Tiit Sepa – Olen ammu tahtnud sinust loobuda (2011)

Tegemist siis kuuenda raamatuga, kus Hinno & kommuun seikleb mõrvarlikul Eestimaal, seekord 2010. aasta suvel, ikka metsataludes ja Tallinna rahailmas ja muidu looduskaunites paikades. Et eelmises raamatus pidi Hinno palavalt armastatu Synne salapäraselt pakku minema, siis nüüd ta tuleb ühel hetkel muidugi tagasi ja lahendab siin esile kerkinud probleemid. Õiget actionit nagu polegi – ikka Hinno ja ta Synne igatsemine ja miks mees ei maga oma erinevate kaasatilbendavate eksnaistega ja milliseid nalju ta viskab; taustal sebitakse natuke maffiaga ja vahel uuritakse, kes teostab metsikusi Märjamaa joodikutega. Hinno sooritab möödaminnes ka ühe mõrva, mis ei leia mingit vastukaja eikuskil ega eikelleski. Iseenesest võiks see romaaniseeria Hinno ja Synne vapustavalt vinge pulmaga (rahas pole küsimus!) lõppeda, aga ei, läheb vist ikka edasi.

“Geilo jõudis kohale. Olime jälle uue looga alustanud, kui mees ukse vahele ilmus ja meid kuulama jäi. Vaikselt tuli suurt kasvu ja tumeda pika patsiga mees tuppa ning istus. Kui loo lõpetasime, sõnas ta:
“Te olete ikka haruldased lauljad küll. Sellist kooskõla kohtab harva. Mäng on sul, Hinno, ka hea. Pole midagi öelda, aga meil on jama kaelas.”
“Mis jama?” küsisin kitarri seina äärde pannes.
“Meie ansambel läheb vist laiali.”
“Miks? Te mängite väga hästi ja mil pole selle kohta mitte midagi öelda,” leidsin.
“Jah, mängisime. Meil on esinemisi veel kokku lepitud, aga minna ei saa. Meie kitarristi ja lauljat pole enam,” tõdes mees. Ta võttis laualt võileiva ja hammustas seda.
“Kuidas nii?” ehmatasin. “Läksid ära või?”
“Jäädavalt,” lisas Geilo. “Nad lasti paar päeva tagasi Kohilas autos maha.” (lk 269)

Huvitav, milline on teose sihtgrupp. Nagu eelmise Sepa raamatu puhul sai elutargalt kirjutatud, on siingi tegelasgalerii niivõrd mahukas, et selle käigushoidmiseks jääb loodetav põnevusjutt tahaplaanile – värvikas kommuun, aga liiga palju tähelepanu igasugu sekundaarsetele värvikatele suhetele; tegemist justkui naistekaga meestele või meestekaga naistele või siis enamvähem naistekaga. Hinno on naistega suheldes ikka ühtmoodi agressiivne (käratamised, rebib asju käest, jõhkrad nö naljad vms) ning arvab, et pakkudes neile palju raha, on võimalik oma pilli järgi tantsima panna, mis muidugi õnnestubki (kuigi mees muudkui rõhutab, et raha pole talle endale tähtis jne). Kui järele mõelda, on tegelaste suhtumine raha ja rikkusse päris maniakaalne või obsessiivne, või on see autori eripära. Eelmise raamatu puhul tekkis küsimus (üleüldse ei mäleta, milline eksnaine seal maha löödi), miks Epp tagaplaanile jäi, siis siin selgub, milline salapärane ülesanne tal tegelikult oli (aga ega tal siingi suurt sõnaõigust ole – räägivad Hinno ja ta naised).

Nojah, loodetavasti saadab Sepa selle õnneliku abielupaari kuhugi reisile (kas naine pole suisa kroonimiljardär?), et natukenegi löövamat teksti saaks luua. Soovitaks lugeda ulmebaasist Silver Sära arvamusi Sepa raamatuist, see mees jaksab eesti piirialade kirjandust lahti mõtestada.

Tiit Sepa – Kodukäija (2010)

Jätkub siis Hinno ja ta lähedaste ja kasulaste ja sõprade ja eksnaiste ja tuttavate kommuuni saaga. Raskusi hakkab tekitama teose sahteldamine, tegemist polegi ehk enam põneviku või krimkaga, kogu vunk on läinud laia tegelasgalerii toimima panemiseks, vaid Epp lapsega jääb tahaplaanile (miks?). Sepa on ehk liialt armunud oma eelmiste raamatute tegelastesse ja seetõttu jääb lugu toppama jandiliku suhetekomöödia võrku, aga autor muudkui jätkab ja pillab naljakesi ja kõiksugu argitargutamisi, kohe nagu simman õhtujuhi saatel. (Takkajärgi selgub, et olen pea samasugust juttu varem kirjutanud.) Hinno romaanidest on siin vast enim rõhutud humoorikatele ja jantlikele olukordadele. Raamatu lõpus tuleb Sepa pisut meelemärkusele ning lööb tegelasgaleriid hulga õhemaks, ning see võib tulevaste Hinno seikluste puhul päästerõngaks osutuda, praegune olukord on sutt lämmatav. Ja samuti jääb küllaga lahtisi otsi, et jätkata ja jätkata.

“Hetkeks ehmatasin, sest tundus, nagu vaataks mind hoopis keegi teine, mitte naine, kelle olin tuppa toonud. Siis mõistsin, et lihtsalt köögivalgus moonutas tema sääsepunnilist nägu.” (lk 51)

Ei teagi, mis edasi kirjutada. Sisu on raske kirjeldada, sest iseenesest on lool palju tahke (nagu ikka, kes on kelle laps ja kes kepib keda ja mõrvad ja naljad jne jne), aga seda peamist lugu ei taha nagu paljastada (väike vihje – kõik see Hinno palava armastuse jutt Synnest läheb päris naistekaks kohe), ja ausalt öeldes nüüd takkajärgi ei saanudki aru, kuidas loo kuritegelik külg lahenes (kas tõesti saaks võimalikus järjes sellele pihta?). Igatahes, käib üks tõsine ehitustöö ja kui viitsiks kaardilt uurida raamatus esinevaid Märjamaa ümbruse kohanimesid, saaks vast see kant rohkem tuttavaks.

Naljakas, kuidas möödaminnes lüüakse mõned tegelased maha (üks eksposeerija ja üks eksnaine, ei hakka nimesid paljastama) ja see nagu erilist traagikat ei tekitagi, iseenesest on need situatsioonid päris õudustäratavad (hullusehoog ja ootamatu külmrelv, vist) – ent eestlaslik love, peace & happiness kommuun õilmitseb ikka rahumeeli podinal edasi. Ja pisut jabur on aknast alla hüpanuga tegutsemine (lk 86-87, või üleüldse see salapärase maja piilumisaktsioon), et noh, käiakse siis salamisi surnut katsumas ja keegi ei märka nende nuhkimist ega midagi (või kuidas Meeli korraga selle loteriivõiduga nõustus ja mingid suva vandid ehitama laskis?). Veronika lugu on algusest otsani ausalt öeldes päris lembelik. Huvitavad tegelased on Angela ja Ülle, kelle autor korraks romaani toob ja siis lihtsalt ära kaotab – päris modern võte (samas poleks romaan suurt kaotanud, kui nad jäänukski teksti toomata – oleks vähe kompaktsem).

“Nii lühikeseks meie taaskohtumine jäigi. Naine ei tulnud minu ellu enam kunagi. Milleks ta üldse siia ronis, seda ei saanudki ma kunagi teada. Surma ta kohe kindlasti otsima ei tulnud. Tal olid teised plaanid.” (lk 227)

Et Hinno on lõvikarja juhtiv alfaisane, siis kulub autoril suur hunnik arvutiklõbistamist kõige kenama lakaga lõvi kiitmiseks. Ikka leiavad hea sõnaga ohtralt meenutamist minevikusuhted kenade naistega ja praegusestki ligitõmbavusest, mistõttu ikka veel tiirlevad ta ümber ekssõbrannad oma võimalike Hinno-juunioritega (ja eks taustal figureeri ka naiste mõneti turris elukaaslased). Kõik need enesekiitmised muutuvad pisut korduvaks ja väsitavaks. Huvi pärast võiks keegi kokku arvestada, kui palju Hinno raamatu(te) jooksul tuttavatele ja võõrastele raha jagab (kuldketi kinkimine on eriti jabur), päris varimajandus kohe.

Siis sedapsi siis. Kui keegi tahab õnnelikku külaelu planeerida, siis õppematerjal selle romaani näol olemas.

Tiit Sepa – Eefa hüüdnimega Siug (2008)

“ “Jubedus,” sõnas Synne ja istus ateljes tugitooli. Olen kunstnik ja vahel ma maalin, kuid viimasel ajal on aega jäänud väheseks ja igasugu asjatoimetused neelavad kogu mu loomeproduktiivsuse.” (lk 9)

Järjekordne põnevusraamat Sepalt. Seegi kord on peategelaseks Hinno, keda võib iseloomustada kui kõrge enesehinnanguga alfaisast. Budist küll, aga inimestega suhtlemisel kipub muudkui nende peale käratama. Noh, keskealiste esoteerikute märg unenägu.

“Elu pole just alati roosiorg ja ka roosidel on okkad. Muuseas, väga teravad.” (lk 241)

Hinno on nagu lõvi, kes karjatab oma karja. Tema kari koosneb armsamast, pojast, poja naisest ja lapsest, orbudest tüdrukkaksikutest, joodikust majapidajannast ja ta tütrest, lisaks suur hulk sõpru-tuttavaid, kes ta metsatalus külas käivad. Kui kellelgi on probleeme, viskab Hinno mõned sajalised talle näppu. Maailm on mustvalge – on head ja on halvad inimesed. Aga pole häda, Hinno on mees, kel on kõigele vastus.

“Ka turvamees oleks ära põlenud, kuid mehele oli kukkunud peale paks kiht soojustusvilla ja laip selle all jäi tulest peaaegu puutumata. Nii oligi võimalik tuvastada tapmine, mida oleks võinud täiesti vabalt pidada ka tööõnnetuseks, kui turvamees oleks ära põlenud.” (lk 35)

Võiks öelda, et peategelase kõneviis koosneb pooletoobistest naljadest ja õpetlikest lühilugudest. Kõik naeravad või kuulavad, suu ammuli.

“Ise uurisime naabrimemme käest, mida ta kuulnud või näinud on, kuid muti oli kanadega samal tasemel ja kobis voodisse juba siis, kui teised alles õhtust sõid.” (lk 260)

Hinno on mees, kes on käinud olemise põhjast läbi – raamatu esimeses pooles jutustatakse (sisekõnes!) tervelt kolmel korral, milliseid näguripäevi on ta näinud ja kuidas ta suisa soovinud elu lõpetada. Raamatu lõpus korratakse sama lugu veelkord (mis kinni ei jää, saab kinni löödud) põhjalikult oma armsamale, kes heldimusest ei suuda miskit vastata.

“Oma koju laskis Erik ise veebikaamerad paigutada. Ehkki karateka, oli ta siiski ettevaatlik mees.” (lk 300)

Aga jah... lugu ise – rohkelt veri, higi ja pisaraid. Mürakad mehed ja kobedad naised. Omamoodi nägemus/kogemus täielisest Eesti Vabariigist.

“Nägin, et poiss muigas endale habemesse, kuigi habet ta otseselt ei kandnud, aga nii lihtsalt öeldakse.” (lk 308)

Väike lugejapoolne nurin – ehk kirjastus võiks järgmiste Sepa raamatute puhul muuta trükitähtede šrifti (tundub olevat arial?). Ebamugav lugeda.

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Krimkat on peetud meestekaks, ehkki paljud naisedki naudivad mõr vade nuuskimist. Et veretöötegijaiks valitakse raamatuis enamasti mehed, siis kerkib küsimus: kas naised ei igatsegi tapatööd? See on selgelt seksistlik arus aam. Eesti krimikirjanik Tiit Sepapöörab seesugused kahtlused oma ma hukas romaanis „Eefa hüüdnimega Siug” pea peale. Pisut veniva eks positsiooniga, kuid küljeshoidev lugemiskraam. Üllatav, kuidas autor suudab nii arvukat ja karakteriseeritud tegelaskonda süsteemis hoida, ilma et otsad sassi jookseks. See reedab osavat kirjutajat.