Trygve Gulbranssen: Tuuled puhuvad vaimudemäelt

Teate, klassikalisel kirjandusel on omad võlud.

Mõtlen küll, et nah, igal ajal on kirjutada osatud, väga meeldivaid raamatuid on palju ja vanus ei anna juurde - aga on oma võlu neil vanadel, kollasel kehval paberil ja hajuma hakkava trükiga raamatutel, milles nii palju tänapäeva mõtteviisiga sobimatut ja ometi ka nii palju aegumatut.
Me olime inimesed ka ammustel aegadel, just nagu me oleme inimesed praegu.
Ehk - tasub vanu lemmikuid üle lugeda, tasub.
Lendavad käes.

Trygve Gulbranssen on head tööd teinud.

Mis on hea? 
Looduskirjeldused. Norra kevad lehtib ja õitseb just siinsamas, ma tunnen mahedat tuult, mis läbi salude põski paitama jõuab. Näen pimedust, mis haarab mõtted ja keha ning ometigi paistab viimaks öös tulekumas aken. Hakkan isegi peaaegu lõdisema, kui torm mägede vahel ähvardavalt ulub ja piitsutb rändaja turja ja nägu teravate jäänõeltega. 
Tegelased. 
Natuke meenub "Gösta Berlingi saaga". Mitte et tegelased oleks sedamoodi sarnased, nagu oleksid sealt võetud. Ei, nad on hoopis teistsugused - ent täis sedasama põhjamaist kargust ja samas leeki, kangust, julgust ja visadust, jõudu ja valu, valgust ja pimedust. Neil on nii palju elu sees, et tunduvad ehedamatena kui enamik tänapäeva inimesi tänavatel.
On, kellele kaasa elada. Püütakse hästi, kõik, keda sügavamalt vaadeldakse, tõesti teevad oma parima. On andestus, rahu, helgus väga paljudele.
Ometi mitte kõigile. On kõrvaltegelasi, kes on nii julmad, et kurat viib nad elusalt põrgusse.

Kurat viib? Jaa, muidugi on see tänapäeva mõistes maagline realism nagu paljud 19. sajandi raamatud. Lood, kus tegelane lihtsalt tunneb, et peab seda teed minema, miski tõmbab teda. Kus seljad õnnetuste järel kooku vajuvad ja õnnistuste mõjul taas sirgu lähevad nagu nooruses, isegi sädelus tuleb silmisse tagasi. Kus aimatakse lähenevat valu ka kesk õnnepäevi ette ning hoitakse puhta tahtega elu kallite ihudes edasi tuksumas. Lisaks natuke naljakad eksimused realismi teelt. (Ei, keegi ei oska ainult seepärast ravitseda, et ta on naine ja kuulnud, kuidas seda tehakse. Pääsedes tormi eest kütmata onni ja jäädes selle põrandale magama ei taastata mitte jõudu, vaid surrakse külmumisse. Ja ma tahaks näha, kuidas õnnestub rasedus lõpuni kanda, nii et keegi teistest mõisaelanikest, kellest umbes pooled on pealegi naisterahvad, aru ei saa.) 
Aga just sellepärast on see lugu kuidagi eriti elus, eriti kaunis. Selline vanaaegne. Saagalik? Oo. Jaa. Müüdid ja päriselu segamine - kas pole me kõigi elu tegelikult säärane? Omal kombel on maagiline realism elu tunnetamise osas vast realistlikumgi kui "realism". 

Selle raamatu (tegelikult on nende kaante vahel kaks teost), mille pealkiri on "Tuuled puhuvad vaimudemäelt" peategelane on Adelheid, noore Dagi esialgu mõrsja ja siis naine, ning tegevused ja tegelased on enamasti edasi antud läbi tema pilgu. Uhke naine on see Adelheid, ent kui välja arvata üks juhtum (unustamatu "ta oskab ravitseda, kuigi pole seda iial teinud"), päris usutav. Isegi see, et ta pimedas metsas, kus iial käinud pole,  vaid koera abiga õige tee leiab, on veidi seletatud. Ja kuidas ta iseenda sees ei tundu endale ei tugeva ega uhkena, on lausa väga usutav.
Me oleme enda sees harva sellised, kui välja paistame.

Järgmisel (triloogia viimasel) raamatul on peategelast raske nimetada. Vaatepunkt käib peatükkhaaval erinevate inimeste seas ringi ning keskendub mitmele teiselegi. Kuidas vaadatakse, kuidas nähakse, mis seespool toimub, on huviga jälgitav ning tegelasest saab pildi mitmest kandist nagu mitme kaameraga filmides näitlejast.
Seda ja eelmist raamatut kokku võttes tundub, et kogutriloogia peategelane on ikkagi Vana Dag. Tema elukäiku üsna algusest päris lõpuni see ju jälgib. Autor vaatab teda sümpaatiaga ning nii ta meeldis ka mulle lugejana. 

Võibolla elusast peas poleks meeldinud. Mul ei ole tegelikult sedasorti meeste, kes oma pehmet sisemust harva välja näitavad, kompromissitult õiglased on ning naljalt sõnu ei kuluta, kui tegudega hakkama saab, vastu erilist sümpaatiat. Isegi kui vahel on neil pehme pool esil - enamasti on nad oma jõus hirmuäravad.
Mu oma vanaisa oli säärane ja seega on mul esmajärguline kogemus. Ta oli samuti ilus mees nagu Vana-Dagki, isegi paksud lainelised juuksed olid tal.
Kirjutatud on raamat aga nii hästi, kirjeldatud on nii hästi, et ikkagi tundub Vana-Dag ka seestpoolt kaunis. Küllap oli mu vanaisagi. Pole kerge olla II maailmasõja ajal parasjagu väe-ealine ja mobilisatsiooni eest metsa putkata. Pole kerge teada, et ta vanim vend, kes peale mitut aastat Siberist tagasi, ennast kodumaal ära tappis. 

Vanal Dagil on samaväärseid kogemusi. 

Raamat ei lõppe Vana-Dagi surmaga. Ühe surmaga ei lõppe ju veel lugu. Lugu läheb edasi ja see, kuidas autor loogiliselt ja tunnetades kogu aeg tegelaste vaimuseisunditega kaasas käib, on imetore. Puhas nauding. Ning et kogu raamatu moraal paistab olevat: "Olge üksteise vastu head, kerge pole kellelgi", on veel eraldi erakordselt tore.

Veel plusse selle eest, et ka 50+ja 60+ inimesed on kaunid. Mitte "oli näha, et ta on kunagi väga ilus olnud," vaid nad on kaunid just sel hetkel, millest jutt. On ju, vanadusega ilu ei kao, muutub lihtsalt teistsuguseks.
Ja selle eest, et naine olemine ei tähenda, et inimeses poleks jõudu, tarkust ega kangekaelset uhkust. 
Tegelikult on naised inimesed päris paljudes klassikalistes teostes, ent seda on alati rõõm näha.

Raamaturiiulike

Truffe kirjanurk I
Truffe kirjanurk II

Eduard Vilde – Mäeküla piimamees (1970)

Romaan algab kui baltisaksa „Oblomov“, kui väikemõisnik uitab ja meeliskleb – kuni viimaks avastab naissoo kehalised võlud. Ja noh, et midagi saada, tuleb üldiselt ka vastu anda.

Mis siis viib Tõnu Prillupini, kes pragmaatiliselt mõistab, et lapsi sünnitanud kadunud naise noorem õde, kes nüüd abikaasa ülesandeid täidab, saab kasutada selleks, et kogukondlikul redelil tõusta mõned astmed kõrgemale – kui Prillup võtab vastu mõisniku pakkumise. Vaid see noor Mari ei taha kuidagi nõustuda olemaks meestele maksevahendiks ja mängukanniks.

Aga nagu tõejärgses ühiskonnas on kombeks, et kui midagi järjekindlalt pähe taguda, siis see viimaks ka käibele võetakse. Mõisnik ja Prillup saavad oma tahtmise.

Romaani mõistatuslikeim tegelane on kahtlemata Mari, vahend meeste ihade täideviimiseks. Kuid noor naine pole lihtsalt meeste lükata-tõmmata, meeste nõudmistega nõustumine jääbki lõpuni segaseks – on see järeleandmine Prillupi kuudepikkusele survele, soov elu paremaks saada (millele viitaks ka justkui romaani finaal) või lihtsalt … igavusest? Mari on ühtaegu pragmaatiline (erinevad otsused, mida ta vastu võtab seoses talupidamise, Prillupi ja tema lastega) kui ka kergelt libahundilikku laadi iseseisev naine oma tahtmistega (mis viib viimaks kasvõi sepa sajatamiseni).

Võiks muidugi mõelda, et meesautorina on Vilde loonud üsna lihtsalt mõistetavad mõisniku ja Prillupi tegelaskujud – nende ihad ja motiivid ja kahtlused pole mõistmise mõttes just psühhoanalüütilises mustas augus solberdamine. Aga samas see Mari, kas meesautor kirjutas huvitava naistegelase või jäi ta tegelikult jänni, seda ma meeslugejana ei oskagi üheselt hinnata (ning muidugi, erinevatel ajajärkudel hindaks ka teisiti, eksole). Tahaks ikka loota, et huvitav karakter (no ega siis kirjandusklassikasse igavaid tekste valita? Eksole).

Muidugi on piinlik tunnistada, et lugesin seda teksti alles nüüd. Tegu on huvitava romaaniga, aga kas tõesti on see senini koolis kohustusliku kirjanduse valikus? Vilde loomulikult rokib, aga kas nüüd sellises õrnas eas lugejate meeltes.

„Siiski, ühel ööl oli Tõnul unenägu, mis mälus püsis ja milles ka midagi kimbutavat ei olnud. Noor hüljes ronis üle jalutsiotsalaua sängi ja asus Tõnu peale istuma. Ta jäi ainiti Tõnule otsa vahtima, silmis ja suu ümber sõbralik muie.
„Mis sa minust vahid?“ küsis Tõnu ja silitas ta pead ning lõuga, mis olid pehmed kui varsa mokk; loom pidi vaidlemata võima kõnelda, tal oli niisugune nägu.
„Voatan, et mis mees sina koa oled!“ vastas hüljes natuke rasvase, aga muidu selge häälega.
„Mis mul siis viga on?“
„Mis sul viga on?“ Hüljes väänas kentsakalt kaela. „Mõni mees nüid, kes naisest jägu ei soa!“
„Soo, - mis ma siis sinu arust peaksin tegema?“
„Valu andma, kulla vend, valu andma!“
Näpistas ühe käpaga Tõnu nina, teisega paitas nooriku põske, naeratas heasüdamlikult ja hüppas voodist.
„Kuhu sa siis ise nüid lähed?“
„Ääh,“ tuli juba eemalt nägematusest, „tuian niisama mööda moad-ilma ja annan tossidele head nõu.“ (lk 78)

Jenő Rejtő “Karantiin Grand Hotelis”. Eesti Raamat (1990), tlk Edvin Hiedel.

Mis situatsioonikoomikat puudutab, siis vana hea klassika.  Stiilinäite võib rahumeeli võtta kohe päris algusest ja võib kinnitada, et sama stiilset komejanti saab nautida terve raamatu vältel ning terve trobikonna igatsorti rohkem või vähem kahtlaste tegelaste osalusel:

“Kui Maud oma tuppa tagasi tuli, astus üks härra kapist välja, pidžaama seljas, peas maitsekas roheline siidlambivari, ja naeratas sõbralikult.

- Vabandust, ütles ta ja kergitas viisakalt lambivarju,
- minu nimi on Félix Van der Gullen.
/.../
- Kuidas te kappi sattusite?
- Ma... toast.
- Ah! Ma ei mõelnud seda!
- Ma tulin läbi akna.
/.../
- Pidage! Hüüdis Maud.
- Palun! Vastas salapärane noormees tuhvlikandu kokku lüües.
- Te ei taha ometi... pidžaama väel minu toast koridori astuda?!!
Võõras hakkas teenistusvalmilt akna poole minema.
Maud peaaegu kiljatas:
- Pidage!
/.../
- Ma jään siis siia... ütles ta ning istus lähemasse tugitooli.
/.../
- Mis te ometi mõtlete!... - Te tahate siia jääda?!... Niimoodi?! Minu tuppa?!
Võõras laksas endale nüüd juba tusaselt vastu reit:
- Ärge pahandage, palun, aga kui ma ei tohi uksest ega aknast välja minna, siis ma pean siia jääma! Seda te ei saa ühelt noormehelt isegi minu olukorras nõuda, et ta haihtuks õhku või kaoks iseendast nagu pimesoolepõletik!...”

Lisaks tihedale, erinevaid osapooli ja kokkusattumusi täis pikitud süžeele, kus ka mõrvade-mõistatuste arv ei piirdu ühega, võib lugeja nautida peakangelast, kelle muretu huumorimeel ja mõnevõrra eripärane olukord – nimelt peidab ta end rahvast täis hotellis ilma, et omaks numbrituba, avalikult kasutatavat identiteeti, raha või riideidki. Nagu arvata võib, on siin ohtralt võimalusi erinevate salaplaanide otsa koperdamiseks ning ogaraks situatsioonikoomikaks.

Ruumiliselt käib möll tänapäeva Indoneesias, ühel Bali saare lähikonnas asuvale väikesaarele (ma kahtlustan, et fiktiivsele väikesaarele sealjuures) ehitatud kuurorthotellis. Ajaliselt on raamatu originaal ilmunud 1939 ning tegevus toimub veel õndsal koloniaalajastul. Seega maksab tänapäeva lugejal kohalike elanike ja olude kohta käivat selles valguses ka võtta, et noh … etnograafilisi ja antropoloogilisi järeldusi ei maksa tegema hakata...