Jim Ashilevi - Inimese kostüüm (2026)

 

Autobiograafiliste tekstide lugemisega on see jama, et neist pole õieti midagi kirjutada. Sa loed ühest inimkogemusest, mis on muidugi kirjutaja enda nägemus, mida lugejatele jagada. Ei saa öelda, et tegu oleks kuidagi ilukirjandusliku elamusega, mida on võimalik mingil moel kaaluda, või noh, koguni kritiseerida (muidugi, kui on mingi otsene seos, siis saaks parandada-täiendada, aga antud juhul mul puudub igasugune seos).

Kui kuidagi seda teksti kokku võtta, siis see on elust depressiooniga. Eks paljudel on sellega oma isiklik suhe ja eks selle suhte puhul on see igaühele oma ainulaadne kogemus. Ashilevil on siis selline töökas rabelemine teatris, reklaaminduses ja arvutimängude loomises … ning mustad augud. Milline viis oli ta lähedase sõbra Margus Karu oma, seda ei tea õieti keegi. Oma depressioonikogemus kipub paratamatult olema enda jaoks see kõige sümboolsem (sest me ei ole … masinad? Kuigi jah, arstide jaoks kindlasti üldistatavad) ning teiste puhul on seda raske täielikult aduda. Ja eks see raamat ole ka suitsiidist ja selle mõjust lähedastele. Jällegi, kuidas sa võrdled kogemusi? Mingi leinaga saad hakkama, midagi jääb aastateks ahistama ja kripeldama. Või midagi kolmandat või neljandat ja nii edasi.

Aga eks siin on palju Ashilevi isiklikust kujunemisest - kindlasti on hullemaid ühiskondi kui Eesti, kus üles kasvada teistsuguse nahatooniga, aga oh issand, rassismi on siin kõriauguni ning seda erinevate põlvkondade esituses. Sellise pideva (ja enamasti negatiivse) tähelepanuga elamise järel tunduks täiskasvanuea probleemid justkui vähe inimlikumad taluda; aga ei, siis on sisemised kriisid ning muidugi lähedaste ja teiste lahkumised (vabandust, aga ma ei tea Margus Karust enamat kui paari teose pealkirjasid).

Mingis mõttes võiks selline elulooline tekst olla sarnane ühe teise hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud teosega: Mehis Heinsaare “Ööpäevik”. Kuid viis, kuidas autorite poolt autobiograafilisust esitatakse, on üsna erinev (mõlemal tekstil on niisamuti toimetaja, kui palju need teksti esitusse puutusid, pole muidugi aimugi). Heinsaare tekst on päevikuvormis (ja ehk algselt pole avaldamiseks mõeldudki?), samas Ashilevi paistab kirjutavat lugejatele, kohati koguni dialoogi astudes ja näiteks eneseabi laadis nõuandeid esitades (sellele vastukaaluks on ülestunnistused peatükis “Punktiir”, see on omamoodi maadligi litsuv, veider puänt); aegajalt markeeritakse, et “eelmisest lõigust on nüüd aega kulunud nii ja nii palju”. Kui Heinsaar kirjutab nüüd ja praegu (mis võib küll olla nö vaba suhtumisega), siis Ashilevi tekst küll algab noorpõlvest, aga läbivalt on kokku kirjutatud hilisema aja erinevate kogemustega.

Pole küll otseselt raamatuga seonduv, aga keegi võiks huvi pärast kaardistada alla 50-aastaste  kultuuritegelaste kõrgkoolieelse haridustee (ehk siis enamus või täielikult taasiseseisvumise ajal): kui paljud neist õieti võiks pärineda Tallinna eliitkoolidest, kas on põhjust rääkida teatavast konnatiigistumisest.

Tsiteerimist oleks siit raamatust küllaga ja küllap ka mõndagi tsiteeritakse. Ja kui järele mõelda, siis raamatu pealkiri on päris tabav. Kostüüm ja mida kõike selle taga on: karneval see just pole.

“Veidi vanemaks saades hakkasin aru saama ka sellest, et Eesti kui selline, maailm kui selline, inimene kui selline on pelk idee. Mõtte jõul saab muuta kõike. Lood, mida me endale enda kohta räägime, loovadki meid endid. Me elame väljamõeldud maailmas - ja seda maailma saab alati mõelda paremaks, suuremaks, elamisväärsemaks ja kodusemaks.

Maailm, see on meie kõigi kodu. Me kõik kuulume siia. Mõte, et inimese mõõt on teatud kitsastele parameetritele vastav olend nimega eestlane, pole mulle mitte kunagi usutav tundunud, ehkki märkimisväärne osa Eestist tahab kogu oma maailmataju just selle malli sisse mahutada. Vaadake mind, ma olen päris eestlane! 100% tõupuhas! Puhas ja päris! Tehke järgi! Hahaa, te ei saa, sest ainult mina saan olla päris ja ainult mina otsustan, kes veel on päris ja kes ei ole!

Sina, neeger, mine tagasi Aafrikasse.” (lk 79-80)

Steven Erikson - No Life Forsaken (2025)

 

Tetraloogia teine osa ja tagasi nö tuttavamatel radadel - kui esimeses osas jännati metsikus põhjalas, siis nüüd Seven Cities intriigid ja hullused, täpsemalt G’danisbani linnas ja ümbritsevatel aladel.

Mallick Reli juhitav Malazi impeerium pole oma võimus just kõige kindlam: ka siin romaanis meenutatakse Mallick Reli osa Coltaine’i ja teda päästva armee reetmises, mis siis omakorda viis erinevate hulluste ja sõdadeni kuni nüüdse Va’Shaik jumaldamiseni, kelleks osutub varasemast tuttav Felisin Younger, vägagi traagilise noorusega tütarlapsest on sirgunud apokalüptilise sekti jumalanna (vabandust, aga mulle jäi hämaraks, kuidas ikkagi selline ülendumine toimub), kel sekti järgijate sõnul pole maailmale muud pakkuda kui hävingut (ka romaanis tõlgendatakse nö ajaloolist Whirlwindi ja Shaiki). Kui tore, kui vaid jumalanna poleks end tarbinud erinevatel moodustel oimetuks - mis muidugi sobib ta preestritele, sest see anna neile võimaluse jumal nimel erinevaid koledusi korda saata või siis varandusi koguda. Sest nad saavad.

Aga - jumalanna ärkab ja taastab oma inimliku välimuse (selle ja raamatukaanel kujutatu erinevusest natuke veel postituse lõpus) ning tema meestest järgijate jõhkrused paneb teda soovima oma järgijate ridu puhastama (ja on ka veel preestrinna Shamalle, kes on … omamoodi). Iseasi, kas selline elav (või õigemini oma soove avaldav) jumalanna enam sobiks ta järgijate plaanidesse - apokalüps tulgu, aga seda teistele sektidele ja muidugi impeeriumi võimudele.

G’danisbanis on impeeriumi kõrgeim esindaja High Fist Arenfall (kelle isa oli seotud Malazani vastu võitlemisega, aga nüüdseks siis poeg impeeriumi kõrge juht), kel pole käsutuses just suuremat sõjalist jõudu, et oodatavat ülestõusu maha suruda, küll aga kõiksugu kavalusi ja oskusi, et seda mingil moel ohjeldada. Kuid … populaarse Arenfalli ohjeldamiseks saadab Mallick Rel omakorda kõikvõimsa saadiku, koos impeeriumi salajaste supermõrtsukatega (see kurikuulus Claw) - sest nagu ikka, ehk on Arenfall liiga populaarne, liiga hea, ja nii võiks hakata ohustama Mallick Reli ennast (jajah, dekaloogiast tuttav teema). Ent kohal on ka Claw’ konkurendid: Talon.

Ja siis on muidugi leegionärid, omamoodi supersõdalased oma maagiliste võimetega - uus standard; juba eelmises romaanis tundus see kuidagi autoripoolse ülepakkumisena (muidugi, see ei tee neid siiski surematuks) ning kirjelduse järgi peaks tetraloogia kolmas osa üsna palju kirjeldama nende tegevusi (jajah, mis missioonile õieti Dunsparrow läks?). Ehk võiks mingil moel öelda, et nad esindavad romaanis justkui tervet mõistust (seda siis mitte uhhuudebiilikute mõistes), võideldes eelkõige kõige ebahumaanse vastu (mis võib tähendada pisut ootamatuid olukordi), ning kel tundub olevat mingi kaugem siht kui vaid esindada Mallick Reli impeeriumi sõjalist jõudu (sel juhul, kes võinuks seda sihti seada, Hasten Thenu?).

Kuid tegu pole vaid kolme (formalselt küll kahe, kuivõrd leegionärid on ometi osa impeeriumist) jõu tegemistega - millegipärast on jumal Mael (see vana Bugg) väga pahane ja räägib mitmel puhul petta saamisest, lisaks on veel iidseid jõude (mis teiste lugejate järgi on seotud Eriksoni poolelioleva Kharkanasi triloogia tegemistega). Ja surm, see ei tähenda tingimata lõppu. Ja korraks ilmub Icariumi taaskehastus (ja … Azathanai). Ja mis kõik veel. Ühesõnaga, teemakäsitluselt on see romaan kuidagi lähedasem varasema dekaloogia meeleoluga kui tetraloogia esimene teos (kergelt “Midnight Tides” kogemus?) - ainult et mahuliselt on see romaan oma poole väiksem ja seetõttu pole nii … hull kogemus. Aga jah, kõik need eetilised küsimused võimust ja humaansusest, need on väga nähtavad ning eks omal moel kommenteerivad ka meie praegust vaimset situatsiooni - ning midagi meeltülendavat siit välja ei loe.

Meeldejäävaid tegevusi on õige mitu - lemmikuks on vast Bornu Blatt, see Va’Shaiki mitte uskuv kirjutaja, kelle jumalanna teeb oma erisaadikuks ning saadab ta oma preestreid suurkoguks kokku kutsuma, et seal nö plats puhtaks lüüa ning naasta algsete ideaalide juurde. Kui vaid Va’Shaik (ehk Felisin Younger) poleks selline … nagu on. Bornu Blatt ja tema teekonnaga ühinevad erinevad kaaslased rändavad läbi tühermaade G’danisbani poole ning nende kohtumised eri inimeste ja olenditea on päris meeldesööbiv. Ja siis veel G’danisbani preestrinna Shamalle oma eripäradega (mis õieti juhtus raamatu viimastel lehekülgedel?). Ja Kanyn Thrall, veider iidne olend - kes ootab uusi seiklusi Satala seltsis. Ja Azathanai olendid (muuhulgas siis Mael). Ja muidugi Mute.

“‘I’ve often wondered,’ ventured Paucity, ‘if the Elder Gods guide the forces of nature, or just hide behind them, taking credit for things they never did.’

‘A bit of both, to be honest,’ Mael replied. ‘It’s all down to working with what you have. And what we have here, why, is ground-water. Lots and lots of ground-water. My involvement relates to denying the arrival of stasis for as long as possible. Let it rise.’

‘The Jaghut will resist you,’ Kanyn Thrall said in a growl. ‘They’ll freeze half the world to stop you.’

‘Maybe. They’re so irritating that way. But the truth is, Kanyn, the Jaghut have relinquished Omtose Phellack. Everywhere in the world, the ice melts, vanishes, flows down to join my realm, thus making me ever more powerful. Once they discover their error, it will be too late, for the most part. Besides, they are too few in number these days to be of my any real concern.’ (lk 319) - Paucity, Mael, Kanyn Thrall, Satala

Eriksoni enda lemmikud paistavad ikka olevat leegionärid, aga see pole minu peal uuesti tööle hakanud, nad on nüüd kuidagi üleloomulikult võimsad ja sellega oma reaalse inimlikkuse kaotanud (ohjaa, muidugi on neil vead ja viskavad lõputult kildu, aga ikkagi). Omaette ooper on Hasten Thenu, kes võiks olla dekaloogia üks põhitegijaid, aga kelle puhul on päritolu asjus ehk mitmeid küsitavusi. 

Teised lugejad on mitmel puhul öelnud, et see romaan tundub olevat justkui pool tervikust - tõepoolest, kui esimene romaan ilmus 2021, siis see 2025 ja kolmas osa peaks juba tulema 2026. sügisel, seega nagu võiks (rääkimata sellest, et kontinent jääb samaks ja mida siis ikka Dunsparrow oma sõduritega tegema läks).

“Because then, mortal, you do not return, so I need not recall how to speak, and all the unpleasant confusion that is conversation need not happen. Your hesitation has disturbed my eternity of pointless contemplation.” (lk 151) - Bornu Blatt, T’lan Imassi kolp

Üks asi, mis selle raamatu väljanägemise puhul häirib, on silmapaistev erinevus sellega, kuidas kujutatakse kaanel Felisin Youngerit (peale Kulati tapmist) ja kuidas tekstis antakse mitmel puhul üsna selgesti mõista, et tegu on küll tugevalt kaalust alla võtnud naisega (kes varem ei suutnud end liigutadagi), aga siiski ülekaalulise mõõtu isend - erinevalt siis mõlema raamatukaane võrdlemisi kuuma naisolendi kujutamisega (või nojah, tegu ikkagi jumaliku olendiga, kes raamatu lõpulehtedel teeb õige dramaatilisi metamorfoose):

“Awaiting him, Felisin sat upright in her bed, flowing silks of green and orange about her upper form, her auburn hair - absurdly long, a detail she would clean soon - combed out and then oiled and braided and now more or less out of the way, revealing a face mostly smooth and suited to a woman of about thirty years of age, still plump and rounded  as befitted her body which remained far from thin, her eyes lined in kohl and powdered malachite, her lips painted in gold-flecked vermilion.” (lk 109-110) - Felisin Younger, Korlat, Bornu Blatt;

 

ja ikka Felisini kehast: “The sense of that body, less than water yet palpable, was that of a large woman, woman such as Felisin Younger.”  (lk 163) - Bornu Blatt

Lilli Luuk - Lühike sõjaajalugu (2026)

 

Arvestades autori senist loomingut (siin blogis näiteks kirjutatud: “Kolhoosi miss” ja “Ööema”), on oodatavalt see jutukogu parajalt raske ning sünge lugemiskogemus. Imetlen inimesi, kes suudavad seda ühekorraga alla neelata, ma vajasin nüüd küll hingetõmbepause - järjest lugemiseks on see teemade poolest ikka muserdav kogemus.

Laias laastus on see kogu maal elava naise kogemus nõukogude okupatsioonist 1941. aasta suvel;  “Metsavaht” ja “Poiste suvi” on küll meeste vaatepunktist ja kogumiku kolm viimast teksti hilisematest sõja-aastatest. Aga jah, ennekõike jäävad sellest raamatust meelde emade ja teismeliste tüdrukute kogemused - see vägivald nii üksikisiku kui ühiskonna allasurumiseks; repressioonid, tapmised ja vägistamised. Mehed on kas tapetud või on okupatsiooni eest metsas redus - ikka on taustal juuniküüditamine ja kuskil on sakslaste pealetung (millest siis omakorda mobilisatsioon). Külaühiskond on naiste ja laste kanda ning nõukogude okupantide meelevallas. Eks ole ka kaasajooksjaid, aga see pole üldiselt autori vaatluse all (ehk “Kummitusrongi” puhul on sellest rohkem juttu).

Aga jah, milline inimeste ja ühiskonna hävitamine, vägistamine ja allasurumine. See pole esitatud ülevaatlikult, vaid puhtalt siseilma kogemuste kaudu (kel pole pahatihti aimugi laiemast pildist) - ja kõigest ei räägita (vahest omamoodi äärmuslik on “Metsavaht”, kus metsas elav mees ei teagi, mis õieti toimub ning sõjasündmused vaid suurendavad ta segadust - ja eks küsitav on, kas ta vaimne tervis enne sedagi just korras oli). Vahel läheb autor sedavõrd kujundlikuks, et paari teksti (“Auk”, “Ulg”) puhul võiks neid lugeda ka etnoõuduse võtmes.

Daša Drndić - Doppelgänger (2026)

 

Iseenesest ma ei oska defineerida, mis raamat see õigupoolest on, aga see on päris võimas tekst lagunemisest. Ei kujuta ette, et seda teost otseselt kellelegi lugeda soovitaksin, aga … ohjaa, on see alles lagunemine, eksistentsi lõpp, ammendumine. Arvatavalt on esimene lühem lugu see, mis laiemat tähelepanu äratab ja samas eemale peletab oma vanainimeste eksistentsi kujutamisega, aga see pikema loo areng … on see alles inimelu lagunemine.

Siin ei saa rääkida hävingust või lõppemisest või muidu dramaatilisemates terminites, see ongi lihtsalt eksistentsi roiskumine, mädanemine, lagunemine; lihtsalt protsess, inimese lödistumine. Muidugi, see Printz püüab ajuti veel lõpuni mingit stiili hoida, aga kui naeruväärne ja masendav see ühtaegu on. Ning muidugi ninasarvikud, alguses ja otsas. Finaal, mida keegi ei näe, millel pole tunnistajaid, viimane mõttetus, viimane kuivav rögaplekk ühiskonna asfaldile, mis peale hetkelist vastikust minema pühitakse ja unustatakse. Inimelu tõeline kujund, lõpuks on kõik sisutu üksindus.

Viimaste aastate Loomingu Raamatukogudest ei oskagi otsest paralleeli välja tuua - eks seal muidu ikka pakutakse mingit lootuskiirt või midagi hingesoojendavad või kasvõi stiilset; siin on vaid pöördumatu lagunemine. Ehk õrnalt oleks lähemal Han Kang, kuskil kaugemal vast Kobo Abe, Triin Soomets, Leena Krohn.

Printzi loos on muuhulgas pisut veider dialoog katoliiklikust Eestist, aga otsige ise üles - keegi võiks seda romaani ikka lugeda ka.

Eeva Jeletsky: Kösteraat

 Väga malbe, ütleks isegi, naiselik õuduslugu ühes väikses Eesti linnas.
Tegelikult külas, aga selline suuremapoolne küla on. Selline, kus käiakse koeri jalutamas rihma otsas küla vahel, mitte kuskil metsatukas lahtiselt. Kõik küll tunnevad kõiki, ent võtta on nii hobiajaloolane (kel päris palju raha samas) kui mitu gümnasisti, vanaduspensionärid ja aktiivikud. 

Natukene - ebausutav. 

Samas põhilugu on tore. Eestiaegsete inimeste elud ja surmad. Nägemused ja pimedused. 
Ja lõpuks keeratakse väga vahva vint peale. Mitu lehekülge näeme tegevuse kulge läbi vaimu silme. Ei anta mingit kindlalt vastust, et kuidas teispoolsuses eksisteeritakse, teada saame ainult seda, et ka seal leidub igasuguseid olevusi -- toredaid, tüütuid, hirmsaid, sõbralikke. 

Ja armastus on oluline jõud, mis mõjub ja mõjutab. 
Päris tore lugu - just lõpu pärast mõnus. 

 Loteriis varem

Ingvar Sedman

S. L. Huang - The River Judge (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Tumefantaasia kanti lugu neiust, kes püüab leida viisi, kuidas iseseisvalt elada. Ta vanemad peavad võõrastemaja ühes jõeäärses külas - õigemini teevad seal küll tööd neiu ja ta ema; isa vaid käsutab ja joob, pigem segab kui aitab. Aga ikkagi, traditsiooniline perepea.

Ja see perepea leiab endale lisateenistuse - võõrastemajas soovimatutest külalistest vabanemine, mis küll äratab ametivõimudes tähelepanu, kuid … asi tundub olevat üleloomulik, asula kõrval jões näib elavat maagilisi olendeid. Nojah. Laibad aga jäetakse võõrastemaja keldrisse, et ema ja tütar neist vabaneksid. Ajapikku selliseid töökohustusi muudkui lisandub - ning ametivõimud paistavad peale järjekordsete ametnike kadumist sealt üldse eemale hoidvat. Isa muutub kogukonnas üha tähtsamaks, samas on võõrastemajale üha suuremaks koormaks ning tütar hakkab endamisi arutlema isa tähtsusest üleüldse. Aga siis saabuvad korraga kuus uurijat, keda omakorda külastab esimesena tapetud ametniku vaim.

Üsna sünge lugu, kus ikka valatakse korralikult verd. Ühtlasi on teemaks võrdõiguslikkus ja ka sooline identiteet ja mis kõik veel. Tegevus võiks aset leida fantasy-Hiinas või siis kusagil Kagu-Aasias, ja noh, selle kõrval on ikka päris mõnus elada euroopalikes oludes. Päris hea lugu.

Piret Raud - Kirjad mulla alt (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Omamoodi läbilõige lahkumineku või leina protsessist - seda aga surnu poolt, kes siis muudkui kirjutab üha uusi ja uusi Seda Kõige Viimast Kirja. Eks emotsioonid muutuvad, paatoslik hüvastijätt muutub väiklaseks kättemaksuks ja seejärel lömitavaks andestuse palumiseks.

Eks see tekst võinuks olla pikemgi, et enam selgust saada, miks näiteks vahel lahkunu kahetseb, et oli ebaõiglane jms. Muidugi, see kõik on lahkunud mehe vaatepunktist (ja kui usaldusväärne see õieti olla saab?), elusa naise kogemusest pole ridagi (miks peakski?). Aga jah, see emotsioonide virvarr, mis siin avaldub - ühelt poolt oleks see pigem sarnane kellegi mahajäetu emotsioonidele, kes siis ühel hetkel püüab juhtunuga leppida, siis aga püüab mahajätjat omalt poolt maha teha ning seejärel lepitust otsida jne. Kuid tegelikult siis hoopis elust lahkunu järelehüüe oma elusale abikaasale. Huvitavalt nihkes värk.

Timo Talvik - Legendaarne Professor Jänespüks (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse seitsmenda koha lugu on puhas fantaasia, seda küll arvutimänguliku loogikaga. Erru saadetav ülikooli õppejõud mõtleb, et mida siis teha peale akadeemilist õpetamistööd ning talle meenuvad armastatud arvuti- ja rollimängud, mida ta varem ikka mängida sai. Imekombel ärkabki ta peale tööõnnetust ühes … mängus.

Seal on ta mängu sisenejana kõige alama klassi tegelane, ning kuidagi tuleb end üles töötada. Ta valib endale poolhaldja rolli ning tugevusteks saavad erinevad nö akadeemilised võimekused, näiteks eri keelte mõistmine (seda muuhulgas loomade-putukate puhul). Ja algab vaevarikas ning samas ka meelt lahutav (jajah, jänespüks) tõus selle maailma tegijate hulka, mille käigus tuleb eri liiki olendeid omavahel suhtlema ja teineteist mõistma saada.

Arvatavasti mõistan, miks jutuvõistluse hindajatele selline tekst meeldis - meelelahutuslik ja tempokas, lisaks nö inimlike väärtuste rõhutamine (nojah, mis on küll “inimlik” selles fantaasiailmas). Kui eelmised kolm lugu olid rohkem või vähem Eestiga seotud, siis siin on puhas fantaasiailm, või noh, minule täiesti tundmatu LitRPG esteetika.

Steven Erikson - The Crippled God (2012)

 

Suur maraton on läbi. Algselt plaanisin selle dekaloogia 10 aasta jooksul läbida (ehk siis üks romaan aastas), siis tegelikult sai hakkama 7 aastaga, neist sel aastal tervelt kolm romaani.

2019 “Gardens of the Moon”, “Deadhouse Gates”

2020 “Memories of Ice”

2022 “House of Chains”

2023 “Midnight Tides”, “The Bonehunters”

2024 “Reaper’s Gale”

2025 “Toll the Hounds”, “Dust of Dreams”, “The Crippled God”

Mis edasi? Jätkata Witness triloogiaga (mille teine romaan ilmus oktoobris)? Võtta ette paar Esslemonti romaani, mis toimuvad dekaloogia ajal? Võtta uuesti dekaloogia ette ja nende vahele lugeda Esslemonti romaane (no millal siis üldse nendeni jõuaks)? Ühesõnaga … kihu on sees ja soov seda maailma selgemaks saada - sest kui vähe sai pihta veel kümnenda romaanis puhul, mis värk on toimumas.

Ja noh … viimane romaan tegi minu jaoks huvitava kannapöörde ning selgub see Tavore armee retke mõte - päästa Crippled God. Ausalt öeldes polnud mul veel “Dust of Dreams” lugedes aimu, et midagi sellist on tegemisel - ja ega Tavore sõdalased ja liitlased seda tea. Aga nad võtavad selle üllatavalt mõistlikult vastu (sest kes ikka Capustani mäletab, eksole). Ja eks see viimaste romaanide ülesehitus ongi valmistatud siinse finaali kataklüsmideks - muuhulgas siis sellised tüütumad osad nagu Snake ja Shore (samas nagu ei kujuta ette, et teistkordsel lugemisel tahaks Snake’le aega kulutada … kuigi jah, milline emotsionaalne finaal).

Ja kas tõesti peaks siin postituses kokku võtma kümneosalist romaaniseeriat? Kuidagi … võimatu. Eks seda seeria lugemist võiks kirjeldada pigem nii: olulisem on protsess, seisund, kui kohale jõudmine.

Niivõrd eepiline värk tekitab muidugi tunde, et siin oleks lahenduseks vaja veel üht tuhandeleheküljelist kolossi, aga see läheks muidugi hullumeelsuseks - aga kuidas küll kõike seda eelnevat ometigi kokku võtta? Ja mis peaks siis sellest maailmast järel olema peale kõike seda lohede ja jumalate ja olendite hävitustööd? Mis küll on järel neist neljast vanimast rassist? Nagu aru sain, on plaan hävitada kõik Forkrul Assailid (keda peaks veel leiduma teistel kontinentidel), aga kuivõrd see läheb kokku selle kõikevõitva empaatia paatosega, mis siin finaalis korraga lõkkele lööb?

Ja vast oleks oodanud mingit suuremat etteastet kahelt superhävitajalt - muidugi, vangistatud meelemärkuseta Icarium oli kogu aeg ähvardusena pea kohal, Forkrul Assaili nö must hobune. Ja Karsa Orlong, kes Darujhistanis ootab oma võimalust jumala hävitamiseks, mis siis minu jaoks kuidagi möödaminnes juhtubki ja selle tulemus on finaali tarbeks vägagi uhke - aga ikkagi, eelnevate romaanide põhjal oodanuks nagu mingit vägevamat etteastet. Selle asemel on siis Ublala Pung, omamoodi ühenduslüli Karsa Orlongi ja Icariumi vahel.

Ja lohed, mis sai lohedest. Või Errastas, tema käekäik kadus lõpuks kuidagi ära (või jällegi, ei pannud tähele). Ja Heboric, kogu selle tekstimassiivi peale olin enamvähem unustanud selle olemasolu. Või et siis Apsalara võiks siis korraga saada õnnelikumaks.

Kõigist emotsionaalsetest jubedustest või juhuslikest saatustest hoolimata on tegu siiski fantaasiakirjandusega, ja eks siin ole sellist deus ex machina värki - kuidas Tavore armee pääses lühisabaliste rünnakust (see küll muidugi eelmises romaanis) või siis Parani armee sinna ja tänna ilmumine, ja no muidugi Tavore armee Klaaskõrbe läbimine, või noh, millised vägiteod aitasid Kolanse armee vastu. Ikka siuh ja säuh ilmub tagataskust trumpe.

Ja Cotillion ja Shadowthrone - miks nad üldse kerkisid jumalate staatusesse, kuidas nemad said selle suure intriigi õieti toimima; miks teised rassid (nii humanoidsed kui mittehumanoidsed) nendega koostööd tegid (Dassem Ultor ja T’lan Imass?). Jajah, nende võimule tõusmisest on olemas omakorda Esslemonti triloogia (ahjaa, kui jätkata postituse algust - äkki jätkata selle lugemisega? Või veelgi ajas tagasi ning Eriksoni teine pooleliolev, Kharkanasi triloogia?). Ja lõpuks ma ei mõistagi, mis sai Crippled Godist, mis see Cotillioni pussitamine siis oli? Nagu öeldud, senimaani ei saa kogu värgile pihta.

“In that Malazan Book of the Fallen, the historians will write of our suffering, and they will speak of it as the suffering of those who served the Crippled God. As something … fitting. And for our seeming fanaticism they will dismiss all that we were, and think only of what we achieved. Or failed to achieve.

And in so doing, they will miss the whole fucking point.

Fallen One, we are all your children.” (Fiddler; lk 446)

“‘We can’t win, can we?’

He glanced at her. ‘Among mortals, every victory is temporary. In the end, we all lose.’

She spat on to the white sand. ‘You ain’t cheering me at all, sir. If we ain’t got no hope of winning against ‘em, what’s the point?’

‘Ever won a scrap, Captain? Ever stood over the corpses of your enemy? No? When you do, come find me. Come tell me how sweet victory tastes.’ He lifted the sword and pointed down to the breach. ‘You can win even when you lose. Because, even in losing, you might still succeed in making your point. In saying that you refuse the way they want it.’” (Yedan Derryg, Brevity; lk 471)

“But Paran was shaking his head. ‘You don’t want that, High Mage. Trust me, you don’t. There are too many rogue players in this game. Icarium. Draconus. The First Sword of the T’lan Imass. Olar Ethil, Silchas Ruin, Tulas Shorn, Kilava - even Gruntle, the Mortal Sword of Treach. And now the Eleint, and how many dragons have come or are coming through the gate? A hundred? A thousand? Oh, and the Elder Gods: Errastas, the past Master of the Tiles, and Kilmandaros and her son …’

/-/

The High Mage threw up his hands. ‘Let’s just add the K’Chain Che’Malle and the Jaghut, and oh, we should probably mention Hood himself - no longer dragging the Throne of Death by one ankle. And who knows how many slavering fanatics of the Wolves of Winter? And what about the Crippled God himself - will he go quietly? Why should he? If I was him, even if you showed me the inviting door at the far end, I’d be slicing throats all the way down the corridor. I’d have damn well earned the right to as much vengeance as I could muster!’” 

Paran grunted. ‘All right, it’s rather more complicated than I had imagined, then.’” (Paran Ganoes, Quick Ben; lk 819)

siin blogis sellest romaanist varasemalt:

loterii

loterii

Eeva Jeletsky - Kösteraat (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse kümnenda koha lugu on ehk etnoõuduse kanti tekst ühest kummituslikust majast, millega juhtub seletamatuid sündmusi. Kui külarahvas viimaks asja tausta uurima hakkab, selgub üks kurblik lugu köstri perekonnast ja selle sünnil lahkunud poja vaimust, mis jäi taevariiki üle kandumata … ja mis hakkas seda maailma oma vaatepunktist uurima.

Pool teksti sai nüüd spoilerdatud, aga teist poolt mitte. Autor on ühelt poolt võtnud ühe klassikalise õudusloo, mis kenasti mahuks eesti etnoõuduse voolusängi, kuid seejärel on ta seda täiendanud nö rahvusvaheliste motiividega, mis teeb ehk selle jutu maailma kuidagi … liialt suureks? Aga noh, samas see ehk olekski klišee murdmine või edasi arendamine (mitte et ma etnoõuduse tundja oleksin).

Mis mulle aga veel meeldis, oli kuidagi klassikaline (või lihtsalt korralik?) keelekasutus.

Muriel Spark - Juhiiste (2025)

 

Veider lühiromaan. Ühelt poolt pole see just mugav lugemine (sest üsna peagi öeldakse, mis juhtub peategelasega); teiselt poolt on see kahtlemata huvitavalt teostatud ning sellisena lugemiskogemust igati värskendav.

Peategelane võtab ette reisi, et saada tapetuks. Kuidas, see selgub. Miks, see on juba lugeja enda tõlgenduste küsimus.

Sest me ei saa peategelase pähe, me vaid liigume kaasa üsna grotesksel reisil lõpu poole. Ühelt poolt on selge, et kõik need inimesed, kellega ta kokku puutub, see on peegeldus ühiskonnast. Aga miks see naine liigub sellise eesmärgi poole - see on tabamatu, sellel pole justkui ratsionaalset seletust, see on justkui hüperaktiivne või laksu all “Taimetoitlane” (kui mugav on ikka otsida seoseid  Loomingu Raamatukogu siseselt), inimene, kes võtab ette enda saatuse lõpliku lahenduse.

Nagu järelsõnast selgub, on lugejad pidanud seda teksti rituaalseks - ja tõepoolest, see on kuidagi kummastavalt teatraalne.

Kõva aasta ikka Loomingu Raamatukogult; seni siis tervelt 8 naisautoreilt teoseid 5 meesautori kõrval - ja noh, nõrgemad paistavad olevat pigem meesautorite tööd. Raamatu lõpus toodud reklaamteksti järgi paistab küll tulevat rohkem vorstiparaad (kuigi see ehk kandub juba 2026. aastasse? Vaevalt et järgneva 2,5 kuu jooksul jõuab ilmuda 6-7 raamatut).

Triinu Meres - Südamelugu (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Žanriliselt võiks seda ehk nimetada body horroriks (või mis see õige termin ongi, pole õuduskirjanduse jälgija), igal juhul tehakse siin kehaga kõiksugu koledusi, sest peategelane jääb sõna otseses mõttes oma südamest ilma. Kuid … ta otsustab oma kaotatud süda tagasi võidelda. Ja noh, südamest ilma jäänud inimene on tõepoolest südametu ning võib seetõttu endale lubada erinevaid teguviise - kui vaid selle vitaalse organi tagasi saaks. Kuid südameröövlil on varuks oma üllatus …

Nagu alatasa korrutatud, pole ma õuduskirjanduse huviline ning ehk niisugune elundivärk on seal mingil moel levinud, igatahes mind nagu see tegevuskäik üllatas. Ja eks autor jätab vägagi lahtiseks selle, millised maailma toimimise printsiibid siin õieti toimivad (kui mul nüüd meenuks see termin, millega tähistatakse kujundi või metafoori reaalset elluviimist), igal juhul pole siin tegu just tavapäraste homo sapiens sapiensitega; mõni neist suudab lennata või nõiduda või elavast inimesest elundeid eemaldada (või siis … maagilise peategelase tõttu ongi selline teguviis võimalik?). No ja eks siin ole tõepoolest kirge kah, südame kaotamine on ka tavapärases võtmes.

Tundub, et raamatu kaanekujundus pärineb sellest jutust.

Aurora Venturini - Täditütred (2025)

 

Kuigi on alles september, siis see tekst tundub küll olevat aasta lugemiselamus, igal juhul oli justkui samasugune laksakas nagu möödunud aastal Bora Ćosići tõlke läbimise järel. Ja milline üllatav kombinatsioon: Argentiina ühe ekstsentrilise vanaprouast autori  tour de force. Aga noh, sellised üllatused teevad lugemise erksaks ja eks Loomingu Raamatukogust on huvitav õngitseda.

Lugu on siis ühe arengupeetusega neiu vaatepunktist, kes kirjeldab oma perekonda ja sellega seonduvat (sellega ehk piirdub seos Ćosićiga). Ja see pere ja nende lähisugulased on üks isemoodi kamp. Yunast aasta noorem õde on sügava arengupeetusega ja ehk nelja aastase tasemel (nagu seda tõdeb Yuna, tegelikult tundub küll pigem 1-2-aastase tasemel olevat). Ema ja tädid ning nende lapsed - sealt kerkib esile liliputist täditütar Petra, kellega koos avastab Yuna maailma. Tüdruku kunstiõpetaja (kes samuti ühineb selle majapidamisega) väidab, et Yuna on andekas maalija ning tõepoolest, ta töid ostetakse, mis võimaldab siis täisealiseks saades teatavat iseseisvust perekonnast ja sugulastest … sest need on ühed parajad (ja tihti surevad nö enneaegselt).

Kui järelsõnas räägib tõlkija Mari Laan siin leiduvad mustemast mustast huumorist, siis minu jaoks läheb see juba liiga tumedaks, pigem võiks nii mitmelgi puhul rääkida groteskist. Aga milline lööv ja parajalt traagiline tekst. Üks tõlke lugeja jõudis seda võrrelda Han Kangi “Taimetoitlasega”, aga minu meelest oleks see pigem võrreldav Kairi Looki romaani ja teise argentiinlase Mariana Enriquezi jutukoguga - Lookilt siis üleskasvamise lugu, Enriquezilt see Argentiina veidram maailm (tõsi küll, omaette ooper on siin romaanis seksuaalne vägivald, see on üsna lämmatav). Aga tõepoolest, milline üleskasvamise lugu. Milline areng ja millised kaotused ja millised sitapead; abjekte siin jagub. Ja no muidugi stiil. Lähtuvalt autori šokeerimissoovist on üks viis seda lugeda autobiograafilised, aga no tõesti, see oleks nagu liialt … luule (jajah, elu on tihti dramaatilisem kui kirjandus seda kirjeldada suudab). Aga milline vanamutist autor, ikka täiesti hämmastav.

“Vaatasin Pegasust ja nägin et tema ilusal laudjal ratsutab Carina ja ma küsisin sosinal kuhu nad lähevad ja nad vastasid et nad lähevad maale kus on kuu kuuke kullane ja ma mõistsin et enam ei ole vaja Carina pärast arstile helistada sest ta läheb otsima kaotatud last. Magasin rahulikult järgmise päevani kui anti teada Carina ootamatust surmast millest mina juba teadsin ja ma rõõmustasin sest ükskõik milline paik on parem kui see õnnetu maailm.” (lk 32-33)

“Lõpetasin maali, seekord õlivärvidega, ja see jäi nii imekaunis et oli kahju seda ära müüa aga ma olin uhke et elatusin oma töödest ja maksin oma elamise eest majas mis päev-päevalt ja ma ei tea põhjusel tundus mulle üha võõram, rohkem nende kui minu kodu kes ma olin rauge (samas) vari mis mõnikord uitles (samas) selle sisemuses ja läheduses; lisan selgituseks et samas tähendab sõnaraamatut aga kuna see on lühem sõna siis on seda mugav kasutada ja kuna ma ei võta endale kunagi ühtki võõrast asja siis ma ütlen millised sõnad pärinevad minu kultuurialasest uurimistööst sõnaraamatuga mis aitab mul pärilikust alaarengust välja tulla.” (lk 64-65)

“Ma pingutan et punkti või koma pannes ei oleks mu pea sees, ajus müra ja mulle tundub et tahtejõu abil see õnnestubki ja kui ma harjutan lugedes mõnd teksti mis on spetsialiseerunud sellistele juhtumitele nagu oleme meie peaaegu kõik siin peres suurema või vähema alaarenguga, leian ma lahenduse nendele ebamugavustele mis ilmselt on takistuseks selle lugemisel mida ma kirjutan, ka teil lugeja kellelt ma palun tuhat korda vabandust ja kui te olete usklik siis te annate mulle andeks sest preester ütleb andesta et jumal andestaks ja ma ei oska veel kasutada suurtähti raskuste tõttu punktide ja paljude muude reeglitega mida ma ei tunne aga ma kordan et kui tahta siis on kõik võimalik ja te kindlasti märkate et ma kaldun kõrvale sest ma ei tea millega lõppeb perekonna kogunemine ja sügaval sisimas tunnen ma hirmu.” (lk 83)

Mats Traat - Lossimägi (Mänguveski, 1972)

 

Mõneti tüütu lugu keskealisest mehest, kes teab end põdevat mingit surmahaigust ning korralikku elumõtet leidmata otsustab endalt elu võtta. Naine, täiskasvanud laps ega tuttavad pole teadlikud sellest haigusest, ainult Tallinnas elav tuttav arst - kes muidugi ise selle diagnoosis. Mees otsustab, et ta kaob jäljetult, keegi ei teaks tema saatusest, lihtsalt kaob ja kõik. Selleks leiab ta huvitava koha - Viljandi Lossimägedes suletud maa-aluse käigu, mis olevat kunagi olnud lossist salajane väljapääs; nüüd saab see tema sissepääsuks. Plaan on kena, aga nüüd tuleb see kuidagi ellu viia (või noh, kuidas nüüd öeldagi).

Nagu näha, siis mehe egoistlikud otsused pole lähedaste jaoks just kõige meeldivamad. Aga noh, sellised probleemid kaasnevad eksistentsialismi tingimustes. Nagu ikka, ei vali Traat peategelast kõige lihtsamal viisil, seekord siis on sõjaveteran, kes nüüdseks on end töötanud tehases edukaks ametnikuks. Aga noh, see haigus.

Eks lugu lõpeb puändiga, kuid seegi ei anna tekstile löövamat muljet, Traadi kohta kuidagi saba ja sarvedeta tekst.

Yū Miri - Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs (2025)

 

Järjekordne tõsine näide jaapani kirjandusest, seekord siis ühe tavalise mustatöölise elukäik - kõiksugu juhutööd alates nooruseast II maailmasõja aastatest kuni siis 21. sajandini … mil ta tuleb peale naise surma Tokyosse Ueno parki elama, et mitte olla koormaks oma järglastele. Mitte et ta oma 37 abieluaasta jooksul palju oleks kodus ja perega olnud; ta enda arvates elas ta naisega koos vast kokku aasta - muidu saatis ta perele ülalpidamiseks raha (muuhulgas siis ka oma vanemate eest hoolitsemiseks).

Eks siit saab omamoodi vaate jaapani kultuurile - aga seda siis läbi lihttöölise kogemuse. Kõik need religiooniküsimused, suhe võõrastesse, aga ka … jaapanlikud kiiksud. Ja see töö ja töö.  Ja mis õieti inimesest järele jääb, milleks sai elatud, kas vaid uuestisünni nimel (loos on üsna detailne kirjeldus varalahkunud poja matusetseremooniatest).

See kodutuse teema tõi meelde hiljuti ilmunud Kobo Abe “Kastimehe”, mõlemas on peategelased nö vabatahtlikult astunud välja tavapärasest ühiskonnast - tõsi küll, erinevatel põhjustel. Siinne vanamees astus kõrvale lihtsalt seepärast, et ta tundis end õnnetuna ega tahtnud olla koormaks tema eest hoolitsema määratud lapselapsele. Kastimees oli vast … kohalikule kultuurile omane kiiks.

Teksti lugemine silmadesse õnnepisaraid just ei too, aga samas muutub omamoodi lummavaks see vaade nö Teise Jaapani vaatenurgast, see proletaarne ellujäämine, ühiskonna väikse mutri toimimine.

kirjakoi

triinu raamatublogi

trakyllmaprokrastineerinj2lle

raamatukoi lugemislood

brixie blog

Naomi Novik - Seven (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Fantaasialugu pottseppadest (või siis keraamikutest), kelle hooldada on erinevate linnaväravate juures olevad seitse kuju. Kujusid võivad parandada (või õigemini uuesti luua) vaid kõige parim neist - vaid tema tohib kasutada valget savi. Ainult et … iga kord sureb valitud meister, tavaliselt mingisse ravimatusse haigusse. Ühesõnaga, kõrgeim kiitus on ühtlasi surmaotsus.

Loo üks peategelane on Kat, kes on abiellunud pottsepaga, kes mõne aja pärast sureb, jättes lesele kolm last ja töökoja. Kat hakkab seejärel salaja ise tegema keraamikat, müües neid mehest mahajäänud töödena. Ainult et … tegu on sedavõrd originaalsete töödega, et lõpuks tuleb ikka saladus välja. Juhtumit hakkab uurima fanaatikust pottsepp Gruvin, kelle vastumeelsel nõusolekul (aga naine on andekas, seda peab tunnistama!) võetakse Kat gildi vastu.

Ja nagu mõne aja pärast avastatakse, surmajumala kuju on ohtlikult pragunenud ja vajab taastamist - seda valitakse tegema Kat … kellel hakkab tervis halvenema. Ta nõustub tööd tegema vaid siis, kui Gruvin abiellub temaga ja on nõus vastutama ta kolme lapse eest. Abielu sõlmitakse, Gruvinile on sellega kaasnevad ülesanded keerulised, seda enam, et ta kardab naise peatset suremist (tal on sama kogemus eelmise suurmeistriga, keda ta haiguse ajal aitas). Ühtlasi paistab, et naisel see kujutegemine õieti ei õnnestu.

Mõneti omapärane lugu käsitööliste maailmast, mis siis lõpuks kõneleb elu põhiväärtustest ja armastusest, aga seda mitte just magusal toonil. Autor liigub eri tegelaste vahel, kord oleks peategelane Kat, kord see fanaatikust meister. Hea tekst.

Anna Sakse - Potikuninga jutustus (Lehed lõkketules, 1974)

 

Vast ehk fantaasiavalda liigituv lugu kirjanikust, kes hingevalu leevendamiseks hakkab endale pasjanssi laduma. Aga see tegevus haarab teda sedavõrd enda võimusesse, et pasjansi ladumisest saab naisele suur kirg, kõik muu argine või töine vaid segab ta kaardiladumist.

Viimaks jõuab naine sellise piirini, et ta otsustab kaardid põletada ja endale kuuli pähe lasta. Kuid enne kaartide ahju viskamist … ilmub kaardipakist kuningas, potikuningas. Milline mees! Kahjuks avastab naine peagi, et tegu on vanatühjaga. “Potikuningas” jutustab, kuidas enda valdusse hingi saab ja milleks see vajalik on. Peategelane sellest perspektiivist just ei vaimustu.

Et siis tekst, mis võiks üles kutsuda normaalsele eluviisile, hoiduma ebaloomulikust või ennast ja teisi kahjustavast käitumisest. Eks siin ole ka ehmatavaid mõtteid, nagu näha alljärgnevast tsitaadist:

“Ta ei teadnud, et mind vaesekest, polnud mehed noorusest saadik mu inetuse tõttu hellitanud. Varem olin ma seda seletanud teisiti - mitte oma inetusega, vaid tarkusega, millega arvasin end õnnistatud olevat. “Meestele ei meeldi targad naised,” kordasin ma oma sõbrataridele, mõistmata, et tark naine on see, kes oskab teeselda lolli, kui armastavale mehele oleks see rohkem meeltmööda.” (lk 66)