Neil Gaiman - Goliath (Fragile Things, 2018)

 

Vist polegi lugenud Gaimanilt sedavõrd teadusliku fantastika vormis teksti, ja nagu jutukogu sissejuhatusest selgub, on see kirjutatud peale “The Matrixi” käsikirja lugemist seda filmi tutvustavale kodulehele. Filmi linastumisest on nüüdseks möödas 25 aastat … ja juba on noori täiskasvanuid, kes polegi seda näinud. Aeg lendab.

Aga jah, lugu siis mehest, kellele tundub, et reaalsus, milles ta elab, on kuidagi mööda, ei tööta nagu täielikult. Ja tõepoolest … vahel ta nagu avastab, et oleks justkui tagasi mõnes möödunud ajahetkes, kus elu jätkub uuesti, aga vähe teistmoodi, kuni ta lõpuks on saanud hävituslenduriks (kuigi ta on kasvult liialt pikk, et normaalselt kabiini mahtuda). Ja ühe järjekordse veidra ajamuutuse käigus määratakse ta … hävitama tulnukalaeva.

Et siis jah, tõeline ulmeautor pole ehk seda lugu nii ülemeelikult ja samas õudustäratavalt kirjutanud. Võib muidugi mõelda, kas selline gaimanlik ülemeelikus õieti töötab sellise teadusliku fantastika laadiga, aga samas, vahelduseks miks mitte.

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - An Invocation of Incuriosity (Trigger Warning, 2015)

 

Tekst ilmunud Jack Vance’i Dying Earth sarjale pühendatud antoloogias ja nagu ikka, siis selliste tribuuttekstide (nt Martin) kaudu tundub see maailm küll huvitav (no üht Vance’i originaali ka siiski lugenud).

Lugu siis ühest Florida kirbuturu kaubitsejast, kelle eripärased pakkumised pakuvad huvi loo mina-tegelasele (nagu ikka, kerkib mina-tegelase puhul silme ette Gaiman ise). Nimelt see veidra välimusega kaubitseja (aga milline sealne kaubitseja pole kummaline?) pakub müügiks väga eriskummalisi nipsasjakesi, mis “olevat väärt rohkem kui nende eest makstakse” ning õhtusöögile kutsutud kaubitseja jutustab ühe õige fantastilise loo.

Mis siis sisaldab päikese kustumist ja sellele järgnevat maailma või universumi hukku; üht isa, kes seikleb ja äritseb eri maailmade ja aegade vahel ning tema poega, kes tahab olla enamat kui isa ori. Ja kuidas tuleb Eimidagi. Minategelane ei kergita selle peale suurt kulmugi.

Et siis jah, keeruline on kirjeldada, miks selliste metatekstide kaudu võiks tunduda see Vance’i Dying Earth intrigeeriv … aga autoritel paistab olevat miski hoiak, kuidas seda maailma täiendada - ja see näib mulle meeldivalt mänguline.

Teksti on võimalik netist lugeda.

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - The Problem of Susan (Year's Best Fantasy 5, 2005)

 

Mingil moel sarnane eelmisele loole “Closing Times”, ehk siis lugu-loos jutustamine saab veidi teistsuguse tähenduse, kui selgub, et metafiktsionaalne tegelane on tegelikult fiktsionaalne tegelane. Antud juhul on Gaiman ette võtnud Narnia (jajah, varasemast meenub näiteks Lumivalgekese täiendamine) ehk mis võinuks oodata sealse Susani elus peale Narnia sündmusi - kes siis ei saanud rongiõnnetuses surma ja kaunisse paradiisi nagu teised lapsed. Susan elas … omamoodi väärikalt, aga üksikuna. Oma Narnia unenägudega, mis on vähe täiskasvanulikumad kui see Narnia originaalmaailm (see lõvi, eksole).

Nagu ikka, on probleemiks see, et ma pole Narnia asju lugenud (kristlik fantaasia!) ja pole ka vähimatki huvi seda kunagi ette võtta. Eks Gaiman annab algmaterjalile mitmeid viiteid ja tema edasiarendused on juba õige gaimanlikud.

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Closing Time (Year's Best Fantasy 4, 2004)

 

Järjekordne õuduslugu aasta parimate fantaasialugude antoloogias, aga noh, Gaiman ongi pigem horror või nii.

Londoni öises illegaalses joomaurkas jutustab väike seltskond mehi üksteisele õudseid lugusid, enamasti ilusatest naistest, kes järgmisel päeval osutuvad kõigeks muuks kui elavaks. Ent üks meestest räägib loo oma poisikesepõlvest, kus ta koos kolme vanema poisiga sattus mahajäetud krundile, kus ootasid neid mitmed õudustäratavad atraktsioonid. Ja sinna need kolm vanemat poissi kadusid ja keegi neid taga otsima ei hakanud.

Kuid joomaurka sulgemise järel selgub, et üks selle külastajatest on ühtlasi üks neist … kadunutest. 

Ehk siis lugu, kus atmosfäär on A ja O ning kui sa just õuduslainel pole, siis … No igal juhul, Gaiman oskab jutustada ning jätab jutu sisse kõiksugu häirivaid auke, mida lugeja siis võiks omapoolselt täita.

Neil Gaiman - Click-Clack the Rattlebag (Trigger Warning, 2015)

 

Õuduslugu poisikesest, kes tahab kuulda õudusjuttu enne magamaminekut, aga mitte liiga hirmsat ega ka mitte liialt jama. Näiteks sellisest õudusest, mida sa ei oskagi oodata ja mis tõmbab sind pimedusse. Poisi õe peigmees, kes muuhulgas kirjutab ka õudusjutte, ei tea sellist jututüüpi, millele poiss paistab enesestmõistetavalt viitavat. Ning poiss juhatab seda peigmeest edasi ja edasi, ikka mööda öist maja ja pimedusse …

Gaimanil on osa tekste sellised, mis oleks justkui autobiograafilise maiguga, nii ka see, kus peategelast kujutad ikka pigem Gaimani endana. Aga lõpuks keerab tekst ikka päris horroriks kätte. Kõik see alguse õdusus … Tegelikult päris hea lugu.

Neil Gaiman - Orange (Trigger Warning, 2015)

 

Jutt on esitatud nummerdatud vastuste vormis, kus tiinekast tüdrukust vastab politseiuurijatele asjaoludest, kuidas ta õde muutus ja kuidas ta kadus. 

Õde muutus oranžiks helendavaks koguks ja tulnukad viisid ta taevasse. 

Mis oli küsimustele vastajale ja ta perekonnale parajaks kergenduseks, sest see oranž neiu muutus parajaks maniakiks.

Hiljuti on sarnase küsimuste-vastuste vormis teksti teinud näiteks Kim Stanley Robinson, tõsi küll, hoopis teisel teemal kui selline gaimanlik müsteerium.

2021: aasta parimad raamatud

 

Alljärgnevas postituses on viited vaid nendele raamatutele, mis ilmusid möödunud aastal ja mida mina lugesin. Palju neid ei saanud, ehk isegi top 10 valimine on nii väiksest valimist vähe ülepingutatud, aga igal juhul, need 10 raamatut tõusid ühel või teisel viisil möödunud aastal ilmunud (ja loetud - paljugi on paratamatult senini lugemata) teostest minu jaoks esile.

Top 10

1 Joe Abercrombie - The Wisdom of Crowds 

2 Aliis Aalmann - Verihaljas 

3 Willem Frederik Hermans - Hoitud maja 

4 Manfred Kalmsten - Kaarnalaul 

5 Xueting Christine Ni - Sinopticon. A Celebration of Chinese Science Fiction

6 Neil Gaiman - Suits ja peeglid 

7 Anna Kaare - InteГрация 

8 Natalja Nekramatnaja – Sinine pojeng 

9 Tuuli Tolmov - Põhja Nõid 

10 Rait Piir - Hinged mõõgateral 

Ja siin siis ülejäänud nimekiri

Ray Bradbury - Halloweenipuu 

Vivant Denon - Ei mingit homset 

Helju Rebane - Õige valik 

Ilja Ilf, Jevgeni Petrov - Õilis isik 

Maniakkide Tänav - Laevakaitsjad 

Fritz Leiber - Mõõgad ja nõidus 

Julia Legatavitšute - Armastus kõndis meist mööda 

Maie Parrik - Viies ratas 

Andrei Beljanin - Jaht pruutidele 

Stella Shakti - Kirjad Armastusele. Stella Shakti lullad

Heino Viik - Kõik võib veel hästi minna 

Mari-Liis Müürsepp - Strippari pisarad 

Marten Kuningas - Sabata koma 

Hettel Pross - Rändaja 

Laura Evisalu - Juhused 

Jana Liivat - Kui maaliksin paradiisi 

Anneli Rumm - Kui tunda võiks teistmoodi. Elust endast

Elis Liira - RaHu 

Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris

Maniakkide Tänav - Teekond Ridamuseni

Jodi Taylor - Üks neetud jama teise otsa

Julius Oro - Muna

Neil Gaiman “M is for Magic”, Bloomsbury (2008)

“M is for magic” on nooremale publikule orienteeritud, kuid loomulikult ka vanema poolt loetav lühilugude kogumik, mis on äratuntavalt Gaimanlik, ehk siis selline segu tumedate nootidega segatud imelisusetundest. Kõige viimane lugu "Instructions" on kujult luuletuse moodi, ent pealkirjalt on tegemist lihtsalt juhistega, ja need on juhised, mis meenutavad kõikvõimalikke muinas- ja rahvajutte ning seda kuidas neis käituda, olles samas ka justkui saatesõnad elus toime tulemiseks, kuid sellises Gaimanlikult või siis muinasjutulikult imelisust ja süngust täis elus, aga kus lõpus on siiski pool kuningriiki või väike hütike või midagi ja kui vaadata avalugu, mis lastesalmide jaburas maailmas ringi lustib, siis ongi kogumik kuidagi (jällegi üsna Gaimanlikult) sellise lastefolkloori ja fiktsionaalsete maailmade raamis. Ega siis Bradburyle pühendatud pealkiri ja oktoobrilugu kah sellest meelestatusest välja lange.

Kui nii võtta, siis mõned lood on ikka ka üsna tumedates toonides, nagu juba mainitud “October in the chair”, kus väike poiss põgeneb kodust, leiab lõpuks ometi hea sõbra ja mängukaaslase ning siis otsustab tolle juurde jäädagi, ainult, et … see mängukaaslane pole Halloweenikuule kohaselt mitte just elavate kirjas ja nõnda on poiss ju iseenesest leidnud lõpuks ometi hea koha oma elus, ent teisalt, mida selline valik siis reaalsuse keeled tõlgendades tähendab? Või siis “Troll bridge”, kus kuidagi kummaliselt ja vääramatult on seotud argireaalsus ja elu kogu oma pettumuslikkuses ning inimene ise kogu oma pettumust valmistavas reetlikkuses ja näiteks tolle paadimehe lugu, kes sulle korraks aerud annab ja siis igavikuks jõele sõudma määrab, ainult, et vahel võib aerude haaramine olla ka valik. Natuke meenutas see “Ja tee lõpus on ookeani,” kus üks hästi või halvasti, kuidagi me argises hallis reaalsuses oma elu elab, kuid õnneks saab kinnituse, et see elamine on siiski piisav, et lapsepõlv ja kõik oli ikkagi seda väärt.

“The Price” ja “Don’t ask Jack” on sellised õudusloolikud, sestap seal peabki sünget elementi olema. Mulle päris meeldis mõte heateost ja isetusest ja isekusest ja et see kõik võibki nii olla ning “Don’t ask Jack” tuletas seda Netflixi sarja “Haunting of the Hill house” meelde, kus oli kah üksjagu üleloomulikku ja ohtlikku, muidugi märksa suuremal skaalal kui üks väike mänguasi, ning lapsi, kes pahaaimamatult sellesse sattusid ja sellest ei pääsenud.

Avalugu, “The case of the Four and Twenty blackbirds” oligi siis puhtalt lustimine erinevate inglise vanade lastelaulukeste/-salmikeste + vana kooli detektiivilugu teemadel. Õnneks oli üksjagu neid tuttavad ja teisi guugeldasin siis lisaks, et asjale pihta saada. Ka pealkirjas figureerivad musträstad on ühest sellisest laulukesest pärit ja muidugi seal laulukeses ongi teemaks nii kuninganna nina kui rästastest küpsetatud pirukas ja muu. Alguses muidugi ei saanud asjale kohe pihta ja hakkas nagu kummaline detektiiviparoodia ja vähehaaval hakkas kohale jõudma, et sünge lugu puudutab kahtlaselt palju Humpty Dumptysid ja nende müürilt pudenemist, mängus on “all the kings men and all the kings horses” ja muud taolist…

“Chivalry” on see-eest selline üdini õdus ja muhe lugu üleloomulike elementidega, kus kena briti vanadaam kolapoes puha graali kaasa ostab, sest see sobiks hästi tema kaminasimsile, aga siis ilmub kohale hõbedases turvises ümarlauarüütel Galaad, keda loomulikult koheldakakse igati vanadaamiliku ja kombekohase viisakusega koos meilegi tuttava ehtvanaemaliku kostitamisega, sest noored mehed peavad ju ometi korralikult sööma, ning palutakse paari väikese argise asjaga aidata, sest toda kappi oleks vaja nihutada või muud taolist. Rüütel on omakorda muidugi rüütellik, mis tähendab, et ei mingit graali rabamist simsilt, tuleb galantselt otsida sobilikku vahetuskaupa, et vanadaam soostuks oma sisekujundust muutma. Aga loomulikult ei avalda kõikvõimalikud eksootilised, hinnalised ja suurte raskustega toodud träni mingit muljet, sest pole kas sünnis või siis ei sobi simsile ja … ühesõnaga, loo selgrooks on see briti huumori tore omadus muuta väikesed viisakused ja argimugavus olulisimaks asjaks maailmas, mida eriti miski kõigutada ei suuda.

“How to Sell the Ponti Bridge” on sihuke väike kelmuselugu, mis koorub lahti saavutustega hooplevate kelmide klubis, võib-olla mitte just ülimalt originaalne, aga samas, miks ka mitte.

“How to talk to girls at parties” on jällegi muhe lugu sellest, kuidas teismelise noormehe tütarlastega seotud ujedus saavutab kosmilised proportsioonid. Ja iseenesest on ju ka õpetlik iva täiesti olemas – et näiteks, kui päriselt vesteldes kõrvad lahti hoida, siis võiks sest ju isegi kasu olla, kas siis päriselt tütarlastega suheldes või kosmilise valvsuse seisukohalt. Aga no muidugi, kus sa siis saad mingile kommunikatsiooniteooriale keskenduda, kui hormoonid ja nii edasi, eksole.

“Sunbird” on kah pisut morbiidne lugu, aga igati pealkirjakohaselt aimatavalt tsükliline. Kui epikuurlaste klubi tõeline maa sool Crawcrustle nii harjutamise mõttes hõõguvaid süsi krõmpsutas, siis tuli muidugi kohe “Küürselg sälg meelde”. Tõesõna, lapsepõlvest saati, pärast viimatimainitu lugemist olen jäänud hõõguvaid süsi hoopis teistmoodi pilguga vaatama, sest nad tõepoolest kõlisevad nii isuäratavalt, kui neid segada ja nad on parajasti hästi ära põlenud ent kuumalt hõõguvad. Eks see ole midagi sarnast nagu pärast lähedasemat kokkupuudet rohusööjatega hakkad haljendavat ädalat ning hiirehernesegust loopealseheina hoopis teise pilguga vaatama…

Eelviimase loona "The Witch's Headstone" lõpetab kogumiku aga tükikene hilisemast “Kalmisturaamatust”, täpsemalt siis see nõia hauakiviga seotud episood sealt, mis iseenesest on ju päris tore – segu lindgrenlikust iseteadvast tegutsemisest, koos mineviku süngete sündmuste iseenesestmõistetavuse, asjade õiglaseks seadmise soovi ja samas ühe asja saamiseks teist sorti ebaõigluse paratamatusega.

If an eagle gives you a feather, keep it safe.

Remember: that giants sleep too soundly; that

witches are often betrayed by their appetites;

dragons have one soft spot, somewhere, always;

hearts can be well hidden,

and you betray them with your tongue.

Do not be jealous of your sister:

know that diamonds and roses

are as uncomfortable when they tumble

from one's lips as toads and frogs:

colder, too, and sharper, and they cut. (lk 248)

Neil Gaiman - Suits ja peeglid (2021)

 

Fantaasia kirjastuse kaks ulmesarja Sündmuste Horisont ja Orpheuse Raamatukogu pakuvad oma tõlkevalikutega üldiselt laia emotsioonide skaalat. On asju, mida ei võtagi lugemisplaani (ja tegu pole vaid ulmeklassika), on tõlkeid, mille ilmumine paneb siiralt ja üllatunult kulme kergitama - ja miks valiti välja Gaimani esimene suurem jutukogu … oleks huvitav põhjust kuulda. Igal juhul, väga meeldiv valik ja kuivõrd tegu esimese niisuguse koguga, siis ju oleks veel kaks suuremat jutukogu (ja huvitav, et ükski kirjastus pole veel tõlkinud romaan “Anansi Boys”) … Aga jah.

Ligi kolmandiku tekstidest oli mul varem loetud, nende hulgast ehk kogumiku parimad lood (“Rüütellikkus”, “Kui me läksime vaatama maailma lõppu”, “Beebikoogid”, “Lumi, klaas, õunad”), kuid häid lugusid lisandus veelgi (“Pulmakink”, “Muutused”, “Shoggothi Vana Pentsik”, “Me teeme teile hulgihinna”).

Gaimani teksti iseloomustab ehk atmosfäär (puänt pole niivõrd oluline), fantaasia ja horrori vahel pendeldamine (ehk paari teksti võiks kogeda teadusliku fantastika võtmes) ning mäng eluloolisusega (enamvähem kõik lapsepõlvelood oleks justkui Gaimani enda kogemusest lähtuv (kelle siis muu, eksole) - mis näiteks Moorcocki teksti puhul saab õige sünge lisavärvingu). Fantaasia ja horrori puhul tuleb muidugi juttu töötlusi müütidest ja muinasjuttudest (Püha Graal, Lumivalgeke, ka Cthulhu). Vast mulle enim mokkamööda tõeliselt lühikeste ja heade tekstide kirjutamise oskus (“Beebikoogid”, “Nikolaus oli …”, “Ära Jaagult küsi”, “Öökullide tütar”), sest noh, väga lühidalt lummamine on ikka eriliselt kiiduväärt oskus.

Üks, mille kohta mul selle raamatu puhul puudub õieti arvamus, on Gaimani luule - on selline 20. sajandi modernismi laadis kirjutamine, aga ei originaalide ega tõlgete kogemine tekita minus erilist äratundmist millestki märkimisväärsest, pigem selline harrastusluule, mis elab autori nimest. No ulmeluule … ei kuulu just üldtunnustatud klassika- või nüüdisulme kaanonisse, (minu meelest) liiga väike kandepind, et tõelised lilled saaks sõnnikust võrsuda.

Pulmakink 6/10

Rüütellikkus 7/10

Nikolaus oli … 6/10

Hind 6/10

Trollisild 6/10

Ära Jaagult küsi 5/10

Kuldkalatiik ja teised jutud 5/10

Muutused 5/10

Öökullide tütar 5/10

Shoggothi Vana Pentsik 6/10

Tüdrukut otsides 5/10

Kõigest jälle maailma lõpp 5/10

Me teeme teile hulgihinna 6/10

Üks elu, sisustatud varase Moorcockiga 5/10

Unenägude pühkija 6/10

Võõrad osad 6/10

Hiir 5/10

Kui me läksime vaatama maailma lõppu 6/10

Maitsmised 5/10

Beebikoogid 7/10

Mõrvamüsteeriumid 5/10

Lumi, klaas ja õunad 6/10

reaktor

Neil Gaiman - M Is for Magic (2008)

 

Tegemist siis kogumikuga veidi nooremale kui täiskasvanutele; tekstid küll enamasti ilmunud autori kahes varasemas jutukogus (neist üks muidugi “Suits ja tuli”, tänu millele võimalik nii mõndagi siin ilmunud teksti ka eestikeelsena lugeda).

Tekstid pole niivõrd “titekad” nagu “Fortunately, the Milk”, pigem … ma ei teagi, ehk pole niivõrd õuduskirjanduse lähedased lood (samas, ära küsi Jaagult hinda, eksole). Ja ehk eeldavad lugejalt mõningaid teadmisi inglise kultuurist.

Üldiselt, on väga häid lugusid (“Trollisild”, “Rüütellikus”, “Hind” ja muidugi lugu tüdrukute moosimisest) ja siis minu jaoks keskpäraseid. Aga eks igaühele oma.

• The Case of the Four and Twenty Blackbirds • 5/10 

• Troll Bridge • 6/10

• Don't Ask Jack • 5/10

• How to Sell the Ponti Bridge • 4/10

• October in the Chair • 5/10

• Chivalry •  7/10

• The Price • 6/10

• How to Talk to Girls at Parties • 7/10

• Sunbird • 5/10

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Mõrvamüsteeriumid (Suits ja peeglid, 2021)

 

Inglite ja deemonite ja kristluse teema mõjub mulle üsna pelutava lugemisvõimalusena (kuigi hiljuti lugesin üht päris head Gwynne’i fantaasiaromaani tiivulistest; kristluse asjus on superlux MacLeodi lugu), seega ka selle loo lugemine edenes mitte just innukalt. Kuid tehtud.

Lugu siis maailmaloomisest ja jumala pikaajalisest plaanist, mille käigus tuleb üks osa inglitest ohverdada. Kui nüüd seda lauset uuesti lugeda, siis … jah. Päris jabur teema, selgub, et peale inglite ja deemonite on veel üksikuid tiivulisi, kel pole paradiisis kodu ning kes pole jumalasse ega pimedusse (see tekitab minus muidugi kahetsust, et pole tuttav Ahasveeruse teemaga).

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Maitsmised (Suits ja peeglid, 2021)

 

Erootikat Gaimani moodi ehk lugu lõbumehest ja ta kliendist. Lõbumehel on saladus, mis teeb ta klientidele vajalikuks. Kliendil on saladus, kuidas lõbumees saladusest tühjaks imeda.

Üks lihalikumaid tekste, mida olen ulmekirjandusest kogenud (no ületamatu on ikka Kij Johnsoni lühilugu ohjeldamatust andumisest võõrolendiga). Eks tekst on siis üles ehitatud kui klassikaline süsteem: tees (seks), antitees (mehe saladus) ja süntees (naise saladus), kõik on kokku ihade müsteerium. Kui järele mõelda, ei saanudki õieti aru lõbumehe ja kliendi päritolust, eks see siis kuulub õõva kilda.

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Võõrad osad (Suits ja peeglid, 2021)

 

Suguelulistest kontaktidest eemale hoidev noormees oskab siiski peenise millegagi nakatada ning järgneva raviprotseduuride käigus kaovad füüsilised vaevused, aga … alakeha poleks nagu enam tema osa ning teda raviv arst ei kuuluta haigust lõppenud, kuivõrd proovid on senini positiivsed. Ning noormehe psüühilised vaevused … süvenevad.

Mingil moel on see ehk samas voolusängis koos looga “Muutused” - et siis meditsiinilise sekkumisega kaasnevad … keerulised küsimused. Ainult et kui eelmine lugu oli enamvähem teadusliku fantastika vaimus, siis see tekst läheb puha õuduseks kätte - mis seda olukorda põhjustab, õieti ei selgugi, ravi võib olla hoopiski probleemi päästikuks, mis ühel või teisel viisil oleks ehk niiehknaa ilmnenud. Või siis mitte!

Aga jah, tegelikult olevat see tekst AIDSi asjus.

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Unenägude pühkija (Suits ja peeglid, 2021)

 

Unenäod … võivad olla vangistavad. Aga kui palju sa ärgates õieti unenägusid mäletad. Sest õnneks on unenägude pühkija, kes kustutab need vahemälust. Sest kõigest hoolimata on unenäod enamast häirivad ning seetõttu tasub hoida pühkijaga häid suhteid.

Muidugi, on küllaga inimesi (ja autoreid), kelle on pühkija maha jätnud … ning nemad loevadki neid unenägude seletajaid või siis kirjutavad … vahel ikka päris häid jutte.

Aga parem on puhtaks pühkida. Kõik minema, kui vaid võimalik on.

Neil Gaiman - Üks elu, sisustatud varase Moorcockiga (Suits ja peeglid, 2021)

 

Ühe 12-aastase juudipoisi koolitee inglise poistekoolis; raamatud ja kool ja tärkav seksuaalsus. Veel on aeg, kui raamatutegelased on osa reaalsest elust, nii nagu seda on siis Moorcocki Elric, see tumedate ihadega kangelane. Kuna tegu on poistekooliga, siis ei puudu siit ka kahtlased õpetajad, eks eraviisiliselt võivad olla … lapsepilastajad.

Autor on sissejuhatuses viidanud, et tegu on üsna autobiograafilise tekstiga, ses suhtes see viide pilastajale on ikka päris õõvastav. Algselt on tekst ilmunud Elricule pühendatud antoloogias, ja noh, nagu ikka, järjekordne ulmeklassika fenomen, millest ma pole aru saanud (üksvahe kogusin kõik need Elricu tõlked kokku … aga ei saanud edasi). Eks veider ongi, et Gaiman on päris palju kirjutanud ulmeklassikute ainetel - Moorcock, Bradbury, Zelazny ja muidugi Lovecraft - kelle originaallooming pole mulle just muljet avaldanud, kuid nende teemalised tekstid võivad päris head olla (no eriti Lovecrafti Cthulhu soga); samas Lafferty, kelle originaalid pendeldavad tavalisest väga heani, pole Gaimani töötluses ei midagi enamat harju keskmisest.

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Me teeme teile hulgihinna (Suits ja peeglid, 2021)

 

Kui varem olen ehk siunanud Gaimani varasemaid lugusid, siis see tekst on nooruslikult lõbus lõõp väikekodanluse teemal ehk lugu mehest, kes armastab sooduspakkumisi ning kes pruudi petmise pärast otsib eriti soodsat diili pruudile kättemaksmiseks. Ainult et …

Leitud kahjurihävitamise firma pakubki eriti soodsaid palgamõrvasid. Kaks ühe hinnaga … või kümme elu ühe hinnaga … või tuhat ühe hinnaga.  Sest noh, hulgi hävitada on lihtsam kui ühekaupa. Sellised sooduspakkumised panevad tellijal vere kihelema! Ja kui ta veel avastab, et üks ta hõimlane on kuningasooga kaugelt seotud …

Et siis toredalt süüdimatu lõõp armsate kuningriigikaaslaste üle.

“On sõnad, mis teevad inimestega kummalisi asju, sõnad, mida kuuldes löövad näod rõõmust, elevusest või kirest õhetama. Looduslik võib olla üks neist, esoteeriline on teine. Hulgihind

mõjus Peterile. Ta naaldus tooli seljatoele. “Rääkige mulle sellest,” lausus ta kogenud ostja sisseharjunud enesekindlusega.

“Hea küll, härra,” vastas Kemble ja lubas endale põgusa naerukõhina. “Ma võin teile kaubelda nende käest hulgihinna, seitseteist viiskümmend inimene, kõigile sihtmärkidele alates esimesest viiekümnest, või siis kümnekas igaühe eest alates kahesajandast.”

“Ja ma oletan, et hind langeb viieka peale, kui ma tahan tuhandest lahti saada?”

“Oi ei, härra!” Kemble tundus jahmunud. “Kui me räägime sellistest numbritest, siis saame seda teha hinnaga nael tükist.”

“Üks nael?”

“Täpselt nii. Selle kasumimarginaal pole kuigi kõrge, aga käibekasv ja produktiivsus õigustavad seda enam kui küll.” (lk 184)

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Kõigest jälle maailma lõpp (Suits ja peeglid, 2021)

 

Tagasi Cthulhu teemasse, seekord segatuna Zelazny “Üksildase oktoobriöö” inspiratsiooniga (omamoodi kahju, et ma ei suuda pidada Zelaznyt huvitavaks autoriks). Talbot tuleb Innsmouthi, et maailmalõppu ära hoida - seda peaks siis tekitama ookeanisügavustes olelev olend, mida selle Innsmouthi jüngrid kutsuksid sobival planeetide seisul hävingut külvama. Talbot … ei soovi seda. Ta on libahunt, kes otsib oma surma, aga noh, surm ärgu olgu miski ookeaniõuduse põhjustatu.

Nojah, igati noir jutt, kõik need viskijoomised ja salapärased kaunitarid ja mustvalged kurjamid. Talbotiga jätkab sellele tekstile järgnev proosapoeem (?) “Rannahunt”, kus siis Talbot lahendab Los Angelesi rannaelu segava ookeaniõuduse saladuse.

ulmekirjanduse baas