Maria Jotuni – Kõik õige on vastupidav (2014)

Jotuni on tõsine ja moraliseeriv, pole siin suurt ruumi kalambuuride või paradoksidega mängimisele. Ta ütleb, kuidas olla võiks ja peaks, ehk siis aforismides valitseb selline põhjamaine tõsidus. Ja mida aastaid edasi, seda kõiketeadvamaks (ja pikemaks) muutuvad autori mõttelennud. Ent selline humaanne kompromissitus on samas midagi sellist, mida võiks inimlikult austada – pole eputamist ega epateerimist, siin on aus mõte ja hoiak.

“Paljud alandused on meile sama, mis tõkkejooksjale tõkked. Kui jooksjad nendest üle ei hüppa, siis ta finišisse ei pääse. Kui me alandusi ei talu, siis pole me ka elu võistlusrajal õiged võistlejad.” (lk 7) 

“Suure õnne ja suure õnnetuse vahel pole uneleja jaoks eriti vahet. Nad mõlemad on see palavikuseisund, mis vaid tiivustab mõtteid.” (lk 11) 

“Kui õnn on olemas, siis elab see meis. Kui me seda otsime, tuleb otsida iseendast. Selle püüdmine väljastpoolt viib meid vaid petlikele eksiteedele.” (lk 18) 

“Sa võid mind petta vaid korra, seejärel oled sa alati petis.” (lk 21) 

“Kui olen kõik narrused läbi teinud, näen, et olen niisama paljas ja abitu kui vastsündinud laps, ainult palju üksildasem.” (lk 30) 

“Selleks, et isiksusena edu saavutada, peame suutma valetamata vaikida.” (lk 39) 

“Mis tahes saatust võib kanda kaunilt.” (lk 52) 

“Kui sinu rõõmudest ei hooli enam keegi muu kui sa ise, oled juba liialt vana.” (lk 54) 

“Noorte põlvkonda kritiseerides ei maksa jätta kõrvale seda põlvkonda, kes need noored kasvatas.” (lk 54) 

“Kui ei ole usku paremasse maailma, ega siis paremat maailma ei sünnigi.” (lk 57) 

“Kui su elu on just nagu sünge painajalik uni, mille kulgu sa ise ei määra, tuleb sul pingutada, et ärgata, või siis kurtmata vaikida, sest su nõrkuse tunnistajana on maailm halastamatu.” (lk 58) 

“Tugevaim tunne meis (kui vaistudest mitte hoolida) on igatsus. Selle järel armastus, selle järel viha. Seda järjekorda ei muuda mingid olud ja teostumised – ei miski muu kui surnud punktid või kärbunud kohad meie hinges.” (lk 70)

Terry Pratchett – Vahid! Vahid! (2002)

See siis Vahtkonna avaraamat, kus võimalik tutvuda mitmete oluliste tegelastega – on Vimes ja Porgand ja ports kõrvaltegelasi. Ning Vetinari, kes tegelasena on midagi muud kui hilisemates raamatutes – nimelt on ta selline inimlik türann koos mõne nõrkusehetkega, mitte selline terasest ajusuperman (samas koos mõnede infantiilsete hetkedega) nagu hilisemates Ankh Morporkiga seotud teostes. Ei mäletanudki, et kohe esimeses raamatus saab Vimes tanu alla; paistab, et Pratchett kirjutab ühe raamatu korraga, mitte et oleks pikemalt ette planeerinud, et mida ja kus seeria jooksul kirjutada. (Üldse ei mäleta, mis sai hiljem kuninglikust Porgandist, näiteks viimati ilmunud aururaamatus polnud teda tegutsemas, kuigi samas Angua oli.)

Muidugi tuleks ehk veel varasematesse Kettamaailma raamatutesse kaevuda, et näha Vetinari (ja ka Vahtkonna?) nö lapsepõlve. Ega ma suurt aru saa, miks mulle see Ankh Morporki sotsiaalse külje uurimine peaks tähtis olema (sest nagu targalt sedastasin, arvatavasti Pratchett ei mõelnud pikalt ette, vaid iga teosega arendas edasi vastava teema liini).

ulmekirjanduse baas
loterii

Jüri Paet – Jüri Paeti salmik (2009)

Kogumik jagub pooleks, esimeses pooles on veidi koledad jõulusalmid, teises pooles siis Paeti aforismid, millest üksikuid tsiteeriks alljärgnevalt.

Kokkuhoidlik inimene
sääsest elevanti ei tee.
(lk 28) 

Vahel on süda nii puhas, et lausa läigib.
(lk 30) 

Osav juuksur pügab klienti korralikult.
(lk 31) 

Maitsetud inimesed
ostavad magedat kaupa.
(lk 33) 

Tänu iibe vähenemisele väheneb ka
töötute arv.
(lk 39) 

Tänu jumalale olen ateist.
(lk 42) 

Kes pidevalt ämbrisse astub,
saab vähemalt jalad puhtaks.
(lk 52) 

Mehed elavad nagu muinasjutus
- abielluvad printsessiga,
kes hiljem muutub vanaks nõiaks.
(lk 52) 

Puuraidur kadus naise eest pakku.
(lk 56) 

Hea laps kasvab pitsata.
(lk 59)

Derek Landy – Detektiiv Luuker Leebesurm (2014)

Ei oskagi öelda, kas tegemist noorte- või lasteraamatuga – iseenesest üsna lapsik lugu, kuid samas... vägivaldne. Lugu siis sellest, kuidas 12-aastane Stephanie avastab, et meile tuttav maailm on tegelikult suuremate jõudude hallata, ja tema hiljuti surnud kirjanikust onu oli selle maagilise ilmaga vägagi seotud; nii seotud, et selle onu valduses oli tapvaim maagiline relv Iidne Sau (mis paikneb maa-aluses koobastikus maja all, mille onu pärandas tüdrukule). Seda relva ihaldab endale paha Serpin, et sellega heade maagide ülemvõim hävitada ning tuua Maale tagasi kurjad Nägudeta Jumalad. Mis tähendaks inimkonna hukku ja muid kurbi nähtusi.

Stephanie seda kõike ei tea, kuid peale tutvumist Leebesurma nimelise luukerega (kes selles maagide maailmas on tülikate probleemide lahendaja), on naksakas tüdruk igati täis hakkamist, et õiglus jalule seada. Luukere hakkab kantseldama selle ohtliku maailmaga tutvuvat Stephaniet, kes siis oma meelepahaks avastab, et Serpin mõrvas niisamuti ta onu. Leebesurma muutis luukereks seesama paha Serpin, ja seda juba iidsetel aegadel (enne inimkonna teket? Nagu ikka selliste raamatute puhul, võib Darwini ja teiste ideid evolutsioonist prügikasti visata).

Eks raamatu pealkiri on veidi eksitav, iseenesest ootad justkui mõrvauurimist, kuid tegemist on hoopiski maailmapäästmisega. Ja kui Leebesurm lubab raamatu lõpus, et Stephanie alles nüüd hakkab avastama, mis möllus tütarlaps Leebesurma õpilasena osaleda võiks, siis paneb see natuke kukalt kratsima – mis järgmistes raamatutes ees ootab, millised kosmilised vandenõud?

“Pole olemas võitmist või kaotamist. On võidetud ja on kaotatud, on võit ja on kaotus. Need on absoluudid. Kõige muu nimel saab nende vahel veel võidelda. Serpin on võitnud vaid siis, kui pole enam kedagi, kes talle vastu hakkaks. Selle hetkeni on ainult võitlus, sest õnn teeb seda, mida õnn ikka teeb – pöördub.” (lk 330-331)

juuli raamaturiiul

Hando Runnel – Põrsapõli (2013)

KOSMOSE JÕGI ON TAEVAS 

Kosmose jõgi on taevas,
ta nimi on Linnutee.
Kas keegi elab sääl taevas,
on tänini teadmata see. 

Ehk elab sääl kosmose linde,
ehk elab sääl kalasid jões,
kuid see pole päris kindel,
kõik kahtlevad selles tões. 

Tükk teed on kosmosse minna,
tükk teed on tagasi säält,
kes liiga hilja saab minna,
ei jõuagi tagasi säält.
(lk 29)

RONG

Ling-long lõi gong,

läks teele rong,

ling-long, ling-long

lõi rööpmeil rong

ning õõtsus hong,

kui möödus rong,

ling-long, ling-long

jäi vaikseks gong.

(lk 53)

ÜHEL PILVEL 

Ühel pilvel olid pikad ripsmed,
need ulatusid maani.
See oli vihm.
(lk 58)

SINAMU

Nagu lind loob muna

rõõmust, mitte vaevast,

nagu kuu loob kuma,

nagu pilved taevast,

nagu ainult tuju

aegasid loob ajast,

nõnda loon su kuju

kaugusest ja kajast.

(lk 67)

KOGELELU 

Ukulele, nukururu, tananana,
akuaku, mononono, kenonore,
matakaka, sajajaja, miserere,
lalabiba, mahajana, jabalala.
(lk 76)

Sunny Moraine – A Heap of Broken Images (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Selline emotsionaalne lugu võõrrassist, mis on läbi elanud inimestest kolonistide poolt sooritatud genotsiidi. Sellest on nüüd hulk aega mööda läinud ja võõrrassilised ei mõista senimaani, miks neid rünnati, miks neid tapeti ja miks nüüd inimesed nii mõistetamatult käituvad – püstitavad mälestusmärke sellele traagilisele sündmusele, kohapeal käiakse ikka veel uurimas või jäädvustamas tapatalgude jälgesid. Miks nad seda teevad? Kas nemad, võõrrassilised, peavad nüüd uskuma, et see oli vaid traagiline arusaamatus, hetkeline hullus, mis enam ei tohiks juhtuda? Raske uskuda. Miks inimesed nii imelikud on, nii vägivaldsed ja enesekesksed? Mida nad tegelikult tahavad?

Genotsiidist ellujäänute järglased on püüdnud kohaneda selle uue elukorraldusega, nad on püüdnud kohaneda inimestest kolonistidga – aga ikkagi on nad sisimas äärmises segaduses, nad ei saa aru, miks midagi sellist nagu see genotsiid toimus, mida õieti inimesed mõtlevad oma väikestes peades. Et inimesi mitte mingil juhul provotseerida, on nad võtnud omaks ülima viisakuse ja isetuse inimeste suhtes.

Samas on veel elus neid, kes on sellest massimõrvast eluga pääsenud – vigastatud, moonutatud, kibestunud isendid, kes keelduvad olemast “uued võõrrassilised”, kes ei suuda andestada inimestele seda kohutavat aega. Mida nemad toimunust ja toimuvast arvavad? Miks nad sellised on (tegemist on selge vähemusega, aga siiski)?

Ühesõnaga, selline emotsionaalne ja tegelikult üpriski igav jutuke. Pisarakiskuja või nii.

ulmekirjanduse baas

Robin Hobb – Hull laev I (2014)

Jätkub siis Vestrite perekonna langus ja alandus, viimaks saadakse Bingtownis teada, et Vivacia on piraat Kenniti käes, kel pole mingit soovi eluslaeva tagasi müüa. Veel hullem, paistab, et viimasel ajal väärkoheldud Vivacia on nõus hakkama piraadilaevaks... seda Wintrow meelehärmiks, kel õnnestub päästa enda ja oma isa elu Kenniti haige jala eduka mahasaagimisega... mille toimingu käigus tekib kolmnurk Vivacia-Wintrow-Kennit... ja siis on Kenniti hoor Etta... Vestriti väimehele Kyle Havenile leitakse Kenniti poolt jalust ära saamiseks omapärane lahendus, mis paneb Wintrow pojana meelehärmi tundma. Althea jõuab tagasi Bingtowni pere juurde ja avastab, millises jamas Vestritid on, ja seda veel enne seda, kui vastuoluline ja unustamatu Brashen toob halva infokillu Vivaciast.

Aga need on vaid pinnavirvendused. Noor satraap otsustab võtta käsile Bingtowni probleemi ja lahendada see oma Khaleetia nõuandjate tahtmise järgi. Orjandus kõikjale! Ning grotesksel kombel otsustab satraap Bingtowni laevaga kohale sõita. Ja siis on Vihmaorg, kus selgub Vestriti-Malta austajale, et ammuilma mulla alla mattunud varemete all on... viimane lohe, kes nõuab vangist väljasaamist. Aga miks ta sinna vangistatud on... ja kas lohel on seost nende hirmsate meremadudega, kes otsivad oma lunastajat... Ja kes tegelikult on see Amber, kes seab võrke ümber hullu eluslaeva Paragoni; miks teda huvitab lohede ja madude kohta käiv teave? Nojah, selle raamatuosa lõpus tekib äkki Vestritite sõpradel plaan, kuidas Vivacia piraatidelt tagasi võita... aga on see tõesti võimalik?

Eks see selline fantasyseebiooper ole, iga tegelane kisub enda poole ja nö headel tegelastel on raske ühitada ühiseid eesmärke parema tuleviku nimel. Muidugi, on raske oodata, et romaanisarja teise osa alguses mingeid lootuskiiri säraks, seepärast siis ka praegune tegelaste igati õnnetu ja meeleheitlik olukord. Ja muidugi, kas esmapilgul pahad tegelased ikka jõuavad järgneva teksti jooksul paremaks muutuda jne.

“Ta ei öelnud Gragile, et tema mõtted polnud üldse orjade ega maksude juures. Ta oli vaadanud nägusat ja heasüdamlikku noormeest laua taga enda vastas ja oodanud. Ja oodanud asjata. Ta tundis vaid kiindunud sõprust. Ta oli ohanud, mõeldes, miks ei suuda Grag Tenira sugune korralik ja auväärne mees liigutada tema südant ja tundeid nii, nagu oli seda teinud Brashen Trell.” (lk 291)

Raamatus on üllataval kombel hulgaliselt igasugu toimetamata näpukaid, mis küll aegajalt tekitavad lugemisel kõiksugu sõnamänge, ent siiski on need tõlkele üsna tarbetud lisandid.

ulmekirjanduse baas

Ville Arike – Üks ajastu. Kaks põlvkonda. Kolm tipphetke (2014)

Arike raamat tutvustab praeguse korvpallikoondise tegijaid ja nende tausta ning annab samuti ülevaate iseseisvusaja koondise tegudest ja Eesti korvpalli seisust. Ehk raamatu huvitavam osa ongi see ülevaade pea veerandsajandi arengutest ja taandarengutest, meenub nii mõnigi kaotus, mida muidu ehk aju mälust blokeerinud. Eks 2001. a. Euroopa meistrivõistluste krahh on selline, mis tekitab praegusegi koondise vastu umbusku (samas, nagu selgub Kerde põhjendustest 2001.a. kohta, oli sel krahhil mitmeid põhjuseid, alates sportlikust ebaõnnest ja lõpetades meediahüsteeriaga. Aga ikkagi see emotsioon, mis oli tollal vaadates mängu Serbiaga... seda on raske mälust välja heita).

Raamat on selline intervjuuvormis ülevaade, sõna saavad koondise eri etappide treenerid ja mängijad, inimesed saavad kiita (laiduväärsetele vaid viidatakse) ja iseseisvusaja spordisüsteem saab omad vitsad. Analüüsi kui sellist otseselt pole, on asjaomaste reageeringud ja meenutused. Puudus on ehk sellest tegijate ringist väljajäävate korvpalliasjatundjate arvamustest või analüüsidest – samas, mida suurt on analüüsida, kui Eestis pole lihtsalt küllaldaselt mängijaid, kellega klubide ja koondise taset tõsta. Eks kõlama jääb mõte, et selleks, et midagi teha või kuhugi jõuda, tuleb ikka meeletult tööd teha ja hoida suured ambitsioonid silme ees (hea näide, kuidas Salumetsa Tartu peatreeneriks kutsuti – lk 167).

Seda võikski pidada eelkõige kahe treeneri raamatuks – Salumets, kes saab oma jumalikult positsioonilt vabalt rääkida, ning Sokk, kes käesolevas raamatus tutvustatud inimkoosluse on vedanud tiitlivõistusele. Sõna saab ka Kerde, ent mingil põhjusel Enden mitte. Salumets näeb korvpallitaseme languses kahte põhjust – nõukogudeaegse spordikoolide süsteemi asendamise klubidega (selleks võeti eeskuju Soomelt, kus aga nüüd sellest loobumas) ja kergema vastupanutee valimise – seeasemel et noored madistaksid balti või vene eakaaslastega, käidi skandinaavlastega edvistamas. Ja tulemuseks siis lahjad vennikesed – mitte nagu need, kes nõukaajal pidid noortekoondistes ellujäämislahinguid pidama.

Takkajärgi on ikka jahmatav, kui kaua suutsid Salumetsa treenitavad Eesti koondise eesliinil võidelda... kuhu küll vähe nooremad tegijad jäid (jajah, nagu ikka on Eestis probleemiks põlvkondadevahetus). Loodetavasti pole see Arike raamat praegustele koondislastele üheks selliseks veskikiviks, mis omal ajal rõhusid 2001. a. koondist mutta.

“Kui olen kaitses ja minu selja taga on korv, mida kaitsen, ja vastane tuleb teiselt poolt oma korvi alt, siis ma ju näen, kust ta saabub sinna, kus ta kujutab endast ohtu. Ta ei tule läbi põranda, ta ei tule laest, ta ei tule küljetribüünilt ja saal on valge. Ma näen seda! Näen, millised on tema kavatsused, neid tuleb ennetada, et ta teeks oma tegevuse nii umbes viis sekundit soovitust hiljem, viis meetrit vales kohas, aga sellest juba piisab vastase rünnaku ärasegamiseks.” (Margus Metstak, lk 125)

Terry Pratchett – Auru juurde (2014)

Pratchett tutvustab Kettamaailmale tööstusrevolutsiooni ja seda siis auruveduri kehastuses. Vetinari näeb, et progressile ei saa kätt ette panna ja pealegi aitaks rongiliiklus ta isiklikke asju Uberwaldis mugavamalt ajada (muidugi, kas türanni puhul on võimalik isiklik elu võimumängudest lahus hoida?). Plahvatab raudteerevolutsioon ja Kettamaailma elanikud lähevad sellega saba ja karvadega kaasa. Ainult et... päkapikkude radikaalid tunnevad meelehärmi viimaste aastate jooksul ilmnenud maailmakorra muutumisest – tegutsemine inimestega, rahu trollidega ja, jumal küll!, härjapõlvlaste võrdsustamine teiste Kettamaailma elanikega. Ja need radikaalid (ehk gragid) otsustavad taastada päkapike traditsioonid, õhutades selleks vägivaldset vastupanu Ankh Morporki mõjuvõimule – näiteks purustades klaksitorne või saboteerides raudtee-ehitust. Ja sellega kaasnevad hukkunud. Tekib küsimus, kas päkapikud tõukavad end tagasi pilkasesse pimedusse.

Nojah, selline keskmisel tasemel Pratchett, tegevuses on mitmeid Ankh Morporki staare nagu Vetinari, Lipwig ja Vimes; on vihased päkapikud ja suured trollid ja toimub härjapõlvlaste suur esiletõus. Lipwigi kandadel saab rohkem tuttavamaks Kettamaailma geograafiaga, vaene seikleja peab raudtee nimel mööda kontinenti ringi tormama. Korraks vilksatab ka Boffo võlupood. Eks see raudtee-ehitus tegelikult nii kiiresti ei käi kui siin raamatus, aga noh, tegemist on kirjandusega.

“Tundus, nagu oleks sellest möödunud ainult mõni nädal, kui Raudne Relss esimest korda tasakesi mööda Harry Kuninga prügihoovi popsutas, kuid nüüd, tegelikult vähem kui aasta hiljem, võrsusid juba igal pool üle Sto tasandiku haruliinid, mis ühendasid väikelinnu ja külasid.” (lk 206-207)

ulmekirjanduse baas

Andrus Kivirähk – Suur Tõll (2014); Rein Raamat – Suur Tõll (1982)

Tegemist on kahe erineva teosega. Tõepoolest. Kui Raamat jutustab loo sirgjooneliselt otsast lõpuni, siis Kivirähk püüab loost ilukirjanduse teha – seletada tausta, avada mõttemaailma ja muud sellist. Kui Raamatu tekst illustreerib Arraku pilte, siis Kivirähki tekst on kas võrdväärne või isegi rohkem tähelepanu nõudev kui Arraku pildid – lihtsalt kasvõi teksti maht on niivõrd palju mahukam kui varasemas teoses; mitte et see oleks nüüd kivi Raamatu kapsaaeda, lihtsalt raamatute eesmärgid on olnud erinevad.

Võib arvata, et Kivirähk pole ainult lähtunud Raamatu tekstist, vaid ka ehk muistendeid kasutanud (mitte et ma neid muistendeid tunneks) ja ka muidugi mängitanud oma fantaasiat etteantud võimaluste piires. Tõll, Piret ja hiiglaslik hobune lihtsalt on nagu nad on – nagu autor ütleb, kes küsib, miks meri lainetab, see lihtsalt on nii ja kõik. Tõll küll ei mõista või ei taha inimkeeli kõnelda (pole füsioloogiliselt võimalik? Ta tekitab mitmeid “loomalikke” või looduslikke helisid), küll aga on tal niivõrd intelligentsi, et mõistab, mida inimesed talle seletavad (kui Raamatu Tõll lõplikult hukkub, lubab ta vajadusel naasta; aga Kivirähki Tõllu kohta käivat kuulujutt justkui oleks ta midagi sellesarnast öelnud). Eks Kivirähk on samuti tähelepanu pööranud Tõllu kodusele ja ühiskondlikule elule.

Vanapagan on ehk teistsugune – kui Raamatul on ta Tõlluga samaväärne olend, siis Kivirähkil kuulub ta ehk

aste madalama olendite hulka, üks maagilistest olenditest, kellega inimesed igapäevaselt kokku puutuvad. Raamatu Vanapagan upub merre, Kivirähkil aga vajus soolaukasse. Kivirähki Piret hukkub majavaringus kivide all, Raamatul aga langeb kokku peale Vanapagana märatsemist maja kallal. Raamatu Tõll päästab mehed uppuvalt laevalt enne esimest võitlust vaenlastega, Kivirähki puhul on selline päästmine üsna tavapärane tegevus. Raamatu Tõll kohtuks vaenlastega justkui esmakordselt, Kivirähkil aga varemgi selliseid kokkupuuteid olnud ja nii kohalikke inimesi aidanud (tõsi küll, ikkagi pole ta seepuhuks relva teinud – majapidamises pole ju tarvis).

Ühesõnaga, lood on mõnevõrra erinevad, seda eelkõige teksti mahu tõttu – ühel on võimalik jutustada ja tausta kallal nokitseda (no tõesti, Kivirähki teos lõppeb arutlusega Tõllu hobusest), teisel ülesanne pildiraamatut tekstiga täiendada. Raamat annab muistendit edasi, Kivirähk loob muistendist lähtuvat lugu.

“Sedapuhku oli va ussisool veel ilmatu pealikuvolask kah kaasas. Röögatu elukas. Ennast nii täis puukinud, et paha vaadata. Suur nagu kummut. Sest eks ole: suurel ja suurel on vahe. Tõll oli ka suur, aga tema oli seda päriselt, tema oli suur igas mõttes, suur südamelt ja suur kogult. Aga mõni mees on hinge poolest tilluke nagu hiiresitt, aga kere seevastu vohab justkui paberile kukkunud tindiplekk, muudkui voolab laiali, kuni monstrum valmis! Jah, justkui tolmurull nurgas, mis aina suuremaks kosub, kui õigel ajal harjaga jaole ei saa, või sihuke mädane punn nina peal: kasvab ja kasvab, punetab ja pakitseb, kuni lõpuks plaksatab puruks. Sihuke suurus pole midagi väärt, see on ainult hädaks teistele, sest võtab rahulikult rahvalt ruumi ära ja muudkui pressib peale, kuni litsub nad kasvõi vastu seina laiaks.” (lk 34)

juuli raamaturiiul

Milan Kundera – Naeru ja unustuse raamat (2014)

Seitsmes loos korduvad variatsioonidega samad teemad – Böömimaa 1968. aasta krahh ja sellele järgnenud repressioonid, kirjandus kui selline ning armastus ja kehalisus. Litost kui seisund avalikkus- ja erasfääris. Kundera on mõrkjas ja irooniline ja mõistev ja salvav; eks see on ka omamoodi poliitilise paguluse mõtestamine – kes on inimene peale lähedastest ja juurtest lahtiraiumist. Autor ei kirjuta puhast belletristikat, vahel vilksatab ta isegi oma arutlustega tekstis. Eks see on mõnevõrra tüütu, kui ilukirjanduses arutletakse kirjanduse olulisusest või staatuse probleemidest. Aga jah, eks Kunderale ole kirjutamisel oluline tekstiga katsetamine (jessuke, küll on mõnus lugeda lühikesi peatükke!). Ja muidugi armastus ja lihalikkus kui selline.

“Teisisõnu: iga armusuhe tugineb kirjutamata kokkuleppele, mille armastajad suhte esimestel nädalatel järelemõtlematult sõlmivad. Nad viibivad veel justkui unenäos, ent panevad samal ajal eneselegi aru andmata karmide juristidena kirja omavahelise lepingu üksikasjalikke klausleid. Oh, armastajad, olge nende esimeste ohtlike päevade jooksul ettevaatlikud! Kui toote teisele hommikusöögi voodisse, peate seda tegema igavesti, kui te ei taha, et teid süüdistataks armastuse puudumises ja petmises.” (“Ema”, lk 54)

“Vestlus taksojuhiga paljastas äkitselt kirjaniku tegevuse põhiolemuse. Me kirjutame raamatuid, sest me ei paku oma lastele huvi. Me pöördume anonüümse maailma poole, sest meie naised topivad kõrvad kinni, kui me nendega räägime.
/-/ Üldine isoleeritus sigitab grafomaaniat ning üldlevinud grafomaania süvendab ja suurendab omakorda isoleeritust. Trükikunst võimaldas kunagi inimestel üksteist mõista. Üleüldise grafomaania ajastul on raamatute kirjutamine saanud vastupidise tähenduse: igaüks ümbritseb end omaenda sõnadest justkui peegelseinaga, mis ei lase väljastpoolt sisse ühtegi häält.” (“Kadunud kirjad”; lk 120, 121)

Ringo Ringvee – Lenni (2014)

Lisandusi eesti eksperimentaalkirjanduse näljasesse varasalve, seekord siis lood juhtumistest Lenni ja kanaga. Õigemini on siin kaks lugu ühes – üks on see, mida on võimalik raamatust peatükkidena lugeda; ning teine on see, mida võimalik lugeda raamatu lõpust autori (?) koostatud “Lenni sisujuhist”, mis siis omakorda annab ühe võimaliku tõlgenduse äsjaloetust. Aga mitte ainult – sisujuhis on ka juttu peatükkidest, mis raamatus trükituna puuduvad (19-26 ja 154-161), või millegipärast jäävad seal mainimata raamatus olevad peatükid (39, 171).

Mingis mõttes sarnane Aedma tekstikoguga oma murtud väikese-printsi-laadis maailmaloomisega, aga ehk mitte (äkki siis intellektuaalne Klaabu?). Eks siin on muidugi palju sõnamänge ja tähenduste nihestamist ja niisama loomislõbu, mitme- ja ebatähenduslikku, väikse maailma sees asub suurem maailm; juba napp tekst ise eeldab, et lugeja oleks vähe ärgas (või siis laseks end vedada sisujuhi kaheldava”tõesusega” maailma). Tsiteeritavat oleks küllaga, aga las siis olla vaid see salapärane peatükk, mida autor sisujuhis ei kirjelda.

39.
Kollane kass rippus puu küljes. Kuu läks temast mööda ja ütles: “Näe, päike.” Kollane kass oli sellest väga liigutatud, nii liigutatud, et prantsatas Lennile pähe. “Näe, mulle kukkus kuu pähe,” ütles Lenni, ja kass vastas: “Mina olen päike. Kuu ise ütles.” “Nii et sa oled hoopis kass,” lausus Lenni ja pööras vasakule.

sirp
tuuleiil lehitseb

Val Nolan – The Irish Astronaut (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Enne kui Kuule lendad, käi Iirimaa mõnes kolkas ära. Sest Iirimaa on teadagi Eriline ja täis Saladusi. Tekst ise on selline melanhoolne ja oh nii iirlasliku tüpaažiga (mitte et ma kaljukindlalt teaks, mis see iirlaslikkus täpselt on). Iiri kolkakülla tuleb ameeriklasest astronaut, et matta seal oma sõbra jäänused, kes hukkus Kuu-missiooni tagasiteel. Kuna küla preester on ootamatul kombel puhkusel, jääb mees sinna külla teda ootama, tutvudes sel ajal toredate kohalikega. Kes siis omal kombel aitavad meest masendusest välja. Ja viimaks tutvustavad astronaudile kohalikku kuumaastikku.

Seda lugu on raske otseselt ulmeliseks pidada, on pigem selline... inimlik lugu kaotusest ja võimalusest enese taasleidmiseks. Ei oska ka öelda, et siin kirjanduslikult just midagi raputavat oleks, ikka selline tänapäeva maailma vastandus iiri ajatu kolkaeluga, selle heade ja veadega (no head küljed jäävad muidugi peale). Niiet intrigeerivast pealkirjast hoolimata selline... ee, iirilik jutt. Eks koostaja vast tahtis kogumikule värvi lisada või midagi, natuke paneb selline valik õlgu kehitama.

ulmekirjanduse baas

Henning Mankell – Valejälg (2014)

Kui eelmine teos oli enamvähem normaalse krimikirjanduse võtmes, siis see algab kohe jõledustega – ühel suvisel rapsipõllul süütab end põlema neiu ja Ystadis hukatakse võikal moel üks pilastajast endine poliitik. Ja sellega võikuste paraad ei lõpe, tegutseb sarimõrvar, kelle motiivid ja tegude rajusus jääb enam kui hägusaks ning Ystadi uurimisgrupile saabub selgus alles raamatu lõpus – mis on krimikirjanduse puhul muidugi igati normaalne lahenduskäik, lihtsalt see lahenduskäik tuleb korraga ja raksakaga.

Et lugemine oleks lihtsam, on Mankell teksti lisanud sarimõrvari vaatenurga, mis küll mõnevõrra võtab otsest põnevust maha, ent samas annab pinget sellega, et näha kuidas Wallander ja ta kaaslased teadmatuses solberdavad. Aga jah, see sarimõrvar... see on ikka tõsiselt haige inimene ja küsimusi tekitab, kuidas ta küll selliste tegudeni jõuab. Lihtne oleks viidata perekondlikele põhjustele, aga see ei saa ometi kogu seda tülgastavat kompotti moodustada.

Wallander on nagu ikka, tegutseb inimvõimete piiril, seda nii emotsionaalsel kui füüsilisel tasandil. Huvi pärast võiks kokku lugeda kui palju mees raamatu jooksul magada sai, igatahes see katkendlike unetundide arv peaks olema mõistusevastaselt napp. Või noh, rääkimata toitumisest. Või mida kogu see uurimisgrupp koges.

Eks jah, põnev raamat, vahel tekitab küsimusi, kas seda tegevustikku pidi ikka niivõrd jõhkraks ja šokeerivaks keerama, aga eks elu ole alati hullem kui kirjanduses kujutatu.

“Pärast seda jäi koosolekuruum väga vaikseks. Kuulda oli ainult tasast kahinat kõlarist, mis vahendas Birgerssoni Helsingborgis. Nüüd polnud enam tagasiteed. Kõik arvukad valejäljed, ka need, mis peitusid igaühe sisemuses, olid lakanud olemast. Alles jäi üksnes arusaam sellest, kuidas nägi välja tõde, ja see tõde oli kohutav.” (lk 391)

Ken Liu – The Plague (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Kogumiku lühim lugu on postapokalüptilisest maailmast, mis jaotunud kaheks – on inimesed, kes elavad hermeetiliste “kuplite” all, ja siis on olendid, kes on aastakümnete jooksul kohanenud saastatud maailmaga. Probleem siis selles, et ligi viiskümmend aastat tagasi läksid nanobotid jms tõsiselt üle käte ja põhjustasid hukutava katku, mis muuhulgas deformeeris inimesi nii sees- kui välispidiselt. Pääsesid mõned, kel õnnestus sulguda hermeetilistesse kuplitesse – ülejäänud surid või siis vähesed pääsenud muteerusid nö Tšernobõli siilikesteks ehk siis tulnukate moodi inimolenditeks, kel kattenahk omakorda sätendab ja peegeldub ja on muidu imelik.

Lugu ise on kahest vaatepunktist jutustatud – on üks idealist, kes tuleb Kuplist nende olendite juurde. Aastakümnete jooksul on vabaduses elavad inimesed... teistsugused, mingil moel justkui moodsad kiviajaelanikud oma rituaalide ja moraaliga. See idealist jääb nende metslaste juurde, eesmärgiga neid uurida ja aidata, aga noh, looduslaps, kes selle idealistiga suhtleb, ei mõista tema motiive, ja püüab omapoolselt seda kupliinimest aidata. Ühesõnaga, kultuuride kokkupõrge.

Vaevalt, et autor siin näpuga näitab, et see või teine osapool oleks õigem, pigem tulekski näha, et... kultuuride kokkupõrge. Ja siin polegi nagu õiget lahendust, alati püüab tugevam nõrgemat endale sobivamaks, sõltuvamaks muuta. Ainult et, kas see tegelikult rahuldab mõlemaid osapooli? Eks võib heietada ka seda, et kas tegelikult see kuplielu on väga jätkusuutlik vms – no võrreldes sellega, et nö vabas looduses tekkis inimestel mingilaadne tasakaal keskkonnaga, ning sel moel vast jätkusuutlikumad kui tehistingimustes elavad kupliinimesed (ressursid?); ehk pikemas perspektiivis neelaksid nad alla senini kuplis “häid” nanovärke kasutavaid inimesed.

Ühesõnaga, ettevaatust eksperimenteerimistega.

ulmekirjanduse baas

Henning Mankell – Riia koerad (2014)

Wallander satub ohtlikku olukorda – kahe koduranda randunud laiba jäljed viivad 1991. a. Riiasse, kus pesitseval kuritegelikul organisatsioonil on sidemeid Läti julgeolekuga. On aeg, mil pole õieti selge, mis hakkab toimuma Nõukogude Liidus – kas vabaduse kraanid keeratakse lõplikult kinni või jätkab podisemine... või ilmneb äkki iseseisvus. Riias leiab aset järgmine veretöö, mil seosed Wallanderi ja Ystadi politseiga, ning kangelane komandeeritakse sinna kõledasse ja koledasse Riiga appi. Kus Wallander omakorda armub ohvri leske. Jne jne.

Eks tegemist ole pigem põneviku kui kriminulliga, igatahes lähevad Wallanderi legaalsed ja illegaalsed seiklused Riias päris uskumatuks – aga noh, Wallander peab teadma tõde! (Ja tuleb tänada õnne, et Mankell tegevust nt Tallinna ei toonud.) Ajaviitekirjandusena igati sobilik, kõik need Wallanderi isiklikud probleemid, eks nendega on raske mitte ühist keelt leida. Ja muidugi kehalised ja hingelised kannatused, mida kuritööde lahendamisel tuleb kogeda. Midagi ei tule lihtsalt. Abiks seegi, et ilma poolest on raamatus praegusega sarnane meeleolu.

“Ma löön praegu klaase kokku kõige jultunuma kurjategijaga, kellega mul kunagi tegemist on olnud, mõtles Wallander. Ainult et ma ei tea, kumb see on.” (lk 152)

Enrique Vila-Matas – Pariisile ei tule iial lõppu (2014)

Autori kirjanduslik omamütoloogia, mida ei saa üliväga tõsiselt võtta, arvatavalt pole tegemist just väga faktitruu ülevaatega autori kujunemisaastatest (muidugi, mida peaks lugejale ütlema kellegi täiesti tundmatu autori võimalik elulugu?). Tegemist siis sellega, kuidas autor peab justkui kolmepäevast ettekannet sellest, kuidas ta noorena Pariisi läks ja seal kahe aasta jooksul oma esimest romaani kirjutada püüdis. Ja millised nõuanded või kogemused seda tööd ümber vormisid. Niisamuti jantimine Hemingway mütoloogilise kujuga, temaga sarnasuse otsimine ja lahkukasvamine (kuigi...). Ja muidugi kõiksugu kirjanduskuulsused, kes olid Pariisi ja minategelasega mingil moel kokkupuutes.

Tegemist on ehk eelkõige näitega sellest, milline võib olla üks järjekordne lähenemisviis kirjandusele; lugusid ei pea välja mõtlema, nendega võib intertekstuaalselt mängida. Nõrk paralleel oleks Vadi viimane jutukogu, mis on siiski selgelt belletristlikum kui käesolev raamat. Eks see tõlke ilmumine ole meeks kultuuriinimeste keeltele, milline tekstuaalne tulevärk jne.

“Mulle ei meeldi arusaadava süžeega lood. Sest arusaamine võib olla needus. Ja mittemõistmine võib olla avanev uks.” (lk 18)

trakyllmaprokrastineerinj2lle 
sirp

Charles Perrault – Saabastega kass (1982)

Võiks öelda, et Perrault' jutus on mitmeid märke, mis tekitavad rahutust. Miks kass räägib, aga eesel mitte? Miks keegi ei imesta rääkiva kassi üle, veel hullem, miks see õukonda lastakse? Kui kaugel õukonnast kass ja kolmas poeg elavad, et kass saab värske saagiga kuningat rõõmustada? Üleüldse, millist maa-ala see kuningas valitseb? Kuidas kuningas ei tea, kes on Carabas ja kes on suures lossis elav inimsööja? Ilgelt kahtlane. Ehk on kuningas nõder? Miks põllutöölised kardavad mingit kassirajakat, kui isegi kassi omaniku arvates kõlvanuks see heal juhul lõuna-ooteks ja muhviks? Ei hakka arutlemagi selle üle, kui lihtsalt printsess maha parseldatakse.

Mida on sellisest loost õppida? Usalda pimedat juhust, lollike? Äkki loomad räägivad? Välimus on see, mis loeb? Alamrahvas on piinlikult rumal? Tee võimule käib läbi magamistubade?

Janar Ala – Ekraanirituaalid (2014)

Mingis mõttes on see kogumik justkui lugu kire puudumisest. On mõtted ja võimalused, aga süttimine jääb susisema, ahjukütmise asemel vahid stiilset radikat. Muidugi on autor seda kõike kirjeldades päris vaimukas ja naksakas.

Kire nulltasand 

Nägin bussis nr. 5 (buss, mis kunagi ei valmista pettumust, kui sinna juba kord on sisse astutud) veidrat olmepilti. Nimelt kahte suudlevat junkie't. Jah, pole ilus tungida oma pilguga teiste inimeste intiimruumi, aga juhtus nii. Igal juhul härra ja proua Junkie suudlesid suurema osa bussisõiduajast ja samal ajal justkui magasid, silmad niimoodi poolvidukil. Kui julgeksin midagi nimetada kire nulltasandiks, siis just seda.
(lk 74)

lugemissoovitus
kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
tõnise lugemispäevik

Hugh Laurie – The Gun Seller (1998)

Raamat eelkõige neile, kes tuttavad Laurie toreda koomikukarjääriga briti televisioonis. No tõepoolest, on pea võimatu kujutada loo peategelast kellegi muu kui autori kehastuses... kuigi vaevalt see nüüd niimoodi mõeldud oli. Aga raamat pole vaid P.G. Wodehouse'st ja teistest briti nähtustest tõukunud huumor, vaid ühtlasi ka täiesti verine ja vihane põnevik, kus peategelanegi tapab (enesekaitseks) suuremate süümepiinadeta mitmeid inimesi.

Lugu on siis sellest, kuidas üks endine sõdur satub rahvusvahelise relvaäri keskmesse. Muidugi tahtmatult. Nimelt tekib kangelasel veider töösuhe ühe mehega, kes palkab üht teist meest tapma, kes siis hiljem osutub... Ja sel mehel on omakorda vapustav tütar, kellesse peategelane hetkega armub. Ja millegipärast on briti julgeolek ja CIA närvis selle perekonna ümber toimuvaga. (Ei saanudki õieti aru, mismoodi peategelane selle Solomoniga seotud oli.) Sest selgub, et ameeriklased on loomas superhelikopterit, mida tahetakse seejärel rahvusvahelises relvaäris kellele iganes maha müüa. Aga et helikopter hästi kaubaks läheks, peab seda toetama lööva turundusega. Ja parim turundus oleks näidata CNNi otseülekandes helikopteri tegevust mõne brutaalse konflikti lahendamisel. Ühesõnaga, relvaärikad vajavad “kontrollitud terroriakti”. Ja kuna peategelane on vahepeal sattunud korrumpeerunud luureteenistuse võrku, peab tema olema üks neist, kes selle terroriakti kaamerate ees teostavad. Või muidu... juhtub midagi halba ta armastatuga.

Tekst on küllaltki põnev ja humoorikas, ei saa kordamata jätta, et tegemist ei ole põneviku paroodiaga, vaid lihtsalt veidi teises laadis tekstiga kui Forsythi või Stevensi tavapõnevikud. Autor satub vahel oma humoorikate sissejuhatustega mõnda olukorda niivõrd hoogu, et see võtab raamatu hoogu maha – ent eks see ole omapära, ja nagu öeldud, midagi sellist, mis peaks sobima Laurie ande austajatele. Vaevalt oleks mõtet seda romaani eesti keelde tõlkida, mingis mõttes on see siiski oma kümnendi toode.

Andrus Kivirähk – Hümn Saatanale (Looming 11, 2014)

Lugu algab väga kurjakuulutavas võtmes, kirjeldades seda, kuidas Königsbergi ühest aadlinoorukist kujuneb Saatana kummardaja. Küll teeb ta lapsest saati nurjatusi kaaskondlaste ja teiste inimeste vastu, küll andub rüvedatele lõbudele jms. Aga nagu vahel juhtub, viskab metsik patuelu siibrisse ning täisealine von Krause otsustab Königsbergist lahkuda Liivimaale perekonna jahimajja, et seal pühenduda Saatanale hümni kirjutamisele! Kohale jõudes avastab ta rõõmuga, et jahimaja ja selle ümbrus on tõesti sünge – pole seal inimesi ega midagi, kõik puha paksus metsas. Von Krause valmistub tumedaks loometööks.

Kuid ühel hommikul trügib tuppa rebane ja palub inimkeeli abi, et metsas saapas elav kukk kätte saada. Von Krause, kes senise elu jooksul kogenud mitmeid rüvedusi ja hulluseid, ei imesta rebase rääkimisoskuse üle. Ta aitab rebast. Seejärel hakkavad tema poole pöörduma teised laaneelanikud – hunt ja karu ja jänesed. Saatanale pühendunud mees kiristab hambaid, tegemist niipalju, et isandale ei jõuagi hümni kirjutada. Kuniks viimaks...

Kivirähk laamendab niisiis jällegi lastekirjanduse mitmete loomalugude kallal, ja noh, päris toredalt. Jällegi võetakse üks tõsimeelne idealist (kuigi milliste ideaalidega) lootusetult õnge ning võidutseb elurõõmus kaos.

Elagu jenka.

Kenzaburō Ōe – Sajandi mäng (2014)

Tegemist pole just ajupesuliteratuuriga, või noh, kinnitust saab meelevaldne tõdemus, et jaapani kirjandus suudab harjumuspärastelt lugemisrööbastelt kõrvale vedada. Olukorrad, millele reageering või lahtiharutamine on midagi muud kui tavaliselt. Mõttemaailmade erinevus, olemise sisemine intensiivsus ja rituaalsus (ning samas traditsioonide mingil moel sõge või hoolimatu lagunemine, nagu avaldub see Mitsu ja ta naise probleemides).

Autor ei kujuta mingit harmoonilist idamaist ühiskonda, vastupidi, see on sõge ja kiuslik ja sissepööratud – ning samas peategelastele ikkagi sentimentaalselt oluline. Üks vendadest – Taka – püüab seda umbset külakogukonda üles ärgitada (nagu nende vanavanaisa vend sada aastat tagasi tegi). Vanem vend Mitsu püüab leida mingeid mõistuspäraseid seletusi, aga seda passiivselt, justkui isikliku tardumuse ja lagunemisele peale sunnitud ülesandena. Ühel vennal on ideaalid, teine arvab, et just tema aimab tegelikult olnut ja selle motiive, kuid minevik ja olevik avalduvad hoopis omal moel.

Teoses on mitmeid ränki episoode, mida ei oska kuidagi lugeja vaatepunktist õigustada (eelkõige siis vendade endi perekondlikus loos, mida vahel nii masohhistlikult või sadistlikult paljastatakse). Paratamatult tekib aegajalt küsimus, et kas kogu pere oli mingil (neile omasel heroilisel) moel vaimust vaevatud. Huvitav ja torkiv romaan mineviku ja oleviku painetest.

Clifford D. Simak – Libahundi printsiip (1997)

Simak ei ole just eriline ulmeuuendaja või silmapaistev käsitööline – pealiskaudselt vaadates on selle raamatu puhul pigem tegemist pigem nö klišeeliku kirjutajaga. Aga siis hakkavad lugedes mingid asjad kokku kolksuma ning käivitub autori enda positiivne maailm – kõik inimesed või olendid polegi sitapead, neis on mingit hoolivust või uudishimu teiste vastu, nad on üldjuhul üksteisega võrdsed. Vabadus, võrdsus, vendlus. See on nagu muinasjutt täiskasvanutele, mingil moel lohutus igapäevastele argijamadele (eskapism?). Eks endalgi äratas väheke imestust, et kas tõesti ja miks küll sellise Simaki raamatu lugemiseks valisin... aga kui viimaks muinasjutt lõppes, tuli küll heasoovlik muie suule.

Ja ega siis tekst vaid positiivse programmiga hiilga (niisiis ei tähenda, et tingimata head võidavad ja pahad kaotavad, või ulmesotsrealismi), siin on ka paras annus psühhedeeliat. Peategelane ise on kanister-android, kus on kolm erinevat isiksust. Või siis need majad, kes võimaluse piires inimestega suhtlevad (jah, nad on küll selleks programmeeritud, kuid seejuures toredalt närviajavad). Või siis haldjad, kes pärinevad kuskilt planeedilt ja kes on avastanud, et Maal on neil lahe elada (ok, ehk mängib siin kaasa hiljuti loetud Pratchetti lood Nac Mac Feegle'test). Iseenesest võiks ükskõik milline psühhedeelsus totralt välja kukkuda, aga autor ei lasku labasustesse (no hea küll, majade puhul on see veidi vaieldav). Nad eksisteerivad ja kõik.

Lugu on iseenesest... üpris eksistentsiaalne oma probleemiasetuses.

ulmekirjanduse baas

Urmas Vadi – Kuidas me kõik reas niimoodi läheme (2014)

Veidralt morbiidsete toonidega kogumik, pea igas loos on tähelepanu all kellegi lahkumine ja mingil moel surelikkusest arutlemine (või ka hullumine), raamatu teises pooles on kolm Allaberti lugu, mis moodustavad üpris omanäolise maailma (Vadi on selle kohta üpris valgustavalt rääkinud ühes intervjuus). Igas loos on peategelaseks kirjanik Vadi ning tegemist sellega, millised asjaolud võivad autori elus ilmneda, suhtluses ametikaaslaste või lugejate või tuttavatega (tuleb välja, et varemgi ses laadis kogu ilmunud, ei mäletanudki). Muidugi ei saa raamatu autorit võrdsustada lugude peategelasega, mõni kõrvaltegelanegi nuriseb, et loos esinev autor võimendab hiljem oma juttudes nendega juhtunut üle (mäng mängus, ühesõnaga - metavärk).

Eks see kultuuritegelastega jantimine on nagu on, selles suhtes on kogumiku halleim tekst “Peied”, mis jääb tõesti... halliks ja mittemidagiütlevaks; vaevalt et Vadi selle just ruumitäiteks kogumikku pani (ehk on tegemist paroodiaga?). See Vadi loome, mida me kõik palavalt armastame, hakkab kõige tugevamalt tööle pikimas loos “Korrektuur”, kus Allaberdi-müüdiga kihutatakse õige kummastavatele radadele (kes ta tegelikult oli ja mida ta nüüd tahab?); siin avaldub Vadi tekstihullus kõige kuraasikamal moel. Lõpuks hakkavad kogumiku tekstid juba omavahel segunema (Võru raamatukogu, läti tõlkija, muidugi Allabert niisamuti).

Aga jah, miks küll tekstides nii palju tähelepanu surmale. Ja kes on Hall Vurru võimalik prototüüp?

“Allabert tahtis mind jälle oma sõrmega torgata, aga ma tõmbusin eemale. Kunagi varem polnud ta niimoodi näpuga vehkinud. Huvitav, millest siis nüüd äkki selline familiaarsus, mis ta mind nügib, olgugi et surnud ja Reformierakonnast, see ei anna talle veel õigust togida.” (“Hamlet ja isa vaim”, lk 208)

Chuck Palahniuk – Kaunis sina (2014)

Kes on suurimad tarbijad? Selgub, et naised. See raamat pakub ühe viisi, kuidas need parimad tarbijad enda tahtmise alla saada. Selleks pakutakse naistele võimaluse kogeda midagi erakordset – orgasmi. Müüki paisatakse intiimsete abivahendite tootesari “Kaunis Sina”, mis vallutab maailma naised pea ühe nädalaga. Tõepoolest, naised kogevad midagi enneolematult võimast, ja seda kasvõi mitu korda päevas. Ent nagu loo kangelannale selgub, on neis intiimtoodetes oma nanotehnoloogilised lisandid, mille tagajärjel on 98% maailma naistest tootesarja looja Maxwelli mõjuvallas. Sel on siis plaan planeedi rahvastikku disainida ja et naised tarbiksid seda, mida Maxwell nanovärke manipuleerides tahab. Ostavad ühe firma kingi, ühe kirjastuse raamatuid, ühe firma patju – kõik need firmad on muidugi selle megamiljärdari valduses.

Tagajärjeks siis see, et mehed jäävad naisteta, sest naistel pole mehi vaja. Nemad vajavad aina uusi ja uusi “Kaunis Sina” tooteid ja patareisid, mis neid seadmeid töös hoiaks. (Raamatu edenedes jääb vähe arusaamatuks, kuidas nüüdsest töötamsest loobunud naised seda osturallit endale lubada võivad.) Võiks öelda, et mehed on enam kui pettunud kogedes naiste sellisest zombistumist. Veel hullem, Maxwell, kes selle naiste alistamise organiseeris, on võimeline soovi korral klientidesse manustatud nanotehnoloogia abil naisi elutuks orgasmitada, mehe-naise vaginaalne vahekord on niisamuti võimatu (need faktid on küll teada vaid peategelastele).

“Naine rögises vastuse. See oli samuti olek, mille Penny ära tundis. Tihti, pärast pikka testimist, olid valjud ekstaasioiged ta kurgu kuivaks ja kasutuks teinud.
Teised nihkusid lähemale, tuikudes, ebakindlalt, sirutades oma peenikesi kaelu, et näha, millega Penny tegeleb. Penny nägi, kuidas nende uudishimulike zombide juuksed juurtest katkesid, kahtlemata alatoitumisest. Nende pealagedel läikisid kiilakad laigud. Talle ei olnud teadmata, et üks varasemgi seksrevolutsioon oli neile sarnased kõndivad luukered kaasa toonud. Mitte väga ammu oleks need komberdavad luidrad heidikud AIDSi ohvrid olnud.” (lk 112-113)

Ühesõnaga, järjekordne visioon inimeste totaalsest manipuleerimisest. Tekst on õige orgasmi- ja rahuldusrohke, eriti seal, kus kangelanna Penny peal katsetatakse tootesarja mõju. Või siis juhtumid Nepaali 200-aastase nõiatariga, kelle rahuldamine võib ehk panna lugejal sisemuse vähe keerama (need... häbemekarvad).

Lugu ise algab kui muinasjutt – keskpärane neiu kohtab ülirikast ja kõmulist poissmeest, mis siis aga peagi keerab musta huumoriga düstoopiaks, kus lugejat piitsutatakse üle ääre astuma. Palahniuk ei loo usutavat maailma, see on grotesk, kus kõiksugu detailid peavad panema lugejat ahhetama (millised orgasmivõimalused! Või kuidas pettunud meeste poolt kokku kogutud dildod peale hiiglaslikku lõkkesse viskamist miinipildujatena tööle hakkavad).

On selline meelelahutuskirjandus, irriteeriv jne.

Tim Stevens – Rotipüüdja (2014)

Ülitempokas action, mis on kokku surutud umbes 72 tunni sisse marsruudil Rijeka > London > Tallinn ning mille tulemusena jäävad õhku laskmata Eesti ja Vene presidendid. Kuidas need küll ellu jäävad, ei hakka paljastama. Salateenistuste valgustkartev värk!

Rotipüüdja on inglise supertüüp Purkiss, kes koristab Briti salateenistuste reetjaid. Ise on ta nelja aasta eest salateenistusest taandunud peale ühe isikliku tragöödia kogemist; kuid ta on palganud üks salapärane mees... Selgub, et see tragöödia põhjustanud mees, kelle tõttu Purkiss niivõrd okkalisele teele asus... on vanglakaristuse asemel Tallinnas nähtud. Miks? Miks siis nii?? Fallon pidi ju Kuningriigi reetmise eest pea eluea vanglas istuma, aga nüüd?

Rotipüüdja tööandja saadab Purkissi kohemaid Tallinna, kus muuhulgas peaks ülejärgmine päev Maarjamäel toimuma Eesti ja Vene presidentide ajalooline lepitustseremoonia. Ja selgub, et Fallon on koostöös kohalike Eesti riigiga rahulolematutega korraldamas tippkohtumise totaalseks nurjamiseks midagi õige tumedat. Mis see täpsemalt olla võiks... hakkab vaikselt ja valusalt selguma lehekülgede jooksul. Olukorra teeb närusemaks see, et üks Tallinnas resideeruv briti salateenistuse tüüp on niisamuti salateenistuse reetnud ja mehkeldab nende militaarsete rahulolematutega. Aga kes see järjekordne reetur on? Ja mida ta õieti ajab?

Igatahes, läheb lahti õige vägivaldne möll, kus Purkiss koos mõne abilisega kustutab nii paarikümne kurikaela elu. Seda nii südalinna hotellis, vanalinnas, Lasnamäe klubis, pankrannikul, maakohtades ja kus kõik veel, kasutuses on tulirelvad, külmrelvad, improviseeritud lahendused kui ka toores musklijõud. 48 tunni sisse mahtuv Tallinna tapatalg on kohe selline, et... kohe on, vahel lased detailsemad kohad diagonaalis üle (mis siiski maksab kätte – sest kohe tekib lugedes küsimus, et kuidas küll meie kangelane ometi ellu jäi). Lõpuks muidugi selgub, et Purkissi minevikuga seostuvad veel mitmed asjaolud, millest mees saab alles juhtumi lõpus teada! Igatahes, arvatavalt on oodata järge selle mehe tegudele mõnes järgmises pingekoldes.

“Purkiss näpistas pöidla ja nimetissõrmega ninajuurt. Liiga palju šokke, liiga palju adrenaliinisööste. Ta oli lugenud, et stressihormoonide sage vallandumine võib pikas plaanis kaasa aidata dementsuse arengule. Ehk oleks see kergendus, mälestuste puudumine?” (lk 108)

Eks autori nägemus Tallinnast ja Eestist on selline nagu on. Nii arvab Purkiss, et nt hotelli adminstraatorid ei pruugi osata inglise keelt. Või et telefoniautomaadid on üldises kasutuses. Või et talve saabudes katkeb Soome lahel laevaühendus Talsingi vahel. Või et Eesti lennuväel on hävitajad, rääkimata sellest, et taasiseseisvumise alguses moodustatud sõjaväel olid kasutuses kopterid ja väeosad nendega tegelemiseks. Või et selline presidentide lepitustseremoonia üldse toimuda võiks. Hea küll, ega tegemist olegi miski turismikampaaniaga, see on vaid põnev sündmuskoht suures malemängus osalejatele.

postimees

Juhan Voolaid – Hokimängija Tartu linnamüüril (2014)

Üheltpoolt reisijuht Tartu ajalukku, teiselt poolt... joomaselt sooritatud enesetõestus. Ehk siis Tartu ajalugu täiskasvanutele? Iseenesest võiks olla selline kerges vormis ajalootutvustus koos peategelase noorpõlvemälestustega Tartu koolilastele hea lugemine, aga see viinajoomine koos mäluauguga... ei kõlba alaealistele isegi hoiatuseks, arvan väsimatu moralistina.

Lugu siis sellest, kuidas keskealine mees on naasnud Tartusse ja otsib oma lapsepõlvelinnaga lepitust. Juhtus tal siin aastaid tagasi paar õnnetut kokkupõrget, mille tagajärjel ei tahtnud ta enam Tartus olla, aga nüüd on ta tagasi ja püüab eneseületuse abil Tartuga rahu leida. Selleks seab ta endale ülesandeks läbida Tartu kesklinnas ring, mille moodustab keskaegse linnamüüri asukoht. See linnamüür on muidugi ammu kadunud ning selle peal nüüd majad ja muud ehitised, ent kaardi abil on võimalik taastada müüri asukoht. Ühesõnaga, kui tollase müüri kohale on nüüd maja ehitatud, siis tuleb sellest kas üle või läbi minna, ja seda ikka otse ja täpselt linnamüüri kohal. Vast hulleimaks takistuseks on Botaanikaaia palmihoone, mis tuleb niisamuti (täpselt!) ületada. Eks selleks teeb kangelane tublisti ettevalmistusi – kas siis paneb enne saatuslikku ööd majade katustele nöörredeleid või tasu eest läbib kortereid (ikka täpselt linnamüüri kohal) või hullemates kohtades liigub köiega majade vahel (või nt üle Raekoja platsi). Ja et asi turvalisem oleks, on tal seljas hokimängija varustus.

Ülesanne on hull. Ja et selleks tegevuseks julgust hoida, on tal lahenduseks enese parajalt purju joomine – nii enne selle öise ekstreemraja kallale asumist kui ka strateegilistes punktides viina juues (et püsiks jätkuvalt purjus). Viin annab tõepoolest julgust... ja muudab kangelase tasapisi mölakamaks... kuniks järgmisel päeval ärkab ta kodus mäluaugust. Mis vahepeal juhtus?

Nagu öeldud, on selline ajalooaineline joomatripp, kus kangelane mõtleb peale Tartu ajaloosündmuste ka enda elu lugudele, puutub kokku igasugu öiste rohkem või vähem tüütute tegelastega, peab mõttes või joomahämus niisamuti kõnelusi ajalooliste isikutega (vürst Vjatško! Peeter I!). Ja hämmastav on see, et see joogine taarumine on päris hästi kirjutatud, pole mingit tuharaputamist või praalimist. Inimene lihtsalt teeb ja kõik, ärgu vaid keegi seda järele proovigu.

Raamatut illustreerivad fotod, kus tänapäevast tänavapilti on täiendatud keskaegsete tornidega – kus need võiksid praegu asuda jne. Kui korrektne on see täpsus ja kas tornid ja müür just sellised olid, oskavad ehk asjatundjad öelda, aga illustreeriva materjalina on see küll päris intrigeeriv (need paar turnimispilti on ikka niisamuti montaažid?). Üllatav raamat.

ekspress

Henry S. Whitehead – Lääne-India valgus (2014)

Kogumiku plussiks on see, et pea kõikidel lugudel on sama peategelane Gerald Canevin, seega ei ole lugemisel visklemist eri settingute vahel. Ühtlasi on tegemist selle sarja vist mahukaima raamatuga... et siis nüüd eesti keeles esinduslikult olemas 20. sajandi alguse ühe olulisema õudusautori loome või nii. Õuduskirjanduse hindamine eeldab vist teatavat meelelaadi või valmisolekut, mis mul puudub, seetõttu on mulle Whiteheadi tõlked pigem loominguraamatukogulikuks klassikanäideteks pea sajanditagusest nišikirjandusest. On oma temaatika, mida käiatakse loost loosse. Nõidused ja anomaaliad! Üleloomulikud jõud! Canevini lood pole iseenesest järjepidevaks tervikuks loodud, on küll mõned korduvad tegelased, aga üldiselt saaks kogumiku tekste lugeda kasvõi juhuvalikul.

Whitehead pole tehniliselt just esileküündiv autor, põhirõhk on ikka salapärastel juhtumitel ja neile mingigi seletuse leidmisel. Mis viirastub toaseinal nuttev härjapea? Miks maal veritseb ja silmi pilgutab? Miks on härra Morley eripärane? Noh, vastused neile ja teistele küsimustele on teadagi õudustäratavad ja reaalsust väänavad. Paljudel puhkudel tuleb selleks pöörduda Kariibi saartel edasiarenenud aafrika loodususundite tundmise poole.

“Vaatepilt, mis oleks tundunud groteskne igaühele, kes polnud Olevuse mineviku ja identiteediga kursis, tekitas minust tõsist tülgastust. Mõistes toimuva põhjuseks olevat õudust, tekkis mul soov katta nägu kätega. Tundsin, kuidas mind tabas kerge südamepööritus.” (“Cassius”, lk 123)

Ega ma tegelt sellest kogumikust suurt midagi kirjutada oska, õudus pole lihtsalt mu teetass, aga noh, ikkagi Fantaasia kirjastus ning enamvähem püüaks selle väljaandeid lugeda. Kuigi jah, selle kirjastuse toodetega kaasneb see üsna tavapärane probleem – raamatu kaanepildi kohta ei oska taas midagi head öelda, on justkui mõne lasteraamatu eriti ebaõnnestunud kaas.

ulmekirjanduse baas

Ivan Turgenev – Senilia (2014)

Turgenev. Proosaluule! Klassiku viimane teos. 19. sajandist! Ammu-ammu! Ammu ilmunud. Vana inimese tagasivaade elule, unistustele. Elu, see on elamist väärt! Olgugi et sa tulevane tolmukübe. Unista ja tee.

“Mida inimene ka ei paluks, ta palub imet. Igasuguse palve võib kokku võtta järgnevas: “Armas jumal, tee nii, et kaks korda kaks ei oleks neli!”” (“Palve”, lk 50)

“Kahekõne” on kindlasti selline lugu, mis peaks kaunistama ulmekirjanduse baasi väärikat nimekirja. Ikkagi Turgenev! Hea küll, pole midagi sellest raamatust kirjutada, on selline tundeküllane mõtteproosa jne. Ja nüüd eesti keeles olemas jne.

“Nessun maggior dolore
Helesinine taevas, ehmeskerged pilved, lillede lõhn, noore hääle sulnis kõla, suurte kunstiteoste särav ilu, õnnenaeratus hurmaval naisenäol ja need nõiduslikud silmad... milleks, milleks see kõik?
Lusikatäis vastikut ja kasutut arstirohtu iga kahe tunni tagant – seda, vaat seda on vaja.” (lk 72)

sehkendaja

Jaan Kaplinski – Peatükke eesti rahva esoteerilisest ajaloost (Jutte, 2014)

Ajalugu algab sellest, et ühel noorema kiviaja hommikul peatus Lammasmäel UFO, sealt väljus nägus tulnukas, kel oli vaja galaktikalennumasinale jahutusvett. Kohalik blond kaunitar juhatas talle lahkesti tee allikani. Üheksa kuud hiljem sündis sel kaunitaril tütar – kelle kõhul oli kukkur (sest tulnukas kuulus kukkurantropoidide hulka). Tulnukas käis hiljemgi kaunitari eostamas ja nii tekkisid kukkureestlased, kes senini eksisteerivad eestlaste ja muude rahvuste sees. Milleks on vaja kukkureestlasi? Mu, Atlantis ja Shambhala on kadunud, aga Eesti on jäänud ja see on Maa energeetiline keskpunkt, see on ainus Maa cakra, mis on enamvähem tervena alles ning kus on võimalik suhtlus Maa ja kosmose vahel. Loogiline.

Kui Eestis on ilmatargad (Taara-seisundiga olendid, kes kaitsevad seda tähtsat Maa keskpunkti ja muidu hoolitsevad universumi heaolu eest), siis Eesti antipoodis ehk Vaikses ookeanis paiknenud alal olid manatargad, kes ihkasid Eesti cakrat endale allutada. Ja nad lõid muuhulgas selleks inimesetaolised loomad ehk jumalad (nt Zeus, Jehoova, Baal, Lemminkäinen, Peko), kes hakkasid omakorda iseseisvudes uut segadust tekitama, kes tahab mida ja keda valitseda – kuni viimaks õnnestus suurem osa neist para-hiisi (millest on tulnud sõna “paradiis” (lk 273)) toimetada.

Ent kangekaelsemad jumalad jäid Maale... neist hullemateks osutusid Jehoova ja Aphrodite, kes ühel hetkel said kokku ja sigitasid Jeesuse, kes asetati edasi “neitsi Maarja” ehk väliskukkureestlase Mirjami kukrusse kasvama jne (paljud juudid on tegelikult kukkureestlaste juurtega). Kõik selleks, et Eesti cakra enda valdusse saada. Jeesus tuli, oli mingil moel ja pääses peale hukkamist para-hiisi, ning vanemate õhutusel tekkis talle hulk järgijaid. Siit omakorda sündis hiljem manatarkade õhutusel templirüütlite organisatsioon, mil eesmärgiks pääseda vahepeal tekkinud alumisse Eestisse (teatavasti oli nn Kaali meteoriidi pauk vale-Taara ebaõnnestunud diversiooniakt, mis nõrgendas Eesti kaitsevälja ja sundis sellega kukkureestlasi ümber paiknema Maa õõnsusse ehk Kunglasse). Seepärast siis ristisõjad Jeruusalemma (kah Eestiga seotud koht) ja Maarjamaale.

Ühesõnaga, maailma tegelikku ajalugu tuleb interpreteerida selle kaudu, et mis toimus Eestimaaga seoses ja mis seetõttu lainetas eemale – miks tapeti Julius Caesar, milleks oli vaja islami usu teket, miks ristikoerad lasid Eestis kõrgeid kirikutorne ehitada, milleks oli vaja Lutheri ja Kolumbuse vägitegusid jne jne jne. Sest templirüütlid, vabamüürlased ja manatargad vajavad pääsu Kunglasse ja kuidagi tuleb neid eemale hoida.

“Alumine Eesti on osa tohutust tunnelite, käikude ja koobaste süsteemist, mis kõik on ühenduses Maa sisemuses asuva suure õõnsusega, mille keskel seisab oma telje ümber pööreldes väike päike, mis paistab nii päeval kui öösel. Selle päikese olemasolust teadsid muistsed esoteerilised filosoofid, nagu Pythagoras, kes nimetas teda vastupäikeseks, või Vene õpetlane Obrutšev, kes nimetas teda Plutoks ja õõnsust tema järgi Plutooniaks. Esoteerilisest eesti keelest on pärit teine, meil mõnevõrra levinud nimetus – Kungla.” (lk 301)

“Põrgu-ideoloogia peafunktsioon on kasvatada inimestes kuulekust kirikuvõimule, Jehoovale ja Aphroditele ning tekitada neis ebausklik hirm maa-aluste, see on alumise Eesti, Kungla ja kukkureestlaste ees. Nagu teame, kandis see püüd mõnelgi puhul vilja. Kuid mitte alati.” (lk 302)

“Jehoova kuritahtlikud teenrid, reetlikud manatargad olid rüütlitesse programmeerinud vastupandamatu kihu tungida kõigisse maa-alustesse koobastesse, nende haistmismeel oli arendatud eriti täiuslikuks, nii et nad oleksid teoreetiliselt võinud välja nuhkida mõned halvemini varjatud käigud, mis viisid maa-alusesse Eestisse. See võime andis tähelepanelikkudele inimestele, ka neile, keda ei olnud pühendatud ilmatarkade saladustesse, põhjuse nimetada võõraid tulnukaid ristikoerteks.” (lk 304)

Tsiteeritavat on siin tekstis enam kui küllalt, nii mõnestki üksikust stseenist annaks kokku kirjutada mahukaid auhinnalisi romaane ning mul on aukartus siin postituses veelgi enam valgustada seda Kaplinski vahendatud käsikirja tõdesid ja tõdemusi. Siin on sügavad tarkused ja iidsed ajaloojuhtumid, mis aastasadu rohkem või vähem märkamatult ja vääramatult meie eluteed on juhtinud. Mõni templirüütlite käsilane ehk ütleks, et tegu on jumala- ja esoteerikavallatu tekstiga, aga see on ootuspärane reaktsioon nende poolt. Olgem uhked kukkureestlaste üle, meie kaitsjad ja Maa hoidjad.

“Taarausu tegelik tuum on see, et inimene viib meditatsiooni ja kontemplatsiooni abil oma vibratsioonid teatud Taara-seisundisse, mis avab talle ligipääsu kosmilisele astraalsidekanalile, mille kaudu ta saab suhelda kaugel, kas teistes tähesüsteemides või isegi teistes aegruumides olevate olendite ja energiatega. See on õieti Taara-seisundi esimene aste. Vaimselt täiustudes ja kosmilist energiat salvestades saab taarausuline tõusta Taara-seisundi järgmistele astmetele. Sellisel inimesel ei ole enam võimalik taassündida meie planeedil, vaid ta peab siirduma paremate väljadega piirkondadesse nagu Jupiteri kaaslane Io või Orioni udu. Kõige kõrgematel Taara-seisundi astmetel ei ole inimene enam inimene, vaid tal on otseühendus jumaliku puhta energiaga, ta võib võtta erinevaid kujusid, materialiseeruda, dematerialiseeruda, ületada silmapilkselt tohutuid kaugusi ja viibida mitmes kohas korraga. Sõna TAARA on lühend esoteerilisest väljendusest Teadvuse Alternatiivse AegRuumi Avanemine.” (lk 263-264)

“Kõige madalamal tasemel on “kurat” palvemantra, millega pöördutakse Kalevi poole, et ta eesti rahvast meeles peaks. “Kurat” on lühendus palvest “Kalev uuenda eesti rahvas aegade tulekul”. See on olnd eesti rahva orja- ja okupatsiooniaegne põhimantra, mis aitas tal säilida, hoida usku, lootust ja armastust ning mitte langeda eetiliselt orjarahva tasemele.” (lk 266)

Ilukirjanduses on kukkureestlaste teemat ehk õrnalt puudutanud Hargla Koulu lugudega, vahest leiaks salapäraseid vihjeid mujaltki.

ulmekirjanduse baas
bukahoolik

Jasper Fforde – Kadunud heasse raamatusse (2014)

Iseenesest on need Nexti raamatud kuidagi... naiselik ulme. Või õigemini naistele suunatud ulme? Ja kui nüüd selles osas avastab Thursday Next end rasedana... siis jah. Ent naisel tekib võrdlemisi piinav küsimus, et kes on lapse isa – kas värske abikaasa (kes ent kustutatakse Koljati korporatsiooni poolt eksistentsist, sundimaks Nexti tegema asju, mida ta ei taha teha) või siis keegi iseenesest tundmatu mees, kui Next avastab end peale abikaasa kustutamist pisut muutunud reaalsusest? (Samas teised sellist kustutamist kogenud inimesed mõistavad Nexti muret, see kogemus pole selles maailmas väga erakordne.) Kes teab.

Võrreldes esimese osaga on kirjandusajaloolise materjali osakaal kõvasti tõusnud – Next on nüüd üks neist, kes raamatute sees lippab ja aitab ebakohtasid siluda. Kui esimeses raamatus sai selgemaks Shakespeare'i autorlus, siis seekord saab konflikti lahenduse käigus teada, kuidas kolm miljardit aastat tagasi tekkis Maal elu. Traagiline & dramaatiline.

Nextil seekord kõvasti jagelemist Koljati jätistega (aga on veel üks vaenlane, kes ta pead jahib), kes nõuavad eelmises osas Poe luuletusse vangistatud Koljati sitapea vabastamist – vastutasuks taastaksid nad naise abikaasa. Aga kõik ei lähe nii, nagu lubatud. Et peategelane on tubli ja tore, tekivad talle mitmed liitlased jne, kes aitavad tekkinud segapudrus orienteeruda ja ellu jääda.

Fforde'i maailm on selline, mille toimimiseks ei ole just vaja loogikat usaldada. Uskumatud asjad toimuvad, sest autor laseb neil vajadusel tegelastega juhtuda (raamatu lõpus on viide paralleelmaailmale, mis on väga sarnane meile tuttava maailmaga). Reisitakse läbi maasüdame, ajaränd on võimalik, niisamuti võimalik sukelduda fiktsionaalsesse maailma – või ka fiktiivsed tegelased võivad teatud tingimustel nö pärismaailmas askeldada. Jne. See on nii, sest see on nii.

ulmekirjanduse baas

Mihkel Nummert – A. Kirjad (2014)

Seda võiks nimetada kiriromaaniks. On mees ja naine, kel ühine ja probleemidega minevik. Jaan on nüüd mõned aastad vaimuhaiglas olnud ning enamvähem lõpetanud suhtlemise Kadri ja nende ühise lapsega, aga ta saadab siiski naisele lugusid, mida haiglas olles kirjutab, ning naine on siis omapoolsetes kirjades tänulik, et vähemalt sellinegi suhtlus on alles. Kadri ehk loodab, et mees terveneb ja nad jätkavad koos olemist, mehe tekstides leiduv võimalik reageering selliste lootusrikaste sõnade peale pole just paljutõotav.

Jaan kirjutab lugusid, mis katkevad justkui enne lahendust, saladuse avanemist. Esimene lugu on ehk armastuse otsingust või selle illusoorsusest – Kadri reageerib sellele oma vastuses ühe nendevahelise suhteprobleemi kajastamise ja vabandamisega, sellele järgneb Jaani teine lugu Tallinnat tabavast zombihävingust (ei tulegi ette, kas sellist eestikeskset zombihävingut on varem kirjutatud), kus tegelasteks on justkui Jaan ja Kadri ja nende poeg. Naine on siin tekstis (arvatavalt tahtmatult?) zombistunud ja mehe ülesandeks on poja päästmine (muidugi jääb selgusetuks, mis pärast päästmist edasi saab); tekst ise on päris vägivaldne või suisa gore. Kadri reageering sellele loole on üsna valuline, Jaan “vastab” omakorda kolmanda looga ehk müstilisevõitu (ja võrdlemisi raskeltloetava) muinasjutu või fantasyga olemasolu mõtte otsimisest (ühtlasi on see vastus naise teises kirjas esitatud india eluguru mõtete refereeringule?). Kolmandas kirjas ütleb Kadri loo kohta vaid viisaka “Väga lahe.”, edasi on juttu mehe vaimsete probleemide võimalikest stsenaariumitest.

Suhtlust ei teki, on vaid illusioon selle võimalikkusest. Mõistmatus jääb. Lugejana ei hakkaks kumbagi osapoolt õigustama (üks võimalus oleks öelda, et näe, embkumb ei mõista teise sügavust või olemise raskust), eks autorgi pigem kirjeldab seda universaalset ja ehk ahastamapanevat üksildust, kus inimesed võivad kulgeda, kui nad elu järele sügavamalt katsuvad. Muidugi pole mul aimu, mida autor tegelikult võis öelda või kuidas tõlgendada romaani pealkirja (või mis täpsemalt on see “A”, Kadri ütleb ühes kirjas, et a-nimelised naiskujud pole just õnnestunud).

Nummert kuulub selle raamatudebüüdiga ehk nende kergelt müstiliste keskealiste Tallinna autorite hulka nagu Lauli ja Kaints. Ajavad mingit üsna kompromissitut rida, mis ei pruugi just kõige lugejasõbralikum olla, nende küsimused on ehk mõneti ebamugavad ja motiivid salapärased või hämarad. Aga kes teab. No loe, siis tead.