Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2015

Viimase aasta parim debüüt?

Kas:
Billeneeve "Sügis nagu lõppev suhe"?
Või:
Kristjan Haljak "Palavik"?
Või hoopis:
Piret Jaaks "Linnalegend"?
Miks mitte:
Eero Lattu "Kaitstud Eesti"?
Ehk siiski:
Mudlum "Tõsine inimene"?

Selgub... 23. novembril.
(Eelmised nominendid: 2009, 2010 ja 2011.)

err kultuur

Piret Jaaks – Varjutaimed (Täheaeg 13, 2014)

Järjekordne tekst, mis leiab aset Eestis. Lugu siis tuleviku linnastunud, hermeetilisest elust. Sest orgaaniline on ohtlik ja halvemal juhul tappev. Muutus on toimunud ehk põlvkonna jooksul, veel on inimesi, kes mäletavad elu väljaspool linna, lõhnu ja maitseid ja helisid. Linnas pole mulda ega linde (kuigi mõned rotid küll), taimi kasvatatakse erilistes õhukasvuhoonetes jms. On inimeste maailm ja on ala, kus elavad põlatud alalised, need inimesed, kes keelduvad või keda ei lasta linnadesse. Eks autor on väga teravalt eristanud kaks maailma – maal (alal) elatakse loomulikumalt ja siis linna keskkond, mis on steriilne kontrolliühiskond. Ja kontrolli ei tekitata vaid üksteise järel nuhkimisega, kuid ka ohtrate ravimite manustamisega (nt igapäevane unerohi jms), mis võtavad mälestused ja zombistavad inimese halliks massiks.

Nagu näha, on tegemist düstoopiaga, loodusega sideme läbi raiutud maailm, mis liigub enesehävingu poole (või noh, kui suurema osa inimkonna viljatusse väljasuremine peaks olema Maale mingil moel negatiivne või nii). Jaaksi lugu on kui kauge sugulane Järve katastroofiromaanile. Ulmebaasis on juttu maaläheduse idealiseerimisest, aga ma pole päris kindel, kas see on autori poolt täpselt nii mõeldud. Kahtlen.

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss (2014)

Möödaminnes mainiks, et Täheaja kaanekujundus on kolmandat numbrit järjest ebaõnnestunud plönn, üpris nostalgiliselt võib vaadata tagasi 7. kuni 10. numbritele, mil kaaned pigem kutsusid trükist uurima, mitte et paneks piinlikkusest silmi eemale pöörama. Ma saan aru, kui tobe on sellest pea iga kord kirjutada... aga no jätkuvalt imelikult halb on see Fantaasia kirjastuse kujunduspoliitika.

Jutuvõistluse lood pole esitatud kogumikus paremusjärjestuses, vaid jagatud temaatiliselt kolme ossa – fantasy (Loper, Soobel), eesti ja alternatiivajalugu (Pihla, Samoldin, Jaaks) ning siis SF ports (Käit, Kallas, Tänav, Roosvald, Weinberg). Kui muidu võib Täheaja puhul vahel kulmu kortsutada, et miks koostaja Raul Sulbi soovil üks või teine lugu seal ilmub, siis nüüd on muidugi lihtne – tegemist on jutuvõistluse esikümnega, mis on koostaja poolt vaid jaotatud temaatilistesse gruppidesse, eriti õnnestunud on see jaotamine fantasy ja alternatiivajaloo puhul. (Käsitletamata jääb Jüri Kallase laast “Ma ka ujun”, mille kohta on raske midagi öelda puänti paljastamata.)

Sellest valikust oleks ise võidulooks valinud Pihla “Vastuoksa” ja teisele kohale Tänavi “See maailm on mulle!”, ülejäänud üheksa loo puhul ei oska suurt midagi žüriile vastu vaielda; mõnel hetkel meeldiks üks või teine rohkem või vähem, need kaks teksti on kvalitatiivselt teistest lugudest esileküündivamad. Tekstidest puuduvad vampiirid, zombid, pararomantika, õudus ja märul. Eks huvitav ole, mida pakuvad Täheaja järgmises numbris ilmuvad jutuvõistluse teise kümne lood, mis lubab ehk rohkem pöörasust või peavalu. Igal juhul, loodetavasti autorid jätkavad kirjutamist (hoolimata ulmebaasi sapisematest torgetest) ja nii mõndagi sellest jõuaks paberi pealt loetavaks.

ulmekirjanduse baas
reaktor