Joseph Brodsky - Veepervel (2025)

 

Eks Loomingu Raamatukogus avaldatakse paratamatult ka asju, mille lugemine ei paku midagi. Eelmisest aastast meenub eelkõige Michoni essee Rimbaud’st, nüüd siis see vene maailmakodanikust luuletaja nägemus talle nii armsast Veneetsiast. Küllap see, et nüüdseks loen peamiselt ingliskeelset fantaasiakirjandust ning enam ei võta üldse kätte kõiksugu kultuurseid esseid, oma sügava jälje jätnud; aga noh, see raamat ei andnud nagu õieti midagi (jajah, nagu Michoni puhul tõdesin: tõlgitud on kirglikult).

Kui viimastel nädalatel pidasin Pirogovi mälestusi mu selleaastase LRi põhjapunktiks, siis vähemalt sai sealt mingeid mälestusi  19. sajandi oludest siin ja seal. Aga nüüd … see ajatu Veneetsia oma ilu ja ajalooga ei tekita mingisugust meeleliigutust või mälestust. Mitte et ma ütleksin, et see on jama või mõttetu, lihtsalt jätab täiesti leigeks. Nojah, ega ma pole ka omal ajal “Koguja rõõmu” lugenud, ehk seni Brodskylt mõni tekst siit või sealt ajakirjast. Elu on mujal.

sehkendamine

lugesklemine

Sam J. Miller - Ghosts of Home (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Fantaasia kinnisvara teemal ehk lugu sellest, kui majadel on oma koduvaimud, mis vajavad, et kodudes elaksid inimesed. Sest tühjad majad võidakse muuhulgas maha tõmmata, eks ole. 

Loo peategelane Agnes töötab alltöövõtjana panga heaks, tema ülesandeks on kantseldada neid maju, millest inimesed on võlgade tõttu välja tõstetud, ning seetõttu siis on majad täielikult panga omanduses. Agnes ise ei oma kodu või üürikorterit; tänu Agnese kaebusele on ta ema oma kodust välja tõstetud (tänu sellele sai ta selle töökoha) ning naine elab nüüd autos, magades selle tagaistmel.

Majavaime on erinevaid, mingil moel võib neis väljenduda midagi omast omanikule - nii satub Agnes ühes tühjas majas kokku Micah’ga, kes näeb välja nagu kodutu, aga selle alt paljastub tegelikult õige ihaldusväärne noormees. Kuid inimesed ja vaimud, neil ei saa olla suhet … Või noh, nagu Agnes peagi avastab, saab küll.

Ühtlasi avastab naine, et pank on lammutanud mitmeid maju - koos siis vaimudega. Aga mida saab temasugune naine teha oma tööandja peatamiseks?

Et siis, igati tänapäevane fantaasialugu, vahest koguni de Linti maiguline linnafantaasia. Kui hiljuti arvasin, et Milleri tekstidel on ikka geiteema sees, siis siin ei tuvasta küll midagi. Aga jah, mis on kodu ja kuidas toimib kinnisvara; Miller annab siin kuidagi üllatavalt traditsioonilise viisi.

Anna Stephens - Darksoul (2019)

Kui “Godblind” juhatas sisse malelaua Mirecesi aladelt Rilporinini, siis “Darksoul” keskendub peamiselt ühele osale (või noh - kogu selle hetke konflikti keskmele): ehk kuidas Mirecesi vägi Corvuse juhtimisel ning prints Rivil ja ta usuvahetajate armee vallutavad üheskoos Rilporini (mille kaitset juhatab Durdil, kes muuhulgas leiab peale haige kuninga surma uue kuningakandidaadi, kelleks pole teps mitte linnamüüri taga märatsev Rivil). Ja kogu romaan ongi sellest nädalaid kestvast lahingust.

Romaani jooksul jõuavad Rilporini ka eelmise raamatu ränkadest kokkupõrgetest ja varitsustest ellujäänud (Crys, Mace, Tara), kes juhivad väeüksusi läbi Mirecesi piiramisrõnga linna - mis taas põhjustab suuri kaotusi … ja näiteks Rillirin ei pääse üldse kindlusse. 

Mirecesi vägedeni jõuab omakorda aga Dom, kes on lõplikult Dark Lady nimelise Punase jumalanna poolt üle võetud; ning Dom toob Corvusele ja Lantale sõnumeid ja luureteavet Punastelt jumalatelt. Ja üks neist teadetest on Rillirini kohta - kes on nimelt ainsast armuööst Domiga muutunud rasedaks ja kannab last, kes peaks olema kaalukeeleks, kas peale jäävad Punased või Valguse jumalad. Lantal on muidugi plaan, kuidas peale lapse sündi ohverdada Rillirin (kes pole tolleks hetkeks teadlikki oma õnnistatud olekust). Igal juhul, Rilporini mitte pääsenud Rillirin hakkab rändama lõunasse koos ühe vana tuttavaga, et sealt abi saada.

Lahing Rilporini pärast on metsik ning viimaks sekkuvad sinna jumaladki … mis muudab võitluse käiku inimeste jaoks veel rängemaks. Langeb mitmeid tegelasi, kelle vaatenurki autor seni kasutas. Aga jah, Mirecesi metsikuste kirjeldamine on midagi sellist, mis paneb vast proovile lugeja vastupanuvõime (eks see hakkab meenutama juba Anna Smith Sparki triloogiat - vähemalt Stephensil on tegelasi, kellele nagu kaasa elada. Ja noh, eks Stephens pole läinud ka nii äärmusse kui Steven Eriksoni Coltaine’i taganemine või Pannion Seeri valitsemine).

Kui “Godblindi” puhul joonistuvad peamised tegelased üsna selgelt välja, siis nüüd on tasakaalukam lähenemine. Valguse Jumalate poolt siis Crys (8 peatükki); Durdil, Mace ja Tara (kõik 6); Rillirin (4) ja Gilda (2) - et siis märkimisväärseim on Rillirini tahaplaanile jäämine (aga ta ei saanudki Rilporini, eks autor valmistab siin järgmise romaani kliimaksit või midagi). Punaste Jumalate järgijad: Corvus (7), Galtas ja Dom (5), Lanta (4). Dom on muidugi monumentaalne poolevahetaja ja selle romaani lahenduses on temal väga suur roll - aga see peaks veel jätkuma kolmandas raamatus (jajah, Rillirini rasedus ikkagi). Kui esimeses romaanis jäi arusaamatuks Tara ja Gilda olulisus, siis selle romaani epiloogiks saab vist pihta Tara Suurele Ülesandele (muidugi, plaanida võid ju mida iganes). Eks seda on ette heidetud, et vaatenurki on liialt palju … eks siis kolmandas raamatus selgu, milleks Gilda õieti vajalik on.

Sest noh, Gilda on teatavasti Rilliriniga - keda nüüd mõlemad pooled soovivad leida tänu sellele Domi jumalateülesele ettekuulutusele. Kuid et tegu on grimdarkiga (mida selle romaani puhul on peetunud koguni äärmuslikumaks suunaks), siis ei suuda oodata kellelegi just õnnelikke lõppe (mis näiteks Ed McDonaldi triloogia lõpplahenduse puhul pani kukalt kratsima). Igal juhul, triloogia viimase osa pealkiri on teatavasti “Godchild” … mis siis vast ei käi teps mitte Domi kohta nagu seniste osade pealkirjad (noh, eks ulmelisi võimalusi ole, kuidas Dom uuesti beebistada, eks seda ole kah tehtud). Samas muidugi - grimdarki loogika järgi ei saa nö head tegelased midagi nii üheselt head olla; kuid seni on see puhtalt hea ja kurja vaheline võitlus. Et siis ikkagi polegi traditsiooniline grimdark, lihtsalt ülimalt brutaalne fantasy?

David Gemmell - Legend (1994)

 

Enne Abercrombiet ja Gwynne’i oli teatavasti Gemmell ja tõepoolest, omamoodi arhailist löövust siin on ja teatud vabameelsust fantaasiakirjanduse loomisel (oh, Druss ja tema mitmed tagasitulemised). Eks siin on muidugi see küsimus, et karakterid pole just mitmeplaanilised ning mõnigi asi lihtsalt … juhtub (Rek ja Virae ühtesaamine nii äkiste - aga eks seda oli hilisemaks hädasti vaja. Ja no romaani finaal ja epiloog, eksole).

Vähemalt tuleb kiita seda, et ka juhtivad pahategelased on valmis ülluseks - olgugi, et nad on enamvähem metslased. Aga milline kangelaslikkus ja lahingumöll (selle ülesehituseks kulub küll üle poole romaani). 

On muidugi huvitav vaadata, kuidas Gemmelli alustatut jätkatakse eri moel - Abercrombie ühtaegu kergemalt (saab nalja!) ja tumedamalt (tegelased on vägagi halli moraaliga ja tänapäeval kaasakõlavad - kuigi ühtviisi on kõigil siin mainitud autoritel ühine see, et seksuaalvägivald on pigem taustal (no ehk Esimese Seaduse üheksas romaan on siin erandiks), Gwynne veelgi verisemalt ja eepilisemalt (tema puhul on fantaasiakirjanduse tippu ronimine küll vaevalisem huumorisoolika puudumisel - mis on ometi nii oluline laiema lugejaskonna hõlmamiseks). Gemmell mõjub nende kõrval õige … kergemalt ja ehk ka meelelahutuslikumalt (nojah, millegi sellise väitmiseks tuleks küll rohkem lugeda), aga eks kaasaegse fantaasiakirjanduse ühe otsese eelkäijana kahtlemata märkimisväärt (päris huvitav on vaadata Gemmelli auhinna nominentide nimekirju - ühtaegu on seal esindatud nii staarid, tuntud kui tundmatud autorid). Eks Gemmellgi viska nalja, aga see on selline retroulme tasemel.

Omaette nähtus on need arutlused kangelaslikkusest ja erakordsusest ja positiivsest eeskujust; kohe ei osanudki siit leida nö õiget tsitaati. On siis … selline.

“‘Druss is more than just a warrior,’, said Hogun, softly. ‘I think he always has been. He is a standard, an example if you like …’

‘Of how to kill people?’ offered Caessa.

‘No, that’s not what I meant. Druss is every man who has refused to quit; to surrender when life offered no hope; to stand aside when the alternative was to die. He is a man who has shown other men there is no such thing as guaranteed defeat. He lifts the spirit merely by being Druss, and being seen to be Druss.’” (lk 256)

ulmekirjanduse baas

Meelis Kraft - Katkise torniga linn (Saared, 2020)

 

Pool lugu on selline borgeslik metakirjandus (need kuusnurksed linnad, mis katavad meekärjena maad), teine pool juttu keerab aga düstoopilistesse ulmadesse (elu Ebaloogilises Linnas). Ühelt poolt taas niisugune 20. sajandi retroulme, teiselt poolt aga justkui autori jõuproov erinevate teemadega katsetamisel.

Ja mingil moel ehk võikski võtta seda teksti kui eksperimenteerimist - pole just kõige kirglikum pärl või puhang, samas just teksti sissejuhatav klassikalisuse jäljendamine mõjus kuidagi … klassikamaiguselt (marsivõtmes). Niisuguse loo hindamine sõltub tugevalt tujust - tekstidest väsinuna annaks 4 punkti, aga et tegu alles kogumiku teise looga, siis ootab ees ehk paremaid maailmu?

Helju Rebane - Õige valik (2021)

 

Kui raamatu lühematest tekstidest olen niivõrd-kuivõrd kirjutanud, siis siin räägiks veidi lühiromaanist “Altrus”. Tegu paistab olevat autorile südamelähedase teemaga, kuivõrd selle maailmaga on tal seotud mitmeid tekste - kasvõi kogumiku nimilugu (no see pole nii otseselt küll Altrusega seotud), ning debüütkogumikus “Väike kohvik” (mida olen lihtsalt läbi lapanud) ilmunud “Tühjad hinnasedelid” (“ü” vs “õ”!), “Egos või Altrus”, “Kõik võidavad”, “Sein”, “Vaikijate linn” ja “Väike kohvik” - nii pikka nimekirja nähes võib muidugi mõelda, et lühiromaan on suuresti kokku pandud varem ilmunud luudest. Eks paaril puhul tekkiski küsimus, et milleks nii pikad ja põhjalikud tagasivaated, võinuks ka … tempokamalt kulgeda.

Jutt on siis sellest, kuidas mineviku ja kohustuste eest põgenemine viib mehe linna, kus … on järjekordne veider elulaad, millega tuleb kohaneda. Kõik on reglementeeritud, aga samas kardetakse olla üdini aus üksteise suhtes (ja et tegu on ikkagi planeediga Altrus, siis idee poolest peaksid selle elanikud olema keskmisest altruistlikumad … aga see pole nii lihtne). Ning põgenemine osutub järjekordseks vangistuseks.

Tekst on enamvähem tragikoomiline, kui ka midagi positiivsemat jõuab arenema hakata, siis mineviku eest siiski pääsu pole. Lugu võiks nimetada strugatskilikuks - on isiksust kammitsev ühiskond, kus samuti võivad õide puhkeda erinevad helgemad hetked, kuni need saavad tagasilöögi ja kogemuse võrra rikkamana ollakse tagasi justkui alguses. Ja noh, mis sellest kogemusest siis õieti õppida on … kui midagi ei muutu.

Kui lühemaid tekste võis nimetada omamoodi pikendatud/laiendatud misogüünse maiguga anekdootideks, siis “Altrus” on mitme tooni võrra süngem ja lootusetum. Ulmekirjanduse Baasi järgi on see ilmunud juba 1989. aastal, sellest siis tugevad seosed autori debüütraamatuga ja ehk mõnevõrra teistsugusem toon kui praeguse raamatu lühemate juttude puhul. Igal juhul, omamoodi huvitav näide nõukogudeaegsest ulmest, mis ei kuulu küll huvitavaimate tekstide hulka, aga annab ikka miski kogemuse.

err kultuur

Alex Pheby - Mordew (2020)

Tähendab, millest siis alustada? Alustaks seekord kõige tähtsamast, sellest tundest. Tundest, et oled just avastanud täiesti uue maailma, läbinisti ootamatu, ehk mõnevõrra ohtlikugi, vähemasti ärevaks tegeva. Kõik ulmelugejad on seda kahtlemata tundnud, ja kui korra seda tundnud oled, siis jääd seda eluaeg üha otsima. Mõnikord leiad, mõnikord mitte, ja kui leiad, siis ei ole see alati ühtemoodi intensiivne. Vähemalt minul on see nii. „Sõrmuste isanda“ või „Düüni“ esmalugemisega võrreldavat muljet olen hiljem kohanud harva. Aga Alex Pheby „Mordew“ kuulub kindlasti samasse kategooriasse.

Sellega võikski nüüd lõpetada, aga niivõrd kategooriline seisukoht vajab ehk siiski veidi põhjendamist, või kuidas? Alustame siis algusest. Nathan Treevey on kolmeteistaastane agulilaps, kes romaani alguses teenib leiba elusmudast (on üks selline asi) „kobinateks“ (ingl fluke) nimetatavaid värdjalikke olendeid õngitsedes. Nathani ema müütab oma keha, isa sureb tasahilju kopsuusside kätte. Nathani olukord on seega üsnagi dickensilikult armetu; sellest armetusest pääsemiseks püüab ta ennast sarnaselt paljudele teistele poistele müüa linna Isandale, kes aga keeldub teda esialgu enda teenistusse võtmast. Ainsaks väljapääsuks – kui ta just ei taha ema kombel silmi nõega mustaks võõbata ja oma keha müüma hakata – jääb Nathanile liituda noore vargapoisi Gam Halliday kambaga. Needki on dickensilikud kujud, aga üsnagi nihkes: Hallidayd kirjeldab romaani alguses esitatud tegelaskujude loetelu näiteks ennast ise puuokstest kokku pannud poisina, kelle sees on sinine linnumuna, Tõmblevad Joed on aga kaks last ühes, vaheldumisi ruumiliselt „kohal“, kuid samas alati kuskil teises mõõtmes, nihkes.

Ülekantud tähenduses on nihkes tegelikult kogu linn. On ka põhjust: nagu välja tuleb, on see ehitatud surnud – mõrvatud! – Jumala (Mordew = Mort Dieu) laiba kohale. Viimasest lekib ka maagiat, millest sünnib elusmuda ja kobinad, mida linna proletaarlased lõputult vette tagasi ajavad. Räpaste agulite, tööstus- ja kaubanduspiirkondade ning aristokraatide eluasemete kohal kulgeb keereldes Isanda lossi juurde klaasist tee. Kõik see meenutab ingliskeelsele lugejale nähtavasti Mervyn Peake’i Gormenghasti triloogiat, mis meil on küll vist täiesti tundmatu – isegi BAASis pole sellest ühtki arvustust! (Mina pole ka lugenud.) Tuttavam analoogia oleks vast China Miéville’i Bas Lag. Mordew on viimasele sarnaselt groteskne, asustatud maagiliste olenditega (nagu rääkiv koer Anaximandros) ja kummaliste inimestega (pätipealik Padge, kes on sama pikk kui lai ja haiseb rääsunud või järele; kummaline Lõõts, kellel on üliterav haistmine ja pisike, kaela piirkonnas asuv suu), kes elavad tihtilugu keset kõige jäledamat räppa (Padge’i peakorter asub kuskil tapamaja tagahoovis kesk loomakorjuseid) ja saadavad korda veriseid tegusid. Vastu linnamüüri prantsatavad iga päev aga teisel pool merd elava Emanda tulilinnud, kellega Isand lõputut võitlust peab.

Grotesksed maailmad on muidugi ulmes võrdlemisi tavalised ja Nathani lugu – tema kasvamine agulilapsest Isanda õpipoisiks ja selle tagajärjel toimuv – võiks samuti jääda kogu pori, vere ja mäda kiuste võrdlemisi standardseks, kuid Pheby on suutnud selle kirjutada ääretult mitmekihiliseks. Tegelaste, sündmuste ja nähtuste ambivalentsust ja tähendustiinust süvendab veelgi asjaolu, et tekst on sisuliselt kolmekordselt läbi kirjutatud: kõik nad ilmuvad esmalt raamatu alguses tegelaskujude loetelus, siis jutu sees ja viimaks raamatu lõpus glossaaris; kõik kolm annavad igast tegelasest jne erineva pildi. Glossaar ei ole seega mitte pelgalt „kõik see, mis jutustusse ei mahtunud“, vaid omaette romaan romaanis, umbes nagu Pavici „Kasaari sõnastik“. Tulemus on üsnagi unenäoline: kõik, mida arvad tabavat, põgeneb kohe käest ning ärgates ei ole miski enam päris seesama. Aga eks muinasjutud ja unenäod ongi lahutamatult seotud.

„Mordew“ värvikate ja fantasmagooriliste karakterite üks meeldivamaid omadusi on nende võrratu inimlikkus, mis kõige selgemalt avaldub ehk omalaadses irratsionaalsuses, emotsioonide ja alateadlike hoiakute selges mõjus käitumisele. Üks markantne näide: Mordew Isanda misogüünia ja paaniline kõige naiseliku vältimine, mida tema käsilased selgitavad maagia puhtuse säilitamise vajadusega, osutub pelgaks hirmuks Emanda ees. Teiseks ei ole neis kokkuvõttes miski koomiksilikult üheplaaniline; teatav traagiline mõõde on isegi Isanda kõige ajutumatel teenritel. Lepitust on võimalik leida ka sellega, kes sulle kurja on teinud. Teisalt on kõigil tegelastel asju, millega nad leppida ei saa ja mille vastu mässavad. Ja mäss on vast „Mordew“ üks kesksemaid märksõnu. Nathani isa on mässanud Jumala vastu (siin võib näha tugevaid Pullmani mõjutusi), seejärel võlukunsti vastu; Nathan ise mässab algul isa keelu ja hiljem Isanda vastu. Selle prognoositavalt nurjumisele määratud vastuhakuga – mida võibki oodata võitlusest võimu ja süsteemiga, mida sa sugugi ei tunne? – kaasneb omajagu dramaatilist, traagilist, fantastilist hävingut, mille piire aga „Mordew“ ilmselt alles kompab: tegemist on triloogia esimese osaga. Jään suure, suisa lapseliku põnevusega ootama järgmisi.