Tegemist on
Avamere triloogia teise osaga. Kuidagi läks kogemata nii, et kolmanda muljed said jagatud enne teist...
Raamatu alguses on nooruke kapten Jaak suutnud
küll müüginormi ületada, aga mitte päris nii suurelt nagu ta ise sooviks.
Püügireisi lõpuni jäävad loetud päevad, ees ootab dokkimine ja remonditööd
Angolas Luandas ning meeskonna vahetus Kanaari saartel Las Palmases, mis kõiki
meremehi rõõmustab, sest see on unistuste sihtkoht, kus kohapeal kulutamiseks
väljamakstava valuuta eest nädalapüksikuid ja muud defkat kraami soetada,
õllest ja igasugu öisest meelelahutusest rääkimata.
Kolhoosis on aga peainsener Kalle Karask ja püügiosakonna juhataja Olev Räim –
mõlemad nutikad sellid ja viimane, nagu selgub, ka suurepärane kõikvõimalike
varjatud andmete välja nuhkija ja osavalt ära kasutaja –, pingsalt ametis
illegaalse babiidi nimelise metalli välismaale sahkerdamise afääri
tagajärgedega ja muidu Kolhoosi asjade ajamisega, sest on vaja leida viise,
kuidas normide osas silma paista ning viise, kuidas kolhoosi
plaanimajanduslikest ressurssidest vajalikku kraami suunata, kuidas toota
kraami, mille eest kallist valuutarubla teenida jne. Endine särav ja edukas
esimees Aivar Sink aga maadleb nii vaimse ebastabiilsusega kui on ka hädas
südametervisega mitmel tasandil – Anu on läinud, elu mõte näib olevat samuti
kadunud. Küsimus, kas temast saab veel elulooma või mitte jääb lahtiseks.
Segadused
peakontoris tingivad muidugi ka pisut segadusi suhtluses kalalaevadega ja
nõnda, kuigi kapten Volmeri tubli hakkamasaamine uue rolliga on pälvinud igati
tunnustust, saadetakse välja raadiogramm, mis Roobaku meeskonnale üsnagi
nigelat valuutatasu lubab ja nõnda avaneb Jaagul veelkord võimalus selgroogu
näidata – tema poolt saadetud vastuse krõbedust rõhutatakse korduvalt. Aga see
on alles algus! Kui esimeses osas maadles Jaak ootamatult kaela sadanud
kaptenikraadi väärimisega seotud kõhklustega ning suutis end ja püüki lõpuks
enam-vähem jonksu saada, siis teises osas saab ta alles õieti hoo sisse,
rakendades veelkord endale kaela sadanud nuhtlus-peidetudvarandus tüüpi
akustiku suurepäraseid võimeid erakordse saagi püüdmiseks ja sealt omakorda
kasutades pihku jäänud väärtkala võimalusi täies mahus ära nii baaslaevalt
püügikviitungi väljakauplemiseks kui edaspidise natuurapistise vääringuna.
Dokk Luandas,
kujuneb samuti ootamatuks katsumuseks, mis aga bondiliku aplombiga
eeskujulikult lahendatakse nii, et mängus on ka järjekordsed kaunid ja hakkajad
daamid ning loomulikult osav laveerimine erinevate bürokraatlike, militaarsete
ja sahkerdavate osapoolte vahel. Kolhoosikohtoris jääb üle ainult imestada.
Katsumuste viimaseks tipuks on pompoliidi ehk poliitilise kasvatustöö eest
vastutava isiku poolkogemata saatmine kalalaevale. Jaan Rang on sealjuures veel
haruldus pompoliitide seas – tema nimelt on sellisest puust mees, kes tõsimeeli
ja truusüdamlikult ka usub kõigesse sellesse, mida ta räägib. Imemees Jaak, aga
suudab sellestki nuhtlusest vastu ootusi parima välja pigistada…
Samal ajal areneb muidugi edasi ka „Kalamehe mõrsja“ liin, kapten Volmer
muretseb aeg-ajalt tema hoolde usaldatud saadetise üle ning kuival maal üritab
Major Loogan täielikus salastuses ülejäänud kolleegide eest tasapisi asjade
jälile jõuda, samas kui Olev Räimel on kindel kahtlus, et mängus peab olema
midagi tõsisemat kui tühipaljas babiit, mille välismaale sahkerdamine on üsnagi
ebatähelepanuväärne viis välishüvesid teenida, millega tegelevad ju kõik…
Muus osas jätkuvad raugematu hooga pootsmani saare murdes lorijutud.
Ühesõnaga, sujuv jätk esimesele osale, selgub ka, et kes või mis see kalamehe
mõrsja siis õieti on, suurele saladusele liigutakse vähehaaval lähemale ning
kapten Jaagu tegutsemisest on lust lugeda. (Ja väikemees, loomulikult, ei jää
niisama lihtsalt lebama, kuigi … pärast sellise raamatu lugemist, kus valdav
osa tegevusest selles seisnebki, tundub see nüüd juba nagu nii põgusa osana, et
tea, kas tasubki mainida).
„Anatoli Jurjevitš,“ pöördus Volmer naljatamisi baasi ülema poole, „millega te
nüüd koju lähete?“ Teise järgu kapteni nägu väljendas imestust. Ta jättis isegi
leivakoorukese närimise pooleli, pühkis puru huultelt ja päris:
„Jaak Aleksandrovitš, millest te räägite?“
„Ma mõtlen seda eileõhtust kingituselugu.“ Karpov vaatas arusaamatuses ühe ja
siis teise mehe otsa. „Millise kingituse lugu?“ päris ta.
„Suure sõpruse tagatisena kinkisite eile õhtul oma reidikaatri mulle. Kuidas te
nüüd koju saate? Kas viskan teid ise ära?“ jätkas Volmer võõra lollitamist.
Küsivalt vaatas Karpov endist relvavenda, ajas silmad suureks ja päris sosinal:
„Kuule, kaptenleitnant, kas ma tõesti kinkisin oma kaatri ära?“ Rjabuškin
noogutas ja lisas:
„Anatoli Jurjevitš, mitte üksi kaatri. Te lubasite baasist tuua lisaks kaks
automaati ja kasti granaate.“ Teise järgu kapten vajus näost ära ja jäi
murelikult otsmikku käele toetades lauda põrnitsema:
„Seda ma mäletan, et me laulsime „Siin Siberis Baikali taga …“. Aga millal ma
kaatri ära kinkisin, vaat see mulle küll ei meenu.“ Nukralt sügas Karpov
otsmikku: „Muidugi, kaptenleitnant, kui sina ka tunnistad, küllap siis nii
oli.“ Otsustavalt ajas mees end sirgu ja kuulutas paatosega: „Kui ohvitser
lubas, siis ohvitser täidab – kaater on teie, Jaak Aleksandrovitš.“ (umbes 89%
juures Ellus)
