Kirjanduslikud (eksi)rännakud Tartus (2017)

Meeldiv sissejuhatus Tartu linnalukku läbi kirjandusloo pilgu, seda siis Faehlmanni muistenditest 21. sajandi saginasse. Eksirännakud on hoolsalt kokku kompileerinud Halliki Jürma, Katrin Raid ja Maia Tammjärv; tellijaks Tartu Linnavalitsus. Raamatus enim kasutust leidvad autorid on Mehis Heinsaar, Oskar Luts, Bernard Kangro ja Mati Unt; neist Heinsaare kongeniaalne „Kõhkleja Bernard“ võiks olla Tartule hümniks – seeasemel et selleks pidada Runneli masendava finaaliga poeesiat (lk 14):

„Ma lähen, äkki vajub 

jalg justkui mädasool, 

siis näen, kuis mäe all vajub 

maa põhja ülikool.“

(lk 15)

TÜ vilistlasena protesteeriksin niisuguse blasfeemilise nägemuse põlistamise pärast! Aga noh, eks see ole tartlaste siseasi, kuidas nad endil härdust esile kutsuvad.

Lisaks Emajõe Ateena traditsioonilistele laulikutele on leitud päris huvitavaid tsitaate autoritelt, keda Tartuga ei oskakski seostada (nt Vaarandi, Viiding) või kes on tänapäeval unustusse vajuvad (nt… no läks juba meelest). Eks huvitav oleks mõelda, milline protsent tekstidest käsitleb mälestuste (unistuste) ja milline protsent autorite kaasaja Tartut; muidugi, niisuguseid kaasaegseid tähelepanekuid ongi ehk… keerulisem lugejale meeldejäävaks, nö legendaarseks kirjutada.

Minu meelest on väga tartulikke tekste kirjutanud Jüri Ehlvest ning Indrek Ryytle (takkajärgi „Tartu ilukirjanduses“ andmebaasi kontrollides selgus, et mõlemad on seal mitme näitega esindatud), aga nende Tartu jääb ehk nendesse linnaosadesse, mida selles kogumikus ei vaadeldud (et siis võib oodata veel üht raamatut?). Igal juhul see Ryytle luuletus on minu jaoks vägagi üheksakümnendate Tartu:

Uduvihm & leheprygi pargipingil joon 

kaaslastex taas hilissygis viin & depressioon 

Torkab äkki puusa sisse taskust punnivinn 

vaatad kynkalt alla orgu paistab Tartu linn

acta nubis
tartu postimees 

Bernard Kangro - Võõramaa õhtu (1966)

Kangro panus maarahva ängiilma on üpris vaimustav ja hõrk, siit leiaks vajaliku hõllanduse nii meeleheitel lugeja kui hambaid krigistav looja, kel soovi hämarust kombata. Muidugi võiks rääkida väliseestlase puhul kodumaatusest ja pagulusest, kuid samas on mõnigi luuletus neid unustades niisamuti mõnuga nauditav - nagu näiteks need kaks poeesiat.

Unede värav

Ma tunnen su südame tukset

löövat palava põue all:

une suured hämarad uksed

on pärani õue all.

Kas sinna sallu ei lähe

meie meelistee tunane?

Valge vanik on jäänud veel pähe,

pael juustesse punane.

Kord meile üht Linnuteed tehti

läbi laotuse särava.

Nüüd tuul pillub kollaseid lehti

üle unede värava.

(lk 19)

Maa all

Nad otsisid võtmed

ja avasid maa

ja vaatasid sisse:

all lamasid mehed

ilma pääta.

Ja tuhanded neist

hoidsid kramplikult süles

oma kadunud päid,

luised sõrmed surutud

oma enese silmi,

et need enam ei näeks,

kuis maa pääl ülal

higis ja suitsus

töötavad sepad,

et taguda mõõku

veel vahedamaid.

(lk 36)