Jeffrey Ford - The Golden Hour (Someone in Time, 2022)

 

Selline 1950. aastate maiguga lugu, umbes nagu (minu tunde järgi) Bradbury või Simak võinuks seda kirjutada.

Ühte väikelinna on sattunud vananev ajarändur, kes oma sõnutsi ootab õiget aega ja jõudu, et sealt lahkuda. Ajalehekioskis töötav naine tutvustab ajarändurit loo peategelasele, romaani kirjutada püüdvale kirjanikule. Kirjutamine ei edene, küll aga on huvitav vestelda selle ajarändurina esitleva mehega, kes ei olegi hull nagu kirjanik esialgu arvas.

Nagu ajarändur seletab, aeg on justkui staatiline juust, mida on võimalik õige mõttejõu ja vastavate harjutuste abil läbida. Kuidas just, jääb kirjanikule segaseks. Nad kohtuvad mitmeid kordi ning ajarändur viib ta koguni vaatama 10-aastast poissi, kes on siis ajarändur ise noorena.

Aga siis ta kaob. Kioskineiult uurides selgub, et ajaränduri naine oli kohale ilmunud või õigemini viimaks mehe leidnud, et temaga koos sellest ajahetkest lahkuda. Kuid vananev ajarändur … ei saa hakkama. Kirjanik hakkab seda paari koos kioskineiuga jälitama - et ühelt poolt kirjutamiseks inspiratsiooni saada, teiselt poolt ise õppida ajarännuks nippe (ja kolmandaks tekib neiuga romantiline suhe). Ajaränduri naine viimaks lahkub, kuid mees jääb - ja nagu selgub, on tema ebaõnnestumisel vägagi traagiline mõju sellele linnale.

Antoloogia esimene lugu, mis osutab minevikus tuhnimise ohtlikkusele, ja autor lahendab selle inimlikult väga mõjusalt. Ühe armastusloo asemel on siin kaks - nii ajarändurid kui ka kioskineiu ja kirjaniku suhe; ja seda üsna traditsioonilises võtmes. Tekst olekski justkui traditsiooniliselt hea ning sellisena võiks olla tõlgitud ka näiteks eesti keelde.

Jeffrey Ford - Sisyphus in Elysium (The Mythic Dream, 2019)

Ford võtab ette Sisyphose müüdi ja püüab sellele lahendust leida. Mis oleks kui üks hetk ta vabanekski kivirahnu lükkamisest ja satuks, noh, Elüüsiumi. Aga ega ta sealgi rahu leia, varasema elu patud ja jumalate ärritus ikka saadab teda, ja noh, ta naine …

Ford pole kirjutanud müüdile üle mõistuse keerukat lahendust ja ei saa ka öelda, et just vaimukat. Sisyphos on lõputult tegelenud oma tegude üle juurdlemisega (kuivõrd ikkagi tegemist igavikuga) ja nii oma mineviku üle mõtiskledes ei leia ka just suuremat eneseõigustust tehtule. Siiski pakub autor kristlikku halastust ja suunab Sisyphose rahu poole.

Jeffrey Ford - The Bookcase Expedition (Robots vs. Fairies, 2018)

Armas looke pisitillukestest haldjatest, kes seiklevad kirjaniku töötoas. Vehivad ringi ja ajavad oma asjakesi, kuni siis ühel hetkel on neil käsil üks väga tõsine ekspeditsioon, mida loo minajutustaja jälgima asub – need pisitillukesed olendid tõttavad kirjaniku silme all … ämblikuvõrgust kärbest päästma. Noh, igati kangelaslik ja traagiline aktsioon, kärbes saab ämbliku käest napilt päästetud, aga nii mõnigi minihaldjas kaotab kirjaniku raamaturiiulil alpinistina ronides elu. Ja nii edasi.

Jällegi selle antoloogia kohta mõneti ebatraditsiooniline lugu. Haldjad pole miskid üleloomulikud olendid, kes maagiat kasutades inimestega jändavad, vaid sellised pisikesed tegelinskid (nii kärbsesuurused?), justkui lastekirjandusse sobivast narratiivist. Noh, on kergelt infantiilne jutt, aga mis siis, julgus erineda jne.

Jeffrey Ford - After Moreau (Crackpot Palace, 2012)

Järg Wellsi Moreau romaanile ehk mis seal saarel tegelikult toimus. Jutustajaks on Jõehobumees, kelle järgi Moreau ei tuuninud loomadest inimesi vaid vastupidi - aretas inimestest loomi. Tegemist siis röövitud inimestega, keda mingilaadse hormoonraviga proovitakse muuta elajateks - nii lindudeks kui loomadeks. Saatusekaaslased said omavahel hästi läbi, peale doktorilt regulaarsete süstide saamist oli neil vaba aeg, mida siis ühiselt täideti - terve saar oli nende päralt ning kepi kellega tahad. Kuigi oodata on, et loomastumise jätkudes muututakse enam jahi- ja saakloomadeks. Kuid peale Moreau surma (mis oli muidugi katsealuste põhjustatud) oli neil täiesti vaba voli, carpe diem… kuni tiiger või alligaator nad murravad.

 

Wells kirjandustegelasena on esindatud ühes Felix J. Palma eestinduses, mis on mälu järgi päris vaimukas romaan. Tegemist omal moel naljaka ja õudse looga… kuigi pigem ikka õudsega, kui mõelda kõigi nende tegelaste saatusele.

Jeffrey Ford - Every Richie There Is (Crackpot Palace, 2012)

Lugu Richiest, kes elab koos minajutustajaga ühes õnnetute hingede üürimajas. Kõik elanikud (välja arvatud minajutustaja ja ta pere) on kiiksuga või narkomaania küüsis, kõigile on õnnetu saatus otsa ette kirjutatud. Richie on vaat et tüütuim neist minajutustaja majanaabreist, tema nimelt ronib minajutustajaga suhtlema ning tüütab teda surmani oma korduvate ja tobedate juttudega. Ja kui Richiel avastatakse kaugele arenenud vähk, muutub minajutustaja olukord veelgi painajalikumaks.

Nagu järelsõnast saab teada, on tegu enamvähem autobiograafilise looga, ja eks see tekstina ole niisugune vahepala nö tõsisema kirjanduse loomiste vahel. Alati ei pea aju vaevama inspiratsiooniga, piisab segasemate eluseikade lahtikirjutamisest.

Fordil on muidugi niisugune paha komme, et ta ei taha dialooge lahti kirjutada - kuigi eks see ehk ole mingil moel ökonoomsem lähenemine kirjutamisele: vähem möla ja rohkem sisu (mis dialoogiaustajana mind küll mõneti kurvastab). Kuid seda jutukogu lehitsedes olen avastanud mõnedki kohad, kus tekste õhutavad dialoogid...

Jeffrey Ford - The Seventh Expression of the Robot General (Crackpot Palace, 2012)

Ford on autor, kellele ma pole senini pihta saanud, kuid et ta lood on esindatud kõiksugu antoloogiates, ei saa ka tema tekstidest päris mööda vaadata. Ja kui juhuslikult sattus näppu allahinnatud raamatute riiulist see raamat, otsustasin Fordi tekste vähe lisaks lugeda.

See tekst on siis teadusliku fantastika võtmes satiir sõjast. Võõrtsivilisatsiooni sissetungijate vastu sõjapidamiseks on loodud tehisintelligentsiga olend, kes oma olemusega meenutab kõiksugu klišeesid legendaarsetest kindralitest - lisaks otsusekindlusele ja vaprusele ta suitsetab koguni piipu ning tarvitab vaenlaste naisi (tõsi küll, need helid, mis sellega kaasnevad, on ta sõduritele hirmutavamad kui lahingumölluga kaasnev). Ta tegevus lahinguväljadel onn tõhus ja verine, koguni võõrtsivilisatsiooni agressorid hakkasid kartma tema vägedega lahingu löömist. Kuid ühes lahingus sai kindral sedavõrd põrutada, et teda ei osatud enam parandama (jäänuk infoühiskonna kitsaskohast ehk siis riistvara jms arenguga on pea võimatu varasemat tehnikat kasutada). Kuivõrd tegemist on siiski elusolendiga, ei saanud teda välja lülitada ning peagi saadeti pensionile - sest tekkis probleeme sellega, et kindrali surmasaadetud sõdurite lähedased ei tahtnud leppida niivõrd hoogsa inimelude raiskamisega. Ning ega tehisintelligentsiga erukindral osanud peale rahu sõlmimist midagi edasi teha - kuivõrd tema ülesanne oli sõdida

Tekst ei kuulu just raskekaalukategooriasse, aga selline hea meeletuletus, et sõjapidamine pole alati mõtestatud ja mingi hetk moondub see lihtsalt tapatalguks iseeneses. Ning täiuslikud sõjamasinad… kui kaugele nendega õieti minna võib.

“It was said about his time on the battlefield that if the general was human he’d have been labeled “merciless” but as it was, his robot nature mitigated this assessment instead to simply “without mercy.” At the edge of a pitched battle he’d set up a folding chair and sit down to watch the action, pipe in hand and a thermos of thick black oil nearby. He’d yell through a bullhorn, strategic orders interspersed with exhortations of “Onward, you sacks of blood!” Should his troops lose the upper hand in the melee, the general would stand, set his pipe and drink on the ground next to his chair, remove his leather yacket, hand it to his assistant, roll up his sleeves, cock his hat back, and dash onto the battlefield, running at top robot speed.” (lk 66-67)

Jeffrey Ford – The Winter Wraith (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Natuke jõuluteemaline lugu kuusest, mida ei tohtinud puutuda. Naine läheb kolmeks nädalaks ärireisile ning keelab abikaasal kuuske toast ära viia – kui naine tagasi tuleb, võtab ta ise kaunistused maha ja paneb need õigesse kohta. Aga noh, abielupaari maja asub kuskil Ohio kolkas ning mehe üksi olles hakkab see kuivav kuusk närvidele käima, nii ta otsustab selle kuuse ise majast välja toimetada. Nagu selgub, pole just arukaim tegu – eriti kui stabiilselt tarvitatav alkohol teeb olemise vähe hägusaks.

Õuduslugu, mis kipub vähe tüütuks lugemiseks. Selliste tekstide puhul pead olema õiges meeleolus, et siis horrorit või koomikat korralikult vastu võtta... muidu jääb see õige nätskeks tükiks, mille lõppemist pikisilmi ootad (õnneks pole tekst eriti pikk, küll aga napib mehe üksinduse tõttu hingepäästvaid dialooge). Fordi tekstid jäävad mitmes antoloogias ette, aga nii esimene kui praegune lugemiskogemus ei kutsu neid lugusid just õhinal sirvima.

Jeffrey Ford – Spirits of Salt: A Tale of the Coral Heart (Fearsome Journeys, 2013)

Omamoodi eellugu kogumiku ühele jutule – kui Kushner-Wilce'i tekst on sellest, kuidas kangelane oma kuulsusrikast edulugu lõpetab, siis Fordi jutt on sissejuhatus mõõgakuulsuse legendi tekkest. Kuidas ta väikse lapsena sattus naise juurde, kes oli tõmbunud eraklusse peale palgamõrvari elu ammendumist. Kuidas see ülinaine teda koolitas ja trennis ning saatis selliaastateks laia maailma seiklema, et siis ühel päeval kutsuks noormehe nö lõppkursusele. Ainult et... nagu loost selgub, tabab kangelast lõpueksam üsna ootamatult ja ega ta selleks väga valmis polnudki – ning et selle hullumeelse eksami korraldas ta õpetajanna, kes oli igati valmis noormeest tapma.

Lugu on jutustatud kangelase eluloo ülestähendaja poolt, kes siis püüab kangelase õiget lugu legendidest esile koorida (sest lugusid ja jutustajaid on palju). Legendid ja reaalsus on kaks erinevat asja – kuigi mõlemad toetavad teineteist. Üsna traditsiooniline tekst ehk kuidas noorest inimesest pea müütiline kangelane sirgub, milliseid õppetunde peab ta kogema jne. Ka kangelased kardavad ja pahatihti on neil lihtsalt õnne.