Brigitta Davidjants - Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte (2025)

 

Kui Loomingu Raamatukogust üldiselt ei oota lahedamat lugemist (eelmisel aastal võinuks need olla ehk Ondjaki ning võibolla Eisenschmidti mälestused), siis tõepoolest, nagu tagakaanel lubatud, saab Davidjantsi lugusid kogeda südamerohtu võtmata.

Mis ei tähenda, et oleks vaid rõõmus ülevaade ühe suguvõsa helgematest hetkedest - pool suguvõsa on siiski pärit Bakuu armeenia kogukonnast, mis Karabahhi sõja tõttu on lagunenud diasporaaks. Huvitav, et emapoolsetest sugulastest on juttu vaid eesti-läti vanavanematest (kes on vägagi olulisel kohal), aga erinevalt armeenia poole rägastikust siin rohkemat pole.

Eks selle raamatu puhul tekib paratamatult paralleel Kairi Looki “Tantsi tolm põrandast” romaaniga - autorite sünniaasta (1983) on sama, enamasti jagatakse ühiselt ka Tallinna aegruumi. Tõsi küll, mõlema teksti puhul tekib autobiograafilisuse küsimus: kui Davidjantsi puhul küsiks, kui palju on autobiograafias ilukirjandust (nimekuju “Danieljants” kasutamine?), siis Looki puhul pigem vastupidi, kui palju on ilukirjanduses autobiograafilist (aga sel juhul pole muidugi vaja suurt arutada selle üle). Sellest lähtuvalt on autoritel erinevad lähenemised - kui Davidjants mängib üsna lahtiste kaartidega, siis Looki puhul pole midagi otseselt kindlat.

Aga millised lahtised kaardid - kuidas üks kuueliikmeline armeenia-eesti pere hakkama saab kauboikapitalismi tingimustes, kuidas mässavast tütarlapsest sirgub … sirge seljaga naine. Nätsukommid, peod, alternatiivmuusika. Ja pered ja suguvõsad ja lapsed ja sõbrad ja Tallinna vanalinn ja Jerevan. Autor ei võta siin ette mingit süva-uuringut mäluteemade või traumade asjus, see on õnneks ühe inimkogemuse kaardistamine, mis samas ei pretendeeri ülimuslikkusele; see on raamat inimestest ja kuidas autor on nendega kokku puutunud. 

Kultuuriline taust ütleb vast ehk rohkem praegustele keskealistele ja miks mitte ka noorematele lugejatele; samas muidugi tollastele keskealistele ehk huvitav kogemus, kuidas nende lapsed võisid tol ajal end tunda.

Lilli Luuk „Kolhoosi miss“, Saadjärve kunstikeskus OÜ (2022)

Viimastel aegadel on nii, et enam üldse ei saa aru, kas ma olen mingil eriti hõlpsasti kaasaelaval lainel või ikka ongi järjepanu tunnustust väärt kodumaiseid lugemiselamusi. Ehk ikka seda viimast. Isegi, kui lugemise ja lugemismuljetega juba viimane pikem aeg nigelalt kipub olema. Midagi ikka olen lugenud ka ja kui päramine tagastamistähtaeg kummitab, siis ehk saab mõne muljegi osas end kokku võetud. Seda küll vägagi tagantjärele, kes teab, kas ma üldse midagi õigesti mäletan?

„Kolhoosi missi“ nimilugu lugesin tegelikult juba hulk aega varem eraldiseisvama ja mäletan, et tookord ei jäänud sisu poolest just nii kirgast muljet, et nagu on kõike seda juba olnud kah, nõukogude aja ängi, vägivaldses peres kasvamise ängi, maaelu ängi, alkoholi laastavat mõju, naisterahvaste häbistatud ja ahistatud saamise ängi, süütunnet jne. Aga samas mäletan ka selgesti, et hästi kirjutatud olemine jättis küll tugeva mulje. Nüüd, siin kogumikus, tabasin ka „Kolhoosi missi“ enese jaoks kohe särama löömast, lood ei ole seotud ega samadest tegelastest, aga kuna taust ja foon on paljudel sarnane, siis kõlab see osa lugudest kokku ning moodustab justkui suurema terviku ja selle võrra saab siis iga eraldiseisev lugu sest laiemast foonist selgemini esile tulla. Nõnda ka „Kolhoosi missiga“, oskuslikult esile manatud ajastuatmosfäär kõlab ühte lugudeülese fooniga ja nii tulid justnimelt nende tegelaste isiklikud ängid ja süüd kuidagi paremini esile. See igavene asjaolude käes vangis olemise ning kõrvaltseisja süütunde küsimus, ning ehk kõige enam tõmbas seekord mu tähelepanu naiserolli igavese paradoksi osa, dünaamika, mis töötab ka tänini. Ühest küljest on igasuguse naiseliku ilu nimel pingutamine ressurss ja kapital, teisest küljest aga alati ka risk hukkamõistetud saada või hullemat, sest osaliselt on see alati justkui keelatud territoorium, ressurss, millele valdajal justkui poleks täit õigust, lõpetades selle klassikalise küsimusega, mida seksuaalvägivallast rääkides alati ära mainitakse – „mis sul seljas oli?“

Tegelikult ei olnud nimilugu nüüd muidugi üldse tingimata ainuke või peamine kogumikust. Tagakaanel katkendina ära toodud „Poisid lumes“ oli ka üks meeldejääv, eks osalt seetõttu, et oli selline klassikaliselt traagiline, ma siin lapsevanemana vähe kaitsetu sellise asja suhtes … pean tunnistama, et natuke jäi segaseks, kes mis hetkel täpselt, siiski tundus, et olgu neid lumes olevaid poisse üle aastate mitu, head lõppu sealt ikka ei tule. Jällegi on seotud nii ajastu ahistavad olud kui ka ajastuülene lapse jäämine süsteemide hammasrataste vahele – ema on tööl, isa on tööl, koolist on vaja põgeneda, võõraste täiskasvanute eest peita … jäävad lumi ja pakane…

Veel jäid eredamalt meelde „Auk“, „Purunematud“ ja „Mäed“. Eks kui nüüd vaatama hakkan, siis ei olegi ühisnimetajaks ainult äng, pigem selline pidev halvaendeline pinge, midagi on õhus ning tekst on detailitihe ja laetud, üheks korduvaks sõnaks on sealjuures dermatiin, need lõputud dermatiinist katted erinevatel mööbliesemetel, ning selle, mis tegelikult juhtus-juhtub-juhtumahakkab peab siis vähehaaval kildudest kokku panema, kohe hoolega tuleb järge pidada ja nii see pinge tekibki. „Mäed“ on sealjuures osalt ka musta huumorina võetav, aga samas on lahe, et kogu lugu ei ela üksnes puändil, loeb ka teatav psühholoogiline veenvus, mis selleni üldse viis ja ehk aitab sellele ka kaasa see, et ka siin polnud ma jälle päris kindel, et mis selle küüni ja isaga siis ikka päris täpselt oli. „Auk“ on mõnes mõttes sarnasel teemal, ent siin on peategelased teist laadi ja sünge saladus on teist laadi, on ellujäämise paratamatus ning sellest jääv mälujälg ning sügavale peidetud igavene saladus on üks neist hindadest, mida elamise eest vahel maksta tuleb, isegi kui need jäävad videviku ja soomülgaste moodi hallile alale, igaveseks lüngaks teistele jutustamiskõlbulikus isiklikus narratiivis. „Purunematud“ on jälle aga ajaline samm edasi „Kolhoosi missist“ – 90ndad ja maanoorus, tütarlapsed, kes on tütarlapsed, see tähendab miniseelikuid ja huulepulki ja pidusid kahtlastes kohtades ja kahtlaste seltskondadega, kusjuures autod ja asukohad ja joogid on selleks kõigeks hädavajalikud, kuid igat sorti suvalise meesseltskonna käes, ikkaseesama „Kolhoosi missist“ tuttav vastuolu, ja ka tuttav süütundlik tagantjärele küsimus, et mis sest sõbrannast pärast sai.

Kõige selle tagajärjel on pelgalt autori järgmise teose pealkirja „Minu venna keha“ peale iga kord selline halevalus tunne tulnud, et ei ole lugedagi julgenud. See kõlab lihtsalt, nagu võiks olla kohe eriline kontsentratsioon kõigist ajastu ahistavist asjust ning hoidmiseta jäänud inimelude vääramatust hukkajooksmisest ja tolle pealkirjas mainitud venna saatuse osas pole iseenesestki mõista vähimalgi määral helgeid ootusi. Samas ei ole mul muidugi ka vähimatki kahtlust, et see on kirja pandud täpselt sama nauditavas stiilis – pigem lühemad ja napimad laused, pidev millegi halvaendelise õhus olemise pinge, nauditav detailitihedus ja õhustikuloome, pigem vihjeline või kaude liikumine lõpplahenduse poole läbi pildikatkete ja erinevate ajatelgede.

Ah, jaa … kujundusest veel. Mõnda aega seisis see raamat mul niisama puhtalt seepärast, et kujundus jättis mulje justkui odavast naistekast ja nõnda pelgasin pettumust. Aga teisest küljest on see just kuidagi väga kümnesse, selline eelarvamuste teema, et mida me peame automaatselt tõsiseltvõetavaks ja mida mitte ja miks.

Lõpetuseks väike, pealtnäha nii positiivse algusega katke 90ndate tudengielust Tartus:

Kirjutasin pruunis köites koltunud lehtedega raamatutest päevade kaupa välja olulisi tõiku vandekohtu rollist angloameerika kohtusüsteemis. Mu tegevusel oli eesmärk, mul oli põhjus! Varsti oli aga teksti kladedes nii palju, et see tulnuks korrastada, arvutisse trükkida. Töö tuli loomulikult esitada trükituna. Panin endale arvutiklassis aja kirja ja sain peagi aru, et olen aeglane. Suutsin pooleteise tunniga väga vähe korda saata. Undavate valgete kastidega umbne rahvast täis ruum, päevavalguslampide otsekohene vältus, särin ja pidev klahvide klõbin lammutas raamatukogus ehitatud tasakaalu. Kandsin disketti kaasas, kaotasin täiskirjutatud lehti ja niigi hapra tahtejõu riismed. Hommikul põrnitsesin lage ja ei suutnud enam valida päevaks riideid, et kooli minna.
Siis tuli Ülo kord.
Ülol oli lisaks arvutile ka piipar, väike piiksuv Motorola, kuhu me varsti pea igal õhtul Utaga automaadist helistasime, üha tihedamini endast märku andsime. Töö oli vaja valmis saada ja kevadeti tundub, et kõik saab ka õigesti minna. (lk 83, „Windows 95“)

 

Dagmar Raudam „Paul“, (2021)

Tegemist on sellise kindla missiooni ja sihiga kirjutatud ning isiklikel kurbadel kogemustel põhineva raamatuga ja sestap on keeruline ka väga midagi öelda. Üks kokkuvõtlikult (alla 200 lk) esitatud elukäik, mis ei päädi ega kulge just kõige helgemalt, alapealkirigi on „poistele, kes ei osanud elada“. Mõnes mõttes justkui monument või järelhüüe, kantud soovist selle ilma Paulide „oma häälel“ kõlada lasta, et nad jääks teiste mälestustesse lihtsalt kui too joodik ja mõttetu mees vmt. Kuigi sellisena on „Paulil“ selline peapaljastamise ja vaikuseminuti maik man, olgugi, et teadlikult pole mindud surmtõsise pisarakiskumise teed vaid autor ise lubab üksjagu muhelustki. Ma nüüd ei mäletagi, kui palju naljakaid hetki seal just leidus, aga mustades toonides pisaraid kiskuva traagikaga pole õnneks tõepoolest tegemist, olgugi, et lapsepõlvejuurtega konarlikkus lähedaste ja usalduslike suhete vallas ning teatav sihitus ja justkui sisemisest vajakajäämisest tekkinud tühiku täitumise ootuses päev korraga kulgemine on läbivad teemad ja mis salata, eks lõpus läheb ikkagi ka härdaks.

Pauli elukäigu üksikasjad olla küll puhtalt ilukirjanduslikud, kuigi algajend on isiklikust valusast läbielamisest lähtuv, aga tegemist ei ole ajatu abstraktsiooniga – Paul on ikkagi kindla põlvkonna esindaja, 70ndate laps, ning see ajastutes kulgemine, kus isaks on praktiliselt puutumatu Nõukogude miilits, traagilisi asju vaikitakse laste elust maha, viinauimas noored juhivad paljajalu žigulli, spordikool ja noortekoondis on stipiga kohad kus olla, välismaa kraamiga hangeldamine, 90ndate hangeldajaparadiis ja kodutaluunistused, Soome kalevipojaelu, see annab loole oluliselt juurde. Lisaks tuleb mainida ka, et tekst on tihe sujuv ja võiks öelda, et laitmatu. Pauli elukäik põimitakse looks ilma üleliigsete sõnadeta ja ühtlases tempos, eesmärgist kõrvale kaldumata, kuid piisava pildilise ja seigalise lihaga luudel.

Meelde tuli, kusjuures, ka Kerttu Rakke „Häbi“, mis on samuti ohuromaanliku eesmärgiga ja päriselust inspireeritud elukäigukirjeldus lapsepõlvest kuni traagilise lõpuni, kuid üks väga oluline erinevus „Pauli“ ja „Häbi“ vahel on see, et „Paul“ on katse empaatiliselt sisse vaadata, nagu öeldud, Paulile oma hääl anda, aga „Häbi“ on pigem ilukirjanduslik uurimus, kuidas asjad võivad nii minna ja Nadeždale hääle andmise asemel on toon pigem hoiatav, et ärge olge nii rumalad nagu Nadežda – lõppakord on silmaniisutamise asemel pigem tülgastav, ja selles mõttes on neid kahte raamatut minu meelest ka hea mõte kõrvutada, sest hõlpsasti võiks Nadežda lugu jutustada kaastundepisarateni ja Pauli oma lõpetada piinliku põlgusega, kõik sõltub sellest, kuidas jutustada ja kuidas jutustatut vastu võtta. Võimalik, et kummagi loo tonaalsuse ühes või teises suunas kallutamisel on oma osa ka faktil, et „Pauli“ kirjutamise ajend on isiklikul valus kogemus ilmselt lähedase inimesega ja soov ehk teda paremini mõista, kuid „Häbi“ põhineb šokeerival juhtumil võhivõõraste inimestega ja soovil lugejat hoiatada õduste eest, kuhu äärmuslik häbitunne viia võib.

Selles mõttes on mulle isiklikult „Pauli“ lähenemine sümpaatsem. See, et me keegi ei taha oma eluga jõuda sinna, kuhu Paul, see on ju niigi selge, aga sama selge on ka see, et me ei ole ühiskonnana jõudnud veel säherdusse ulmelisse heaoluilma, kus inimesed oma elude ja suhetega lootusetult umikusse ei jookseks, ning sellel puhul on vast ikka pisut rohkem abi ettevaatlikust pesuvee kurnamisest, kui selle koos kogu lapsega pühkmehunnikule viskamisest. Muidugi jääb siin küsimus, et kui palju siis õigupoolest teise inimese jaoks üldse teha saab, aga ega „Paul“ tegelikult seda ei küsigi, lihtsalt ütleb, et nii lihtsalt läheb vahel, et Paulid on olemas ja et üks elu ei taandu kunagi üksnes sellele, kuidas lõpp pealtnäha paistab. Võiks ehk öelda, et mõnes mõttes on tegemist hingekergenduse ning ilukirjandusliku monumendiga Pauli(de)le. 

Puhtaks küüritud Paul istus lauas ja sõi ahnelt kartulisalatit. Isa ja onu vaidlesid Lenini ja kellegi Hitleri sünnipäevade üle ja isa ajas kõik sassi. Ei tea, kuidas ta nii loll oli, aga Paul oli just koolis Lenini sünnipäeva õppinud. Ja nüüd äsja vannutatud puhtaks küüritud rüütlina hõikas ta oma teadmise välja, püüdes sealjuures isa ja onu lõõpivat tooni ära tabada. Isa nägu ja silmad tumenesid, kui ta Pauli poole pöördus ja käratas:

"Mida sina sitt ka tead!"

Paul tundis, kuidas rüütlirüü ta õlgadelt langes, ilus maikuu õhtu kuhugile haihtus ja klomp kurku tõusis. Aga isa ei jätnud:

"Kao oma tuppa, mida sa siin üldse passid!"

Paul ei lasknud seda endale mitu korda öelda ja tormas oma tuppa. Ta kuulis, kuidas onu ütles isale, et missajamad. Aga ema ei öelnud sõnagi. (lk 40)