Mo Xiang Tong Xiu: Deemonliku tee suurmeister 3

Huvitav, missugused katused Hiinas olid? Lagesid ilmselgelt ei tuntud. 

Esimesed kaks raamatut olid mulle piisavalt võõrad ja nõudsid nii paljuga harjumist ja leppimist, et ebaloogilisused ei jäänud silma. Võibolla neid polnudki. Või noh - kui sedavõrd palju võluvõimetega seotut toimub, võibolla ei torkagi silma?

Kolmandas raamatus ma juba imestasin, KUI hea peab olema inimese muusikaline mälu, kui ta kohe esimese kuulmiskorra järel suudab veatult järgi mängida pala, mida on kord kuulnud. 

Ei, ma saan aru küll, et Wei Wuxian on imeinimene, kes suudab enam-vähem kõike, ent pani mõtlema. 

Või et katusekivide vahelt tuppa piilujad (vt mu esimest küsimust) näevad ja kuulevad kõike detailselt, tabavad pisikesi ilmemuutusi ja väikesi liigutusi. 

Samas - ja see olgu kohe öeldud - raamat oli põnevam kui eelmised. Läks kiiresti, kogu aeg oli huvi, mis edasi saab. Seda hoolimata tõsiasjast, et mälestuse seest kasvas välja järgmine mälestus ning esialgse põnevuse juurde üldse ei jõutudki. Mineviku põnevused oli piisavalt põnevad.

Võib ka olla, et mulle pakuvad suuremat huvi muud suhted kui armu omad. Selles raamatus tõusid viimaks esile suhted Wei Wuxiani sünniperes, nii vähe, kui ta neid mäletabki, kasuõe ja kasuvennaga, kes tegelikult sama ehedad õved kui bioloogiliselt seotud, isade ja emade põlvkonna omavahelised. See kõik oli läbi põimitud lugudega elavatest laipadest ja nende käitumisloogikatest (põhimõtteliselt zombied, keda saab karjakaupa kutsuda või peletada), võitlusest türanliku klanniga ja kuidas sellelgi olid mõned ausad ja lahked liikmed, ent peresuhete läbi raamatu jooksmine oli märgatav.

See tegi raamatu korraga armsaks ja hirmus huvitavaks.
Aga mis siis ikkagi sai Nie Mingjue peast?! Kuidas see asi laheneb?

meeldib lugeda

Konan Doil - Professor von Baumgarteni imelik katse (1918)

Naiivne lugu spiritismist huvituvast saksa professorist, kes uue teaduse vaimustuses leiab, et katsega on võimalik tõestada hinge kehast lahkumist (koos muidugi naasmisega). Selleks korraldab ta üliõpilasega koos katse, kus kõigepealt hüpnotiseerib ta üliõpilase ja seejärel iseenda: eesmärgiks on näidata katse pealtvaatajatele, et hüpnoosi ajal võivad hinged kehaväliselt kohtuda.

Professor on selline … tõsine ja perekondlik mees. Üliõpilane aga elumehest lakard, kes huvitub nüüd professori tütrest ja seetõttu siis aitab professorit ta erinevate tegemiste juures – et saaks vaid võimaluse tütrega kohtumiseks (professori naine taas sügavalt põlgab seda noormeest ja heameelega ei näeks selle varjugi). Sellest hullust katsestki on üliõpilane viimaks nõus võtma juhul, kui hiljem saaks ta professorilt tütre omale abikaasaks. Kuivõrd noored on juba ammu armunud jne. Isa nõustub, ikkagi teaduse nimel jne.

Katse õnnestub … ja ebaõnnestub. Hinged lahkuvad kehast (mitte et pealtvaatajad sellest katse toimumise ajal kuidagi aduks), kui naasevad valesse organismi. Ja seejärel saab hulga nalja, kui professori kehas üliõpilane läheb abikaasa võitmist kõrtsi tähistama, ning üliõpilase kehas professor koduseid ahastusse ajab – naine ei mõista ta ülbust ning tütar armsama külmust.

Ee jah. Mis siin ikka lisada. Eks autori tegelaste käsitlus jääb tüüpide (õigemini klišeede) tasemele: lõbus üliõpilane, mõttehiiglasest professor ning siis naine ja tütar, kelle ülesandeks on lugejatele veelgi värvikamat koomuskit pakkuda. Noh, tekst on ikkagi esmakordselt 1885. aastal ilmunud. Autori nimekuju järgi pakuks, et tõlgitud on see vene keelest.

Kui võiks arvata, et sellist juttu on võimalik maakeelselt vaid vanas kirjaviisis lugeda, siis tegelikult on see 2006. aastal uuesti trükitud originaalilähedasema pealkirjaga „Suur Keinplatzi eksperiment“ (mis on ka kogumiku pealkirjaks); kahjuks ma ei saa hetkel tõlkeid võrrelda.

ulmekirjaduse baas

Jan Kaus “Enne kui unisusest saab reegel”, Post Factum (2018)

Selle kogumiku üle võib küll rõõmustada – tervelt kolm korda seitse pluss kaks laitmatut lühijuttu, milledes võib päris palju leida sellised, just psühholoogilisel tasandil olme-äratundmisi, mingid väikesed hetked või mõtted, nagu näiteks pesemata juuste ja kulunud jopega peategelase möödumine stiilselt ükskõiksest noorest ning järgnev kiire mõttekäik stiilsuse-stiilituse ja kuidas tunda end lahedana üle või siis “Kaks tassi”, mille aines on sügavale inimese sisse peidetud tabamatuses, mis ometi juhib seda, mida me teeme või siis kasvõi avalugu, mis on tervenisti dialoog ning avab ehk midagi usaldamatuse ja omaks võtmise kohta.

Ahjaa, ja küllap on paljudel juhtunud, et bussijaamas või mõnes muus kohas tänaval ilmub välja keegi, kel on ette laulda üks või teine lugu sellest, miks täiesti õnnetute asjaolude sunnil on kojusõiduks vajalik raha kaotsi läinud, kui nüüd vaid head inimesed aitaks... või kui raske on näiteks mitte laskuda viisakasse vestlusse pensionisamba pähemäärijatega? Ilmneb, et vahel võivad ka selliste asjadega hoopis kummalisemad lood olla kui esmapilgul arvaks...

Tänapäeva Eesti kuumadel teemadel piilutakse korraks ka iibeprobleemi lahendamisse, kus “heade” kavatsuse ja päriselu tehtavate korrektuuridega on lõpuks kuidas on. Tõsi küll, vähem tõsisel noodil on kaasnähuks ka ilmselt üks korralik psühhotrauma, millel pikemalt ei peatuta ei siin ega seal jutus, sest eraldi luubi all pole siiski vägivallateema, vaid olukorra absurdsus.

Rohkemates juttudes ongi lugude maailm umbes keskeale lähenevate meestegelaste jagu ja mingil hetkel sai seda ühisosa natuke üheülbalises doosis, et alatasa sarnane häda kord esimeste armastuste, kord (eks)abikaasade ja identiteedi- ning loomekriisidega. Kuid mitmekesisuse üle siiski kurtma ei pea, pigem tasub, nagu ikka, enne järgmise loo turjale kargamist väike paus pidada.

Liiatigi, viimaseks jäetud nimilugu seob kõik eelneva pealkirjaga üheks tervikuks, andes tagantjärele pisut täiendavat mõtestatust. Ka kuiva argisust ei pea kartma – seda, mis inimesel seal kahe kõrva vahel ja rinnakorvi taga toimub, seda aitavad valgustada nii suuremad seiklused, fantastilisemad elemendid kui vana hea situatsiooni(koomika/traagika). Muhedusfaktor hõljub samuti õhus.

Soojenduseks natuke "Elupäästja" algust:

/…/
“Jõudu tööle?”
“Jah.”
“Mis, sa teed nalja või?”
“Ee … ei … ei tee. Nii öeldakse.”
“Mis öeldakse? Kes ütleb?”
“Kes?”
“Kes jah! Kes?”
“Noh … inimesed. Üks ütleb, et jõudu tööle. Teine ütleb vastu, et tarvis.”
“Mis tarvis? Mis, sa mõnitad mind või?”
“E-ei … ei mõnita.”
“Hakkad lihtsalt ülbitsema või?”
/.../