinud küllalt kuuldusi, nii et kapten Delano üllatus oleks võinud süveneda rahutuseks, kui ta poleks olnud erakordselt usaldava ja leebe loomuga mees, kes lubas endale ärevust tunda vaid erakordse ja korduva erutuse korral, kui sedagi, ning kes isegi ei kahtlustanud, et inimeses võib peituda õelust ja kurjust. Kui vaid mõelda, milleks inimkond on võimeline, siis jäägu see tarkade otsustada, kas ei nõua sellised kahtlustused peale heatahtliku südame ka keskmisest kiiremat ja hoolikamat taipu. (lk 5-6)

Edasisel vaatlusel ilmneb, et laev on hädas, suundudes veealuste karide poole ning häbiväärselt hooletusse jäetud ning räämas. Abivalmis kapten sõuab asja uurimaning tutvub võõra laeva hispaanlasest kapteni Benito Cerenoga ning tolle kummalise pardaseltskonnaga, mis suuremas osas koosneb Aafrika päritolu orjadest, kellele lubatakse kummaliselt vaba käitumist, sekka mõni tõrges ja loid hispaania meremees, kelle seas samuti distsipliin õige lõdva näib olevat, et laev nõnda käest lastud on. Kapten is vaevleb haigushoogude, raskemeelsuse ja ootamatute tujumuutuste käes. Tema ustav orjast teener Baba valvab andunult isanda iga sammu, temast hetkekski lahkumata, mis ühest küljest avaldab sügavalt positiivset muljet kapten Delanole, kes Aafriklasi loomult rõõmsameelseiks ning kirevaid värve armastavaks rahvaks peab ning arvab kõik kohatu käitumise ilmingud kaptenipoolse korra ja õpetuse puudumise süüks – nagu heatahtlik täiskasvanu suhtub ta neisse suurtesse lastesse ning imetleb naiste ja laste loodusrahvalikku süütust –, kuid teisest küljest head kaptenit ka pisut ärritab, sest olles valmis hättasattunud seltskonda aitama, sooviks ta mõningastest rahalistest üksikasjadest kapteniga omavahel rääkida, kuid too ei nõustu oma ustavast teenrist hetkekski lahkuma. Ah, jaa ... mis häda siis seda kummalist veetaimedesse ja koorikloomadesse mattunud ning samblaga kaetud, vana kloostrit meenutavat laeva tabas? Kapteni ja laevaliste jutust selgub, et skorbuut, tormid ja tuulevaikus on laastanud nii laeva kui meeskonda nõnda, et vaid üksikutel hispaanlastest meremeestel on õnnestunud eluga pääseda, kapteni enda tervis on rängalt kannatada saanud, toit ja vesi on otsakorral ning laev ise on kursilt kõrvale kaldunud ja kuidagimoodi selle saareni jõudnud, et siin vett hankida.

Nii veedab kapten Delano võõra laeva pardal terve päeva ja võitleb sealjuures kõige kurjemate kahtlustega – kas pole mitte too hispaanlasest kapten Benito Cereno mõni kurjade kavatsustega röövel, kes plaanitseb kõige halvimat ja on käskinud pardalolijail võõrast suurejoonelise petumänguga haneks vedada? Kas pole end kapteniks nimetava mehe juhtimisel laeval ehk mõnd koletut mässu ja röövlitööd korda saadetud? Kord julgeb üks aafriklastest valget meremeest suisa noaga susata, ent kapteni haigushoog ei luba tal korda jalule seada, kord näib üks vana karune hispaania meremees suisa ebaloomuliku alandlikkuse ja pelglikkusega töö juures konutavat – kuid küllap häbeneb ta lihtsalt käestlastud laeva ning kardab võõra kapteni noomitust, kord tundub, nagu keegi viipaks Delanole ja üritaks miskit öelda, kuid seegi oli vast meelepete, juhusliku žesti väärtõlgendus. Kõige selle taustal istub dekil seltskond rütmiliselt kirveid teritavaid aafriklasi – lastiks olnud kirved saanud kahjustusi ja nüüd puhastatkse neid vähemalt roostestki. Keskpäeval aja laseb too kummaline hispaania kapten endal habet ajada – toiming, mida ta ise näib närviliselt pelgavat – narr mees, on ju ometi nii mõnus lasta sellistes asjades loomupäraselt osavala aafrika tõugu habemeajajal enese eest hoolitseda. Sealjuures võtab too narr lipukorvist põlleks Hispaania lipu, milline pühaduseteotus, aga kas võib siis heasüdamlikule metslasele tema naiivset erksate värvide lembust süüks panna?

Küllap ei peeta „Benito Cerenot“ asjata üheks suurepäraseks näiteks ebausaldusväärsest jutustajast. Sest kuigi jutustus on kolmandas isikus, ei toimu see kaugeltki mitte objektiivselt kõiketeadja positsioonilt, vaid lugejale esitatav objektiivne reaalsus on tihedalt seotud kapten Delano pilgu ja tema tõlgenduste ning eelarvamustega. Gooti romaanilikult on õhus pidevalt midagi tumedat ja ähvardavat, mis kapten Delanole hoolimata tema optimistlikust ja heausklikust loomusest siiski päris märkamata ei jääa, ja nõnda kerkivadki ikka ja jälle kurjad kahtlused Benito Cereno suhtes, isegi kui kapten ise need kohe jälle endamisi välja naerab. (Näib, et ka kirjanik naerab midagi välja ja see miski võib vabalt olla hea kapten, õigemini tema läbi väljendatud eelarvamused.)

Lugedes meenus veel Joseph Conradi „Pimeduse süda“, kuigi too on tegelikult hoopis märksa hiljem kirjutatud, mine tea, ehk oli Conrad hoopis Melville'i lugenud. Kuid erinevalt Conradi võõrast ja kummalisest, peaaegu loodusjõulisest pimeduspainest, mida kujutab nii tundmatu maa kui selle inimeste ja looduse orgaanilist terviklikkust moodustav ning lõpuni arusaamatu ähvardavus, laheneb Benito Cereno ikka oluliselt mitmekihilisemalt ja peenemalt, mis võimaldab seda lugu tõlgendada ka rassismivastase kommentaarina, liiatigi veel Ameerika Ühendriikide kodusõjaeelsel ajal. Kurjus ei küsi nahavärvist nagu ka nutikus mitte. Pilt, mis objektiivsete ilmingute kildudena justkui otse lugeja nina alla peidetud on, seisab kõrvu kapten Delano maailmapildi ja sellest tulenevate tõlgendustega, justkui natüürmort kõverpeeglis ning nõnda on hea üsna mitmedki hea kapteni mõtlemised, ütlemised ja käitumised vähemalt tagantjärelegi vaadates üsna teravalt tragikoomilised. Ja kus on teiste rahvaste hävitamise ning orjastamise läbi sündinud kurjuse ning rumaluse ots ja mõõt?

Kapten Delano tõstis pilgu. Mõtliku uudishimuga piilus teda ülevalt üks takunäppijatest, kes oli enda oma kürgelt istmelt ühele välimisele poomile libistanud; neegrist allpool aga kükitas – neegrile märkamatuks jäädes – ning piilus läbi illuminaatori nagu rebane, kes oma uru suudmest kõike jälgib – jällegi hispaanlasest madrus. Mehe ilmet vaadates tekkis kapten Delanol äkki mõte, et don Benito tervisehäda ja alla kajutisse minek olid vaid teesklus: et ta sepitseb mingit vandenõu, millest madros oli mingil viisil haisu ninna saanud ning mille eest ta tahtis nüüd võõrast hoiatada, võib-olla tänuks temalt hea sõna eest laeva pardale tulles. Kas oli don Benito tahtnud selleks, et võimalikku vahelesegamist ennetada, oma madruseid laitnud ja samal ajal neegreid kiitnud, ehkki esimesed näisid üsna kuulekad ja teised sõnakuulmatud. Valge rass oli juba loomult nutikam. Kas ei võinud kurjade kavatsustega mees rääkida hästi neist, kes oma juhmuses olid pimedad tema kõlvatuse suhtes, ning halvustada taibukaid mehi, kelle eest seda ehk poleks õnnestunud varjata? See oli täiesti võimalik. (lk 63)

„Benito Cerene“ on lisaks kõigele faktilisest küljest tugevalt inspireeritud ka ühest tõestisündinud juhtumist päriselt eksisteerinud Amasa Delano nimelise kapteniga.

Marika Mägi “The Viking Eastern Baltic”. Arc Humanities Press (2019), tlk Piret Ruustal

Mul on üksjagu kahju, et pidin sellest raamatust üsna kiiruga läbi kappama – ajalooraamatut võiks ju pisukese jupi haaval seedida ja meelde jätta. Igal juhul näib mulle, et Marika Mägi on hea jutustaja, ajalookirjanduse puhul on olemas oht, et faktikuhjad ja daatumid tavalugeja enese alla matavad, kuid selle raamatu puhul võib end rahulikult jutustaja häälel kanda lasta. Ikka läbi selle, et mis on ja mis oli mis, mis alad ja mis rahvad ja mis nimetused ja mida nad enesest järgi on jätnud ja mida sellest kõigest arvata võiks, unustamata laiemat pilti.

Iseenesest on tegemist piirkonna ajalooga, aga need asjad on niivõrd läbi põimunud küll, et mis on jupp ühe maa-ala ajaloost on ühtlasi ka lapp erinevate rahvaste ajaloost ning samas ka tükike ühe kultuuri ja eluviisi loost - seega on see siis ühtlasi ka jupp ja peatükk viikingite ajaloost. Liiatigi sain teada, et sõna viiking ei olnudki algselt mitte niivõrd mingi kindla rahva tähistaja vaid tähendas lihtsalt meresõitjat, nõnda nagu rhos, millest hiljem Russia tulla võis, olevat algselt ehk pigem tähendanud aerutajaid ja erinevates saagadeski ei ole seda arvatavasti kasutatud mitte niivõrd etnilise tähistajana.

Sõna Austrvegr ehk Idadee, mis kulges ka läbi tänase Eesti alade (ehk siis piki põhjarannikut ja mööda jõgesid-järvi) oli küll varasemast tuttav ja samuti on ju ka teada, et maa seest ikka ja jälle kõikvõimalikke eksootilisi idamaiseid münte leitakse ning kuuldud on sedagi, et milleeniumi (ja pisut enama) taguste kohalike jaoks Viikingid ka päris tundmatud ei olnud, aga mingit olulist ettekujutust sellest asjast ikkagi ei olnud. Nõnda oli siis vägagi valgustav lugeda, kuidas arheoloogilised leiud ja erinevad kirjalikud allikad (Skandinaavia ajalood ja saagad, Vene alade kroonikad jne) autori tõlgendamisel lugu jutustama hakkavad.

Viikingiaeg oli siinkandis siis üks meresõitmise ja rüüstamise ning röövretkede, aga ka kaubitsemise aeg, aeg, kuhu ise elama ei tahaks sattuda. Mõelda või kõiki neid aardeleidegi, mis tänapäeva on jõudnud – ilmselgelt ei saanud nende varanduste omanikel või pärijatel just ülemäära hästi minna ja palju kasu neist maa-pangas istuvatest rikkustest omanikule lõppkokkuvõttes ikka ei olnud.

Huvitav oli veel see ühtne sõdalaskultuur, millest annab tunnistus relvastuse ja relvadel kaunistamisviisi skandinaaviapärastumine neis kohtades, kus suhtlus ja kaubitsemine viikingisõdalastega tihe oli. Tõenäoliseks peetakse ka seda, et mõisteti üksteise keelt (võimalik, et kõik tönkasid või rääkisid soravalt vana norra keelt) ja asuti ka päritolust sõltumata teenistusse nii siin kui sealpool kallast erinevate isandate juures. Samas näitab leiumaterjal jällegi, et naiste ehted säilitasid kohaliku koloriidi, nõndaks siis on viikingite levitatud sõdalaskultuur selline elukutsepõhine värk, nagu komme pintsakuid ja lipse kanda kui äri aetakse vms. Et ikka kui suured välismaa firmad tulevad ja tahad ka selles mängus kaasa lüüa, siis ei lähe takuse hamega vaid hangid pintsaku ja portfelli.

Siis on veel orjakaubitsemine – kõige selle röövimise ja rüüstamise juures paistis olevad kasumlik vastaseid ka orjadeks võtta, nii oma majapidamises ära kasutada, kui turgudel maha ärida, kust heledanahkne tööjõud võis küllap kaubateid pidi kaugele ittagi jõuda. Ka illustreerivates väljavõtetes saagadest oli neid orjalugusid, näiteks kuidas üks Norra paljudest Olafitest poisikesena siiakanti orjusesse sattunud ja kuidas siis üks kaasmaalane ta juhuslikult ära tundnud ja tagasi ostnud või siis kuidas ühed teised skandinaavlased pärast esialgu ebaõnnestunud rüüsteretke kaasmaalasest orja poolt vabadusse aidatud ja kuidas see eduka rüüstamisega päädinud.

Nii 11. sajandi kanti sai viikingite aeg tasapisi otsa ja seda seetõttu, et ristiusk jõudis Skandinaaviasse, ida suunas kaubitsemine kaotas hoogu ja tihenesid sidemed Lääne-Euroopa kristlike aladega. Ühtne sõdalaskultuur või mitte, aga paistab, et skandinaavlaste laia haaret ei andnud asendada ega üle võtta … janoh, eks poliitilised olud muidugi muutunud ka igal pool.

Jah, ise viikingiaega sattuda ei tahaks - suure tõenäosusega ei peaks seal päevagi vastu, aga samas muidugi võimalus puutumatu vaatlejana korraks tagasi kiigata oleks kahtlemata hindamatu. Ja eks sealt edasi tulegi juba see ajaloo ja fantaasia piir, mis on ähmane ja värelev ... õigupoolest on see ehk suisa kolme valla kokkusaamiskoht, sest siia juurde kuulub ju ka saagade, kroonikate ja rahvajuttude, müütide, muistendite maailm - kas saab selle kõige juures siis inimmõtet süüdistada, et kujutlusvõimes sammu edasi hüppab ja seda kõike mõne lohe või siis väljamõeldud kangelaste isiklike läbielamistega vürtsitama asub?

Kui nii võtta, ei ole vähimatki põhjust, miks ei võiks saada rahvusvahelist kassahitti põhjarannikult pärit peategelase seiklustest, kes viikingilaevale teenistusse sattunult mööda idateed kusagil Bütsantsis hõbeda järgi käib või midagi muud taolist...

Ahjaa, mul oli selline säästuprogramm ja valisin kõige kokkuvõtlikuma-lühema raamatu Eesti viikingiaja kohta, aga vaatan, et tegelikult on olemas märksa mahukam ja küllap põhjalikum raamat samalt autorilt, samal teemal, eesti keeles.